by Erika | dets. 9, 2016 | Erika Renel, Kultuur
Marten Kuningas ja Miljardid tõestasid seda eile Jazzkaarel oma võluva David Bowie loomingule pühendatud kontserdiga “Tribute to David Bowie”.
Tribute ehk austuskontsert kõlab esmapilgul ehmatavalt, sest kuidagi palju maitsetusi seostub selle formaadiga. Talendisaated ja kesised pubibändid, kes aimavad järgi vaid staari välisilmet.
Kuid seekord Jazzkaare laval tundus, et starman on kusagil määramatuses ise kohal, piilub Vene Kultuurikeskuse stalinistlike ornamentide vahelt alla ja tal ei ole piinlik.
Minusugusele omamoodi edevale Bowie fännile seostub Davide Bowie loome, mu muusikat armastavate sõprade kiuste, muidugi just tema ulmeliste lavaimagote, imelise genderblenderi (soopiire ähmastava stiili) ja kõigi nende teiste unustamatute stiilimütoloogijatega. Marten Kuningas ei tee selles suunas aga mingeid mööndusi. Kui tal ka kontserdiplakatil on pluusil rohked rüüšid ja tema varasemast Jazzkaare Bowie kontserdit tänavu aprillis meenuvad edeva detailina värvilised sokid, siis seekord on ta stiil eriti tagasihoidlik.
Seda enam ma olen Marten Kuninga kontserdil hämmingus, sulgedes silmad ning kuuldes äravahetamiseni Bowie sarnast ägedat häält. Nähes laulja näol pinget ja tõsidust ning mõistes kuidas kogu bänd on sadaprotsenti teemas. Ka Marteni lavalistes liigutustes ei ole midagi ülearust, ta võib teha oma peene randmega paar läbimõeldud pingestatud liigutust ja see toimib. Nooremate džäzzhipstertie rõõmuks on kontsert väga tantsuline ja lahedalt haarav. “Let`s dance” ajal tuleb Marten muuseas rahva sekka tantsu vihtuma ning aplodeerib oma bändile, ma isegi vaevu suudan soliidselt pingil istuda.
Valgus-show on samamoodi märkamatu, aga tõhus. Ma ei saa kurvemate palade ajal silmi ära Vene Kultuurikeskuse lavamaalingute töölispoistelt. “This is not America” – laulab Marten. Ei ole jah, see on julm sovietiaegne hiilgus, selle kontserdi valguses aga inimlik, pingestatud ja võimas.
Toimetas: Erika Renel, erika@yu.ee
Foto: Festival Jazzkaar
by Erika | jaan. 29, 2016 | Erika Renel, Kultuur
Saabusin just Soomest suusamatkalt. Soome! Ma pahatihti Helsingist kaugemale ei satu. Minu mõte külmale maale kaasa trippida, tuli sellest, et Vikerraadios loeti juba mitmendat päeva ette juhan Smuuli Jäist raamatut. Seda jube igavat raamatut, mida keegi ka omalajal lugeda ei viitsinud, aga kuuldemänguna oli see üllatavalt muhe. Siis kui mu teel põhjapoole bussiaknast paistabki see imeline valge taevas koos hele-fuksiaroosa triibuga, siis tean, et see on Soome. Mu lapsepõlve unistuse maa, mis mu jaoks oli alati pastelseid Taxfree küpsiseid ja lahedaid plastikrihmaga helesiniseid elektronkellasid täis. Satume sinna kuidagi eriti külmal ajal, vaatamata sellele sõidavad väikelinnades noored jalgrattaga, vaid kerge sall näo ees kaitseks. Kuna meil on väga külm peab vahepeal natuke ürdilikööri jooma. Teele jäänud baaridest on eredamalt meeles Hemingway baar Jyväskyläs ja meie kohalik mäe baar Karhu, kus pole ühtegi teist külastajat. Kujutan juba ette kuidas ma lambanaha all selle rõdul päevitan, nagu Hinkus Hukunud Alpinististi hotellis.
Alguses tripime bussidega ringi. Peatume väiksemates linnades, kus midagi ei näe, sest jäine tuul on nii valuselt silmis. Highliht on soe hetk, kui saan legendaarses Aalto kohvikus suppi süüa. Hilem maabume metsamajakeses, tüüpiline mökki, mis on kambapeale üürides soodsaim kui hostel. Matka raskeim osa oli vastata messengeris ettetulevatele küsimustele: “Suusatad juba ka või?” Mida ma suusatan, ma olen suusamatkal ehk ilmselgelt tähendab, see, et istun baasis ja joon kuuma kakaod. Kraade on nimelt miinus 29+ real feel. Kutid tulevad lauatamast tuppa, ripsmed härmas. Soomlaseid on mäel vähe, sellise ilmaga nad suusakuurorti ei kipu. Meil paraku olid piletid varem ostetud. Ma tegelikult plaanisin suusatada küll, sest lumelaud oleks mu jaoks samahea kui keskeakriis. Millegipärast on need lumelauad, mida ma näinud olen, kohutava kujunduse ja värvilahendusega. Ma ei ole snoob, aga olen esteetiliselt tundlik oma aksessuaaride suhtes. Suusad on väga okey, veidi väärikam lähenemine ja veidi rohkem kontrolli.
Vedelen siis seksikas suusapesus mökki diivanil ja vaatan reality sarju. Ex on the beach ’i ajal mõtlen, kuidas ma tahaks olla Miamis hoopis. Vahepeal lähen ikkagi õue ja harjutan oma lomograafilist maastikufotot, aga nii umbes tunniks korraga, sest selleks ajaks on kaamera juba lootusetult sädelev ja valge ja aeglasemgi. Jope karusnahast äär on nagu suhkruvatt ja nutikindad võiks sisaldada sooje traate. Mu suur unistus on kohata polaarrebast, sellist pisikest lumist ja keras magavat. Ei kohta kahjuks. Ühel hommikul on metsamajakese ümber näha jänese järgi. Üks päev, kui unustan end liiga kauaks õue, on mul mökki saabudes üks varvas külmast valge ja tuim. Kujutan saunas juba ette, kuidas oleks elu ilma varbata. Saan aru kui pealiskaudsed on mu varasemad mured liiga lühikeste jalgade ja heledate kulmude ja muu tühise pärast. Mingi hetk, aga varvas taastub läbi valu. Oh, olen elus, kõik on hästi!
Cabinlove
Toimetas: Erika Renel
by Erika | dets. 8, 2015 | Elustiil, Erika Renel
Elan juba pea kuu Lõuna-Portugalis, kerge jume on näos ja vanamehed maja all spordibaaris on juba teretuttavad. Siin on vastu talve mõnus: apelsinid ja granaatõunad on küpsed, jõulutuled säravad ja inimesed kannavad vaid moepärast dresspluuside juurde kindaid ja tutimütse. Minagi käin õhukese jakiga ja ehmatan kohaliku basseini meeskonda nõudega ujuda välibasseinis. Juunis saab, nad lubavad. Kohalik söök on suht kohutav, rasvane ja veidralt maitsestatud. Vein see eest on kohalik ja odav, maiustused on hõrgud. Kõikjal valitseb lohakas värviküllus ja ülearu disainimata segadus. Tunnen end nagu kodus.
Mind vaimustab Portugali loodus, loomulikult palmid, aga ka okkalised eukalüptivõsad, sakilised kaljud ja soolakaevandus kosutavad hinge. Ookeanis on vesi viisteist kraadi. Kahjuks on siinseid palme tabanud mingi haigus, putukas räägitakse. Mu kodulinnas võeti minu siinoleku jooksul maha kolm suurt palmipuud. Tekitab tunde, et maailmas on midagi valesti, ka siin säravas ja lõbusas lõunas.
Ma võiks nüüd kirjutada, kuidas ma kohalikus hipsterkohvikus keeratud vuntsidega moodsate noortega kanget kohalikku kohvi joon ja odavat populaarsust naudin. Aga tegelikult olen ma nädala lõpuks kusagil bussijaama baaris, veidi ehmunud ja üksi, kus kõrvallauas on kergelt tülis paarike: mees uuekooli neoonroheliste triipudega Adidase dressipluusis, naine väljakasvanud blondeeritud juustega ja laual lotopiletid. Napilt saan pileti ööbussile, mis sõidab mägiseid teid pidi elegentse lohakusega ja kenasti üle lubatud kiiruse. Bussipeatuste siltidel on vaid bussimärk, kohaninimesid ja muud sedasorti ülearust infot ei lisata. Aga suhtlemise teel saab vahel isegi lisapeatuse kiirongis. Tänaval juhuslikud nooremad inimesed oskavad inglise keelt, bussijaama töötajad ja teised süsteemi mõistvad inimesed, turistinfost rääkimata, on rangelt veendunud vaid kohalikus keeles.
Käin vabal ajal rohkem tuju ja tunde järgi, unustades, et siin loojub päike väga kiiresti ja siis on päris külm. Seega lõpetan sügavas pimeduses kusagil rongijaamas, kus taksod enam ei sõida ja järgmine asustatud koht on 2km kaugusel otse ülesmäge. Aku on tühi ja ilm niiske. Ma juba silmanurgast tajun näljaseid pilke, võõras linnas vastu ööd on seegi kuidagi hirmutav. Palun vaikselt kõikide siinsete imeliste ornamentidega kirkute pühakuid ja tõmban kapuutsi pähe, et mitte liiga silma jääda. Teinekord päikselisematel trippidel näitan kaaslastele enesekindlalt teed ja siis ei maksa imestada, kui oleme kõik kusagil sügavas okkalises põlluvahe kraavis. Aga elus ja õnnelikud.
Toimetas: Erika Renel
by Erika | nov. 18, 2015 | Erika Renel, Kultuur
Reedel, kaunis külmal ja vihmasel novembriõhtul, läksime YUga kohalikke räppareid kuulama.
Teises linna otsas, kusagil Mustamäel, esines Chalice. Meie valisime seekord ehtsama undergroundi.
Sume lokaal HETK, uue nimega Pai, on mõnus koht. Väga chill on ka see, kuidas vaba mikrofoniga live räpp on DJ ja tantsuga kokku segatud – lovely! Kutid – Magnum P;I, Tommyboy ja Dr.PhilGood, kes üritust juba aastaid korraldavad, kutsusid seekord kokku parimad, nö räpirahva lemmikud. Kodus räppida on lihtne, aga näha ja tunnetada, kuidas see inimestele mõjub, veel võimsam.
Meie üheks kindlaks lemmikuks osutus naisräppar Kray, kelle lugudes on tunda tugevat powerit. Sammalhabe ajab täiega oma joont. Usume, et viimane jõuab õige pea ka kohaliku laiema publiku südamesse. Seekordsed külalisesinejad, 615, on lausa profid. Tommyboy kutsub kõiki üles julgelt mikrofoni haarama ja kaasa lööma, kui on vaid midagi hingel, mida räppi vormida. Ja ärgu noored kartku katsetada, kuidas nende isiklik loome ka publikut kõnetab. Parimad noored räpparid saavad ka valitute hulka, järgmisele salajasele kogumikule, mida hämarates koridorides kiitvalt ja kaugele levitatakse. Sume atmosfäär muidugi tekitas mulle isikliku väljakutse, kuidas tabada hetki läbi pimeduse, suitsu ja coolilt varjavate kapuutside, et saada need kenasti pildile!
Toimetas: Erika Renel
by Erika | nov. 13, 2015 | Elustiil
Novembri keskpaik on paras aeg reisimiseks: kuurortid on coolilt inimtühjad ja lennupiletid mega odavad. Kodumaal on veidi liiga pime ja kuidagi kurb. Me lähemegi varsti öise lennuga õhukeste kampsunitega palmi alla. Pean juba hakkama pakkima. Huh. Viimati suvel Saksamaale sõites jäid mul maha sokid ja ripsmetušš. Kohver oli samas kenasti pakitud, täis pisut ebapraktilisi riideid, nagu neetitega kontsakingad, millega jõudsin lõpuks vaid kohaliku gayklubi dragqueenidele muljet avaldada, ja muid mõttetuid asju.
Reisikohver on koba sõna nagu reisirong. Viimati Tartu jõudes ültes härra Lotmann peale seda uuendatud tänukõlli, et jah lihtsalt rong on palju parem. Reisides muretsege omale esiteks kvaliteetne kohver. Ma saan aru, et selle hiinapoe erksavärvilise täpilise kohvri leiab lindilt kiiresti üles, aga üle uskuge mind üle kahe reisi see vastu ei pea. Mul on nii igav kohver, et ta käib tavaliselt, kaks ringi lindil, enne kui mulle meenub, et oli vist jah minu hall. Kleebin vahel reisidel sinna suvalisi kleebse ja odavaid plastikteemate, aga need ka kuluvad maha. Aga tegelikult sisu loeb, eksole. Kohvri puhul vähemalt. Kuidas siis pakkida reiskikohvrit? Ma kahjuks ei oska anda nõu ja kirjutada välja nutikaid nippe. Ma tegelikult vajan abi!
kaader: Sleepaway-Camp-II-Unhappy-Campers 1988
Olgu seekord ma alustan nimekirjast comme il faut. Nii: sokid, rohud, saapad…Tõstan vaikselt asju kohvrisse ja tagasi. Reegel on tegelikult selline, et tuleks võtta kaasa vaid hädavajalik. Näiteks: pesu, lemmiktennised, kaamera ja igaksjuhuks ka vihmajope, et ilmad oleks ilusad. Ühesõnaga minimaalselt asju. Aga mul on lemmiktenniseid juba oma viis paari. Ja lemmikute vahel valimine on valus. Minimal pole minu teema ka. Alustan uuesti. Peaks kiitma kosmeetika jaoks mõeldud minituube – need on on küll õnnistus – paariks nädalaks saaks lausa käsipagasiga minna. Mul on isegi unenäopüüdja ja Vana Tallinn in travel size.
Ma võin vahel teha näo, et olen praktiline inimene, aga ma niikuinii ostan reisilt jälle mõne eksootilise pontšo või muu Eestis üleni kasutu asja suveniiriks. Seega kindlasti tuleks jätta kohvrisse ruumi, kasvõi selle lukuga lisaosa arvelt. Nii öelda heade leidude jaoks. Ma juba tean, et ma õige pea tahan seal omale veel kusaglit prahipoest lampi või vanakraamilaadalt retrostiilis taskupeeglit. Ja ega ma tegelikult ka brändide outlete ära ei põlga, eriti kuna need on võõrsil paeaegu poole odavamad. Ja kuna me läheme ära pikemaks ajaks, võib-olla ka tööle, siis äkki peaks midagi eesti-pärast omale kaasa võtma, et ma ikka tahaks ka tagasi koju tulla. Olen täheldanud, et väljmaal elavatel sõpradel tekib harras patriotism. Aga mis see asi oleks? Loobin asju kohvirsse ja välja ja mõtlen…
