Kõik, kes vähegi pildistavad, on kokku puutunud nähtusega, kus teed mitu pilti ja lõpuks valid ikka selle esmase võtte. Spontaansusel on kogu pildistamise juures väga tähtis roll, kuid alati ei saa selle peale lootma jääda. Fotograaf Jaan Krivel ütleb, et tegelikult on hea pildi saladus ajas ja paljude asjade kokkulangevuses.
Mis žanri Sa pildistad ja miks?
Aastaid pildistasin loodust – mind huvitas ennekõike kuidas saada pildile see tunne, mida erinevad paigad tekitasid. Järjest enam hakkasin püüdma kaadrisse ka inimeste erinevaid karaktereid ning hetkel tundub, et parim kombinatsioon on inimene looduses. Samas olen ma alati valmis vastu võtma igasuguseid pildisoove. Eesmärk on lihtsalt teha nii head pilti kui võimalik, ehk siis saada pildile õige energia. Foto, mis ma teen peab töötama. Mu sees on hästi koolitatud kell, mis üldjuhul annab märku, kui pilt on valmis ja tööle hakkab. Niikaua kui see tööle ei hakka, ma seda pilti välja ei lase ning otsin edasi…
Milline on töötav pilt?
Loomulikult on mõned fotod paremad kui teised, aga ma ise tean oma kriitilist latti, mille alt ma läbi minna ei taha. Mulle on äärmiselt tähtis, et inimesed kes mu pilte vaatavad, saaksid sealt laengu, et see köidaks neid või paneks mõtlema. Tunnen puudust nendest fotoblogidest, kus pilte scrollides saaksin peatuda. Tahan, et võiksin öelda, et saan pildist aru või näen pildi taga olevat maailma.
Kuidas Sinu pildid sünnivad?
Filmilindile pildistamine pani minu jaoks väga palju paika. Kaadrid olid loetud, mistõttu pidin täpselt teadma mida pildistan. Õppisin teadlikult pildistama, mitte lahmima. Olgugi et praegu on mul väga uhke varustus, mis võimaldab teha palju rohkem kaadreid – ikkagi ootan, tunnetan, suunan ning leian oma inimesega selle hetke, mil teen pildi. Eks ikka teen mitu võtet aga tahan tunda, et saan mälukaardile kaadrid, millega olen rahul. Kui võtan kodus faili lahti, siis soovin näha, et kogu info hakkab elama. Mulle meeldib tonaalsuseid otsida, faktuure leida või teinekord pildile midagi juurde panna. Naudin varju ja valguse mängu.
Kui palju aega kulub heale fotole?
Ma olen absoluutselt nõus sellega, et teinekord on tarvis teha pilt valmis viie minutiga. Kui me räägime aga nendest piltidest, mis panevad inimese peatuma, siis üldjuhul ei tehta neid kunagi kiirustades. Mõned seadused on ülevalt poolt paika pandud – pead panustama ja andma ning siis antakse sulle vastu. See kaalukauss on siin maailmas praegu ühele poole väga kaldu…
Ma olen tegev mitmes valdkonnas. Mu elus mängib lisaks fotograafiale tohutult suurt rolli muusika, kus visuaalseks pildiks on noot. Sa näed nooti ja laulad selle maha või interpreteerid, aga alati on noodi taga teine maailm. Teades kes-, millal-, ja miks selle on kirjutanud, hakkame ennast noodiga kuidagi seostama. Kogu nooditagune maailm mis lõpuks kuulajani jõuab on energia, millele interpreet omalt poolt midagi juurde on lisanud. Kanname selle loo nüüd fotole üle ja asendame noodi modelliga. Täpselt sama moodi on vaja teda tunnetada ja õppida tundma.
Inimene keda ma pildistan või üritan jäädvustada pildile on tohutult tähtis. Oluline on see, kuidas tema end pildistamise ajal tunneb. Tavainimesega, kes pole harjunud kaamera ees poseerima võib hea foto saamine võtta palju aega, kuni jõuame hetkeni, millal pilt tööle hakkab.
Mis eristab tavainimest modellist?
Aeg. Kujutame ette võtteplatsi, mida kogu tehniline meeskond on pool päeva valmis seadnud. Professionaalne modell saabub pildistamisele ja teeb töö lühikese ajaga ära. Jätame nüüd kogu võtteplatsi samaks, kuid kaamera ette palume tavainimese. Nüüd peab fotograaf olema osav ning nägema ära, mida peab tegema, kas istuma natukene sügavamale tooli või hoopis pisut rohkem serva peale, proovida peakallet, sirutada selga jne.
Professionaalne modell teab kuidas kaamera ees olla, tavainimese jaoks võib see olukord olla väga uus ja tal puuduvad kogemused. Selleks ongi fotograaf, kes pildistatavat suunab. Ta võtab selle aja ja see on täiesti normaalne. Oluliselt hullem on hoolimatus ja ükskõiksus.
Mul on tihti raske aru saada pooletunnistest või tunniajalistest fotosessioonidest, mille eest võetakse väga suurt raha ja antakse teatud kogus professionaalselt töödeldud pilte kaasa. Hiljuti pildistas mind üks auhinnatud profifotograaf, kes kommenteeris eelnimetatud olukorda vägagi teatraalselt, et ainuüksi esimese valguse paika seadmiseks kulub tal pool tundi.
Naised kaamera ees?
Naise ilu jäädvustamine on suur au ja privileeg, mis nõuab väga peent tunnetust. Ei saa salata, naudin selliseid seansse väga ning see vastutus paneb veelgi rohkem keskenduma.
Fotograafi kohus on tajuda naist kaamera ees, teda suunata, ning aidata tal välja tuua tema kõige paremad küljed. Ma olen vaid mõned korrad töötanud profimodellidega, kuna ma jumaldan seda tunnet kui saan tavainimestest kätte selle võlu ning neil tekib kogemus, mida nad pole varem tundnud. Loomulikult on koostöö võtmesõnaks ja panustama peavad mõlemad pooled. Kui sellest kõik aru saavad on tulemuseks suurepärased ja omanäolised pildid.
Kuidas suhtud sotsiaalmeedia jagamismängudesse?
Laigi ja šeeri mängud on vallutanud Eesti. Soovitakse saada palju kliente ja ruttu. Meil on mustmiljon fotograafi aga vaid loetud pildid. Mõnele fotograafile tahaks öelda, et mine veel natukene sügavamale. Ma kutsun inimesi üles süvenema. Olen üdini õnnelik, kui peale fotoseanssi inimesed ütlevad, et neil oli võrratu päev. Kui nad saavad kaasa pildid, mis neid kõnetavad siis see on boonus aga kui ma saan pildistavatest kätte selle, et nad lähevad õhetama ja saavad oma energia liikuma, siis see on palju suurem väärtus. See tähendab, et inimesed arenevad ja leiavad endas uusi külgi.
Kuidas valida foto jaoks õige lokatsioon?
Õige koha leidmiseks tuleb võtta aega. Jah, loomulikult saab ka näiteks Kadrioru pargis pildistada aga kui tahame fotot mis töötaks siis peaks lokatsioon olema kooskõlas pildistatava energiaga. Mõnda inimest ei tohi mitte kunagi panna paekivi seina äärde seisma, sest see pole tema element. Rannapildi puhul tuleb jällegi jälgida pildistatava taha jäävat silmapiiri. Oluline on näha millisest kohast horisont inimese energia läbi lõikab. Selliseid näiteid on veel palju, kuid kui neile tähelepanu ei osata pöörata, siis pilt ei tööta ja fotograaf ei saagi aru miks.
Olen pisut vanakooli poiss ja saan inimestega alati enne pildistamist kokku. Tunnetan neid ning küsin alati milliseid pilte nad saada soovivad ja püüan aru saada, kui palju on nad valmis panustama.
On sul fotograafia vallas mõnd eeskuju või mõjutajat kelle töid sa suure austusega vaatad?
Eks ikka on. Maailmas on võrratuid kunstnikke. Ma kunagi kogusin oma lemmikute töid aga seal on oht kinni jääda ja hakata matkima. Fotograafina peame arendama end nii kaugele, et hakkame tegema teisiti või siis lihtsalt usaldama oma sisetunnet. Loomulikult tuleb võtta inspiratsiooni, aga teha tuleb asju, mis tulevad sinu seest.
Kuidas suhtud piltide jäljendamisse?
Ma olen iseõppija. Ma pean ennast tohutuks praktikuks. Ma arvan, et fotograafina peab sul olema kas midagi öelda või soov midagi anda. Ma näen palju inimesi, kes üritavad järgi teha ja teevadki aga miks neil siis järgi tegemine välja ei tule? Leia endas sama impulss ja usu, siis õnnestub palju paremini. Sütitav energia peab iseendast tulema. Pole vahet mis valdkonnas keegi tegeleb. Sa pead olema kunstnik kui soovid parimat tulemust. Minu õpetaja on mulle öelnud: „et saavutada suurepärast pean ma sinult nõudma võimatut.“ Kui inimesed tulevad mu juurde pildistama siis mul on alati värin sees. Soovin neile saada alati kõige õigemat pilti. Tahan jäädvustada mis tahes emotsiooni, mis on päris. Üks ilusamaid komplimente, mida inimestelt saanud olen on: „Jaan, Su pilt on teistsugune!“
Jälgi Jaani fotolehte Facebookis ja tutvu ka tema kodulehega.
Küsis: Marlen Mais
