Terve elu jagu grimmikogemust
Krista Toompere (60) sattus grimmimaailma sügaval stagnaajal ning on nüüdseks juba üle poole oma elust pühendanud karakterite loomisele. Erinevaid tegelasi, keda on esitanud Eesti tunnustatud näitlejad, oleme kõik saanud televisiooni vahendusel näha. Kristal on käsi valge nii tele-, teatri- kui ka filmigrimmis. Täna töötab ta Kanal 2-s ning püüab Ivar Vigla hullude ideedega kaasas käia. Samas ei ole ta hüljanud ETV-d ehk praegust ERR-i.
Kuidas sai Sinust grimeerija? Kus oled grimeerimist õppinud?
Lõpetasin 1980. aastal tolleaegse Pedagoogilise Instituudi. Viis aastat õppisin maalikunsti, kultuuri, joonistamist, graafikat, sinna juurde ka moe- ning kostüümikunsti. Meil olid väga head õppejõud. Sel sügaval stagnaajal suunati kooli lõpus õpilased edasi tööle ja mina sattusin praegusesse Reaalkooli joonestusõpetajaks. Mulle see aga ei istunud. Sain õpilastega suurepärase kontakti, ent teiste õpetajatega sidet ei tekkinud.
Tolleaegses ETV-s otsiti parajasti uut grimeerijat. Mõtlesin, et mina võiksin küll sinna minna ja proovida. Küsisin veel nõu kadunud näitlejalt, healt sõbralt ja liivakastikaaslaselt Urmas Kibuspuult, et mis tema asjast arvab. Kibuspuu ütles, et see on igati väärt mõte. Nii läksingi proovima. Kuna neil oli grimeerija leidmisega kiire, sain ilma et oleksin grimmist midagi teadnud, sinna koheselt tööle. Ma ei teadnud näo joonistamisest mitte midagi. Oskasin seda ainult lõuendile maalida. Mul olid teadmised värviteooriast ja kompositsioonist ning see oli tol hetkel kogu mu pagas. Tolleaegne ETV direktor Enn Anupõld lausus mulle kuldsed sõnad: „Kui lõuendit oskate maalida, siis mis see nägu teistmoodi on!“
Kogenenumad grimeerijad hakkasid mind õpetama, sest sel ajal grimmikoole kui selliseid ei olnud. Ainuke kool, kus koolitati teatri-ja filmigrimeerijaid oli Kiievi filmistuudios asuv grimmikool, aga sinna mina minna ei saanud, sest mul oli väike laps ja see oli mõeldamatu. Mul olid aga väga head õpetajad: Silvia Kromanova, Heli Prinzthal ja Ly Kärner. Nemad kolm tegid minust selle, kes ma siin praegu olen. Suur aitäh neile kõigile kolmele!
Milline on Sinu loominguliste annete taust?
Kõike ei jõua ära loendada, aga tooksin välja, mis minu enda jaoks olid huvitavad ja kõige rohkem täiendasid teadmiste pagasit grimmi osas.
1985. aastal hakati tegema telemängufilmi „Kahe kodu ballaad“ , kus peaosas mängis Elle Kull. Mina sain Heli Prinzthali ja Krista Pärdi käe all korraliku kooli grimeerija assistendina. See oli suur projekt, kus valmis kaks osa. Filmi sündmustik leidis aset aastatel 1940–1980. Selles filmis sain esimest korda näha ja ka kaasa lüüa protsessis, kuidas teha näitlejale vananevat kortsugrimmi.
Telefilmidest veel mainiksin ära „Perekondlik sündmus“ ning „Libarebased ja kooljad“.
Välja tooksin ka Härra Lapsti lasteteatri lavastused, neid sai väga palju tehtud.
„Surmatants“ oli eepiline/ajalooline film. Saime koos Ly Kärneriga kõik viis peategelast ajas vananema panna – grimmid, parukad ja tuli arvestada ka ajastut.
Teine film „Küünlad pimeduses“ (režissöör Maximilian Schell), produtsent Ilmar Taska. Filmitud Tallinnas 1993. aastal. Esimene koostööfilm ameeriklastega. See oli minu esimene film, kus ma ei olnud grimeerija assistent.
TELELAVASTUSED:
1984 „Rudolf ja Irma“
1987 „Näärmed“
1989 „Emili sõber“
1993 „Öised lood. Lipugambiit“
NUKUTEATER:
1994 „Alice Imedemaal“
1995 „Faustike“, poolplastiline grimm. Grimmi otsingute hästi pikk periood.
1999–2003 Kreisiraadio, sketšisaated – huumorit Peeter Ojalt, Tarmo Leinatammelt ja Hannes Võrnolt. Režissöör Rene Vilbre.
Alates 2001. aastast KANAL 2-s
2008–2011 „Eestlased ja venelased“ – viimane suur projekt.
Millised nägid välja Sinu tööpäevad ETV-s?
Tollel ajal tehti palju saateid ja palgal oli kuskil 6–7 grimeerijat. Tööl käisime graafiku alusel ja meil algajatel, kes alustasid esimesest astmest, polnud ühtegi vaba nädalavahetust. Reeglina oli graafik tehtud selline, et kahte järjestikku vaba päeva polnud. Kui juba sain lavastusele või telefilmile tööle, siis olin kuude viisi ilma puhkepäevadeta. Tööpäevad olid väga pikad. Grimeerija oli viimane, kes võtteplatsilt lahkus, sest näitlejatelt tuli grimm alati maha võtta ning kui tarvis siis veel ka nahka toita. Kolmkümmend aastat tagasi olid kõige paremad grimmijärgsed nahaniisutajad naturaalne või ning hapukoor.
Kuidas said väikese lapse kõrvalt omale selliseid tööpäevi lubada?
Lapse isa oli kunstnik (graafiline disainer) ning saime kuidagi selle hoidmise omavahel korraldatud. Samuti oli abiks minu ema, kuigi ta käis tööl graafiku alusel. Kooliealiselt elas laps suuremalt jaolt juba grimmitoas. Pikkade lavastuste puhul oli ka teistel näitlejatel lapsed kaasas. Meil oligi seal nagu paras lasteaed.
Kuidas käib grimeerija valimine projektidesse?
Tol ajal ei olnudki rohkem grimeerijaid kui need, kes ETV grimmitoas olid. Paar grimeerijat tegutses Tallinnfilmis. Asjad käisid režissööri põhiselt. Kui viimasel oli oma kindel tiim olemas, siis ta võttiski meeskonna, kellega eelnevalt oli koostöö klappinud. Tiimi töö on väga oluline. Seetõttu, kui mingit lavastust või filmi tegema hakati, siis režissöör valis vanemgrimeerija ja tema omakorda võttis omale assistendi.
Kuidas valmistud uueks projektiks? Kuidas tekivad karakterid?
Kõigepealt saadab režissöör stsenaariumi. Loen läbi ja mõtlen, millised võiksid tegelaskujud välja näha. Minu töö põhimõte on alati olnud kõigepealt küsida näitleja käest, kuidas tema tegelaskuju näeb. Kui tal ideed polnud, siis pakkusin välja oma mõtte. Ma ei surunud kunagi oma ideed peale, see tuli töö käigus. Kui teha näitlejale vale grimm, siis ei suuda ta oma osa mängida. Samuti peab mõtlema, kuidas see tehniliselt välja näeb, kui palju sulle aega antakse ja mis vahendid sul üldse olemas on. Praegusel ajal muidugi materjali probleemi pole, aga tol ajal oli see suhteliselt keeruline. Aga me tegime ikka väga vingeid asju.
Meenub Sulle koheselt üks vahva seik oma tööst?
Räägin ühe loo sellest, kuidas tegime lastefilmi „Emili sõber“ ja seal oli vaja mul teha pelikan. Erilist aega ega ka materjali polnud. Õpetajalt ka ei julgenud küsida, sest see pidi olema minu esimene iseseisev töö. Mõtlesin välja, et kleebin kaks nina omavahel kokku. Tuli selline suur kühmnina. Kui õpetaja seda nägi, ütles ta, et olen hulluks läinud, et niisugust asja ei tehta. Mul aga ei olnud enam midagi teha ja sellisena ta ikkagi ekraanile läks ning tulemus oli väga kihvt. Mäletan veel, et viimane võttepäev oli rannas ja see lind pidi stseeni lõpus kivi tagant veest lendu tõusma. Mul pidi minestus peale tulema, sest vaimusilmas kujutasin ette, kuidas nina õhku tõusmisel eest ära tuleb. Olin selle aga ikka nii tugevalt kinni kleepinud, et õnneks püsis.
Millega detailide kleepimised tehakse?
Selleks kasutatakse tugevat Mastiksi liimi, mida kutsutakse ka „vuntsiliimiks“. Sellega saab kleepida vuntsid, habemed, parukaääred, aga ka kõik muu, mis on tarvis kinnitada nahale. See on nii tugev, et tuleb hiljem piiritusega maha võtta. Sellega hävitasin enda küüneplaadid. Nii et näitlejatel pidi olema igas mõttes paks nahk. Nüüd on see liim saadaval ka vee baasil, mis on natuke parema koostisega ning seda saab veega maha pesta.
Töötad Kanal 2 grimeerijana, kas see töö erineb kuidagi sellest, mida ETV-s tegid?
Mis seal salata, kui ma tulin Kanal 2 tööle, siis sain aru, et siin ju teengi ainult meiki ning pean ka juukseid sättima. Äkitselt jõudis kohale, et ega ma klassikalist meiki ju teha ei oskagi. Seega süvenesin esimest korda meigimaailma. Saatejuhi meik ja soeng on ikka hoopis midagi muud, kui näitlejale grimm. Õppisin enda jaoks ära täiesti uued asjad. Vahel saab muidugi Reporteri projektidega ka korralikku grimmi teha, näiteks ühel aastal oli tarvis saatejuhid „Viimse reliikvia“ tegelasteks muuta. See oli juba nagu suure projekti töö. Tore on selliseid asju teha.
Sinu viimane suurem projekt oli 2011. aastal „Eestlased ja venelased“. Miks sa lõpetasid?
Sain aru, et ei jaksa enam nii pikalt vastu pidada. Eluajal tehtud 12-tunnised võttepäevad maksavad kätte. Selg on läbi, selgroog kõver ja põlved ära seistud. Tuleb aru anda, et seda, mida mina tegin 10–15 aastat tagasi, teeb praegu juba põlvkond, kelle oleme endale peale kasvatanud. See on elu seadus ja sellel ei tohi lasta muuta end kibestunuks. Vanad mingu ja kasvatagu oma lapselapsi. Tore on vaadata, kuidas uus põlvkond kasvab ja teeb häid asju.
Kust tulevad Sinu töövahendid? Milliseid brände kasutad?
ETV-s töötades saadeti meile Mosfilmist tööks vajalikud tarbed. Kvaliteet ja saadavus ei ole muidugi võrreldav tänapäevaga. Praegu on grimmi jaoks kõik olemas, siis pidi aga nuputama ja kasutama oma loovust. Näitena võin tuua, kuidas kiilaspäid sai tehtud. Saadeti kolmes mõõtmes kummimütsid, nagu ujumismütsid, sellise tugeva kummiga, aga neil polnud mustrit peal. Pidime need suruma kuidagi näitlejatele pähe, sest ega need ei veninud väga ja mütsiääred püüdsime sopra-värviga kuidagi ära peita. Kusjuures neid kiilaspea mütse kasutati mitu korda, nii et neid pidi igakord puhastama seniks, kuni need lõpuks rabedaks muutusid.
Praegu on materjalidega nii, et kuna grimeerijad on teenuse pakkujad, siis soetatakse ka kõik materjalid ise. Kasutan põhiliselt Kryolani, Joe Blasco, Tradehouse’i ja Pro Kosmeetika tooteid. Viimase aja leid on Zoeva tooted.
Kuidas hindad praegust meigi ja grimmi olukorda Eestis?
Eesti on nii väike. Igal aastal tuleb peale uus grimeerijate kooslus, kes tahavad ennast tõestada ning ellu jääda. Lisaks on veel lõputu hulk meigikoolitusi, kus sirguvad tegijad jumestajad. Konkurents on meeletu, aga võib-olla on see hea, sest siis tehakse järjest paremini ega laskuta mugavustsooni.
Kui palju pöörad ise enda jumestusele tähelepanu?
Minu meikimise lagi on natukene jumestuskreemi ja ripsmetušši. Mul on lapsepõlvest saadik peegliga omaette suhe. See on väga kummaline. Näen sealt kõike muud, aga mitte iseennast. Sellepärast ei tulegi mulle meikimine meelde ja ma ei vaevu seda tegema, sest see on minu jaoks väga vaevaline. Samuti ei kasuta ma ühtegi „gucci-mutši“ öökreemi, heal juhul kätekreemi, kuid ka seda üliharva. Pole otseselt vajadust ka olnud, mida ma siis ikka võõpan.
Keda meigi- või grimmikunstnikest hindad kõige enam?
Esimesena tooksin välja Tiina Leesiku! Tiina on ka ainuke inimene, keda oma juuste kallale lasen. Veel mainiksin ära Kairit Nieländeri, kes teeb väga hääd tööd ja on üldse igati tubli. Samuti on üheks minu lemmikuks kujunenud Mammu, kelle meigid on alati imeilusad ja perfektselt teostatud. Näitena tooksin ka saate „Su nägu kõlab tuttavalt“. Seal on koos väga tugevad grimeerijad ja nad tõesti teevad tipptasemel tööd.
Millega Sulle lisaks grimmile veel meeldib tegeleda?
Olen teletöö kõrval maalimisega tegelenud, aga ega selleks enam väga palju aega jää. Samuti olen hobi korras ratsutanud, meeldib rattaga sõita. Lapselapsega saab aega veedetud, siis lülitan end meigimaailmast täiesti välja ja pühendun ainult temale. Praegu on aga minu kõige suuremaks hobiks taimekasvatus. Mul on selle jaoks kodus lausa üks tuba, mis on ainult taimede päralt. See on selline asi, mis aitab mõelda ja maandab pingeid.
