Saabusin just Soomest suusamatkalt. Soome! Ma pahatihti Helsingist kaugemale ei satu. Minu mõte külmale maale kaasa trippida, tuli sellest, et Vikerraadios loeti juba mitmendat päeva ette juhan Smuuli Jäist raamatut. Seda jube igavat raamatut, mida keegi ka omalajal lugeda ei viitsinud, aga kuuldemänguna oli see üllatavalt muhe. Siis kui mu teel põhjapoole bussiaknast paistabki see imeline valge taevas koos hele-fuksiaroosa triibuga, siis tean, et see on Soome. Mu lapsepõlve unistuse maa, mis mu jaoks oli alati pastelseid Taxfree küpsiseid ja lahedaid plastikrihmaga helesiniseid elektronkellasid täis. Satume sinna kuidagi eriti külmal ajal, vaatamata sellele sõidavad väikelinnades noored jalgrattaga, vaid kerge sall näo ees kaitseks. Kuna meil on väga külm peab vahepeal natuke ürdilikööri jooma. Teele jäänud baaridest on eredamalt meeles Hemingway baar Jyväskyläs ja meie kohalik mäe baar Karhu, kus pole ühtegi teist külastajat. Kujutan juba ette kuidas ma lambanaha all selle rõdul päevitan, nagu Hinkus Hukunud Alpinististi hotellis.

Alguses tripime bussidega ringi. Peatume väiksemates linnades, kus midagi ei näe, sest jäine tuul on nii valuselt silmis. Highliht on soe hetk, kui saan legendaarses Aalto kohvikus suppi süüa. Hilem maabume metsamajakeses, tüüpiline mökki, mis on kambapeale üürides soodsaim kui hostel. Matka raskeim osa oli vastata messengeris ettetulevatele küsimustele: “Suusatad juba ka või?” Mida ma suusatan, ma olen suusamatkal ehk ilmselgelt tähendab, see, et istun baasis ja joon kuuma kakaod. Kraade on nimelt miinus 29+ real feel. Kutid tulevad lauatamast tuppa, ripsmed härmas. Soomlaseid on mäel vähe, sellise ilmaga nad suusakuurorti ei kipu. Meil paraku olid piletid varem ostetud. Ma tegelikult plaanisin suusatada küll, sest lumelaud oleks mu jaoks samahea kui keskeakriis. Millegipärast on need lumelauad, mida ma näinud olen, kohutava kujunduse ja värvilahendusega. Ma ei ole snoob, aga olen esteetiliselt tundlik oma aksessuaaride suhtes. Suusad on väga okey, veidi väärikam lähenemine ja veidi rohkem kontrolli.

Vedelen siis seksikas suusapesus mökki diivanil ja vaatan reality sarju. Ex on the beach ’i ajal mõtlen, kuidas ma tahaks olla Miamis hoopis. Vahepeal lähen ikkagi õue ja harjutan oma lomograafilist maastikufotot, aga nii umbes tunniks korraga, sest selleks ajaks on kaamera juba lootusetult sädelev ja valge ja aeglasemgi. Jope karusnahast äär on nagu suhkruvatt ja nutikindad võiks sisaldada sooje traate. Mu suur unistus on kohata polaarrebast, sellist pisikest lumist ja keras magavat. Ei kohta kahjuks. Ühel hommikul on metsamajakese ümber näha jänese järgi. Üks päev, kui unustan end liiga kauaks õue, on mul mökki saabudes üks varvas külmast valge ja tuim. Kujutan saunas juba ette, kuidas oleks elu ilma varbata. Saan aru kui pealiskaudsed on mu varasemad mured liiga lühikeste jalgade ja heledate kulmude ja muu tühise pärast. Mingi hetk, aga varvas taastub läbi valu. Oh, olen elus, kõik on hästi!

Cabinlove

Toimetas: Erika Renel