by Monika Schults | juuli 30, 2018 | Avalehele, Blogimine, Elustiil, Tuleviku töökoht, Z generatsioon
Kirjutasin eelmisel nädalal kodulehe loomise protsessist ning loodan, et ka sinu blogi esialgne versioon on valmimas. Justnimelt esialgne, kuna kodulehekülge peab pidevalt arendama ja täiendama. Ma ei liialda, kui ütlen, et tegin alguses pea iga kord mõne muudatuse, kui oma veebi sisse logisin. Mida rohkem kodulehekülge arendad, seda paremini mõistad, mida vajad, ja vastupidi. Nagu ütleb vanasõna: „Tasa sõuad, kaugele jõuad.” Seadsin eesmärgiks blogi hiljemalt suve lõpuks avaldamisvalmis saada.
Sisu on blogi süda
Nüüd, mil kodulehekülg on enam-vähem valmis, tuleb kõige olulisemale — sisu loomisele — keskenduda. Tean omast kogemusest, et tehniliste väljakutsetega rinda pistes võib sisuloome, mis on ju kogu asja eesmärk, esialgu üldse tagaplaanile jääda. Oluline on sisu luues lugejatele pidevalt midagi huvitavat pakkuda — et neil oleks ikka ja jälle põhjust sinu blogi lugeda. Soovitan iga blogipostitus hoolikalt läbi mõelda. Enne postitamist võiksid endalt iga kord küsida:
- Kas ma pakun lugejale midagi huvitavat või kasulikku?
- Kas minu lugu on inspireeriv?
- Kas annan lugejale põhjuse või võimaluse kuidagi reageerida?
Kui tahad, et sinu blogi oleks laiahaardelisem kui isikliku päeviku pidamine, peaksid mõtlema, kuidas saad oma sõnumiga teistele kasulik olla. See ei tähenda, et peaksid kogu aeg endast rääkima 😊.
Ole kirjutamises järjepidev
Kui sa ei ole varem blogimise või muul moel sisu loomisega tegelenud, arvesta, et hea postitus võtab aega. Pead olema järjepidev, et sihtgrupil tekiks harjumus ja soov sinu blogi lugeda. See tähendab, et pead pidevalt midagi uut ja huvitavat pakkuma. Mida rohkem kirjutad, seda paremaid tulemusi saavutad — seda muidugi eeldusel, et lugejatele midagi väärtuslikku pakud. Kindlasti on parem avaldada üks väga hea postitus kolme-nelja kehvapoolse asemel. Kirjutamine vajab harjutamist, eriti juhul, kui sa seda varem regulaarselt teinud ei ole. Mulle on palju kordi öeldud, et oskan sõnu hästi ritta seada. Sellegipoolest on ka minul teinekord üsna keeruline oma mõtteid ladusaks tekstiks formuleerida. Selle artikli kirjutamine on samuti osa harjutusprotsessist. Tänu iganädalasele artikli avaldamisele oskan palju paremini kirjutamisele kuluvat aega hinnata, mida edaspidi planeerimisel arvesse võtta. Seega soovitan ka sinul esmalt kirjutamist harjutada. Pane kasvõi iga päev kõik peas keerlevad mõtted kirja. See aitab sul vajalikku harjumust tekitada ja kirjutamisoskust arendada. Mida rohkem harjutada, seda parem on tulemus.
Kui tihti postitada?
Postituse avaldamise sagedus sõltub sinu blogi eesmärkidest. Kui pead elustiiliblogi, kus räägid põhiliselt oma igapäevaelust, võidki kasvõi iga päev kirjutada. Kindlasti tekib päeva jooksul üpris palju kirjutamisväärset materjali. Kui jagad blogis erialaseid nõuandeid või muud sarnast infot, kulub ühe postituse kirjutamiseks ilmselt kauem aega. Aja jooksul tekib selge ettekujutus, kui palju pead ühe artikli kirjutamiseks aega varuma. Minu esialgne plaan on kirjutada vähemalt üks blogipostitus nädalas. See tundub töö ja kõikide muude toimetuste kõrvalt kõige reaalsem (ja saavutatav!) eesmärk.
Blogi sisu määrab selle edukuse. Kui sisu on hea, loetakse seda tõenäoliselt meeleldi. Kui tunned aga, et sinu sõnum jääb nõrgaks, tajuvad seda lugejadki. Harjutamine teeb meistriks — seega asu tegutsema! Loodan, et minu kogemusi lugedes on sul kergem oma unistus reaalsuseks muuta ja blogi alustada.
Kuna hea sisu loomine nõuab aega ja järjepidevust, pühendungi nüüd oma blogile, et see suve lõpus avalikustada. Vahepeal oOtsustasin tempot vähendada, kuna kõiki projekte korraga paraku hästi vedada ei õnnestu, teisalt ei meeldi mulle midagi poolikult teha. Kuigi minu blogi ei ole veel avaldamiseks päris valmis (plaanin veel mõned muudatused teha), luban sul piiluda, milline see hetkel välja näeb 😊. Tutvustan sulle oma lapsukest, kes sai nimeks Tähetolm. See on koht, kust saad edaspidi minu tegemiste kohta lähemalt lugeda.
Olen tänulik, et sain oma teekonda sinuga jagada. Kui sul tekib küsimusi, mõtteid või ettepanekuid, jaga neid julgelt kommentaarides. Soovin sulle edu ja kõikide unistuste täitumist!
Autor Monika Schults
Toimetaja Kadri Toomsalu
by Jaanus Karlson | juuli 29, 2018 | Avalehele, Kultuur, Muusika, Tuleviku töökoht, Z generatsioon
Darth Vader astub vägede ette, et anda korraldus mässuliste rünnakud tagasi tõrjuda. Rose ja Jack seisavad Titanicu ninas teineteise embuses ning tunnevad, et ainult nemad kahekesi ongi terves maailmas olemas. Harry, Hermione ja Ron astuvad rongilt maha, et vastu astuda uuele õppeaastale Sigatüüka võlumaailmas. Kõiki neid olukordi seob üks ühine element — muusika. Iga seiga puhul on muusika erinev, kuid kõiki eelkirjeldatud seiklusi saadavad paljude südameisse jäädvustunud meloodiad, milleta ei oskaks kangelasi ette kujutadagi.
Helitööl on suur roll meeleolu loomisel. Foto autor Ester Marie Doysabas.
Filmi vaadates ei mõtle me tihti muusika peale. Kui muusika aga filmist ära võtta, oleks midagi justkui puudu. Filmimuusika ilmestab ja toetab ekraanil toimuvat, loob õige atmosfääri ning juhatab kinokülastaja emotsionaalselt läbi linateose. Kasutatakse nii tuntud ansamblite kui ka spetsiaalselt filmi jaoks heliloojalt tellitud muusikat. Mõnel filmil ei ole üldse muusikat (nt “Mother!”, 2017). Kuidas jõuab muusika helilooja sulest ekraanile? Kas ka sina võiksid hakata filmiheliloojaks?
Heliloojast rääkides tuleb paljude silme ette pilt vanemast habetunud härrast, kes istub klaveri taga hariliku pliiatsi ja noodivihikuga. Tänapäeva filmiheliloojad kasutavad enamasti veidi moodsamat lähenemisviisi. Filmihelilooja tähtsaim töövahend on DAW (Digital Audio Workstation) — programm, mis võimaldab kirjutajal salvestada ja taasesitada muusikat virtuaalsete instrumentide (VST ehk Virtual Studio Technology) või tavapärase helisalvestustehnika abil. Tarkvarasid, mille vahel valida, on palju ning ainuõiget valikut ei eksisteeri. On nii tasuta (Cakewalk, Reaper) kui ka tasulisi programme (Cubase, Pro Tools, Logic Pro X jne). Virtuaalsete instrumentide abil on heliloojal võimalik kuulda oma loomingut reaalajas ning teha kiireid muusikalisi otsuseid. Instrumentide valik on samuti väga lai. Tasuta pillid kõlavad kehvemini, kallimatega on võimalik luua päris instrumentide kõlaga meloodiat. Loomingulise töövahendina sobib nii üks kui teine, peamine, et kujutlusvõimel piire ei tuleks.
Kui helilooja palgatakse uuele filmile muusikat kirjutama, algab tavaliselt katse-eksitusmeetodil toimiv protsess. Nii režissööril, produtsentidel, filmistuudiol kui ka teistel asjaosalistel on oma ettekujutus, milline peaks muusika olema. Ideaalis on tähtsaim režissööri ja helilooja koostöö. Režissöör peab heliloojaga pikki arutelusid selle üle, mida vaatajale mingil hetkel edasi tahetakse anda. Kui esmane montaaž (rough-cut) filmist on valmis, kohandab mõni režissöör filmile ajutise muusika (temp-track’i), mille iseloomust peaks helilooja uue muusika kirjutamisel juhinduma. On heliloojaid, kes ei salli temp-track’i silmaotsaski, mõni saab sellest just inspiratsiooni. Muusika kirjutatakse paari nädala kuni mitme kuu vältel ning see on aktiivne protsess, millesse on kaasatud ka režissöör, kes annab vihjeid, milline ajastatud muusikaline motiiv (cue) sobib ja milline mitte.
Ühel õnnelikul (ja abstraktsel) päeval saab muusika valmis. Tavaliselt ei ole valminuks kuulutamine tingitud sellest, et helilooja ja režissöör on muusikaga rahul, vaid sellest, et aeg saab otsa. On heliloojaid, kes jääks igavesti oma muusikat parandama ja ümber kirjutama. Kui aga tähtpäev kätte jõuab, hakkab tööle meeskond orkestreerijaid, kes arvutis kirjutatud muusika päris pillidele noodistavad. Samal ajal (või ka varem) hakkab tööle heliinseneride meeskond, kes töötlevad teose elektroonilise muusika osa. Helilooja töö ei ole siin lõppenud: ta peab jälgima, et kõik, mis sai kirja pandud, kõlaks nii, nagu ta soovib. Mõned heliloojad võtavad auasjaks orkestrit salvestusel ise dirigeerida ja inspireerida.
Foto autor Bruno Araujo.
Kui päris instrumendid salvestatud, elektrooniline pool paigas, jõuab järg mix engineer’ide ja muusikatoimetaja kätte, kes koostöös režissööri ja heliloojaga panevad paika helitasakaalu, kõla ja visuaalmaterjalist lähtudes ka ajastuse. Kui seegi on tehtud, hundid söönud ja lambad terved, jääb oodata vaid filmi esilinastust.
Peab tõdema, et eelkirjeldatud protsess on vaid üks paljudest võimalustest, kuidas filmimuusikat tehakse. Ükski film ei ole eelmisega samasugune. Andekad ja ettevõtlikud inimesed on võimelised ka kogu töö üksinda ära tegema — küll mitte ehk samal tasemel Hollywoodi filmidega, aga tudengifilmidega kätt harjutada ei ole keeruline.
Kui tahad proovida, leia endale meelepärane DAW, muretse paar virtuaalset instrumenti (nt Spitfire Labs — tasuta ja väga kvaliteetne), MIDI-USB klaver, väline helikaart (nt Focusrite Scarlett 2i2) ja kõrvaklapid. Seejärel otsi YouTube’ist õpetusi, mis selgitavad, kuidas arvutimuusikat kirjutada. Leia ka film ja oledki oma filmihelilooja teekonda alustanud.
Autor Jaanus Karlson
Toimetaja Merily Šmidt
by Triine Viisma | juuli 28, 2018 | Avalehele, Elustiil, Kultuur
Restoran ÜLO (Kopli 16) asub Telliskivi Loomelinnaku lähedal ja on suurepärane koht, kus lõuna- või õhtusööki nautida . Restoran on kohe tee ääres, mistõttu võiks seda väga lihtne olla üles leida, kuid natuke segadusse ajas, et kuskil nähtaval polnud ei silti ega nime, seega enne ei saanudki kindel olla, kas oled õiges kohas, kui olid juba sisse astunud. Lähedal on ka trammipeatus ning Balti Jaama Turu parkla, seega saab mugavalt restorani külastada nii jalgsi kui ka autoga.
Käisin ÜLOs töökaaslastega õhtust söömas. Koht oli väga armas ning sobilik tähtpäevade tähistamiseks, aga ka lihtsalt hea seltskonnaga nautimiseks. Samal ajal peeti kõrvallauas näiteks poissmeesteõhtut. Et kindel olla kohtade jagumises, tuleb ilmselt laud ette broneerida, eriti kuna tegemist on uue ning populaarse kohaga. Ilusa ilmaga saab istuda ka õues.
Proovisime töökaaslastega menüüst ära peaaegu kõik veganitoidud ning jäime kõik väga rahule. Road on paraja suurusega — pearoast sai kõhu täis küll, eelroad ja magustoidud on veidi pisemad. Menüüs on valikut ka omnivooridele, kes soovivad praadi näiteks liha või kalaga. Ka joogimenüü on väga lai, saab kokteile, veine, karastusjooke ning kuumemat keelekastet.
ÜLO naerusuine meeskond. Foto allikas www.facebook.com/Kopli16/.
Restorani atmosfäär on väga hubane ja mõnus. Seinas oli ka stiilne ava, kust oli näha, mis köögis parasjagu toimub. Teenindus oli lausa suurepärane — teenindajad olid väga abivalmis ning suurest külastajate arvust olenemata hoolitsesid selle eest, et kõigi soovid oleksid alati täidetud. Lisaks oli janu kustutamiseks alati laual ka kann veega. Usun, et seal oleks tore ka mõnd üritust pidada.
Restoranile nime panemise taga on ka huvitav lugu, mida teenindajad on valmis rõõmsalt rääkima. Seega kui tekib võimalus restorani ÜLOkülastada, siis kindlasti tehke seda. Nautimist väärt!
Autor Triine Viisma
Toimetaja Elisabeth Kaukonen
by Merit Mäekalle | juuli 28, 2018 | Avalehele, Elustiil, Kultuur, Sport
Foto autor Philip Mroz
Jooksu- ja spordisõpradele on nii suvel kui ka sügisel mitmeid jooksuüritusi üle Eesti. Kui mõni sündmus äratab sinus huvi, siis kiiresti registreerima, jooksutossud jalga ja õue jooksma, sest treenimine tuleb ainult kasuks!
| Üritus |
Asukoht |
Kuupäev |
Distants(id) |
|
| Viking Line Eesti ööjooks |
Rakvere |
18. august |
21,1 km, 10 km või 4 km |
|
| Jüri Jaansoni Kahe Silla jooks |
Pärnu |
1.− 2. september |
10 km või 3 km |
|
| We Run Tallinn noortejooks |
Tallinn |
7. september |
5 km |
|
| Tallinna maraton |
Tallinn |
8.− 9. september |
42,2 km, 21,1 km või 10 km |
|
| Friday Night Run |
Tartu |
5. oktoober |
4 km |
|
| Tartu linnamaraton |
Tartu |
6. oktoober |
42,2 km, 21,1 km või 10 km |
|
| Paide−
Türi rahvajooks |
Paide−
Türi |
7. oktoober |
13,6 km või 6,5 km |
|
| Pärnu rannajooks |
Pärnu |
21. oktoober |
5 km või 10 km |
|
Autor Merit Mäekalle
Toimetaja Merily Šmidt
by Liisa Ady Oks | juuli 27, 2018 | Avalehele, Kultuur, Kunst
On ammu teada, et sinine ja roheline on rahulikud ja usaldusväärsed värvid, punane kirglik, aga ka viha tekitav ning kollane rõõmus ja entusiastlik. Need teadmised on meisse meid ümbritseva maailma kaudu kodeeritud ning on olnud aineseks lugematutele kunstiteostele, muusikapaladele ja kirjutistele. Kas olete aga mõelnud sellele, et keegi võib värve hoopis teistmoodi tajuda?
Teatud bioloogiliste tõikade vastu siiski ei saa. Punane on esimene värv, mida laps nägema hakkab, sest selle pikk lainepikkus jõuab lihtsamini silmadeni. Sünd ja surm seostuvad punasega, nõnda ka tapetud loomad ja sõjas voolav veri. Samamoodi punased on mürgised marjad, tuli ja tänapäevased keelumärgid, sest see püüab meie pilku. Punane on läbi aegade olnud oluline kunstis ja religioonis, sellele omistati maagilisi tähendusi – Eestiski seoti randme ümber punaseid käepaelu – ning seda seostati kangelaslikkuse ja ristilöömisega. 1
Mis oleks aga siis, kui keegi ütleks, et tema päike on punane? Või sümboliseeriks aktsiaturul tõusu punase, mitte rohelisega? Vastavalt Jaapanis ja Ida-Aasias ongi eelnev täiesti tavaline. 1 See näitab, et kuigi värvidel on meile evolutsioonist tingituna suur mõju, pole värvitaju mõjutamata ka kultuuriruumist.
Siinkohal oleks sobiv sisse tuua ka keelte evolutsioon. Vanasti usuti, et igal kultuuril on põhilised sõnad iga vikerkaarevärvi jaoks. 1960-ndatel võrdlesid oma märkmeid aga kaks teadlast, Paul Kay ja Brent Berlin. Esimene neist oli uurinud tahitilasi Vaikse ookeani lõunaosas, teine tzeltale hõimu Mehhikos. Mõlemad uskusid, et saab olema raske, kuna neile oli öeldud, et rahvad jaotavad vikerkaart peaaegu suvaliselt. Üllatav oli aga, et tulemusi kõrvutades võis näha, et mõlemal rahval oli värvide jaotus inglise keele omale väga sarnane, kui välja jätta tõsiasi, et neil oli sinise ja rohelise jaoks üks sõna. Californiasse kolinud Kay ja Berlin palusid oma õpilastel koguda värvitermineid 20-lt San Francisco lahe äärselt keelelt ning avaldasid raamatu „Basic Color Terms: Their Universality and Evolution“. Kokkuvõtteks leidsid nad näidete põhjal, et kõigil kultuuridel on sõna musta (pimeda) ja valge (heleda) jaoks. Kui on kolmas termin, siis on selleks punane. Kui on neljas ja viies, on need roheline ja kollane (järjestus varieerub puhuti). Seejärel tuleb sinine. Kõige kõrgemal tasemel olevatel keeltel on 11 põhilist värviterminit: must, valge, hall, punane, oranž, kollane, roheline, sinine, violetne, roosa ja pruun. 2
Kahtlemata oli 20 rahvast maailma mastaabis vähe. Oma teema edasiarendamiseks koostasid nad 1970-ndatel ulatusliku misjonäride võrgustiku abil raamatu nimega „The World Color Survey“, mis sisaldas 110 kirjakeeleta rahva värvisõnu. Leiti, et kõigil rahvastel oli siiski vikerkaarevärvide jagu sõnu olemas. Selle seadis kahtluse alla Alexandre Surrallés, kes väitis, et candoshi rahva esindajatel pole värvitermineid, vaid kui neile näidata värvilist laiku ja küsida „Missugune see on?“ (neil pole ka sõna värv), ütlevad nad ainult sama värvi esemete nimetusi. Pealegi öeldi keraamilisel alusel oleva laigu kohta pigem nagu küps puuvili ja maas oleva laigu kohta nagu veri. Kuna värvisõnad ei tohiks sõltuvalt olukorrast muutuda, olla mingi eseme nimetused ja/või käia üksnes konkreetse esemete grupi kohta, leidis Surrallés, et candoshidel värvisõnu polegi. 2
Seega põhiline erinevus, millised värviterminid inimestel on, seisneb viisis, kuidas värve grupeeritakse. Kuigi teadlased on üsnagi segaduses, võib siiski arvata, et olemas on mingisugune värviterminite evolutsioon. Kuigi vahel eksisteerivad meil kõigil ka ühised värvide kategoriseerimise viisid (seda on näidanud katsed beebidega), on igal rahval oma kultuur, keel ja viis maailmast aru saada. See muudab ka teadlaste töö raskemaks, eriti kui näiteks Malaka poolsaare elanikud sobitavad kokku sinise ja punase ning ütlevad seletuseks, et mees ja naine käivad kokku. 2
Põhjuseid, miks sellesse teemasse värviterminite evolutsioon sisse tuua, on mitu. Kas poleks loogiline, et kui mingil rahval puudub sõna violetse värvi jaoks, näevad nad seda kultuurist sõltuvalt pigem siniselt või punaselt, peaaegu unustades violetse olemasolu? Seda uuriti Namiibias elavate himba inimestega, kellel pole sõna sinine. Kui neil paluti eristada rohelistest laikudest sinine, oli see neile raske või lausa võimatu. Rohelise jaoks on neil aga palju sõnu ja eri rohelistel vahet tegemine lihtne. Seega tehti vastupidine eksperiment (suur hulk rohelisi laike, üks veidi erinev) inglastega, kellel oli raske erinevust leida. 3
Kultuuriruumis, milles pole sinise värvuse jaoks kasutusel sõna, on inimestel raske sinist värvi eristada: nende jaoks näib see rohelisega sarnanevat. Foto allikas sciencealert.com.
Kas suudad toonilt erineva rohelise ruudu tuvastada? Foto allikas sciencealert.com.
Veel üks huvitav seos kultuuri, keele ja värvide vahel on vene keeles, milles tähistatakse erinevate sõnadega hele- ja tumesinist. Seetõttu tajuvad venelased spektri siniseid toone nüansirikkamalt. Seda testiti mõõtes nende aju aktiivsust, kui neil paluti sinise toone eristada, ja võrreldes seda teiste omaga. Professor Anna Franklini sõnul leiti, et ajutegevuses esines küll erinevusi, kuid need ilmnesid alles mõne aja jooksul pärast värvi vaatamist. See näitab, et eri rahvustest inimesed ei näe värvi teistmoodi, vaid hoopis tajuvad neid erinevalt. 4
Ning lõppude lõpuks, kas mäletate musta ja tumesinist kleiti? Või siis ikkagi valget ja kuldset?
Isegi sama kultuuriruumi või pere raames on igaühe silmad, kolvikeste arv ja nägemine individuaalsed. Seega pole sugugi ime, et kipume erinevalt nägema. Vahe on ka meeste ja naiste nägemises. Naised suudavad eristada väikeseid lainepikkuse muutuseid paremini kui mehed ja neil on ka laiem värvisõnavara. Ekraanil vilkuvaid tulesid märkasid aga mehed paremini, samuti olid nad edukamad erksuse määramisel, mille pärast võivad nad olla paremad ka kiire liikumise ja detailide nägemises. Põhjuseks võib olla testosterooni hulk, mis põhjustab neuronite paigutuse. Meestel on suurajukoores (eriti selle visuaalses osas) rohkem testosterooniretseptoreid, mis põhjustab teistsuguse nägemise. Ilmselt oli kiire liikumise ja ereduse märkamine vajalik küttimisel, värvide eristamine aga korilusel. Samadel põhjustel on meestel ka parem nägemine kaugele ja naistel lähedale. 5
Kokkuvõtteks võib öelda, et pole ime, kui esile kerkib aina enam selliseid kleidifenomene, sest värvus on teadlaste sõnul väga subjektiivne. Teiste kultuuride värviterminite kohta on aga just selle subjektiivsuse tõttu võimalik palju uut ja huvitavat teada saada, lisaks annavad need väärtuslikku infot keelte arengu kohta. Ehk peaksime meiegi oma arhailise viisi värvusi kirjeldada – lisades sõnade lõppu -karva – tagasi laiemasse kasutusse tooma?
1 https://www.colormatters.com/the-meanings-of-colors/red
2 https://www.sapiens.org/language/color-perception/
3 https://www.sciencealert.com/humans-didn-t-see-the-colour-blue-until-modern-times-evidence-science
4 https://horizon-magazine.eu/article/how-we-perceive-colour-depends-our-culture-and-language-prof-anna-franklin_en.html
5 https://www.psychologytoday.com/us/blog/brain-babble/201504/when-it-comes-color-men-women-arent-seeing-eye-eye
Autor Liisa Ady Oks
Toimetaja Taali Kuuskla
by Greetel Kala | juuli 27, 2018 | Avalehele, Kultuur
Klimbisupp on ehtne lapsepõlve maitse. Küll sai klimpe taga aetud nii piima- kui ka kanasupist ning aeg-ajalt lihtsalt puljongi seest. Meie peres ei pakkunud ema kodus klimbisuppi kuigi tihti, kuid maal vanaema juures võis seda saada pea iga päev!
Sugukonnas, kus on karjakesi lapsi, kes kõik suveks maale komandeeringusse saadeti, oli ikka oodata kaklusi parima supikausi üle ning enne söömist klimpide ülelugemist, et kõik ikka ausalt söönuks saaks ja keegi oma portsus lisasupipilvekesi juurviljade alla peitnud ei oleks.
Kiire valmimise ja koduse maitse tõttu on nostalgiline klimbisupp leidnud oma tee lapsepõlvest tänapäeva ning täidab iga päev mõnd kõhtu. Klimbimaterjal ehk muna, jahu, piim ja sool on köögikappides püsielanike kirjas, seega võib potitäie supi tegemine päästa jalavaevast poeni ja tagasi.
Retsept
Suppi saab mitu korralikku kulbitäit kahele. Väiksema isuga seltskonnas saab suppi veel külmikussegi panna ja kiirel päeval soojendada.
Koostisosad:
- 400 g (külmutatud) köögivilju
- 1,5 l vett
- 2 muna
- 1 tl soola
- jahu
- piima
Valmistamine:
Kui kasutad supipõhjana külmutatud köögivilju, pane need potti vaikselt sulama ning valmima aeg-ajalt kuuma vett lisades, kuni juurikad on üleni veega kaetud ning pajas on ligikaudu 1,5 liitrit vett. Kohe, kui vesi korralikult keema läheb, on aeg hakata klimpe potti kukutama!
Kokates värskete juurviljadega, lisa need kohe koos veega potti ning lase keeda, kuni on peaaegu valmis. Siis saab hakata klimpe lisama!
Klimpide valmistamine ei ole just suurejooneline kunstivorm, kuid vajab siiski harjutamist ning katsetamist, enne kui kõige õigem taina konsistents käppa saab.
Esmalt tuleb lüüa munad kaussi, lisada torts piima ning need siis segamini kloppida. Järgmiseks tuleb lisada kuivained ehk jahu ja sool. Jahu soovitan lisada paari supilusika kaupa ja aeglaselt sisse segada – nii saab vältida ebameeldivate jahuklimpide tekkimist tainasse. Klimbitaina segamisel tasub kasutada lusika või vispli asemel hoopiski kahvlit.
Kui supipõhi on potis juba mõnda aega keenud, on aeg kätte haarata teelusikas ja tainakauss ning asuda klimpe vorpima. Väikeste jaoks võta pool teelusikatäit tainast ning suurte jaoks terve lusikas. Kuna klimbitainas on kiire küpseja ning tahab end teinekord sooja lusika külge jätta, tasub kõrval hoida klaasi külma veega, et iga paari klimbi tagant lusikat jahutada.
Klimbisupp ei nõua väga palju segamist, siiski võib kulbiga mõned tiirud teha, et anda igale klimbile võrdne küpsemisvõimalus. Kui tundub, et kõik supipilvekesed on pinnale tõusnud, on aeg haarata supikausid ja lusikad ning võtta aega, et süüa koos köögilaua taga või mõnuleda sooja nostalgiatoiduga diivanil.
Head isu!
Teksti ja foto autor Greetel Kala
Toimetaja Anna Leontjeva
by Marika Juusu | juuli 27, 2018 | Avalehele, Elustiil, Ilu & Mood
Suvi on jõudnud oma kõrgpunkti – nauditakse imelist ilma ja ihatakse kaunist kuldset päevitust. Päikesekiirte püüdmisel tuleb aga erakordselt kuuma suve tõttu eriti ettevaatlik olla. Suvine intensiivne päike kipub nahka liigselt kuivatama, mistõttu on kasulik kõrva taha panna mõningad lihtsad nipid, millega enne või pärast päikese käes viibimist oma nahka turgutada. Dove’i brändijuht Kertu-Kai Põldvere jagab alljärgnevalt igapäevaseid ja lihtsaid ilusoovitusi, millega oma naha eest suvekuumuses hoolitseda.
Käi jahutava duši all
Soovituslik on käia duši all iga kord pärast päikese käest tulekut või suurest palavusest higistamist. Kuum dušš kuivatab kuumavat nahka, kuid temperatuuri vähemaks keerates teed oma nahale mitmeti head. Jahutav dušš aitab näiteks palavusest pidevalt higistavat nahka klaarina hoida, vähendades akne väljalöömist. Keha pesemisel proovi näiteks mitsellaartehnoloogia abil loodud dušigeele, mis on päikesest paitatud tundliku naha vastu eriti hellad.
Koori, aga mitte liiga tihti
Üks parimaid viise oma nahk tervelt ja suviselt kumavana hoida, on regulaarselt koorida. Koorimine tagab sileda ja särava naha ning aitab hoiduda palaval ajal tavapärastest muredest nagu sissekasvanud karvad, kuivad kohad nahal ja ebaühtlane jume. Samuti aitab koorimine hoida puhtana poorid, mis võivad suvekuumuses pidevalt päikesekreemi kasutades kergelt ummistuda. Suvel tuleks koorida üks-kaks korda nädalas, mitte rohkem.
Niisuta nahka
Päike vähendab naha niiskustaset ja aeglustab loomulikku koorimisprotsessi, mis jätab naha kuivaks ja karedaks. Põldvere soovitab kohe pärast duši all käimist niisutavat kehakreemi kasutada, sest pesemast tulles kaotab nahk veest saadud niiskuse ja kuumal ajal võib seda veel oluliselt kuivatada. Jume parandamiseks tasub aga lisaks päikesekaitsevahenditele enne ja pärast päikese käes olemist nahka toitvate kehalosjoonidega poputada. Keha kreemitamine pärast päevitamist hoiab nii ilusat jumet kui annab ka mõnusa värskustunde.
Päikesekuldne jume ilma päevitamata
Suviselt kuldse jume saamiseks on lisaks nahale ohtliku päikese ka muid alternatiive. Isepruunistavad kreemid annavad nahale samuti kauni kuma, mis jätab mulje, nagu oleksid just nädalavahetuse rannas veetnud. Nahka tooniva ja niisutva kreemi kasutamine on ideaalne variant ka neile, kellel pole suvel aega puhata või peavad palavad päevad kontoriseinte vahel veetma.
Joo ohtralt vett
Suvel higistame rohkem ja et keha niisutatuna hoida, tuleb tarbida ohtralt vedelikku. Kanna endaga alati veepudelit kaasas ja ära unusta päeva jooksul pidevalt juua. Nii hoiad ära veepuuduse, vabaned kehasse kogunenud jääkainetest ja püsid palavaga ärksana.
by Triine Viisma | juuli 26, 2018 | Avalehele, Elustiil, Kultuur
Vigri Kohvik Pirita jõe ääres on ideaalne koht mõnusaks hommiku-, kiireks lõuna- või maitsvaks õhtusöögiks. Kohvik asub Kalevi Jahtklubi ja Pirita spaahotelli lähedal aadressil Purje 8, mida võib olla esmasel külastusel veidi keeruline üles leida. Parkimise kohta ei oska ma täpsemalt informatsiooni anda, kuid kohviku läheduses tundus parkimiskohti pigem olevat vähe.
Vigri kohvik tutvustab end värvilise, värske ja täistaimse toidu pakkujana. Lisaks sellele valisin Vigri kohviku külastuse ka tänu buffet’ võimalusele. Mulle meeldib, kui toit on silme ees, ning saab valida just seda, mis kõige isuäratavam tundub. Taimetoidurestorani pisike buffet-valik on iga päev erinev: valikus on nii soojad toidud, erinevad salatid kui ka päevasupp. Söögi kõrvale saab võtta ka vett ning kohapeal küpsetatud imemaitsvat saia. Buffet’st valitud toidu eest tuleb maksta selle kaalu järgi. Toidu hinna ja kvaliteedi suhtes ei pidanud pettuma.
Vigri kohvik. Foto allikas vigrikohvik.ee.
Kohviku kiirel külastusel saab haarata ka mõne koogitüki, võileiva või toekama vrapi. Vigri pakub ka imemaitsvaid saiakesi, sealhulgas klientide suurt lemmikut ehk maapähklisaiakest. Mulle maitsesid väga ka nende kaneelisaiad. Vigri kohviku toidu juures nautisingi pakutavat tervislikku, täisväärtuslikku ning täistaimset toitu, millest saab kõhu täis kindlasti igaüks.
Vigri joogimenüü sisaldab nii sooje jooke, sealhulgas eri taimse piimaga valmistatud kohvi kui ka värskeid smuutisid ja mahlu. Kui mõnel suveõhtul tuleb isu võtta toidu kõrvale näiteks klaasike veini või muud alkohoolset jooki, on ka see võimalus Vigri kohvikus olemas.
Kohviku atmosfäär on väga mõnus, kodune ja rahulik, jättes tunde, et oled alati sinna tagasi oodatud. Kohvikus saab istuda nii kahes siseruumis kui ka õues. Lastele on olemas ka pisike mängunurk. Vigri kohviku teenindus oli suurepärane: teenindajad olid väga abivalmid, sõbralikud ning on probleemi tekkimisel kindlasti nõus aitama ja vastu tulema.
Lisaks mõnusale ajaviitele saab Vigris korraldada ka üritusi ja pidada tähtpäevi, sealhulgas tellida näiteks kohviku oma kooke-kringleid. Täpsemat infot saab nende koduleheküljelt https://vigrikohvik.ee/.
Kui täna õhtul ei ole tahtmist kodus süüa teha, aga tahaks siiski midagi head nii kehale kui ka meelele, siis külastage kindlasti Vigri Kohvikut!
Autor Triine Viisma
Toimetaja Karolin Kaivoja
