20-aastaselt on kõik nii segane ja ebakindel. Kui mitte, siis oled õnnega koos, kuid olles nagu mina, pea laiali ja tung teha kõike erinevat korraga, tead kui raske on valida see üks kindel asi, millele end täielikult pühendada.
Kui paljud mu tuttavad leidsid, et on õudne kolida elama teise linna, siis ma olin otsustanud kolida riiki, mida ma polnud isegi varem külastanud. Birminghami kohale jõudes oli reaalselt esimene mõte, et kuhu kohta ma nüüd sattunud olen ja miks ma nii loll olin ning kõike korralikult läbi ei mõelnud. Polnud ÜLDSE see, mis ma ootasin ning ilmselt just tänu sellisele mõtteviisile oli ka esimene ülikooliaasta suurem katsumus, muidugi mängis suurt osa ka fakt, et ei saanud läbi oma korterikaaslastega. Lihtsalt KO-HU-TAV ja üldse mitte see, mida võib näha Instagramist, kui keegi tuttav on välismaale vahetusõpilaseks/ülikooli läinud. Ei mingit põnevust, sotsiaalelu ega motivatsiooni.
Valetan, motivatsiooni kooli jaoks leidsin ikka ning kui mõnedel päevadel ei leidnud, siis süümepiinad olid kosmilised. Mind aitas raskematel aegadel endale meelde tuletamine, et olen alati tundnud suurt huvi moe ja kõige selle ümber toimuva vastu ning LÕPPUDE LÕPUKS on kätte jõudnud aeg, mil ma saan oma teadmised ja oskused proovile panna. Kevadel tegin lõpu oma negatiivsele suhtumisele ning leidsin, et Inglismaale õppima tulek on ilmselt üks parimaid otsuseid, mida olen oma elus teinud ning suve lõpus ei suutnud ära oodata, et Tallinnast tagasi Birminghami saaks. Loengud on väga põnevad, inimesed kursusel on kõik nii-nii-nii sõbralikud ning kool loob täiesti uskumatuid võimalusi, et õpilaste edu kindlustada. Mu siiani kõige vapustavam kogemus oli visual merchandising moodul, mille raames sain tutvuda Selfridges’i tiimiga ning neile kontoris oma ideid esitleda. Kogemus on moes läbilöömise kindel komponent ning loodan teha palju erinevaid praktikaid enne lõpetamist.
Kogemustejaht viiski mind kokku YU armsa toimetusega. Väga tüüpiline lugu, aga ühel ilusal suvepäeval otsisin väljas olemise asemel erinevaid ajakirju ja brände, mida facebookis jälgima hakata. Paljude teiste hulgas jäi silma YU ning nende kutse kandideerida erinevatele postitsioonidele toimetuses. Suure huviga avasin lehekülje ning kohe tuli see tahan kaaaaaa sellest osa saada tunne. Sellel hetkel oli ajakiri alles loomisjärgus ning mingil väga tobedal põhjusel jätsin kandideerimata (kui otsest kogemust pole, siis proovida võib sellegipoolest, nagu elu on mulle näidanud). Mõned kuud hiljem, olles alatasa jälginud YU tegemisi, otsustasin toimetusele kirjutada, EHK saab millegagi kaasa aidata, EHK oleks võimalus midagi põnevat teha. Vastus tuli kiiresti – jah saan proovida kätt kirjutamises. Mina, Anna, olen täpselt selline inimene, kellel tekib kutsikavaimustus ka kõige väiksemate asjade suhtes, näiteks leides poest roosa sädeleva seebialuse ning YU ei olnud mingi erand – tekitas kohese õnnetunde. Ma ei liialda kui ma ütlen, et pidevalt mõeldes uutele teemadele millest või kuidas kirjutada, on pannud mind rohkem tegutsema ka siin, Birminghamis. Olen võtnud enda kanda poole rohkem kohustusi kui eelmisel aastal ning elu on muutunud palju huvitavamaks. Kuigi ma hetkel ei viibi Eestis ning ei saa kohtuda nende inimestega, kes mulle selle võimaluse andsid, olen saanud siiski kogemuse võrra rikkamaks.
