by Marie Põdra | aug. 18, 2018 | Avalehele, Elustiil, Kultuur, Muusika, Persoon, Tuleviku töökoht, Z generatsioon
16-aastane noormees Steven Ilves on Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi õpilane, kes kooli kõrvalt leiab aega laulda, kitarri mängida ja ise laule luua. Steven viljeleb alternatiiv- ja indie-muusikat. Ta videotel Youtube’is on kokku 18 708 vaatamist ning neist populaarseim on tema esimese loo „Welcome To Madness“ muusikavideo, millel on 7546 vaatamist. Noormees on avaldanud 3 laulu, millest viimane, „Golden Lies“ ilmus 2017. aasta detsembris. Steven iseloomustab end sõnadega musikaalne, abivalmis ja rõõmsameelne ning just sellise mulje ta endast intervjuu käigus jätabki.
Kui vanalt sa muusikaga tegelema hakkasid ja kuidas muusika juurde üldse sattusid?
Ma hakkasin muusikaga tegelema juba lasteaias. Sattusin muusika juurde tänu mu musikaalsele perele: mu mõlemad vanaemad laulavad ning ema-isa mängivad kitarri. Professionaalselt hakkasin muusikat viljelema kaks aastat tagasi.
Kas sul on mõni eeskuju? Kes?
On. Mind inspireerib üks suurimaid artiste – Ed Sheeran. Viimasel aastal ka selline Ameerika indie-pop grupp nagu LANY.
Millist muusikat sa kõige rohkem kuulad?
Kuulan seinast seina muusikat, kuna soovin igast muusikastiilist inspiratsiooni ammutada, aga kõige rohkem kuulan ma siiski indie-popi.
Mis inspireerib sind laulude kirjutamisel?
Otsest inspiratsiooniallikat polegi, mind inspireerib kõik. Näiteks laulu „Wide Lights Fields“ kirjutades mõtlesin, et maailmas on palju laule armastusest, aga keegi pole enda kohta laulnud ning siis lõingi laulu enda maailmast ja nägemusest. Aga näiteks oma laulu „Golden Lies“ kirjutades mõtlesin, et nüüd võiks kellestki kirjutada ja siis lihtsalt hakkasid sõnad jooksma.
Miks sa oma laule just inglise keeles kirjutad? Kas on tulevikus plaanis kirjutada ka mõni eestikeelne lugu?
Eesti keeles on kindlasti plaanis kirjutada, aga ma arvan, et ingliskeelsus on eelkõige tingitud tundest, et selles keeles on veidi lihtsam kirjutada. Ma ei pea ka eesti keeles laulukirjutamist just raskeks, aga inglise keeles oskan end paremini väljendada.
Sinu viimane lugu tuli välja detsembris. Millal on järgmist oodata?
Suve alguse paiku.
Kas sul on plaanis ka plaat valmis meisterdada?
Jah, olen sellele pikka aega mõelnud , mul oli tegelikult kavas plaat juba 2018. aastal valmis teha, aga EP materjali ei kogunenud kuidagi kokku. Kõik laulud tulid väga erinevad, kuid EP peaks pigem ühtne olema. Ma arvan siiski, et 2019. aastaks on plaat olemas.
Kas esined tihti ja kus sind enamasti näha ja kuulda saab?
See oleneb täiesti perioodist, näiteks vahepeal, jaanuarist märtsini oli mu graafik põhimõtteliselt täiesti tühi, oli vaid 1–2 esinemist, mais aga 7 esinemist. Peamiselt esinen avalikel üritustel, firmapidudel ja pulmades.
Sa käid praegu 10. klassis, kas ka su tuleviku õppimisplaanid on seotud muusikaga?
Jah. Ma ütlen tegelikult alati, et elada tuleb hetk korraga ja tean, et kolme aasta jooksul võivad kõik plaanid muutuda. Praegu olen mõelnud, et sooviksin minna Tallinna ülikooli audiovisuaalproduktsiooni õppima.
Soovin Stevenile edu tema ettevõtmistes. Mulle meeldib tema looming, see on omanäoline, maitsekas ja südamliku sõnumiga.
Kuula ka sina Stevenit siit:
“Welcome to Madness”
“Golden Lies”
“Wide Light Fields”
Autor Marie Põdra
Foto autoriõigus Steven Ilves
Toimetaja Kadri Toomsalu
by Merilyn Lempu | aug. 18, 2018 | Avalehele, Kultuur, Muusika, Persoon
Eks me kõik unistame millestki või kellestki, aga kas need unistused ka kunagi täituvad?
On inimesi, kelle unistused on tagasihoidlikud, aga kindlasti on küllalt neid, kes unistavad kättesaamatust, näiteks 1 000 000 euro võidust, villast või luksusautost. Kahtlemata on õnneseeni, kes suudavadki lõpuks selle miljoni või luksusauto saada, aga tihtipeale ei pruugi see nii minna. Aga kas suurelt unistamine on halb, kui sa ei usu, et su unelmad kunagi täituda võiks? Mina arvan, et unistada tuleb suurelt, sest kõige pöörasemad soovid võivad täituda just siis, kui seda kõige vähem oodata oskad. Nii juhtus näiteks minuga …
Kui keegi oleks mulle kuu aega tagasi öelnud, et mõne nädala pärast täitub üks mu suurimaid unistusi ehk kohtun Tom Odelliga, siis oleksin ta välja naernud. Aga just nii juhtus …
28. juuli hommik oli nagu tavaline laupäeva hommik. Nagu ikka, avasin esimese asjana peale ärkamist Facebooki ja nägin Sweet Spot Festivali postitust, kus nad lubasid 5–6 noorele anda võimaluse Tom Odelliga kohtuda. Võitmiseks oli vaja kommentaaridesse kirjutada põhjus, miks just sina peaksid kohtumisele saama. Mul hakkasid kohe käed värisema ja mõte jooksma. Paar minutit mõtlesin, kas kirjutan nii nagu teised, et “mulle meeldib Tomi hääl” või kuulan oma südant ja kirjutan täpselt nii, nagu sisimas tunnen ja mida jagada tahaksin. Nii kirjutasingi teistega võrreldes päris pika kirjandi valmis. Kommentaaris mainisin, et olen Tom Peter Odelli kuulanud juba sadu tunde alates tema viimasest esinemisest Kultuurikatlas, kus ta mind oma andekusega täielikult ära võlusning tean igat laulu peast.
Möödus umbes 20 minutit ning nägin, et Facebooki tuli teavitus “Sweet Spot Festival kommenteeris sinu postitust”. Sel hetkel peatus kogu maailm minu ümber, suutsin ainult lakke vaadata ja mõelda, kas see tõesti juhtuski, kas mina kohtun Tom Odelliga. Olime sõbrannadega just eelmisel õhtul naljatlenud, et homme tuleb kindlasti paremad riided selga panna, sest esireas Tomi kuulates tuleb hea välja näha ning veel ägedam oleks, kui saaks temaga koos pilti teha. Aga see viimane oli mõeldud naljaga ja ega me lootnudki, et see mõte võiks täide minna.
Olin paar minutit täiesti tardunud, sest ma ei teadnud, kas õige oleks praegu nutta või naerda. Järsku helises mu telefon ja siis hakkasid pisarad automaatselt voolama. Mu parim sõbranna teisel pool toru küsis, kas sa nägid, mis juhtus, mina ainult nutsin ja läbi pisarate ütlesin, et pean emale helistama. Sõbranna jõudis veel küsida, kas tahan oma teksajaki selga panna, kuhu ma Tom Odelli olin peale maalinud.
Foto autor @merccco
Emale helistades ei suutnud ma oma emotsioone kontrollida, hakkasin jälle nutma. Ema muutus kohe nii ärevaks ja küsis, mis juhtus, et kas kellegagi juhtus õnnetus ja mina ainult karjusin, et ei juhtunud õnnetust, ma võitsin kohtumise Tom Odelliga. Ma usun, et naabrid olid need 20 minutit, kui ma nutsin, karjusin ja ringi jalutasin, väga “õnnelikud”.
Peale kõne lõpetamist oli kell juba päris palju ja mul oli ligikaudu poolteist tundi aega, et õige koht üles leida ja üritusele kohale jõuda, pidin kohe hakkama riideid otsima ja bussiaegu vaatama. Ma pole vist kunagi nii pabinas olnud, kui sel hetkel, sest mul ei olnud aimugi, mida kujutab endast meet&greet tõelise superstaariga.
Festivalile jõudes oli minu kartus asendunud väga suure elevusega. Pidime kohal olema 15 minutit enne kohtumist ehk kell 15.15 pealava vasaku aia ääres, kus oli sissepääs backstage´i. Nii me ootasime umbes 20–25 minutit, nägime kuidas ajakirjanikud käivad aina sisse ja välja. Lõpuks tuldi meie juurde ja öeldi, et võime nüüd sisse minna. Lava taha minnes olin väga ärevil, eriti kui öeldi, et Tom annab praegu intervjuud ja läheb veel 10 minutit. Oli lahe kuulda, et ka mõniteine kohtuja oli Odelli Kultuurikatla kontserdil käinud. Olime jõudnud omavahel natuke vestelda, kui nägime, et Tom tuleb.
Tomi naeratus säras juba kaugelt. Ta tuli, teretas kõiki isiklikult ning küsis meie nimesid. Naljatledes istus ta mustale väikesele lauale ja muigas, et tavaliselt on meet&greet selline, et tüdrukud tulevad kohale, tehakse paari sekundiga pilt ja siis on kõik, aga siin on hoopis teistmoodi.
Foto autor Rasmus Kooskora
Ütlen ausalt, ma olin nagu teises maailmas, algul vaatasin ainult tema suu liikumist ja lihtsalt mõtlesin, kas tõesti istub Tom minust kahe meetri kaugusel. Siis pani ta suitsu põlema ja rääkis meiega edasi. Kogu sealne õhkkond tekitas tunde nagu me kõik oleksime vanad sõbrad. Ta tundis huvi , kas me oleme käime koolis või tööl, mis on meie lemmik õppeaine ning keda me kuulame. Viimasele küsimusele oli vastust kõigil ühine: loomulikult teda. Selle peale uurisime, keda ta ise kuulab. Tom tõi välja nii Twenty One Pilotsi kui ka Tšaikovski, kelle nime peale käis seltskonnast läbi kahin, et kas tõesti kuulab ta sellist muusikat, aga selle peale ümises Tom väikse jupikese ühest Tšaikovski teosest. Ta võttis välja oma telefoni, näitas playlisti, lasi paari lemmiklugu ja ka üht tema enda uut lugu. Aeg lausa lendas ja järsku oligi aeg temaga pilti teha. Mina sain kolmandana tema kõrval seistes lõpuks aru, mis toimub ja kelle kõrval ma seisan. Tom ütles, et tal on minuga sarnane jakk. Ma ei osanud mitte midagi vastata, sest ei osanud oodata, et ta minuga räägib ja lihtsalt naeratasin. Kohal oli professionaalne fotograaf, kes tegi kõigist õnnelikest Tomiga pilti (selfie´ide tegemine oli keelatud). Pildid tehtud, pani Tom kõigile laua peal olevatele plakatitele oma autogrammi alla ja läks esinemiseks valmistuma. Meie saime igaüks võtta laualt tema plakati.
Foto autor Rasmus Kooskora
Foto autor Rasmus Kooskora
Lava tagant ära minnes oli mul ainult üks mõte: pean Tomi esinemiseks täpselt lava ette saama. Esinemise alguses olingi esimese reas, aga kontserdi lõpuks olin nihkunud kolmandasse.
Ta oli loomulikult tasemel ja tema etteaste oli võimas. Tom Odelli esinemist ei rikkunud isegi tugev vihm ja väike paus, mis tänu sellele tekkis. Õhtul koju minnes ei suutnud ma ikka veel uskuda, et üks minu suurimaid unistusi oli täitunud.
Minu lugu näitab, et ei tohi lakata unistamast, sest soovid võivad tõesti täiesti ootamatult täituda. Kindlasti keegi loeb ja mõtleb, et mis lauljaga 15 minutiks kohtumises siis nii erilist on, aga see näitabki, et kõigi unistused on erinevad ning see oli üks minu suurimaid. Seega olgu sinu unistused ükskõik kui ulmelised või kuitahes realistlikud, ära karda unistada!
Autor Merilyn Lempu
Toimetaja Kadri Toomsalu
by | aug. 16, 2018 | Avalehele, Kultuur, Muusika
1. Unusta halb tuju!
2. Pane kokku enda Weekendi ajakava.
3. Et järjekordi vältida, varusta end käepaelaga!
4. Ära peomeeleolu tekitades üle pinguta!
5. Ära jäta transpordi või majutuse otsingut viimasele minutile!
6. Lisaks ujumisriietele haara kaasa ka muud ilmastikule vastavad riided!
7. Unusta oma nutitelefon — kui lähed üritusele, siis ole seal ka päriselt kohal!
8. Valmista oma lihased ette 3-päevaseks reivimiseks!
9. Ära paki kaasa tarbetuid asju.
10. Võta kaasa mitu paari jalanõusid!
Autor Sille Tiitus
Toimetaja Kadri Toomsalu
by | aug. 15, 2018 | Avalehele, Ilu & Mood, Z fashion
Toon esile 2018. aasta viis kõige kuumemat meigitrendi. Mõni neist sobib igapäevaseks kandmiseks, mõni on aga veidi ekstravagantsem. Mis on sinu vabandus, et neid veel katsetanud pole?
1. Särtsakad toonid
Foto @nadineijewere
Foto @kkwbeauty
Selle meigitrendi eesmärk on rõhutada silmi ja need silmapaistvaks muuta ja huuled värvikaks. Muuda oma igapäevane meik huvitamaks, lisades sellele natukene värvi. Astu oma mugavustsoonist välja, proovides midagi uut.
2. Särav ja loomulik nahk
Foto autor Roland Mouret
See meigitrend toob esile sinu naturaalse ilu ja sära. Nagu sinu nahk, kuid parem! Näed välja, nagu oleksid iga päev oma unetunnid kenasti täis saanud, sest selle meigiga peidad sa oma mustad silmaalused, annad nahale päevitunud jume ja lõpuks lisad ohtralt sära, äratades oma naha ellu. Viimistle loomulike sassis kulmude ja läikivate huultega.
3. Lilla on moes
Foto allikas Beauty For Brides
Foto autor Rune Hellestad
Lilla on sel aastal meigimaailmas väga populaarne värv. Seda sobib kanda igal aastaajal iga ilmaga ning sobib kõikidele nahatoonidele. Imeilus!
4. Suitsusilm
Foto allikas ImaxTree
Suitsusilm on moemaailma edetabelite tipus juba mitmeid aastaid säranud. See toob tähelepanu sinu silmadele, olenemata silmade värvitoonist. Lisa õrn huulekontuur ja nude värvitoon.
5. Paksud sassis kulmud
Kitsad pliiatskulmud on asendunud tihedate ja paksude kulmudega. Need raamivad sinu nägu. Haara oma kulmugeel ja sasi see läbi kulmude.
Anna meile teada, milline on sinu kõige lemmikum trend nende viie seast!
Autor Kaisa Kaldam
Toimetaja Kadri Toomsalu
by Marie Põdra | aug. 14, 2018 | Avalehele, Blogimine, Elustiil, Tuleviku töökoht, Z generatsioon
Viimasel ajal on nii blogimine kui ka vlogimine üha populaarsemaks muutunud. Inimestele on juba ammusest ajast meeldinud rääkida sellest, kuidas päev möödus ja mida põnevat tehti.
Tuntumad blogijad ja vlogijad saavad selle eest ka tasu, mis võibki olla üks nende suurimaid tuluallikaid. Raha saadakse tavaliselt oma blogis või vlogis mõne firma tooteid promodes.
Mis on aga nende vahe ja kuidas valida endale sobivam?
Mis on blogimise ja vlogimise vahe?
Blogi on eriti Y-generatsioonile tuttavam vorm — inimene teeb endale blogi netilehekülje kujul ning kirjutab seal, midapõnevat on ta korda saatnud, tavaliselt kas päeva või nädala kaupa.
Vlogimine seevastu on uuem viis päeva kirjeldamiseks. Vlogijad filmivad ennast ja oma tegevusi päeva või nädala jooksul ja postitavad video siis Youtube’i.
Blogimise plussid ja miinused
Üks suurimaid plusse blogimise juures on see, blogi tegemine on väga lihtne. Tavaliselt pole blogi alustamise jaoks vaja ka raha, kui kasutada platvorme nagu WordPress, Blogger, Tumblr või Pen.io. Blogimiseks pole ka kallist varustust vaja, piisab arvutist ja internetiühendusest. Blogimine sobib sulle, kui oskad kirjutades hästi oma tundeid väljendada.
Blogimisel on ka miinuseid. Üks raskemaid asju blogi pidamise juures on regulaarselt lugusid avaldada. Kui postitused ilmuvad liiga harva ja on ebahuvitavad, kaotad sa arvatavasti lugejaid ja blogil ei lähe hästi. Blogijana peaksid suutma isegi lihtsalt oma päeva kirjeldades lugejatele huvi pakkuvaid teemasid leida.
Vlogimise plussid ja miinused
Hea vlogi tegemine pole just eriti keerukas, kui sul on hea kaamera ja Youtube’i kasutaja.
Vlogimine ei vaja head kirjaoskust, videos saad oma tundeid verbaalselt väljendada. Nii kaua kuni vlogid on huvitavatel teemadel, mis vaatajaid ligi meelitavad, on kõik korras.
Samas peavad inimesed, kes vlogijaks soovivad hakata, mõtlema ka sellele, et vaja läheb head kaamerat. Et teha hea kvaliteediga vlogi, on vaja professionaalidele mõeldud kaamerat ja tarkvara. Kõik vajalik vlogimiseks võib olla üsna kulukas inimese jaoks, kes selles valdkonnas ise ametialaselt ei tegutse.
Samuti ei saa vlogi pärast avaldamist enam muuta. Blogipostitust saad sa pidevalt muuta, kuid vlogi peaksid sa enne maha võtma. Vlogide tegemine võtab ka kaua aega, tavaliselt peaks filmima terve päeva ja ka monteerimine on ajamahukas, võttes enamasti kaks kuni neli tundi.
Blogimine versus vlogimine: valik on sinu
Valiku pead tegema sina ise, sest tunned end kõige paremini. Mõlemal formaadil on oma plussid ja miinused, mis tuleks enne otsustamist läbi kaaluda. Kui oled hea kirjutaja, kuid inimestega rääkimine on sulle ebamugav, sobid sa blogijaks; kui sa aga pole sõnaosav kirjutaja ja rääkimine on sinu jaoks lihtsam, sobid vlogijaks.
Muidugi on võimalik korraga blogida ja vlogida, see tooks vaatajaid ja lugejaid suurel hulgal juurde, kuid selleks peaks olema palju vaba aega. Kindlasti on mõlemal juhul oluline meeles pidada, et kui midagi internetiavarusse üles paned, siis see sinna ka jääb ning peaksid juba eos kriitikaks valmis olema, sest leidub inimesi, kellele meeldib avalikult toriseda ja halvustada. Peaksid suutma kriitikat taluda isegi siis, kui kriitika on ebaadekvaatne.
Autor Marie Põdra
Toimetaja Piret Lepik
by Kerli Mark | aug. 13, 2018 | Avalehele, Elustiil, Persoon, Sport
Kui paljud teist käivad jõusaalis ja tegelevad fitnessiga? Kui paljud kurdavad, et mitte miski ei tööta, ükskõik kui hästi ka plaane ei järgiks? Ketlin Kuuskne on eratreener, kes asutas ettevõtte nimega Prana Fit Mindset, mis keskendub lisaks füüsilisele ka vaimsele tervisele. Stress, ärevus ja negatiivsed mõtted on just need, mis hoiavad soovitud tulemusi tagasi. Noor ettevõtja on rõõmsameelne, särav, energiline ja pakub inspiratsiooni paljudele, ka minule, mistõttu olin ma väga põnevil, kui otsustasin teda intervjueerida.
1. Aitäh, Ketlin, et leidsid aega minuga rääkida! Kuidas sa kirjeldaksid oma tööd ja selle filosoofiat?
Minu missioon on aidata inimestel tunda end oma kehas hästi. Kasutan kolme komponenti — treeningud, toitumine ja sisemine eneseareng. Fookus on tasakaalukal ja tervislikul eluviisil. Ei poolda ühtegi äärmust ega suru peale “ühte ja õiget” lähenemist. Kogu tähelepanu on kliendil ning koostöö sisu ja pikkus kujuneb vastavalt tema vajadustele. Treeningud varieeruvad jõusaalipõhistest üldfüüsilise õuetreeninguni. Toitumise puhul eelistan anda lühikursuse. Soovi korral koostan toitumiskava. Põhiline on, et klient tunneks end hoituna ning saab igal hetkel kellelegi toetuda. Just viimane on puudu internetis pakutavatest toitumis- ja treeningkavadest.
2. Miks pakkus sulle huvi just see eriala?
Huvi tärkas mul juba teismeeas, mil hakatakse rohkem tähelepanu pöörama oma välimusele. Mul olid suured alaväärsuskompleksid. Kuna ma tol hetkel kedagi palgata ei saanud, hakkasin ise katsetama nii toitumise kui trenniga. Mitmeid kordi sai ka ämbrisse astutud, kuid õnneks suurt kahju ma oma tervisele ei teinud. Vanema ja targemana hakkasin koolitustel ja kursustel käima. Nimekamad neist on GluckerKollegi rahvusvaheline personaaltreeneri koolitus ja riiklikul tasandil EKFLi kulturismi- ja jõusaali treeneri koolitus. Hiljuti läbisin ka rahvusvahelise Life Coachi kursuse.
3. Mõned aastad tagasi olid sa ettevõttes Ensto Ensek AS osakonnajuhataja. Mis andis sulle julguse luua oma ettevõte?
Julgus tuli õppimiste tulemusena — tegelen palju enesearenguga. Leian, et kui ma ei tee täna ühtegi sammu, mis mind eesmärgi suunas viib, olen omadega eilses.
4. Mis annab sulle inspiratsiooni? Mis hoiab sind motiveerituna?
Mulle meeldib ütlus, et unistus peab olema selline, mida sa tahad kogu hingest — mida sa tahad sama palju kui elada. Oma unistused tuleb õigel kujul visualiseerida ning neid mõttes hoida. Ma tean, miks ma midagi teen. Kui tuleb jonnituju, siis küsin endalt, kas ma olen allaandja või võitleja.
Foto autor Ene Ritso
5. Su ettevõte keskendub ka vaimsele tervisele. Kuidas tekkis selline idee? Kuidas see kajastub su treeningutes?
Nagu sai mainitud ka varem, tegelen palju enesearenguga. Toitumise jälgimine ja regulaarne treening nõuavad vaimset küpsust ja tugevust. Juba oma treenerikarjääri algul tundsin, et soovin klientidele pakkuda midagi sügavatähenduslikumat. Möödunud kevadel käisin aga ise läbi päris raske teekonna ning sain sellest välja tänu life coach´ile. Siis mulle torgatas pähe, et see ongi see! Ma võtsin ette kursuse, ning lisades oma kogemuse, pakun sama abi ka oma klientidele.
See kajastub kõiges. Alustades viisist, kuidas me end kohtleme, endast räägime ning millised on meie uskumused — selle kõigega loome oma reaalsuse. Annan ka konsultatsioone, kus saan kõike individuaalselt õpetada.
6. Hoida eemale kõigist maiustustest, kiirtoitudest ja kookidest on keeruline! Mis on parim viis kiusatuste trotsimiseks?
Tegelikult on isutamiste põhjuseks millegi puudus — kas konkreetse toitaine või üldse energia puudus. Kui toitumine on tasakaalus, on keha õnnelik ja ei küsi igasugust jama. Kui kiusatused ka tekivad, siis on valik, kas kasvatad distsipliini või lubad endale väheke.
7. Milline näeb välja sinu tüüpiline päev kliendiga?
See on trikiga küsimus. Lühike vastus oleks, et ei olegi tüüpilist päeva, sest iga klient on erinev. On neid, kes tahavad treenida jõusaalis, teised jälle õues või hoopis oma kodus. Mõnega alustame toitumiskonsultatsioonidega, teisega hoopis nõustamisest, et üldine nägemus paika panna.
8. On sul jagada spetsiaalseid nippe, kuidas end vormis hoida, mille peale teised pole tulnud?
Konkreetne siht ja järjepidevus. Tuleb võtta lühiajalised eesmärgid, et siht oleks silme ees. Ei tohi lihtsalt mõelda, et nagunii soovin terve elu vormis olla, suva kui täna trenni ei tee — homme ju ka päev. Lühiajaline eesmärk tähendab ka seda, et iga päev oled motiveeritud, sest näed, kuhu liigud.
9. Sa jäid Eesti naiskulturistide seas wellness kategoorias, 4.-ks. Kirjelda seda kogemust! Mida see juurde andis?
Seda teekonda võtsingi kui projekti, millel on konkreetne siht ja täpne tegevusplaan. Iga päev, tund ja tegevus luges. Ma muidu pooldan tervislikku eluviisi, agavõistlussport seda kindlasti pole. Treenimine võistluseks andis palju kogemusi, eriti kuidas distsipliin proovile pannakse. See oli suur väljakutse, mida ma nautisin.
Foto autor Siim Kinnas
10. Kuidas sa suhtud veganlusse? On sul veganitest kliente?
Isiklikult arvan, et inimene on loodud segatoiduliseks, kuid ma ei suru oma hoiakust peale, kui see ei ühti kellegi teise arvamusega. Veganluse puhul annab ka tervislikult elada ja isegi lihast kasvatada, aga see nõuab suuremat teadlikkust. Ilma korralike teadmisteta liha menüüst välja jätmine võib organismile suure karuteene teha! Veganitest kliente mul veel ei ole, kuid ise tundsin vahepeal pärast võistlust, et soovin kergemat menüüd ning valisin vegan variandi.
11. Kui ma soovin kohe hakata tervislikult toituma ja treenima, millest ma alustama peaks? Kuidas vältida suurte muutuste tõttu tekkivat stressi?
Alustama peaks eesmärgi seadmisest — kui siht on silme ees, püsib ka tahtejõud. Soovitan leida tugiisiku (mõni spetsialist või sõbranna), kellele toetuda, kui distsipliin tahab alt vedada.
12. Kuidas sa inspireerid oma kliente, kes ei näe tulemusi või kaotavad motivatsiooni?
Ma selgitan, et tervislikud võtted ei annagi tulemusi üleöö, vaid nõuavad järjepidevust. Rõhun edule, mis on juba saavutatud — parem energiatase või magusaisude kadumine. Motivatsioonimeetodeid on palju. Kõik sõltub ka kliendi enda isiksusest.
13. Mis on tüüpilised vead, mida inimesed teevad, kui alustavad tervislikku toitumist ja treenimist?
Süüakse liiga vähe, puudub järjepidevus või distsipliin — pole sihtmärki.
14. On sul midagi lisada, mida lugejad teadma peaksid?
Jah. Kõige tähtsam on stressitase madalal hoida. Iga treeningrežiim ja dieet peab olema teostatav ja vastuvõetav. Armastagem ennast ja head asjad juhtuvad!
Aitäh veelkord Ketlinile, et ta nõustus mulle intervjuud andma! Kui teil on talle lisaküsimusi või soovite teda enda treeneriks, lisage Facebooki leht Prana Fit Mindset oma lemmikuks ja kirjutage talle.
Autor Kerli Mark
Toimetaja Mirel Püss
by Gerli Tooming | aug. 11, 2018 | Avalehele, Elustiil, Kunst, Persoon
Saime Allaniga päikesepaistelisel lõunal Komas kokku ning rääkisime tööst, elust ja maailmast. Allan Tuul (30) on tätoveerija Eestist, kes on mööda maailma rännates kehadele joonistanud nii Austraalias, kui ka Balil. Selle aasta maikuus reisis ta nädalaks Šveitsi külalisartistiks. Allan, kunstnikunimega zero.kaos on praeguseks minule teinud neli tätoveeringut ning tõenäoliselt on tema nõela alt läbi käinud eestlasi veel omajagu. Tööd on stiilipuhtad ja väga isikupärased. Allan on spirituaalne ja sooja südamega inimene, käinud läbi heast ja halvast.
Kuidas lõpetaksid lause “Allan on inimene, kes … “?
” … on sündinud valele planeedile.” (Naerab) Ära seda kirja pane.
Kasutad ka nime Aeron, kuidas eelistad, et Sind kutsutakse — Allan või Aeron?
Mulle meeldib, kui inimesed mind kohe internetist üles ei leia, aga ma polegi kindel, kumba eelistan. Tegelikult olen ma ikkagi Allan. Samas pole ma kunagi tundnud, et see päriselt minu nimi oleks. Otsisin uut nime, teisalt tahtsin, et initsiaalid jääksid samaks … Ehk võtan mõlemad nimed.
Oled tätoveerinud aastast 2011. Kuidas selle vastu huvi tekkis?
Huvi üleüldiselt kunsti vastu on olunud terve elu, aga ma pole nii suur kunstisõltlane, kes tunneks, et iga päev peaks joonistama. Umbes 20-aastaselt avastasin sellise teema nagu püha geomeetria ja tätoveeringud pakkusid huvi, kuid kohe ei tekkinud erilist sidet. Pigem otsisin, mida endale nahale tahaks teha ja siis juhuslikult sattusin geomeetriliste täpitehnikas tätoveeringute peale ja see oli automaatne sügavam äratundmishetk, mis tekitas tahtmise ära õppida, kuidas neid tehakse.
Milline on Sinu esimene tätoveering enda kehal?
Ma olin 17 ja üks tätoveerija, kes mu vennale tegi, polnud nõus alakale tegema, kuid ma tahatsin ikkagi lahe olla. Võtsin ühendust oma sõbraga kes, nagu ma teadsin, hobi korras vahel tätoveerib. Tegime ise tehtud masinaga, mänguauto seest võtsime mikromootori ja nõela asemel oli kitarrikeel läbi pastaka toru lükatud, vooluallikaks oli ümber ehitatud Nokia laadija. Selleks tätoveeringuks oli nii-öelda minu nimi hiina keeles. Otsisin netist nimegeneraatori ja vastavalt tähendusele valisin endale kõige sobilikuma nime.
Oma esimesed harjutused tegin iseenda kehale ning esimene, mille ma kellelegi teisele tegin, oli armastuse sümbol ja samuti hiina keeles.
Kuidas Sinu arust Eestis tätoveerimiskultuur viimaste aastate jooksul arenenud on?
On tekkinud väga palju uusi noori tegijaid, nii häid kui ka mitte nii häid. (Naerab) Arvestades, et Nõukogude Liidus oli tätoveerimine patt ja pättidele omane, siis praeguseks on Eestis tehtavad tööd maailma tasemel.
Kuidas näeb välja Sinu klassikaline tööpäev?
Ärkan, vahel jõuan kodus kohvi juua, ning alustan tööpäeva kella kaheteistkümnest. Üldjuhul eelistan tegeleda ühe kliendiga päevas, sest mulle ei meeldi liialt kiirustada ja ma ei taha, et oleks mingi ajaline piirang. Tahan teha piisavalt pause, kas siis kliendi või enda jaoks. Vahel on tööpäev kaks, vahel kaksteist tundi. Enamasti on kliendil disani osas midagi ette valmistatud, kui mitte paberil, siis vähemalt vaimselt, visioon. Mõnikord läheb ettevalmistuseks pool tundi, mõnel päeval kolm tundi, väga individuaalne.
Mis on seni olnud Sinu lemmikstuudio?
Igati lemmik on Bad Pen Pal Tallinnas — olen seal nii töötanud kui ka külastajana viibinud.
Milline on Su enda praegune stuudio?
Privaatne stuudio Tallinnas koos sõbra Sass Obuhoviga. Plaanin regulaarselt teha lühiajalisi tööotsi külalisartistina välismaal, kuid koduks jääb ikkagi Eesti.
Mis või kes Sind iga päev mõjutab?
Iga päev juhtub väikeseid kokkusattumusi, mis minu jaoks on pigem sünkroonsused ehk igapäevased väikesed imed. Kui hoida süda ja mõtted avatuna, siis ümbritsevad sind kogu aeg väikesed imed, mida märkad ainult, kui oled neile vastuvõtlik.
Mida Sa elus siiani enim kahetsed?
Mitte midagi, sest ma olen siin ja praegu täpselt see, kes ma olen, tänu sellele, mida olen läbi elanud.
Kas perfektsus eksisteerib?
Ideaalina, mille poole püüelda — kindlasti. Reaalselt, inimeste elus mitte.
Kui Su elu oleks film, mis oleks selle pealkiri?
Sellel polegi nime, sest elu ise on film ja meil kõigil on au olla oma filmi peategelane.
Do you serve money or money serves you?
Kui teha õigeid otsuseid ja elada südame järgi, siis teenib raha mind. Kui ma ei tööta kindlale eesmärgile keskendununa, teenin mina raha.
Mis on Sinu moto?
“Ainus kindel asi elus on muutus.” Inimesed, kes ei suuda seda aktsepteerida, kannatavad.
Hoia end Allani tööga kursis Instagramis ja Facebookis.
Intervjueeris Gerli Tooming
Fotode autor Ken Mürk
Toimetaja Kadri Toomsalu
by Liisa Ady Oks | aug. 11, 2018 | Avalehele, Ilu & Mood, Rõivadisain
Kui öelda “sõda”, tuleb meile esmalt meelde ilmselt teine maailmasõda. Rohkelt on räägitud, et sõja tagajärjed ulatuvad tänapäevani: see on muutnud meie maailmapilti, väärtuseid, ühiskonda ja riigipiire. Veidi vähem on aga tähelepanu pööratud sellele, kuidas sõda on mõjutanud meie tänapäevast argimoodi.
Sõja ajal oli elu igal pool raske. Lisaks näljahädale, ikaldusele ja viletsusele oli inimestel puudus ka tarbekaupadest. Riideid pidi tihti ise õmblema ning vanadele hilpudele anti uus elu. Sõja ajal tekkis ka siren suit ehk sireenikostüüm — ühes tükis rõivas, mille sai pommihäire ajal kiiresti selga tõmmata. Just siren suit oli üks tänapäevaste kombinesoonide ja pükstükkide ehk jumpsuit’ide eelkäija. 1
Tänapäevane pükstükk.
Sireenikostüüm. Foto allikas V&A
Kas mäletate veel pimedas helendavaid üheksakümnendate aksessuaare? Kuigi tänapäeval pole need enam kuigi trendikad, meenuvad need paljudele lapsepõlvest või nooruseast. Tegemist pole aga sugugi uute leiutistega. Pommirünnakuid ennetav pimendamine toimus maailmasõja ajal ka Eestis. Suurbritannias aga müüdi tollal pimendamise ajal nägemise jaoks pimedas helendavaid lilli ning nööpe, mida kanda. Õnneks polnud üheksakümnendate aksessuaarid vajadusest tingitud. 1
Helendavad nööbid. Foto allikas BBC.
Üks marginaalsemaid näiteid maailmasõja mõjust moele sai alguse juba enne seda. Kui varem oli kasutatud luksuslikku, ent hirmkallist ja kergesti katki minevat siidi, siis 1937. aastal suutis DuPonti firma edukalt toota esimese täielikult laboris valmistatud kanga: nailoni. Kohe peale esimeste proovisukkade kudumist saadi aru, et need on odavad ja mugavad. Esimest korda näidati nailonsukki New Yorki maailmanäitusel ning 1940. aastal, kui sukad turule tulid, müüdi nelja päevaga neli miljonit paari. Alguses ei suudetud leida viisi, kuidas nailonit heledaks värvida. Probleeme oli ka kuumusega, ent peagi hakati kuumust kasutama tootearenduse kasuks. Nimelt kuumutati sukki vormil, et neid ei peaks enam iial triikima. Nailonsukad said tohutult populaarseks. Siis aga tuli sõda. Kogu nailonitoodang suunati järsku langevarjude tarbeks ning nii ei jäänudki naistel muud üle kui vedada jalgadele mustad jutid loomaks visuaalset illusiooni, et neil on ka sõja ajal võimalik defitsiitset moeartiklit kanda. Ent nailonsukad naasid, kui elujärg paranes, ning moenäljas inimesed ostsid neid. Ja ostavad siiani, sest nailonksukad on tänini ühed kõige populaarsemad naiste riietusesemed. 2
1941. aasta 1. juunil kehtestati Suurbritannias riiete ostmisele piirangud. Võis tunduda, et käes oli moeajastu igavene lõpp, ent nii ei läinud. Rikkamad britid kulutasid hoolega kuponge ja hoolimata pommitamistest ja drastilistest hinnatõusudest elas mood edasi. Kavalad töösturid märkasid turul auke ning müügile tulid näiteks gaasimaskide kandmiseks mõeldud käekotid. Samal ajal oli vaestel aga aina keerukam, sest kupongide eest ostetud odavad riided kippusid olema kehva kvaliteediga. Selle probleemiga rinda pistmaks lasi Briti valitsus toota tsiviilisikutele Utility-sarja tooteid — odavaid, väga rangete reeglite järgi valmistatud igapäevaseid ja kõrge kvaliteediga rõivaid. Sari oli valitsusele edukas projekt, eriti peale 1942. ja 1943. aasta „kasinuse piirangute“ (ingl k austerity restrictions) sisseviimist. Tänu elastikpaelte kasutamise piiramisele, tööjõu vähendamisele ja optimiseerimisele, taskute arvu reguleerimisele ja paljudele teistele säärastele meetmetele suutis Briti valitsus säästa arvatavasti üle viie miljoni ruutmeetri puuvilla.3 Ka tänapäeval triivivad mitmed moebrändid igapäevaste, mugavate ja kvaliteetsete rõivaste poole.
Foto autor Dmitry Sovyak
Sõjaaeg tõi moes kaasa ka protestilaine. Näiteks prantslannad otsustasid sõjavastasust näidata lühikesi seelikuid, naeruväärselt kõrgeid kübaraid, erksaid värve ja pikki lahtiseid juukseid kandes. Koos sõjaaja viletsusega tuli kaasa aga suurem riietumisvabadus, mis oli, tõsi küll, vajadusest tingitud. Nimelt tehti riideid eelkõige töötavaid naisi silmas pidades. Samuti avardus naiste sõjaväevormide valik. Suuremat vabadust pakkusid ka oluliselt lõdvemaks muutunud korsetid. Materjalide nappuse tõttu tulid sõja lõpu poole turule T-särgid, teksad ja platvormkingad, mis tollal olid odavad ja materjale säästvad valikud, tänapäeval aga igapäevamood. 4
Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi teine maailmasõda oli inimkonna ajaloos üks paljudest tumedatest perioodidest, pani see aluse ka täiesti uuele moele, mis on mugav, kvaliteetne ja argine. Siin käsitletavad teemad moodustavad aga vaid imetillukese osa tegelikust maailmasõjaaegsest moest. Sellepärast tasubki oodata selle artikli teist osa, milles on juttu maailmasõjaaegsetest moeloojatest ja kõrgmoest, aga ka maailma kultuuride mõjust Euroopa moeloomingule.
1 https://www.bbc.com/news/magazine-31719704
2 https://www.smithsonianmag.com/smithsonian-institution/how-75-years-ago-nylon-stockings-changed-world-180955219/
3 https://www.iwm.org.uk/history/how-clothes-rationing-affected-fashion-in-the-second-world-war
4 http://www.e-ope.khk.ee/ek/roivaajalugu/rivastus_aastatel_19401949.html
Autor Liisa Ady Oks
Toimetaja Merily Šmidt
