Hommik ärkas minust varem. Nii juhtub, kui oled poole ööni üleval olnud ning tänu pere pisemale üsna katkendlikku und näinud. Pidime Tallinna jõudma, Pesaleidja fotosessioonile. Algselt oli plaanis kaasata kaks vanemat tütart, aga imelik viiruserünnak jättis ühe neist koju.
Meiega sõitis kaasa Kati. Juba aimasin, kuidas ta võib meile suureks abiks olla, kui tegemist on kassidega. Ega me ei teadnud mehega, mis sellest päevast välja tuleb. Teada oli vaid see, et YU tubli meeskond oli kõigeks valmis. Kui fotostuudiosse 8 varjupaiga kassi korraga lahti lastakse, võib kõike oodata. Pesaleidja eestvedaja Katrin oli teinud ülikiire ning väga põhjaliku eeltöö. Kohale saabunud kassid, olid justkui poseerimiseks loodud. Mõni neist oli veidi häbelikum ja hoidis esialgu igaks juhuks varju.
Kiisu, kes esmalt minu sülle sattus oli nii nunnu, et võlus mind esimesest silmapilgust. “Huvitava karvaga,” kommenteeris keegi kõrval, “kas tead, et kolmevärviline on alati emane?” Ei teadnud. Nii pehme karvaga ja nii hämmastavalt rahulik.
Meie Kati, kes veel mõned nädalad 6 aastane, hakkas vabatahtlikult kohe Pesaleidja Katrinile paremaks käeks. Kiisudega toimetamine, keda oli vaja Stuudio35 erinevatest nurkadest üles leida ning modellideni toimetada või neile süüa-juua pakkuda, oli Kati jaoks käkitegu. Ta nautis seda päeva väga. Tegime ka temast mõned fotod ning ilmselgelt kujunes Kati kõige lemmikumaks kass Ellen. Seesama, kes minugi sülle esimesena sattus. Katil tulid pildistamise ajal isegi pisarad silma. Natuke sellest, et kiisu süles sipeldes küüntega veidi kaasa aitas, aga peamiselt tugevast emotsioonist – olla karvakeraga koos. Sel hetkel käis kõhust läbi tunne, et ehk peame kiisuga koju minema.
Abikaasaga mõned pilgud vahetatud ning meie mõlema teadmine, kui kaua Kati “kassi juttu” ajanud oli ja kuidas ta endale sõpra igatses, sai otsustavaks. Meil küll juba on üks isane kiisu kodus, kes meile koos majaga jäeti, aga tema on rohkem õuekass ja liiga iseseisev selleks, et öösiti Kati kaisus magada ja päeval tema süles istuda.
Nii me siis sõitsime koju tagasi neljakesi. Kass Ellen, uskuge või mitte, ei teinud piuksugi. Uue koduga harjumine võtab aega aga tahame anda endast parima, et ta meie juures ennast hästi tunneks.
Ülejäänud kiisud aga pandi taas puuri ning viidi varjupaika oma päris kodu ootama.
Tutvu kassidega, kes fotosessioonil osalesid. Ehk saad Sina neile kodu pakkuda?
