Televiisori vaatamine on enamiku jaoks muutunud tavapäraseks mõnusaks ajaviiteks ning teletööd kirjeldatakse tihti glamuurse ja kadestusväärsena. YU püüdis kinni teletöötaja Carol Leiste ning võttis sihikule just need küsimused, mille üle noored televaatajad tihti mõtisklevad.
Kas glamuurist pakatab ka kulissidetagune tööelu? Kellele seesugune intensiivne töö iseloom sobib, kellele mitte? Millised isikuomadused aitavad telemaastikul läbi lüüa?
Carol jagab näpunaiteid, kuidas võiks unistuste töö poole püüelda ja milliseid samme ette võtta kui sinu kirg on teletöö.
Pildil Carol (paremal) ja Kristel Kuklase (vasakul)
Pildil Marian Ilves (vasakul) ja Carol (paremal)
Foto: erakogu
Räägi natuke endast ja sellest, kuidas sattusid telemaailma?
Olen väikelinnast pärit tüdruk, kes on alati tundnud kirge tele- ja filmimaailma vastu. Esialgu küll teise nurga alt – olin keskkooli lõpuni aastaid kindel, et minust saab näitleja. Seetõttu sidusin ma end tasapisi telega juba suhteliselt varakult – käisin eri seriaalide ja filmide võtetel, kuid tol ajal olin ise pigem kaamera ees kui taga. Pärast lavaka katseid aga miski mu sees muutus ja hakkasin vaikselt vaatama hoopis kaamerataguse elu poole.
Töö teles sai alguse veidi üle kolme aasta tagasi, kui sattusin tööle Toomas Kirsi teleseriaali “Pilvede all”. Peale seda olen osalenud mitmetes tema mängufilmide ja seriaalide projektides. Minu peamine vastutus on olla lokatsioonijuht, kuid mõnes projektis olen teinud ka rekvisiitori tööd. Lisaks olen vahepeal osa võtnud teiste produtsentide projektidest, näiteks kaasa teinud mõne reklaami loomises, samuti kas lokatsioonijuhi või rekvisiitorina.
Viimased poolteistaastat olen tegutsenud põhitööna ka TV3 otsesaates “Duubel”, kus minu peamine roll on administreerimine ja sotsiaalmeedia postituste toimetamine. Ühtlasi olen jooksvalt toimetusele abiks, mis tähendab, et pakun ideid, aitan külalisi leida, nendega kontakteeruda jms. Tänu tööle TV3 majas on mul olnud võimalus ka mõnes teises TV3 projektis kaasa lüüa, näiteks hiljuti avalikuks tulnud meelelahutussõu “Suure pühapäeva” juures olen saanud administraatorina abi pakkuda.
Kusjuures aasta aega olen õppinud ka BFMis filmikunstnikuks, kuid hetkel olen sealt akadeemilisel puhkusel ja arendan end läbi kogemuse. Telemaailma sattusin ühe väga toreda projekti kaudu. Nimelt olin Eesti Noorte Muusikaliteatris näitleja. Selle teatri koreograaf, kes töötas Toomas Kirsi tiimis rekvisiitori ja lokatsioonijuhina, kirjutas mingil hetkel meie teatri gruppi, et kes omab autot ja on huvitatud teletööst, võtku ASAP ühendust.
Huvi oli suur, autot küll polnud, aga muidugi kirjutasin ja proovisin end maha müüa! Hakkasin siis kohe ka autot otsima, väga palju raha just kogutud ei olnud, kuid isu see ametikoht saada oli lihtsalt nii suur!
Nädala-kahe pärast sai üks auto soetatud, pöidlad peos, et nüüd ka tööle saaks! Sain prooviülesandeks otsida Marile ja Indrekule uus kontor ja kuna see sai vist edukalt täidetud, siis kutsuski produtsent mind kontorisse ja ütles, et “hakkame siis tööle!” Oi, ma olin happy!
Milline nägi välja sinu esimene tööpäev ja kas mäletad, millised emotsioonid sind valdasid?
Ma küll ei nimeta seda otseselt esimeseks tööpäevaks, kuna tegemist oli proovipäevaga, kuid sel ajal töötasin ühes teises kohas päevatööl ning mõte sellest, et saaksin nüüd ja praegu keset päeva minna mujale, ei tundunud reaalne. Ütlesin, et lähen arsti juurde, et saaksin endale 2–3 t vaba aega, sest no nii väga ju tahtsin saada seda teletööd ja olin kõigeks valmis!
Mäletan, et olin küll pabinas, kuid kuna noor ja julge, siis ei kartnud ma väga hullusti. Võte toimus kohas, mille ma prooviülesandena ise leidnud olin, seega oli paik juba tuttav. Veidi piinlik oli, et ma ei teadnud, milline meie produtsent Toomas Kirss välja näeb.
Loomulikult olin ma kursis, kes ta on ja kui oluline roll on tal telemaastikul, kuid nime taha nägu ei osanud panna. Selleks et aga enam-vähem kursis olla, olin teda ennist guugeldanud, kuid sattunud vist pildi otsa, mis oli 10–20 aastat vana. Niisiis kui ma tähtsat bossi esimesel päeval nägin, siis ma ausalt öeldes ei teadnud, et just tema on Toomas Kirss, kellele end esmajoones viisakusest tutvustada.
Arvasin, et ehk kõrvalosatäitja, kes platsile tulnud, ning ütlesin lihtsalt möödaminnes tere. Ma ei ole seda talle endale veel muidugi kordagi maininud, et nii oli … no nii igaks juhuks.. ☺
Carol tööpostil
Foto: Külli Rummel
Kas teletöö kaadrite taga on sama põnev nagu tulemus, mida vaatajad näevad ekraanilt?
Muidugi on see kõik põnev! Eriti kui sulle see maailm meeldib. Aga see, mis jõuab lõpuks eetrisse, on väga väike osa protsessist. Eeltöö ja kõik, mis selle taga toimub, on ikka väga kirju. Mõeldes seriaalitööle, siis kogu protsess algab juba suhteliselt varakult, kui saad kätte stsenaariumid.
Peale seda hakkad neid läbi töötama, seejärel hakkab igaüks eeltööd tegema. Kuna täna olen seriaali lokatsioonijuht, siis enamus mu tööst saabki tehtud enne võtteperioodi. Tavaliselt on meil nelja osa peale kuskil seitse võttepäeva, mille pikkused keskmiselt 15 t. Kui kõik on purgis, läheb kogu materjal veel järeltöötlusse, mis tähendab, et nelja osa umbes 4×45 minuti eetriaja kohta on eeltööd tehtud sadu tunde.
TV3 uudistesaates on samuti pikk protsess enne seda, kui saade eetrisse läheb. Õhtuse saate pikkus on umbes 20 minutit. Toimetus on kohal aga varahommikust saati ja töötab väga kiire tempoga viimse minutini. Kusjuures enamjaolt algab eeltöö, st kokkulepete tegemine, saatekülaliste leidmine jms, juba päevi varem.
Kokkuvõttes jõuab eetrisse väga väike osa kogu tööst, mis selle taga tegelikult on. Protsess ise ei ole alati lõbus ja meelelahutuslik, aga kuna mulle see maailm nii väga meeldib, siis naudin sajaga!
Mis on sinu töös siiani olnud kõige suurem õnnestumine ja kõige suurem läbikukkumine sinu enda meelest?
See on päris raske küsimus. Ma ütleks pigem nii, et see töö on nagu pidevad Ameerika mäed – erinevaid takistusi ja samas õnnestumisi tuleb ette kogu aeg. Tegelikult tunnen õnnestumist iga kord, kui mu ülesanded on tehtud. Kui tuua siiski mõni näide, siis viimatine teleseriaali “Sinu, minu, meie” tegemine oli päris mahukas. Lokatsioone oli väga palju, mida pidin leidma: 20 kanti, millest umbes 5–6 korterit pidid välja nägema suhteliselt sarnased, et sisulises mõttes asuksid justkui samas majas, reaalsuses aga mööda Tallinnat laiali.
Polnud kõige lihtsam leida, eriti praegusel koroona ajal, kus võib-olla igaüks meid avasüli oma koju filmima ei oota. Ma jäin võtteperioodil veel nii haigeks, et suutsin ainult pikali olla. Sihuke korralik stressamine selle üle, kas kõik ikka saab tehtud, ja teisalt selle üle, et haigus saaks seljatatud. See on võib-olla olnud minu töö kõige madalam punkt, kus tajusingi ebaõnnestumist. Lõpuks said siiski kõik kohad leitud ja seriaal nägi teleeetrit. ☺
Kas teletöös on kõikide inimeste rollid ja vastutusalad nii kindlalt paigas, et loominguks eriti ruumi ei jää? Või saab ka välja käia enda ideid, mis teostuse leiavad?
Ma sõnastaks seda pigem nii, et teletöö ise ongi üks suur looming. Iga ametikoht on ju osa protsessist ja tulemusest. Isegi kui oled montaažirežissöör, siis loometöö on see ju ikka. Tõsi ta aga on, et igaühel oma vastutusala. Mina näiteks režissööri töösse sekkuma ei lähe. Küll aga on võimalik kõrvalt uudistades lihtsalt tutvuda ja õppida tundma ka teisi ametikohti.
Vabadus ideede välja käimiseks on aga alati olemas. Seriaali stsenaariumi puhul otseselt mitte, kuid näiteks uudiste toimetuses on ideed pigem väga teretulnud – nii leiabki kõige vahvamad teemad ja saatekülalised, kui levitada informatsiooni. ☺
Foto: Carol Leiste
Kas pinget on teles palju või on kõik nii hästi planeeritud ja sujub nagu kellavärk? Igav ei hakka?
Igav ei hakka kindlasti! Pinge on ka alati üleval. Ma ütleks, et teletööd tehes on justkui alati kiire … Nagu ennist mainisin, siis TV3 saate “Duubel” toimetus tuleb majja juba varahommikul, kuid kui õhtul kell 19.25 on saatel aeg eetrisse minna, siis ikka kõik veel jooksevad ja tormavad ning täidavad kiiresti oma ülesandeid. Aga mulle meeldib see kiirus.
Niisama olemine ei ole töö tegemise viis, mis mulle sobiks, see väsitab kordades rohkem kui pikad ja ülesanneterohked tööpäevad. ☺
Kirjelda oma tavapärast tööpäeva.
Kuna mul on erinevaid töökohti, siis on minu tavapärased tööpäevad ka erinevad. Tooksin välja kaks. Töö TV3 uudistesaates algab kodukontoriga. Olen arvuti taga ja teen õhtuseks saateks ettevalmistusi. Peamiselt tegelen eelpromoga, et inimesed saaksid sotsiaalmeedia vahendusel teada, millest õhtul räägime ning kes külla on tulemas.
Sinna kodukontori aega mahub ka uute päevade ettevalmistus, ideede jagamine, koosolekud.. kõik selline, mis valmistab saadet ette. Õhtul lähen stuudiosse kohale, et võtta vastu külalised, tegeleda vajalike rekvisiitidega ning toota sisu meie Instagrami ja Facebooki. 21.00 on tavaliselt sellise tööpäeva lõpp.
Seriaali puhul algab võttepäev üldiselt äratuskellaga kella kuue paiku. Päevad on erinevad – me kas liigume erinevate võttekohtade vahel või oleme päev otsa ühes kindlas paigas. Tööülesandeid on mitmeid, kuid peamiselt pean vastutama lokatsiooni eest: olema kindel, et me saame igale poole õigel ajal sisse-välja; vastutama, et võttepaik oleks korras ja kõik hoiaksid seda hästi. Kui oleme ajast ees või maas, pean informeerima järgmisi võttekohti vastavalt olukorrale.
Ühesõnaga päevad ei ole vennad ja iga kord on väga erinev. Teinekord on näiteks võttekoha maja taha suur kraana tellitud – siis on minu ülesandeks ehitajatega leida sobiv diil, et äkki nad saaksid vaba päeva ülemuselt välja kaubelda, sest mürisev kraana meie akna all on paraku täiesti välistatud. 😀 Tihti peab näiteks paluma möödujatel minutikese oodata, sest muidu kõnnivad meile kaadrisse. Sellega on alati seiklusi. Kelle jaoks on see okei, kes hakkab karjuma, kes näitab rusikat … ☺ Ühesõnaga seiklusi on kogu aeg ja selliseid huvitavaid olukordi võikski välja tooma jääda. Seriaali võttepäevad on umbes 15 t pikad, mis tähendab, et koju jõuan enamjaolt 22–23:00 kandis.
Tihti öeldakse, et teletöö kõrvalt ei jää aega eraeluks. See veidi ongi nii. Kui töötad teles, siis justkui oledki oma elu telele andnud. Aega eraeluks ei ole jalaga segada, kuid iga hetk on seetõttu äärmiselt väärtuslik ning minu jaoks on kindlasti oluline enda pere ja lähedastega koos olla. Muide, just hiljuti sai kokku loetud mu töötunnid kuu aja jooksul, umbes 320 t juures läks lugemine sassi … 😀 Samas on ka väga rahulikke perioode, kus terve nädala vältel on heal juhul kaks tööpäeva. Seega see varieerub, kuid jah, kaaslane, pere ja sõbrad peavad olema teletöötajate puhul valmis selleks, et elukorraldus on veidi teistsugune.
Mis tunne oli päriselus suhelda näitlejatega, keda me oleme harjunud teleekraanilt vaatama? Kas nende teletöö karakter erineb väga palju sellest, kes nad tegelikult inimestena on?
See oli alguses minu jaoks veidi naljakas. Esialgu on ikka tunne, et kui nüüd päriselus näed seda näitlejat, siis ta ongi oma olemuselt just selline nagu sarjas. Eriti huvitav oli aga näha vahet, et sarjas ebastabiilset närvilist meesterahvast mängiv näitleja on tegelikkuses naeratav, sõbralik ja äärmiselt heatahtlik inimene. Kusjuures võingi üsna kindlalt väita, et mitte keegi ei ole päriselus selline, nagu ta on oma rollis. See näitab, et nad teevad oma tööd eriti hästi! ☺
Pildil Ain Lutsepp (vasakul), Marian Ilves (keskel) ja Carol (Paremal)
Foto: erakogu
Kas sul on mõni lemmik telenägu ja miks?
Tead, mulle ausalt öeldes väga meeldib Anu Saagim. Mind üleüldse võluvad inimesed, kes julgevad olla nemad ise ega lase end mõjutada ühiskonna survel ja teiste arvamusel. Leian, et Anu on just selline. Muidugi kui ma pidin esimest korda Anu Saagimile kõne võtma, siis ausalt öeldes olin VÄGA pabinas.
Ilmselt seetõttu, et ta oli mulle meedias jätnud mulje, nagu tegu oleks ehk liigagi otsekohese inimesega, kellega suheldes peab ettevaatlik olema. Vestlus läks aga väga toredasti. Peale seda, kui olen tööalaselt temaga mõned korrad kokku puutunud, siis saingi aru, et reaalsuses on ta väga meeldiv naisterahvas, kes on avatud, sõbralik ja aldis kõigiga suhtlema. Mulle meeldib! ☺
Mis on sinu unistus karjääri osas? Mida soovid oma elus kindlasti ära teha?
Tunnen, et tele on see, mis mind sütitab. Ma tunnen, et tahan seda tööd teha, selles maailmas olla ning aina areneda ja areneda. Ma jätan selle hetkel saladuseks, mis on unistustes siht, kuhu poole püüelda, kuid kindlasti tahaksin veel end kaamera ees proovile panna … ☺
Foto: Mihkel Maripuu.
Mida soovitad noorele, kes on huvitatud teletööst? Kust alustada?
Kui tõesti tunned, et just see pakub sulle huvi, siis tasub juba varakult hakata uurima, milline ametikoht kõige rohkem meeltmööda oleks. Seejärel minna näiteks töövarjuks – näed ja tunnetad, kuidas see kõik päriselt on!
Kui on ikka õige tunne, et jah, seda ma tahan, siis tuleb olla sihikindel, ennast igal võimalikul moel arendada ning igast võimalusest kinni haarata. Kui leiad et teletöö on päriselt see õige ja tugev kirg sinu elus, siis usun, et mitte miski ei saa sind takistada, et oma sihti saavutada! ☺
Carol pildistab. Poseerivad Rita Rätsepp ja Liis Haab
Foto: Andrus Muuga.
Intervjueeris Marika Juusu
Toimetas Kadri Toomsalu
