Tekst: Kaili Viljak
On viimane aeg alustada puhkuse plaani koostamisega. Kapp kriitilise pilguga läbi kammida, viimased muudatused teha ning suveajale üle minna.
Minu selle suve märksõnadeks on seiklused, unikaalsus ning ennekõike armastus.
Esimesed soojemad ilmad viivad suure osa Eestimaa rahvast kas maale või randa uudistama. Kel pole soovi saada grillkana tooni, sel peaks päikesekreem kindlasti rannakotis kaasas olema. Olen nii mõnigi kord pärast paaritunnist suplust pidanud koju minema punane nagu krabi. Veel ebamugavam on öösel sobivat asendit leida. Mõtlesin küll, et päike vette kaasa ei tule, aga võta näpust. Parem on panna see kreem peale kohe, kui pärast valus piinelda.
Tean, et paljude jaoks tähendab suvi pidutsemist, millega käivad kaasas vägijoogid ning vähene söömine. Sellest tulenevalt teine ja tähtsuselt samaväärne rannakotis on pudel vett. Grill-liha on küll maitsev, kuid suurtes kogustes võib olla koormav kehale ning seede-elundkonnale. Suurematel istumistel soovitan juua rohkesti vett ning olla lahke oma keha vastu. Kuumade ilmade puhul oleks targem hoiduda külmade jookide tarbimisest – hetkeline jahutus küll, kuid keha suudab leiget vedelikku paremini omistada. Suvi on sobiv aeg, et taastada oma keha looduslikku tasakaalu. Seega soovitan süüa võimalikult palju puu- ning juurvilju. Viimasel ajal on morsipeod suuremat populaarsust koguma hakanud, miks ka mitte proovida midagi uut ning tervislikku.
Justin Timberlake’i kuulsaks saanud laulu sõnad on järgmised: “What goes around, comes around.” Sellest tulenevalt kolmas ese, mis kõigil rannalistel, autoga sõitjatel, kui ka metsas matkajatel kaasas võiks olla on kile- või prügikott. Olen paar aastat Teeme Ära talgutel osalenud ning endiselt imestan, kui ükskõiksed inimesed on. Isegi siis, kui kogu praht on korralikult kotti ära mahutatud, on see visatud kuskile männi juure alla, arvates, et keegi ei leia. Kole pilt avaneb aga ka rannas sügis-talvisel perioodil, mil kõik mahavisatud ülejäägid kilomeetrite pikkuse prügihunnikuna rannaäärt ääristavad. Kui aus olla, pole meeldiv näha, millises vees on rahvas terve suve supelnud ning missuguseid kemikaale erinevad loomad tänu meie lohakusele sisse söövad.
Mida aeg edasi, seda vähem mäletan suvepuhkuseid, kuid miks nii? Peamiseks põhjuseks on vast see, et maailm on läinud üle digitaalsele meediale. Aina vähem fotosid satub kunagisse pildialbumisse, mida õhtutel lehitseda ja meenutada. Sellel suvel soovitan kätte võtta mõne vihiku, kuhu kirjutada kõige meeldejäävamad hetked. Kel kirjutamine ei suju, võiks kasutada pildimaterjali. Kõige lahedam kogu asja juures on see, et kõik on teie endi kujundada. See on see miski, mida saab vihmastel õhtupoolikutel nokitseda nii üksi, kui ka koos pere ja sõpradega. Nii saavad kõik mälestused jäädvustatud ning igavad õhtutunnid sisustatud.
Tänapäeva eestlasest on jäänud mulje, et puhkuse saabudes alustab ta lisatöö tegemisega. Sellel suvel soovitan võtta ühe päeva endale, et teha midagi uudset. Midagi mida oled kaua aega tahtnud teha, aga pole leidnud aega/julgust. Lõpeta ettekäänete tegemine ja pooleli olevad asjad. Leia endale uus hobi, lülita ennast nutiseadmest välja ning tunneta ümbrust. Peale ranna saab sõpradega minna avastama Eesti saari, võtta osa jalgrattamatkast või panna end proovile seiklusrajal… Ükskõik mida, aga see on päev, kui ütled ei tööle ja puhkad.
