Marsil on elu!

Marsil on elu!

Marten Kuningas ja Miljardid tõestasid seda eile Jazzkaarel oma võluva David Bowie loomingule pühendatud kontserdiga “Tribute to David Bowie”.

Tribute ehk austuskontsert kõlab esmapilgul ehmatavalt, sest kuidagi palju maitsetusi seostub selle formaadiga. Talendisaated ja kesised pubibändid, kes aimavad järgi vaid staari välisilmet.
Kuid seekord Jazzkaare laval tundus, et starman on kusagil määramatuses ise kohal, piilub Vene Kultuurikeskuse stalinistlike ornamentide vahelt alla ja tal ei ole piinlik.
Minusugusele omamoodi edevale Bowie fännile seostub Davide Bowie loome, mu muusikat armastavate sõprade kiuste, muidugi just tema ulmeliste lavaimagote, imelise genderblenderi (soopiire ähmastava stiili) ja kõigi nende teiste unustamatute stiilimütoloogijatega. Marten Kuningas ei tee selles suunas aga mingeid mööndusi. Kui tal ka kontserdiplakatil on pluusil rohked rüüšid ja tema varasemast Jazzkaare Bowie kontserdit tänavu aprillis meenuvad edeva detailina värvilised sokid, siis seekord on ta stiil eriti tagasihoidlik.
Seda enam ma olen Marten Kuninga kontserdil hämmingus, sulgedes silmad ning kuuldes äravahetamiseni Bowie sarnast ägedat häält. Nähes laulja näol pinget ja tõsidust ning mõistes kuidas kogu bänd on sadaprotsenti teemas. Ka Marteni lavalistes liigutustes ei ole midagi ülearust, ta võib teha oma peene randmega paar läbimõeldud pingestatud liigutust ja see toimib. Nooremate džäzzhipstertie rõõmuks on kontsert väga tantsuline ja lahedalt haarav. “Let`s dance” ajal tuleb Marten muuseas rahva sekka tantsu vihtuma ning aplodeerib oma bändile, ma isegi vaevu suudan soliidselt pingil istuda.
Valgus-show on samamoodi märkamatu, aga tõhus. Ma ei saa kurvemate palade ajal silmi ära Vene Kultuurikeskuse lavamaalingute töölispoistelt. “This is not America” – laulab Marten. Ei ole jah, see on julm sovietiaegne hiilgus, selle kontserdi valguses aga inimlik, pingestatud ja võimas.

Toimetas: Erika Renel, erika@yu.ee
Foto: Festival Jazzkaar