Künter Rothberg (31) on judoga tegelenud juba 25 aastat, mille jooksul on ta koju toonud nii Eesti täiskasvanute meistritiitleid kui ka Euroopa meistrivõistluste pronksmedali.
Paraku aga tegi judomeister 2015. aasta lõpus tippsportlasekarjääriga lõpparve, kuid judomatil võib teda nüüdsest näha noorsportlasi treenimas.
Koolipingist tippmaadlejaks
Künter alustas sportlasekarjääri õe-venna suunitlusel Viljandis noore koolijütsina ja sinna ta ka lõpuni püsima jäi. „Esimesel septembril läksin kooli ja trenni. Kui kuu-kahe pärast ema küsis, kas trenn meeldib või mitte, vastasin, et ei tea, aga proovin.“ „Nüüd võib tagantjärele öelda, et siiamaani proovisin, tervelt 25 aastat,“ selgitab Künter.
Trenn oli ka üks põhjustest, mis pani toona 16aastase sportlase noorena linna vahetama. „Tallinnas sai rohkem karjääri teha ja olid paremad võimalused treenimiseks,“ põhjendab Rothberg.
Lühikest kasvu ja pealtnäha tagasihoidlik sportlane võitudest rääkides kiitlema ei kipu, väites, et auhindu on küll aastate jooksul piisavalt kokku kogunenud, aga mitte liiga palju. Eesti meistrivõistluste tiitlit täiskasvanute klassis ta näiteks väga suureks saavutuseks ei pea, sest selleks ajaks oli kogemust juba piisavalt ja ka trenni oli palju tehtud. Võitude põhjuseks peab ta töö, harjumuse, julguse, veidikese ande ja nahaalsuse kokkulangevust ning lisab: „Kui sul judomatil nahaalsust pole, siis läbi sa ei löö.“
Raske kahevõitlusala
Judos on kehakaal oluline mõõdupuu, sest just selle järgi jagunetakse võitlusgruppidesse. Seetõttu peab Künter võitlusspordi raskeimaks osaks muuhulgas ka kaalukaotust. Üldjuhul on sportlase enda otsustada, mis kaalus võistlema hakata, kuid mida kergemas kaalus maadled, seda lihtsam on. „Enne Euroopa meistrivõistlusi võtsin kuskil kolme-nelja päevaga kuus kilogrammi alla,“ selgitab ta.
Samas toob Rothberg välja, et vaid kaaluga katsumused ei piirdu: „Judo ei ole lihtne spordiala – kehtib reegel, et kui ühe korra eksid, siis on kõik. Eksimus võib sealjuures nii lihtsalt tulla.“ Ta lisab: „Judos ei ole umbes nii nagu ujumises, et kui üks distants läks aia taha, siis järgmine ehk läheb paremini“.
Noorsportlaste käänuline tee tippu
Treeningute sisust rääkides peab Künter oluliseks vanust. „Minu vanuseklassis (20–22aastased) võisteldes tuli teha kaheksa kuni kümme trenni nädalas. Samas nooremad aga üle kolme korra nädalas treenida ei tohi.“
Treeningud sisaldavad sealjuures igal korral erinevaid harjutusi. Rothberg selgitab, et trenni sisu oleneb treeningtsüklist, ning lisab: „Kui tulemas on võistlus, siis treenitakse jõusaalis kiiruse peale, aga võistlustevälisel perioodil tehakse raskemaid jõuharjutusi, et lihast kasvatada.“
Tribüünile pürgimise olusid selgitades räägib judotreener, et ega andest, tahtejõust ja trennist ainult ei piisa, vaja on ka korralikku materiaalset tuge.
Vanus suunas treeneritööle
Künter otsustas eduka tippsportlasekarjääri lõpetada oma vanuse tõttu.
Tõsisemaks minnes selgitab ta, et seal mängis eelkõige rolli kaalukategooria, ning lisas: „Vaid ühe käe näppudel leiab üksikuid tegijaid 73kilogrammiste kategoorias, kes on vanemad kui 32.“ Nende vähesuse põhjuseks toob Künter asjaolu, et maadlus on nii tempokas. „Tehnika ja kogemuse poolest jõuab võib-olla selles vanuses veel võistelda küll, aga võhma jääb väheseks. Kes see ikka tahab võistlema minnes kaotada, see hakkab juba ego pihta käima.“
Sellega aga Künteri sportlasetee ei lõpe, sest loomuliku jätkuna otsustas ta hakata judotreeneriks. Valik tuli kiirelt just seetõttu, et judos ristuvad tema jaoks töö, hobi ja lõbu. Lisaks selgitab ta, et kui saab selle eest tasustatud ja keskkonnas edasi toimetada, siis see sobib talle. „Minu jaoks on suur asi, et saan olla oma aja peremees, ma ei taha näiteks kell seitse hommikul tööle minna,“ toob ta välja treeneritöö eelised ning lisab, et tunneb end matil kui omas kodus.
Medalirohke judo
Judo praegust seisukorda Eestis peab endine tippjudokas kesiseks. „Võib öelda, et täiskasvanute vanuseklassis on hetkel väike põud ja seis üsna hapu,“ aga toonitab seejärel: „Juuniorites võib tulevasi olümpialootusi leida küll, kuna järelkasv on hea.“
Judo ei ole Rothbergi sõnul kahjuks Eestis nii populaarne ala kui näiteks jalgpall, tuues välja põhjuse, et pealtvaatajale näib pallimängu vaadates, et seal on kindlad reeglid ehk pall peab olema väravas, aga judos ei saada täpselt aru, mis toimub. „Märgatakse, et matil on üks judokas sinises, teine valges kimonos ning kohtunik, kelle ütlemise ja käeviipe peale võistlejad teineteist sikutama hakkavad.“
Künter täheldab muuhulgas asjaolu, et mujal maailmas jälgitakse judot innukalt. Nimelt oli näiteks veebruaris toimunud Grand Slami võistlusel Pariisis ligikaudu 10 000 pealtvaatajat. Saalis polnud mitte ühtegi vaba kohta. Pileti hind oli 20–30 euro ringis. „See näitab, kui populaarne on judo maailmas tegelikult,“ selgitab Künter.
Võrreldes kahevõitlust teiste Eesti spordialadega, toob Künter välja, et alates 1992. aastast on judo olnud number üks ala Eestis sellepoolest, et on võistlustelt kõige rohkem medaleid toonud. „Seega võib öelda, et Eesti spordis ei ole ainult pallimängudel paremad positsioonid,“ nendib ta.
Toimetaja: Andra Stražev
YU Magazine on ajakiri inimestest, kes inspireerivad ning suunatud lugejaskonnale, kes soovib olla inspireeritud. Väljaannet saab osta nii müügipunktidest üle Eesti, tellida postiga (üksiknumbri hind 6,50 €) või lugeda hoopis digiversioonis (üksiknumber hinnaga 1,99 €).
