Prügidisainer
Keskkonda ohustavad jäätmejaamad on muutnud toodete korduvkasutuse juba tänapäeval igati normaalseks. Sellegipoolest tugineb korduvkasutus ideel, et asjad mida me toodame, muutuvad paratamatult prügiks. Uus korduvkasutuse normatiiv, mis 2030-ndal aastal populaarseks saab, on uuskasutamine. See tähendab, et kasutamiskõlbmatutest toodetest valmistatakse uusi parema kvaliteedilisi produkte. Vanadest hambaharjadest saadakse näiteks breketid, ajakirjadest valmistatakse uued rõivamaterjalid, potid-pannid leiavad uue elu taimerestidena.
Prügidisainerite eesmärk on välja töötada raiskamisvaba tootmine ning erinevate käsitööprotsesside kaudu kindlustada edukas uuskasutus. Nad leiavad erinevaid loomingulisi võimalusi, muutes vana täiesti uueks kõrgekvaliteetseks tooteks.
Mänguasju, rõivaid ja mööblit valmistavad ettevõtted palkavad prügidisainereid selleks, et ümber mõelda materjalide kasutus. Ümber disaintakse näiteks plastikkotid, kaupadele märgitud hinnasildid, paberile trükitud infojuhendid jne, jne. Tuleviku majanduses, mis on üles ehitatud keskkonnasõbralikkusele, mängib prügidisaineri amet üliolulist rolli.
Iseenesest see amet on ka täna juba täiesti olemas. Võib öelda, et moelooja Reet Aus ´ i näol on tegemist prügidisaineriga. Tema teeb ju rõivajääkidest uusi riideid.
Ma arvan, et tulevikus ostetakse prügi otse tarbijalt. See tähendab, et sul on võimalus viia jäätmed kogumiskohta või poodi tagasi ning sulle makstakse selle eest. Prügi ja ressursi vahe ongi see, et täna peavad inimesed prügi äraviimise eest ise maksma, mistõttu viiakse seda tihti metsa alla. Kui aga tarbijale makstakse, et ta oma jäätmed ära annab, siis muutub prügi ressursiks.
Suuremad ettevõtted juba liiguvad selles suunas. Näiteks NIKE pakub vanade jalavarjude eest soodsamalt uusi. Sarnast tehnikat kasutavad teiste seas ka Apple, Nikon ning autotööstus. See on juba tasapisi juurdunud meie igapäeva ellu.
Kuidas muuta seda mõtteviisi, et prügist saab ressurss? Ühtepidi on see teavitustöö, aga teistpidi ka oskus neid materjale kasutada. Teine asi on see, et sellest ei taheta eriti rääkida. Prügikogujatel on kasulikum, kui inimesed maksavad neile, mitte vastupidi. See on selline hästihoitud saladus, paratamatult hakkab see aga muutuma.
Kokkuvõttes on aastal 2030 kindlasti prügidisaineri töökohti, aga kuidas neid nimetatakse on iseasi. Ma tahaks väga loota, et 15 aasta pärast on prügi ressurss ning inimesed vaatavad sellele uue nurga alt.
Prügidisaineri amet 2030-ndal aastal on väga reaalne ja tegelikult ju juba olemas. Küll vist taaskasutuse ja uuskasutuse disaini nime all. Enamus disainereid nii Eestis kui mujal juba kasutab materjale, mis muidu läheksid äraviskamisele.
Nii moes, arhitektuuris, kui tarbedisainis. Rootsi juba hiljuti kuulutas, et prügi on otsas!
Ka suured brändid, nagu näiteks Ikea, toodavad plastikpudelitest mööblit või näiteks Adidas teeb ookeanis ulpivast kilest jooksutosse. Prügidisainer, kui amet, on täiesti reaalne ja kõikvõimalikud disaini- ja kunsti õppeasutused kindlasti toetavad seda.
