by Lille Lepik | okt. 27, 2017 | Kultuur
Fotol Liina Kersna koos õega
Liina Kersna ei ole kunagi riigikogu liikme positsioonist unistanud. Elu on lihtsalt läinud nii. On kahte sorti inimesi. Ühed teavad juba lapsena, kelleks nad saada tahavad, ning täidavad elu jooksul justkui plaani oma unistuse saavutamise nimel. Teised lähevad kaasa võimalustega, mida elu pakub. Liina Kersna kuulub nende viimaste hulka.
Liinat on iseloomustatud kui enesekindlat ja julget inimest. Ise arvab ta, et võib sellisena välja paista küll. Tegelikult nõuab nii enesekindlus kui ka julgus pidevat tööd endaga. Kui on vaja, siis võtab ta end kokku, ja see on oluline oskus eluks. Tuleb osata pingutada ja ületada hirme. Kui Liina oli peaaegu kaheksa aastat töötanud Stenbocki majas, kohtunud praktiliselt kõigi Euroopa juhtide ning kroonitud peadega, surunud kätt Obamal, arvas ta, et ei karda enam midagi. Ja siis esimest korda riigikogus pulti minnes värises ta nagu haavaleht. Iga uus situatsioon, kuhu elu meid asetab, võib tekitada hirmu. Küsimus on, kas me jääme oma hirmude vangi, hakkame neid vältima või ületame neid seeläbi arenedes ja elus edasi liikudes. Selleks, et oma hirmudest vabaneda, tuleb astuda esimene, teine ja kolmas samm. Sealt edasi läheb juba lihtsamaks. Praegu ei karda ta enam ei pulti minna ega küsimusi esitada.
Vaadates tagasi oma karjäärile, leiab Liina, et ei ole oodanud elult kingitusi. Oma erialal on ta läbi teinud kõik astmed alates mittetulundusühingu pressiesindajast ning samm-sammult jõudnud valdkonna tippjuhini, valitsuskommunikatsiooni direktoriks. Igal ametil tegi naine tööd kire ja pühendumusega, seda märgati ning alati tehti ettepanek edasi liikuda. Iga kord, kui tuli selline ettepanek tuli, kahtles ta endas. See aga sundis end tõestama ning pingutama.
Kõige enam on Liina kahelnud endas siis, kui tuli ettepanek kandideerida riigikogusse. Ta pidas pikalt nõu talle oluliste inimestega. Määravaks said abikaasa Vahur Kersna ja Liina pikaaegne ülemus Andrus Ansip, kes temasse uskusid ja naist julgustasid.
Kui küsida, mis innustab Liinat riigikogu liikme tööd tegema, vastab naine, et tunneb vastutust. „Minu poolt andis riigikogu valimisel hääle pea 2500 inimest Valga-, Võru- ja Põlvamaalt. Ma tunnen vastutust mulle antud mandaadi eest,“ ütleb Liina ja lisab, et riigikogu liikme amet ei ole nagu näiteks telleriamet, mida on võimalik igal hetkel maha panna. Liina annab endast kõik oleneva, et seda mandaati võimalikult väärikalt, pühendunult ja sisuliselt täita.
Riigikogus seisab Liina selle eest, et meie koolid oleksid omanäolised ning lapsesõbralikud. Me teame PISA testide järgi, et meie lapsed on targad, aga kahjuks teame ka seda, et nad on koolis ühed õnnetumad Euroopas. Teine teema puudutab vägivalda. Eestis on iga kümnes kuritegu seotud lähisuhtevägivallaga. Tuhanded naised ja lapsed elavad oma kodus pidevas vägivallahirmus. Ja nad ei küsi abi. Liina on teinud tööd selle nimel, et ohvrid hakkaksid rohkem abi küsima ja riigil oleks neile abi pakkuda. Vägivallal on kombeks liikuda põlvest põlve. Seetõttu on eriti oluline, et me aitaksime lapsi, kes on vägivalla keskel elanud, sest vastasel juhul kasvavad neist suure tõenäosusega kas tulevased ohvrid või vägivallatsejad.
Noortel soovitab Liina teha otsuseid, lähtudes sellest, et saaks hiljem teistele selge silma ja puhta südametunnistusega otsa vaadata. Ta ei soovita oma elu ülemäära keeruliseks elada, vaid õppida pingutama ja mitte jääda oma hirmude vangi. „Kui te midagi teete, siis andke endast kõik. Kui te teete oma tööd ükskõikselt, siis see paistab sama palju välja kui see, kui teete oma tööd pühendumusega!“
Liina on kindel, et iga inimese elu pakub võimalusi. Küsimus on, kas me oskame neid märgata ja julgeme neile jaatavalt vastata.
by Lille Lepik | mai 26, 2017 | Ilu & Mood
Foto: Sander Antoniak
Millisest ametist unistasid lapsena?
Unistasin saada loomaarstiks! Kusjuures sarnane (mitte küll arstiameti) soov on endiselt mu tegemist vajavate asjade nimekirjas täiesti olemas, aga kusagil kaugemas tulevikus.
Kuidas ja millal tekkis sul huvi jumestamise vastu?
Olin väga varajasest east loominguline laps, armastasin üle kõige joonistamist. Teismeliseks saades avastasin, et ka näole saab palju joonistada. Kandsin pea iga päev kunstripsmeid ja neoonroosat põsepuna. Oh wow!
Oled lõpetanud IMC profimeigikooli. Miks valisid just selle kooli, kui Tallinnas on variante veel mitu?
Mul oli üks girl crush Instagramis (tšau, katmadafakk!). Kui koolide kohta uurima hakkasin, tuli meelde, et see sama piff oli lõpetanud IMC. Võtsin julguse kokku ja saatsin kirja kõigi küsimustega.
Mulle meeldis, et kool kestis lühikest aega, kaks ja pool kuud, aga selle ajaga sai kõik
algteadmised kätte. Reaalne oskus ja käekiri tekib töö kaudu ning ajaga, seega kauem pole mu meelest seal midagi õppida.
Kui palju erineb jumestuskunstniku ja tavainimese kosmeetikakoti sisu? Kui sisukas peaks olema tavakasutaja kosmeetikakott? Milliseid tooteid see peaks sisaldama?
Mul on kaks meigikotti: väiksem koos kõige-kõige vajalikumaga (jumestuskreem, beautyblender, paar pintslit, puuder, päikesepuuder, kulmupuuder, ripsmetušš) ja suurem (ma parem ei hakka loetlema).
Mul endal ongi kaks variant: no-make-up-look või full-on-game-face, ei midagi vahepealset.
Individuaal-meigikoolitusi andes vaatame alati üle kliendi meigikoti. Mulle tundub, et Eesti neiudele pigem meeldib meikida ja üldiselt on kõigil olemas põhilised tooted, mis eelpool nimetasin. Tooteid, mida tahaksin rohkem näha, on puuder ja põsepuna.
Millised jumestuspintsleid armastad kõige rohkem?
Viimase aja lemmikuks on saanud fan brush ehk koristaja. Sellega on lihtne pudenenud lauvärve silma alt ära pühkida, ilma et need määriksid, või põsepuna ja valgustpeegeldavat toodet peale kanda. Lisaks kasutan seda aeg-ajalt päikesepuudri või mõne kuldse särapuudri peale kandmiseks üle kogu näo.
Kui kerge või raske on leida tööd jumestajana?
Kõik oleneb sinust! Kui armastad oma tööd ja tahad seda teha, siis leiad selleks alati viisi.
Praeguseks on jumestajaid rohkem kui kunagi varem, seega konkurents on väga tihe, tuleb millegagi silma paista või olla eriti asjalik!
Mis jumestustöö varjupool? Kuidas ennast inspireerid?
Ületöötamine!
Tundub üpris easy money, aga 12 tundi söömata ja puhkepausideta ühe koha peal seista
nii kerge ei ole. Klientidele ei taha ka ära öelda, et selle asemel lõunale minna. Siin tulebki teha valik! Ma töötan täpselt nii palju, kui tahan. See on looming ning päevast päeva pole võimalik midagi luua. Praegu armastan jumestamist täpselt sama palju kui kooli minnes ning siiani tuleb ette olukordi, kus unustan raha küsida – uhh, love it!
Kui sa ei oleks jumestaja, siis kellena sa end ette kujutad?
Oeh, kust üldse alustada … Ma võiksin vabalt olla kunstnik, disainer, fotograaf, maailmarändur, hooldaja mõnes loomapargis, you name it!
Mis on sinu suurim unistus, mille täitumiseni sooviksid jõuda?
Minu unistus on minu peas iga päev selgelt olemas, aga ma ei räägi sellest mitte kunagi, sest teod loovad reaalsuse, mitte sõnad.
Mida ütleksid noortele, kes mõtlevad valida sama eriala?
„Choose a job you love and you don’t have to work a day in your life“ võtab väga ilusasti kokku mu mõtte.
Pärast kooli teavad vähesed, mida neile teha meeldib, ja see on täiesti normaalne. Võtsin endale aasta mõtlemisaega, käisin tööl (muide, ma olen olnud mitu korda ettekandja, lapsehoidja, töötanud metsloomade rehabilitatsiooni keskuses) ja hakkasin rohkem tähelepanu pöörama, mis mind õnnelikuks teeb. Veetsin palju aega üksi: käisin iga päev mitu kilomeetrit metsas jalutamas, joonistasin, tegin trenni, mediteerisin.
Astu paar sammu eemale igapäevakärast ja kuula, mida su hing tahab. Kõik vastused on sinus endas olemas. Vaikust läheb vaja!
