by Erika | dets. 17, 2017 | Disain, Erika Renel, Ilu & Mood
Montoni disaineritel oli au ka tänavu disainida meie sportlaste Olümpia garderoob. Meil oli au seda kuningliku kruiisilaeva Viktoria I pardal näha.
Laeva alumisel tekil oli taliolümpiale kohaselt mõnusalt karge jahedus. Peeti pidulikke kõnesid, millest jäi meelde mõte, et meri on meie vabadus. Kollektsioon ise oli samamoodi karge. Kujutlen juba, kuidas need lumivalged pikad talvemantlid on ideaalne taust kaelaseotud kuldmedalitele. Rõõm tõdeda, et sportlane ei pea veetma oma vaba aega helesinises dressis, sest kõik esitletud kardiganid, bleiserid ja polosärgid mõjusid aristokraatlikult ja professionaalselt.
Mul on väga uhke tunne, et meie sportlased on tulevastel Olümpiamängudel nii šikid! Ja loomulikult ei lähe me Pyeong Changi vaid stiiliga lööma.
Tekst ja fotod Erika Renel
by Erika | nov. 14, 2017 | Avalehele, Erika Renel
Noor popmuusik Jüri Pootsmann, kelle tähelend sai alguse saatest „Eesti otsib superstaari“ ja kes on läbi teinud Eurovisiooni-karuselli, andis välja uue kauamängiva, mis saadaval ka vinüülplaadi kujul. Noormees, kes pärjati tänavu Eesti muusikaauhindade tseremoonial aasta meesartistiks, on andnud meie popmuusikale uue maheda kõla ja mitu stiilset muusikavideot. Praegu viljeleb Jüri kergelt unelevat ja nukramates toonides eestikeelset muusikat.
Alustakski algusest. Kui sa läksid 2015. aasta kevadel „Eesti otsib superstaari“ saatesse, siis kui tõsiselt sa seda võtsid ja eelvooruks valmistusid?
Ma küsisin ikka enne hästi palju nõu. Elasin tookord Raplas, kus on rohkesti muusikateadlikke inimesi – õpetajaid ja pillimehi, kellega hääleseadet harjutada ja lauluvalikut arutada. Ma ei tahtnud, et mul seal saates halvasti läheks. Ma tõesti võtsin seda väga tõsiselt.
Kui tihti sa Tallinnas elades satud oma kodukanti Raplamaale?
Kahjuks mitte enam nii tihti. Kui ma sinna lähen, siis juba pikemas ajaks, mulle nii ei sobi, et törts, törts, törts – kolm tundi siin ja siis jälle seal. Aega võiks selleks rohkem olla. Ma vahepeal ikka käin Raplas, kuna mul on seal omi asju ajada: külastan oma ema, õde, vanaema, sõpru …
Aga miks sa üldse teed muusikat? Mis sind selles kõige enam inspireerib, kas stuudios nokitsemine, esinemistelt saadav energia, publik, tagasiside …?
See on küsimus, mis vajab pikemat mõtisklemist. Ma arvan, väga paljud inimesed ei teagi, miks nad midagi teevad. Mulle tundub, et ma kuidagi sattusin muusikasse, läksin vooluga kaasa, kõik juhtus kuidagi kiiresti ja ma hetkel olen lihtsalt siin. Ma usun, et ma alles kunagi hiljem taipan, kuidas see juhtus ja miks. Mulle meeldib see kõik.
Kas sinu uus album „Täna“ on pigem mahe ja unelev või tantsuline popp?
Mõnes mõttes on sellel albumil iga lugu isemoodi. Viimane laul „Täna“ on jah väga tantsuline ning erineb oma laadilt kõigist teistest. Terve album „Täna“ on pigem melanhoolne. Üpris dreamy ja veidi kurvema tooniga plaat.
Ja albumi kujundus? Need itaalialikud sambad, ornament, samas ometi mõjub kui põhjavalgus …
Käsime just Tartus vinüüle pressimas – ports selliseid plaate tuleb ka müüki. Püüamegi kujunduses meelega sellist puhast liini hoida. Stiililt võib see visuaal mõnele külm tunduda, aga on puhas ja põhjamaine.
Huvitav, et mulle seostub sinuga millegipärast selline kerge retrohõng. Millest see tuleb: on see hoiak, välimus, juhuslikud „Eesti otsib superstaari“ saate klipid või siiski sinu muusika? Sellist stiili sa praegu vist ei viljele?
Ma päris nii ei mõtle ette, et teeme nüüd konkreetset stiili, et see sobiks. Aga ma tahan teha pigem tänapäevast, moodsat muusikat, samas oma väikeste nüanssidega. Ja muidugi mu produtsent Sten Sheripov on tegelikult väga retrovend. Ta teeb ise filmimuusikat ja tema käekiri kõlab kindlasti ka sellel albumil läbi.
Kas albumi nimi „Täna“ vihjabki sellele tänapäevasusele?
Jah, stiililise poole pealt võib-olla küll. Ning veidi ka sõna otseses mõttes täna kui hetk, kus vaatame, mis tuleb edasi.
Kas sa ise kirjutad ka lugusid või pigem sünnivad need koostöös?
See album on pigem koostöö. Räägin kaasa ja jagan mõtteid mitme loo puhul.
Jällegi ma olen siia muusikamaailma kuidagi liiga ruttu sattunud, et mul võtab see kõik lihtsalt aega. Ma arvan, et tark ei torma.
Kuidas on Eestis popstaaril üldse loomevabadusega? Kas sa tajud teatud piiranguid ja ettekirjutusi?
Vajaduse korral mind suunatakse, aga midagi peale ei suruta. Minult oodatakse pigem oma otsest ja isiklikku kogemust, sest see on siiram ja ausam ning seeläbi mõjub. Pigem aidatakse mul enda muusikaga tasapisi välja tulla. Ma teen seda vaikselt, aga ma tunnen, et olen kujunemisjärgus.
Mida sa ise kuulad? Just mitte niivõrd inspiratsiooniks, kuivõrd selle mõttega, et saavutada teatud meeleolu või milleski üle saada.
Mul pole otseselt lemmikartiste. Või tegelikult neid häid on niivõrd palju, et kuidagi pingeritta seada oleks raske. Aga ma kuulan kurvema tujuga ikka kurba muusikat ja see aitab mul asjadest üle saada. Teatud mõttes kurbus võimendub, aga see toimib. Hästi hea tujuga kuulan tantsumuusikat.
Su video loole „Nii või naa“, selle mõnus suvebriis, lahedad rulatšikid ja Haigla pidu – see kõik tabab hästi praegust noortehängi. Mis sa arvad, kus noored praegu, talvel, pimedal ajal, võiksid sama mõnusalt aega veeta?
Tõepoolest ma suudan selle videoga ka ise kergesti samastuda. Ma olen täielikult suveinimene, see esimene lumi isegi veidi ehmatas mind. Ma vajan päikest, seepärast püüan pimedamal ajal kasvõi korra kuhugi päikselisemasse kohta reisida. Ma pakun, et talvel võiksid inimesed näiteks kuskil hubases kohvikus kakaod juua.
Kes on sinu unistuse koostööpartner? Näiteks mõni laulja või produtsent.
Praegu ma välismaa poole ei vaata, tahan Eestis olla. Aga edaspidi üritan võtta omale omaette aega, sest mu unistus ongi tulla välja oma muusikaga, teha enda täispikk album. Ma tean Eestis väga häid kirjutajaid ja produtsente, aga ei soovi ühtegi nime siinkohal nimetada.
Kas sul tuleb ka tuur? Mulle meenub legendaarne kontsert trammis ning ma isiklikult ootan järgmist kontserti rongis, siis ma mahuks vast kuulama ka …
Otseselt meil tuuriplaane ei ole. Annan ühe suure esitluskontserdi Tallinnas detsembri alguses.
Mida sa teeksid siis, kui sa ei teeks muusikat? Sa hakkasid muusikaga tegelema vist kohe pärast keskkooli lõppu?
Issand jumal! Ma ei teagi …
Mul oli üks aasta vahet. Töötasin ühes kõnekeskuses. Ma arvan, et ma töötaks ikka seal.
Oi sellest oleks küll kahju!
Ei, mulle väga meeldis seal. Ma õppisin Taanis paar aastat tagasi kooli ajal, olin aasta vahetusõpilane ja elasin Taani peres. Ma kõnelen seda keelt. Ja kõnekeskuses siis broneerisin taanlastele reise. See oli lahe töö. Aga võimalik, et ma oleksin läinud kuhugi välismaale õppima. Või reisiks hoopis ringi. Või elaks äkki veel ema juures. Hästi palju võimalusi oleks. Mul ei olnud konkreetset plaani. Ju mul läks nii, nagu minema pidi.
Foto: Sander Antoniak
Foto: Sander Antoniak
Foto: Sander Antoniak
Intervjuu ilmus YU ajakirjas detsembris 2016
by Erika | okt. 21, 2017 | Erika Renel, Ilu & Mood
Tallinn Fashion Weeki viimane päev Vaba Lava teatrisaalis algas paljutõotavalt. Kavas olid Piret Kuresaar ja Vilve Unt, kes on muidugi meie Eesti moemaailma särav staar. Oma värskes kollektsioonis äratas disainer ellu omaaegsete kodukootud kudumite mustrid ning avas need uues ja kaasaegses võtmes pehme ja lihtsa vormiga.
Ma pidin pingilt maha kukkuma, mõistes milline stilistika oli Vilve Undi show‘l. Täpselt see, mida mina ja kõik teised pisut boheemlaslikud ning hingelt retrousku naised armastavad – 1970. aastate Silueti moejoonistuste soe ja läikiv värvigamma ja 1960. aastate kelmikas siirus – kõik väga šikis võtmes. Vilve Undi varasematest kollektsioonidest meenuv militaarne joon üllatab ikka oma ajatu power’iga. Vaatasin neid denimisiniseid ja tuhkhalle särkkleite ja overalle mõeldes, kuidas nii lihtne asi võib olla nii jalustrabavalt cool.
Vilve Unt. Fotod: Erlend Štaub
Piret Kuresaare kollektsioonist saavad kindlasti hitiks neoonvärvilaikudega soojad kašmiirmantlid. Õnneks oli ka kapuutsidega versioone! Ootan juba neid meie tänavatele.
Piret Kuresaar Design. Fotod: Erlend Štaub
Liina Steini show ajal istus mu kõrval moehuviline mees, kes oli suhteliselt hämmingus liigotseset seksikusest ja kaheldavast moeväärtusest. Ta mainis pärast mulle, et keegi äkki peaks sellest kriitiliselt kirjutama. Ma ütlesin: “Sind Londonist tulnuna võib see hämmastada, aga mind küll mitte!” Ma olen idaeurooplane ja ma ei häbene seda kunagi. Ma arvan, et L. Steingi plõksib meelega, tal on oma sihtgrupp, omad modellid – tüdrukud ööklubist – selles kõiges on teatud stiilipuhtust. Ja noh, mis siin salata, mul on lihtsalt vaja sügiseks seda mürkrohelist (siiralt loodan, et võltskarvakraega) jakki!
Liina Stein. Fotod: Sander Antoniak
Kolmeteistkümnenda moenädala lõpetasid ühenduse Embassy of Fashion moekunstnikud Ketlin Bachmann, Riina Põldroos ja Aldo Järvsoo. Ikkagi neljas päev moodi ja ma ajasin juba need kolm andekat disainerit ja nende pidulikumale moele keksenduvat disainikollketsiooni kõik omavahel segi. Mäletan, et värvilised näkineiud ujusid videos ja hiljem oli laval kihvtid soomustüdrukud, taas võitmatut glitter–powerit. Keitlin Bachmanni loodud kiisukesed flitrisid natuke Moschino ja tänavamoega. Riina Põldroosi modellid kandsid kinky’sid tähekesega saapaid, mida ma kohe kodus järgi tegema hakkan. Kui liblikaid oli Bachmanni kollektsioonis liigagi palju, siis Põldroosi tähemotiiv ei väsita mind kunagi. Aldo Järvsoo kirevad šamaanitarid said põhjendatult suure aplausi ja püsti tõusnud pildistajate arvu järgi aimates ka rohekelt instafeimi.
Riina Põldroos. Fotod: Sander Antoniak
Täpselt samamoodi nagu neljapäevasel moeõhtul, tippisin läbi vihma kontsades koju. Seekord pidin tänava lõpus kingad jalast võtma, sest kraapisid. Hakkasin mõtlema, et ega mul vist palju selle võluva helelilla südamedekolteega Liina Steini disainerkleidi või Riina Põldroosi helesinise pikalõhikuga litritega kleidiga peale hakata ei ole, kui ma ei suuda isegi väärikalt kontsades koju minna. Aga olles moe-show’l, eriti nii ägedal kui seda on Tallinn Fashon Week, tekib tunne, et kõik on võimalik, ka glamuur.
Tekst: Erika Renel
Fotod: Sander Antoniak & Erlend Štaub
by Erika | okt. 13, 2017 | Erika Renel, Ilu & Mood
FOTO: Erlend Štaub
Eile toimus Telliskivis Vaba Laval Tallinna Moenädalala Tallinn Fashion Week teine vaimustav moepäev. Moepubliku ette toodi rõivabrändide Sirimiri, Mammu Couture, Iris Janvier ja Tallinn Dolls by Karolin Kuusik uued kollektsioonid. Nägime niivõrd erinevaid tahke Eesti piduliku moe paremikust, et üldpildi väljajoonistamine muutub aina keerulisemaks.
Teise päeva avashow esimene etteaste oli seekord Tartu brändi Sirimiri päralt. Sirimiri on see põhjamaiselt sädelev muinasjutt, mida tahaks endaga igapäevaselt kaasas kanda üks hingelt unistaja, kuid tegelikult väga asjalik naine. Kui trükikangaste puhul jääb disainer tihti lootma pildi mõjule ning lõige ei tundu alati üllatav, siis seekord vaimustas mind just lõikeline lahendus: tavalistest pikemad kolmveerand-varrukad pastelsetel hõlmikkleitidel. Väike praktiline nüke, mis muudab kleidid ka jõulisemate käsivartega naiste seljas eeterlikult hõrguks. Ja mitte ainul trükikangas vaid ka ilukirjandusest inspireeritud tikandid. Fashionistad meenutasid veel päeva lõpus baaris Kärbes seda Sirimiri tikitud seljaosaga kohevalt sooja mantlit.
Sirimirile järgnes Mammu Couture, kes tõi prantsuse tänavamuusika saatel lavale kelmikad Pariisi kaunitarid Eesti võtmes. Olin esmalt pisut skeptiline, et äkki tuleb show liiga magus ja roosiline – minusugusele hingelt karatekid‘ naisele sobimatu – aga vastupidi. Ma juba unistan omale sõbranna pulmaks seda maani helerohelist puhvseelikut, mis muide nagu kõik teised Mammu Couture`i esitletud hõrgutised on ainueksemplar. Kas mängus oli ehtpransuslik atmosfäär või kaharate kleitide ikooniline stiililahendus, aga kaks modelli nägid välja täpselt nagu Audrey Hepburn. See moeshow aina üllatas, tahtsin julgemalt kaasa elada nagu mu kõrval istuva slaavi moekaunitari laps. Hämmastavalt stiilse briti koolitüdruku rõivais kusagil kuueaastane plika plaksutas julget ja lausus kohati kõva häälega tunnustavalt: „Uhh tõ!” Ma mõtlesin umbes sama, kui nägin Mammu Couture glitter-taskutega peokleite.
Mind vaimustas veel tänavuse Tallinn Fahion Week`i moepubliku klassikaline ilu. Kaunid naised kandsid Eesti moeloojate ja moemajade loomingut istusid sirgelt ja käitusid veetlevalt. Rõõmustasin, et on möödumas swagstiili kõrgajad, kui moeshowle tuli demonstratiivselt nokatsi ja dressiga nagu kõrvalmaja Rimisse. Ikkagi Tallinna suurim moeüritus, selle nimel tasub vaeva näha.
Järgnev Iris Janvieri moeetendus vapustas showga: lasergeomeetria, DJ-de täpselt timmitud apokalüptilised muusikapalad – tõeliselt läbikombineeritud vaatemäng moesõbrale. Iris Janvieri Uni-sexikad lõiked ja glitter-detailid mõjusid totaalse poweri–süstina. Autoritaarse ja rõhutatult šikki kosmoseviidetega pikitud kollektsiooni haakus maitseka kelmikusena sädelev 80ndatest inspireeritud over-size kudum. Alati on rõõm näha laval kantavaid rõivaid, mis annavad igapäevasündmustele galaktilise mõõtme. Täiesti muuseas tuli esitlusele pealaest jalatallani samurai look. Wow! Muuseas mu moesõnavara täienes sõnaga žakaarkangas ehk jaquard, kuna Iris Janvieri punastesse 60ndate lõikega jakkidesse oli sissekootud just selline reljeefne muster.
Teist moepäeva jäi lõpetama Tallinn Dolls by Karolin Kuusik. Karolin Kuusik mängis seekord laval mitut tüüpi nukkudega: moodsate, boheemlike, superstaarilike ja saatuslikega. Modellide vahel jalutasid uljalt tuntud naised eesti meelelahutusmaailmast. Nii armas oli näha Lenna Kuurmaad modellide seas, kujutasin ette, et oleksin isegi tema veidi moodi pisike, kui peaksin poodiumil käima. Kui moemaastikul tõstab pead sametkanga kasutus, ka Tallinna Moenädal kinnitas seda läbi mitme esitluse, siis Tallinn Dolls`i saatuslikud sametkleidi olid lummavad, otsekui filmist. Samet polnud Karolin Kuusiku kollektsioonis kohal vaid sellepärast, et ta on moes, vaid seepärast, et ta on vältimatu.
Tippisin soojas sügisvihmas Kalamaja romantiliselt valgustatud kohvikulaternakettide alt koju ja olin juba ette elevil, mida toob kolmeteistkümnes Tallinn Fashion Week meile veel edasistel päevadel selle nädala lõpus. Varsti postitame ka oma fotogalerii eilsest üritusest.
Teks: Erika Renel
Fotod: Erlend Štaub
FOTO: Erlend Štaub
