Monton ja Eesti Olümpiakomitee esitlesid 13. novembril värsket olümpiakollektsiooni „1918“, mis on pühendatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale. Riin Ellip lõi loo, mille eesmärgiks on võimalikult palju eestlasi peagi algavaks olümpiaks positiivselt meelestada.
Loos “Vaba”, mille sõnade ja viisi autor on Eesti muusik Riin Ellip ning produtsendiks bassimees Siim Avango, kõlavad vabadusemeelsed loosungid. Riin ise peab moebrändiga koostöö alguseks õigel ajal õiges kohas olemist ning hindab õhku, mida talle loominguks jäeti: „Montoni poolt saime loo kirjutamisel palju mänguruumi, seda suunati vaid märksõnadega, nagu positiivsus, noorus, andekus ja vabadus ise.” Ajastut iseloomustavad mõnusad rullkraega kudumid, naistel pikendatud pihaosaga kleidid ning ajastule iseloomulikud detailid.
Montoni kollektsioonijuht Pille Lauring kommenteerib koostööd: „Montoni roll on julgustada eneseväljendust ning seetõttu oleme alati avatud koostööprojektidele, mis seda eesmärki toetavad. Olümpiakollektsiooni raames, mis on kingitus EV100 sünnipäevale, soovisime esile tõsta mõnda andekat eestimaist artisti, kes veel ei ole suurt tuntust kogunud, kuid kelle energia ja loominguline meel meid väga inspireerivad. Kindlasti oleme tulemusega rahul ning loodame sarnaseid – veidi tavapärasest erinevaid – projekte ka tulevikus läbi viia.”
Montoni PyeongChangi kollektsioon on valminud limiteeritud koguses ning on müügil Montoni brändipoodides üles Eesti, e-poes Andmorefashion.com, Tallinki kruiisilaevade Megastar ja Victoria pardal, Tallinna Kaubamajas, Stockmannis ja Sportlandi kauplustes.
Monton, Eesti edukaim moebränd, kuulub Baltika Gruppi. Baltika on Baltikumi suurim brandhouse, mis koondab viite rahvusvaheliselt edukat moebrändi – Monton, Mosaic, Ivo Nikkolo, Baltman ja Bastion. Baltika jaekaubandusvõrk ulatub 130 poeni Eestis, Lätis ja Leedus, lisaks on kõige viie moebrändi kollektsioone võimalik osta e-poe Andmorefashion.com kaudu, mille kliendid asuvad 44 riigis üle maailma. Lisainfo: www.baltikagroup.com
Loole “Vaba” on valminud ka video, kus kantakse Montoni olümpiakollektsiooni riideid. Video autorid on operaator Sander Saard ning režissöör Ergo Pajuväli.
Varem pidasin džässmuusikat piisavalt intiimseks, et mitte meelitada kohale rahvamasse. Kui võrrelda, oli džäss minu jaoks pigem kultuurne kolmapäev lemmiklokaalis, kui raju reede mürarohketel tänavatel.
Üks laupäevaõhtu meeleolukate Telliskivi loomelinnaku majade vahel andis aga džässile taaskord uue perspektiivi.
Jazzkaar tõestas, et džäss võib olla mõlemat – just see, mida Sa parasjagu vajad.
Ausalt öeldes oli Jazzkaar minu jaoks alati kuidagi kauge ja võõras maailm. Ma polnud päris kindel, kes taolisel festivalil üles astuvad, millistele inimestele on see suunatud ja kuidas võib valitsev meeleolu sobida neile, kes igapäevaselt džässi ei kuula.
Kui algul tundus, et ehk polegi natulejaid nii palju, koondus juba Sebastian Studnitzky kvarteti ajal lava ümber kuulajaid, kes olid elektroonilise džässi nüansirohkust valmis nautima ka püstijalu. Kiirus, millega Sebastian suutis klaverimängult trompetile ümber lülituda, oli niivõrd vapustav, et ka väiksemad džässisõbrad võisid juba professionaalse musitseerimise pärast kontserdile jääda. Minu isiklik lemmik oli tol õhtul remix loost, mille järjest kiirenev tempo mõjutas ka pealtvaatajate reageeringuid. Mõnel jõnksus kaasa pea, teisel jalad või koguni terve keha. Oli näha, et kvarteti muusika avaldas muljet. Vähemalt meie emaga olime müüdud ning soetasime plaadi ka hilisemaks kuulamiseks. Hiljem sattusin veel spontaanselt Jazzkaare vox popi, milles paluti rääkida esimestest elamustest.
Fotograaf Siiri Padar, 2017
Õhtu teine artist, Meshell Ndegeocello, köitis esmalt oma urbanliku oleku, tumeda pika mantli ja eripärase häälega. Tema muusikas esines isegi rokilikke elemente ning kerget räppi ja jutustamist muusika saatel, mis oli taaskord niivõrd teistsugune ja ettearvamatu lähenemine džässile. Jälgides aga seda, kui palju rahvast oli Meshelli kuulama kogunenud, kuidas isegi valgus saalis kogu valitseva meeleoluga sobitus ning millise rahuga laulja oma teoseid esitas, paistis kaugele, et tegemist on juba kogenud superstaariga.
Fotograaf Siiri Padar, 2017
Oma publitseva energiaga lõpetas õhtu Jazzkaarel Berliinis tegutsev noor ja värske koosseis Holler My Dear. Mis neid õhtu jooksul kuuldud ja nähtud artistidest eristas, oli kindlasti pidev suhtlus ja pilkkontakt publikuga, mistõttu oli ka lihtsam emotsioonidega kaasa minna ja lausa muretult ringi kepselda. Tegemist oli muusikutega, keda kujutaksin folgisõbrana ette ka erinevatel Eesti lavadel esinemas ja publikut tantsutamas.
Nii sain vaid õhtuga Jazzkaarel osa kolmest täiesti erinevast emotsioonist ja kontsertielamusest. Kuigi džässile mõeldes võib esmalt tekkida tunne, et see ei ole Sulle, tuleb julgelt need piirid ja hirm ülatada. Sest nagu juba öeldud, džäss võib olla täpselt see, mida Sa parasjagu vajad. Tuleb vaid enda jaoks õige üles leida!
Üks tavalisest soojem ja kevadisem kolmapäev juhatas mind juba traditsiooniks kujunenud igakuisele kiirkõnnile džässirajal. Ent sel korral liikusin ma selgelt teises suunas, nimelt noorte tegijate loomingu poole. TudengiJazzi juubelipidustused jõudsid Tartusse!
Kui aga mõtlete nagu mina, et neli ühe õhtu jooksul lavale astuvat bändi võivad jääda liialt üksluiseks, siis võta näpust – nad üllatasid, ja kuidas veel.
Kuigi olen elupõline tartlane, ei olnud minu vaist enne TudengiJazzi mind Tartu Jazzklubisse kontsertile viinud. Sestap ei teadnud ma ka oodata, kas publiku seas on pigem vanem või noorem põlvkond, pigem tõelised muusikafanatid või lihtsalt kolmapäeva õhtu nautijad. Kuid sama mitmekesine, kui oli tol õhtul kõlanud džäss, oli ka rahvas, kes noorte innukat musitseerimist jälgis.
Esimesena lavale astunud Kristi Raias Trio ei vajanud pikalt aega, et end publikuga samale lainepikkusele viia. Üheskoos jutustati lugu esimesest tutvumisest armastuseni, mil abiks töötlused tõelistest džäss-standarditest, nagu Frank Sinatra ja I’ve got you under my skin.
Poole tunni möödudes asendus heliseva vokaaliga trio aga õhtu kõige spontaansema, isegi natuke rokiliku džässiga. Raisky Business’i rahvusvaheline koosseis asus mängima ilma ühegi noodita! Nelik, kes järgmise kolmekümne minuti jooksul vaevalt teineteist vaatas, mängis instrumente aga täielikul usaldusel ning pakkus kuulajatele värskendava džässikogemuse.
Õhtu teises pooles liikusime tagasi vähemalt minu jaoks natuke “klassikalisemale” džässile. Koosseisu Jazz In Case andekad heliseadjad esitasid kuulajatele lugusid täiesti oma repertuaarist, kusjuures mängiti õhtu jooksul iga bändiliikme ühte lugu. Huvitava nüansina meeldis mulle nende lugude puhul, et oli olemas küll pealkiri, ent teosed ise olid sõnadeta, mistõttu jäi iga kuulaja otsustada, millist emotsiooni üks või teine käik tähistas. Nagu muusikas ikka, oli palju tõlgendamise küsimus. Ning ega teistest vähem ei inspireerinud ka õhtu viimane, Kristiina Päss Blue Gallery.
Hoolimata sellest, et ealt noored džässilembelised olid koos musitseerinud vaid mõned kuud, mõjusid nad laval justkui vanad kalad. Kuid eks see ole järjepideva ja innuka tegutsemise vili, mis pakub mõtlemisainet meile kõigile. Just džässilava võib olla koht, kust leiame motivatsiooni ka oma südameasjaga tegelemiseks.
Üks minu intervjueeritav ütles kord, et inimesed, kes tegelevad muusikaga, kuulavad vokaali sageli viimase asjana, kuna see, mis toimub sõnade taga, kipub olema veel mitmekülgsem, et mitte öelda huvitavam.
Niisiis istusin möödunud nädalavahetusel Rakvere Jazzukohvikus maha täiesti uue suhtumisega. Ühest kuulsaimast jazzplaadist Nancy Wilson/Cannonball Adderley sai minu ohver. Nimelt lubasin endale, et keskendun sel kontserdil pigem instrumentidele, kuulates, millist lugu need suudavad jutustada.
Muusika oli romantiline, põnev ja kohati lausa krutskeid täis. Kui pealkiri ütles magav mesilane, kostus kõrvu uinutav kontrabass, ehk ka mõni kirevam noot saksofonilt. Kui sõnad rääkisid sellest, mida kõike võiks üks naine teha kohtudes lõpuks oma armastatuga, puhkes laval aga sõna otseses mõttes jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalmäng. Intensiivsus, millega iga mängija oma pilli kohtles, tõstis heliteose minu jaoks täiesti uuele tasemele. Jälgides kolmekümment kuulajat, kes minuga sel hetkel saalis õhu pärast võitlesid, tunnetasin lõpuks täielikku eufooriat ja kaasaelamist. Täpselt midagi sellist, mida peaks iga kontsert inimestele pakkuma.
Džäss on minu jaoks avanud ukse puhta muusika maailma. Puhta selles mõttes, et on vähe tõenäoline, et kuuldu osutub soperduseks või on seda lihtne mõne teise teosega kõrvutada. Vähemalt minul, kes ma alles seisan selle maailma ukselävel. Nagu me teame, on ühiskond liikumas aga järjest laisema keelekasutuse suunas: “võib-olla” on juba ammu asendanud “v-b”, rääkimata lühenditest nagu “lmfao” või “põs”. See on koht, kus toob džäss mind aina enam tagasi juurte juurde. Mis sest, et lauljatar Susanna Aleksandra suust kõlasid sel korral vaid inglise keelsed sõnad. Luges see, kui klaar oli tema diktsioon ning kui oluliseks pidas naine iga lauldud sõna. Usun, et Aleksandra oleks suutnud teha au ka meie armsale eesti keelele.
Tänase popmuusika kõrval on kõik eelnev täielik rariteet. Nüüd ei ole minu jaoks kahtlust, et mitmekesisus harib ja avab silmad. Ning oli vaid lisaboonus näha, kuidas trummar Reigo Ahven või bassimängija Heikko Remmel laval naeratasid ning oma südame kuulajate kõrvus tuksuma panid.
Niisiis istusin möödunud nädalavahetusel Rakvere Jazzukohvikus ja naeratasin. Naeratasin, sest maailmas on inimesi, kes pakuvad siiani ilusaid ja meeldejäävaid elamusi. Ning miks mitte otsida neid just džässi lavalt?
Dirigent Olari Elts ühendab jõud elektronmuusik Sander Mölderiga, et tuua publikuni Ühendriikide tuntuima kaasaegse helilooja loomingut.
25. veebruaril pakub ERSO Estonia kontserdisaalis midagi täiesti erilaadset. Dirigent Olari Elts raputab sel õhtul publikut elektroonilist ja orkestrimuusikat ühendava kontserdiga “Alternative Energy”. Esimest korda ühinevad ERSO tegemistega elektronmuusik Sander Mölder ja DJ Peeter Ehala, visuaalsed lahendused loob videokunstnik Alyona Movko.
Kontserdi nimiteoseks on Ameerika helilooja Mason Batesi “Alternative Energy”. Publik saab kuulda ja näha, millises suunas liigub 21. sajandil orkester ja kogu orkestrimuusika. “Elektroonilist ja orkestrimuusikat ei ole kerge kokku sulatada, kuid viimasel 10-15 aastal on sel alal toimunud kolossaalsed arengud. Maailmas on noorema generatsiooni kuumim nimi selles vallas praegu Mason Bates,” märkis Olari Elts.
Batesi loomingu kõrval saab kuulata elektronmuusika vanameistri, Ameerika ühe parima orkestritundja John Adamsi teost “City Noir” ning kontserdi avateosena tuleb ettekandele noore Eesti helilooja Marianna Liiki uudisteos “Motion in Oscillating Fields”.
Sander Mölder nimetab Olari Eltsi pakutud koostööd põnevaks väljakutseks. “Nooruses tšellot õppides poleks ma eales arvanud, et teen ERSOs orkestrandidebüüdi hoopis elektroonikaspetsialisti ehk laptopimängijana,” mainis Mölder.
Pärast kontserti jätkub õhtu Teatris NO99, kus pannakse püsti meeleolukas TIKS-pidu.
Kontsert “Alternative Energy” kuulub ERSO “Tulevikumuusika” kontserdisarja, mida toetab Nelja Energia AS. Kontserdiga juhitakse tähelepanu taastuvenergia kasutamise olulisusele.
