Foto: Triin Künnapas

On teemasid, millest lihtsalt peab rääkima – lapsed, make-up, erinevad iluprotseduurid = EBAKINDLUS VARASES NOORUKIEAS. Miks? Kust see tuleb? Miks paljud noored tütarlapsed ei julge minna kooli ilma tugeva jumestuseta?

Alustame algusest – lasteaed. Tegin mõned päevad tagasi väikese vabas vormis küsitluse enda tutvusringkonnas olevate emade seas, kelle peres kasvavad just lasteaiaealised lapsed – nii poisid kui ka tüdrukud. Miks ma seda tegin? … Sest minul veel kahjuks ei ole lapsi, et tuua elust reaalseid näiteid, kuid igapäevaelus näen seda kõike siiski linnapildis. Seetõttu tahtsingi lähemalt uurida erinevaid juhtumeid lasteaias, kus lapsed puutuvad juba väga varakult kokku üksteise võrdlemisega, kiusamisega ning ebakindlusega. Üks väikene mudilane peaks minema hommikuti lasteaeda täis mängulusti. Pahatihti asendub see aga hoopis mureküsimusega: „Kas ma olen teiste lastega võrreldes ikka piisavalt hea?“

Janne (nimi muudetud) teab rääkida enda lastest, keda tänaseks on kolm, järgmise loo: „Minu pisikene tütar on võrreldes eakaaslastega tegelikult väga enesekindel. Seetõttu on ta ka lahkem ise teistele komplimente tegema ega tunne vajadust end teistega võrrelda, kuni hetkeni, mil ta tahtis poisipead. Lõikasimegi. Talle väga meeldis see. Ta oli väga õnnelik ja rahulolev. Järgmisel päeval lasteaiast tulles oli ta aga minu üllatuseks õnnetu, sest poisid olid teda narrinud, poisiks kutsunud ja öelnud, et ta soeng on kole! Tütar oli väga kurb, sest tema meelest ta ei ole kole. Arutasime asja. Süda tilkus verd. Kuidas ma panen oma lapse uskuma, et ta on imeline ja kaunis inimene, kui keegi ütleb talle, et ta ei ole? Me rääkisime, lähenesin olukorrale nii, et ma mitte ei kiitnud teda, vaid selgitasin, et kõik inimesed on ilusad, igaüks omamoodi ja et kahjuks kõik ei oska näha seda ilu. Ma selgitasin talle, mis on enesekindlus/ebakindlus, ja et lapsed, kes teisi narrivad, teevad seda ebakindlusest. Tütar mõistis seda üsna hästi. Ta ei mõelnud enam, et ta kole on, vaid tundis hoopis kaasa neile, kes end ilusa ja enesekindlana ei tunne. Edaspidi püüdis ta lasteaiakaaslasi rohkem kiita ning nüüdseks on üksteise tunnustamine nende rühmas rohkem levinud. Lapsed on rahulikumad ning rõõmsamad.”

Kas pole mitte tore, et üks lapsevanem suudab oma lapsele kõik nii lihtsalt selgeks teha, et ka teised lapsed end enesekindlamana tunnevad? Just nii see peakski olema. Selgitamine, mõistmine, märkamine – just enne, kui probleem on jõudnud süveneda. Kindlasti ei tohiks keegi ignoreerida kurvasilmset lasteaialast, kelle hingel on mure. Me kõik teame, kui siirad lapsed on, ning kui nad on kurvad, tõeliselt kurvad, siis peab sel olema päris tõsine põhjus. Lapsevanemad, võtame selle väikese aja ning selgitame oma pisikestele maailmakodanikele miks mõnikord on just nii aga mitte naa.

Teine lugu on aga pisikesest poisist, kes otsustas endale kasvatada pikad juuksed – samuti lugu lasteaiast. Lapsed narrisid poissi, kuna pikad juuksed olevat ainult tüdrukutel. Millest küll selline arusaam? Miks ei ole lapsevanemad selgitanud, et maailmas ei ole eraldi poiste ja tüdrukute asju. Lugu ise on aga hoopis sügavam. Poissi naeruvääristasid õhtul ka teistele lastele järele tulnud lapsevanemad: „Miks te lasete poisil endale pikad juuksed kasvatada? Mis mees temast ometi kasvab???” Poiss vastas siis enesekindlalt rühmakaaslase emale: „Ma kasvatasin pikad juuksed, sest tahan need annetada vähihaigetele lastele, kellel ei ole juukseid.” … Too lapsevanem ei osanud suurest häbist enam midagi kosta.
Usun siiralt, et me mõistaksime enda ümber toimuvat palju paremini, kui me ei hindaks inimesi pelgalt väliste näitajate järgi. Selle taga võib olla midagi palju keerulisemat või hoopiski õilsamat, kui meie arvamusest võiks järeldada.

Jõuan selle pika sissejuhatusega lõpuks sinna, mille tõttu olen võtnud südameasjaks ka see artikkel kirjutada. Tahan tänada kõiki, kes praeguse reani vapralt vastu on pidanud. Jätkame.

Kõik algab algusest ning eelneva jutu järelduseks on see, et kui ebakindlus on juurdunud juba väga noores eas, siis ei saa ka ühel noorel olla rohkem julgust, kui sellel pisikesel lapsel, keda kunagi juba lasteaias narriti. Probleemiga tuleb tegeleda varakult, et lapsest ei kasvaks lõhestunud arvamustega inimest, kes proovib endas kõike muuta.

„Tereee, kas saaks bronnida aja ripsmepikendustesse vä?” alustab kõnet 14-aastane tütarlaps. Milleks talle see? Kus on vanemate silmad? Miks te lubate sel juhtuda? Sel tüdrukul on kõik olemas, tähendab kõik peale enesekindluse. „Teistel ju on! Ma tahan ka!” Miks te ei selgita oma noortele, et see on ebavajalik ning et nad näevad ilma täiendusteta väga kaunid välja? Seda mõtteviisi ei muuda üle öö. Protsess võtab aega ning nõuab lapsevanema pühendumist. Ka ebakindlus ei sünni üle öö. Igal probleemil on põhjus ning see, et üks kaunis noor inimene tahab end peita kõige kunstliku taha, viitab väga suurtele sisemistele ebakõladele. Vägisi sundides ja keelates ei jõua me oma soovitustega just kaugele. Tavaliselt teevad noored siis ikka vastupidi, nii nagu neile meeldib.
Laps peab päriselt uskuma, et on kaunis, ning sina kui lapsevanem saad talle enesekindluse osas olla suurimaks eeskujuks. Mõtle nagu tema, ja sa saadki teda aidata! Ignoreeri, ja ta ei ava end sulle kunagi. See noor hing vajab juba ammu sinu AEGA, kuid on loobunud, sest eeldatakse juba ette, et just aeg on see, mida vanematel pole. Seetõttu otsib ta tähelepanu mujalt – jumestus, kunstripsmed, küüned = lihtne viis saada tunnustust ja aktsepteerimist eakaaslaste seas.

Minu parim sõbranna töötab ebakindlate lastega oma eriala tõttu iga päev. Sukeldume korraks noore inimese sisemusse, nende mõttemaailma, ning lahkame lahti probleemi tuuma.
Noorsootöötaja: „Tänapäeval on kõik kinni jäljendamises. Noorte seas levib sõna instalook, mida noored jäljendada üritavad. Ning neile, kes seda ei järgi, vaadatakse viltu. Paraku aga puuduvad tüdrukutel rahalised võimalused osta oma haprale näonahale mõeldud kosmeetikat. Puudub enamasti ka emafiguur, kes end selgitustöö asemel iga päev hoopis töösse matab. Pigem lastakse tüdrukutel iseseisvalt toimetada ning hoitakse eemale, kuna nad ju ei kuula niikuinii.” Aga miks nad ei kuula? Millal see algas, et vanema jutt läks ühest kõrvast sisse ja teisest välja? Millal tegid lapsevanemad selle saatusliku vea, et lasid lapsel üksi kasvada? See on nende endi karuteene. Tuletan meelde, et sina oled lapsevanema rollis, ning see noor tüdruk on siiski sinu toetust vajav laps.

Me oleme kõik rohkemal või vähemal määral puutunud kokku erinevate näoprobleemidega, mis on suuremal või vähemal määral tingitud hormonaalsest tasakaalutusest. See on tegelikult normaalne, kuid sellega tuleb tegeleda. Igapäevane hügieen on äärmiselt oluline. Mida aga tänavapilt tegelikult näitab, on see, et tüdrukud peidavad enda probleemse naha jumestuskreemide ja tugeva puudri alla. See aga lämmatab nahka ning muudab olukorra hullemaks. Mina isiklikult ei näe selles probleemi, kui bussis istuval kaasreisijal on mõni vistrik siin-seal. Ma lihtsalt ei pööra sellele tähelepanu. Pigem vaatan inimest tervikuna. Make-up on viis, millega üritatakse probleeme ja ebakindlust ühiskonna ja eakaaslaste arvamuse eest peita.

Väga paljudel noortel on kujunenud välja probleemne akne, sellega võitlemine on aga äärmiselt pikk meditsiiniline protsess, millega tuleb regulaarselt ja pikalt tegeleda. Eeskätt peaks julgustama arsti juurde minekut meie usaldusisikud – lapsevanemad, kes probleeme kohe märkama peaks. Ootejärjekorrad on aga pikad ning paljudel noortel kaob isu enne, kui arst jõuab määrata individuaalse ravi. Koolis on vaja käia aga iga päev. Noorte survestatus välimuse suhtes on muutunud väljakannatamatuks ning seepärast ongi lihtsam osta endale taskukohase hinna eest jumestustooteid, mistõttu hakatakse neid kuritarvitama liiga vara. Pideva koorma all olev näonahk muutub iga päev aina hullemaks – karjub õhu järel nii nagu ka nende noor hing.

Elame ühiskonnas, kus mitte kedagi ei huvita kellegi teise terviseprobleemid, vaid apetiitne välimus, mida surub iga päev peale meedia. Arvan, et lapsevanemad on andnud vabatahtlikult ohjad käest, ning tänapäeval on peres otsustajateks lapsed, mitte täiskasvanud. Tables have turned! Kurb.

Siinkohal julgustan kõiki lapsevanemaid rohkem märkama, rääkima, julgustama, analüüsima – seda kõike koos oma noorega, rahulikult ja pingevabalt. Sest need noored, kes mulle iga päev vastu jalutavad, ei näe välja nagu tavalised puberteedieas noored, vaid nagu äsja 21-aastaseks saanud naisterahvad – nabapluus seljas, kontsakingad jalas, full make-up, kunstküüned ja -ripsmed uhkelt säramas. WOW, REALLY? See ei ole pilt, milleni me püüdlema peaks.
Usun, et ka koolid peaksid selles osas midagi ette võtma, sest kool ei peaks olema koht, kus ennast eksponeerida, vaid kus kõik on võrdsed. Ma ei pea silmas koolivorme – ei! Pean silmas seda, et koolidel peaksid olema reeglid, õigused ja kohustused. Geelküüned, kunstripsmed ja muu peaks linnapildist kaduma, sest mitte ükski noor neiu ei vaja seda enda ellu nii vara. See on probleem, millega peab tegelema.

Ma ei ole kunagi tütarlapseliku huuleläike vastu, kuid tänavapildis näeme midagi hoopis ekstreemsemat. Mina armastasin samuti noorena erinevate toodetega katsetada, kuid ma teadsin, et olen ilus ka ilma nendeta, tean seda siiani – võib-olla ka tänu sellele, et minu elus on õiged inimesed, kes seda mulle iga päev ütlevad, ning vanemad, kes mind märkasid. Olen ilus oma väikeste iluvigadega. Kuulsite õigesti, sõna ILUVIGA on ilus viga ning selle asemel, et peita oma seesmist ebakindlust, rõhuta hoopis enda parimaid külgi! Sest meil kõigil on midagi, mis meile ei meeldi, aga samas ka midagi, mida teistel ei ole, olgu need siis kaunid ja pikad juuksed või ilusad tihedad kulmud, meil kõigil on miskit, mis teeb meid ERILISEKS!
Ära lõhu oma identiteeti, sa ei pruugi seda noorelt rikkudes kunagi tagasi saada.

Mida arvad Sina noorte neidude kosmeetika kuritarvitamisest? Kas üldse näed selles probleemi? Kõik arvamused on teretulnud!

Tänan südamest emasid, kes usaldasid mulle osakese endast, ning enda parimat sõbrannat, kes tegeleb noorsootöötajana iga päev lastega, kellel on madal enesehinnang.

Loe ka Triinu Halliste eelmist artiklit “Kust on pärit naise iluideaalid ehk maailm, mis kummardab üksmeelselt ja kindlalt modelleerimistehnikat”