Kaanestaari konkursi ametlik videograaf

Kaanestaari konkursi ametlik videograaf

YU Magazine otsib sügisnumbrile säravat kaanestaari. Konkursi korras toimub kahe kuu jooksul üheksa fotosessiooni, kus finalistide eesmärk on järgmisesse vooru edasipääsemiseks oma fotodele maksimaalselt hääli koguda. Igas voorus langeb kõige vähem hääli saanud finalist konkursist välja. Grande finale toimub 8. augustil, mil kuulutame välja võitja. Jälgi võistlust SIIN

Võistluse vaheetappidest valmivad ülevaatlikud videod, mis näitavad kaadri taga toimunut. Selle liikuva pildi panebki iga kord purki üks andekas fotograaf, kes lisaks liikumatule pildile tegeleb ka videograafina. Alustades filmimisest ning lõpetades monteerimisega, lisaks filmib ta ka drooniga. Saage temaga palun tuttavaks 🙂

Mina olen Georg-Sander Männik, aga üldisemalt GSM. Inimesena hästi avatud, pühenduv ning hooliv. Kindlasti ei puudu punktuaalsus – eriti siis, kui asi puudutab video- ja fotograafiat. Seega jah, ma tegelen nii video kui ka fotoga. Need on minu hobi ja armastus, millest kasvas välja töö. Mis saaks olla veel parem, kui teha asja mida armastad!

Teekond foto ja videoni
Minu jaoks sai kõik alguse ajast, kui olin umbkaudu pooleteist aastane. Kuna mu isa tegeles hobikorras veidike fotograafiaga, siis oli meil kodus nii mõnigi kaamera. Tol ajal digikaameraid polnud. Olid vanad head filmikad nagu näiteks Zenit ja Ljubitel. Pätakana ei saanud ma aga veel aru, mida nendega täpselt teha saab. Seega toppisin igasuguseid vidinaid sinna, kuhu tegelikult pidi film käima. Selle tulemusena läks nii mõnigi kaamera mahakandmisele. Aastad möödusid ja ma taipasin, milleks kaamerad tegelikult loodud on. Umbes esimeses või teises klassis sain ma päris enda kaamera. Tegu oli väga lihtsa ülesehitusega seebikaga. Lükka katik eest ära, sihi ja vajuta nuppu. Ma mäletan täpselt, et pildistasin tol ajal oma suvila mere ääres peamiselt päikseloojanguid. Kõik see oli aga alles fotograafia avastamine. Tõsiselt otsustasin asja võtta käsile üheksandas klassis, kui läksin suvevaheajal tööle raha teenima, et enda korralik digifotokas osta. Suve lõpus soetasingi endale Olympuse digikaamera. See polnud aga kõige primitiivsem. Tollel oli juba korralik macro-režiim, stabilisaatorid jne. Otse loomulikult sattusin ma macromaailmast vaimustusse. Sedasi roomasingi mööda muru ja põõsaid ringi, et püüda pildile igasuguseid putukaid-mutukaid. Ühel hetkel võtsin suuna inimese peale ja hakkasin just seda külge arendama. Esimese hooga, nagu ikka, pildistasin ma sõpru, klassikaaslasi ja perekonda. Ühel korral paluti mul koolis klassiõhtul pildistada. See oli justkui mu esimene tellimustöö (siis veel täiesti tasustamata), aga ohh seda elevust!
Aeg läks edasi ning peagi avastasin enda jaoks juba peegelkaamerad. Tol ajal olid need hirmkallid, kuid ma sain sõbranna isa vana peegelkaamera poolmuidu. Maksin selle eest 300 krooni, kui ma nüüd ei eksi. Tegu oli Canoni kõige esimese digipeegliga. Edasi sai juba ostetud mõned objektiivid, välk ja fotokott. Ja ajaga tuleb ikka kaasas käia ning tehnikaparki täiendada.
Videoni jõudsin aga 4-5 aastat tagasi kui avastasin, et ainult seisvast pildist ei piisa. Seega võtsin youtube’i lahti ja hakkasin tasapisi õppima. Üleüldse olen ma kogu aja selline iseõppija olnud. Koolitusi, koole jne pole ma ei foto ega video vallas läbinud.

Madalpunktid
Madalpunkte on ikka olnud. Instpiratsiooni osas just, aga see ei takista. Käimasaamine on suhteliselt lihtne. Nimelt olen ma endale ajaga koostanud arvutisse inspiratsioonikausta, kuhu kogun täiesti erinevas stiilis pilte. Alustades lihtsamatest portreedest naturaalses valguses ning lõpetades keerukate valgusskeemidega stuudios. Neid vaadates hakkab mõte taas liikuma ja sünnivad uued ideed, mida elustada.

Eeskujud
Eeskujusid otseselt mu tegevustes pole. Küll aga inspireerivad mind muusika, mind ümbritsevad inimesed ning keskkond. Samuti mu enda tujud. Kui tujudes on langus, siis loon midagi süngemat, kui vastupidi, siis helgemat ja soojemat. Kõlab loogiliselt, kas pole?! Otseloomulikult ka filmid. Kuna ma olen kogu elu väga suur filmivaataja olnud, siis olen tänu neile saanud ka inspiratsiooni fotošootideks.

Koduleht
Facebook