by Helin Sinisaar | aug. 2, 2018 | Avalehele, Kultuur, Kunst, Persoon
Saku gümnaasiumi 10. majandusklassi õpilane Sandra Serena Sulin (16) on noor kunstnik, kes püüdleb oma unistuse poole saamaks ühel päeval tuntuks oma loominguga. Sandra on suurte tulevikuplaanidega tüdruk, kes viib lõpule kõik alustatu, ja teeb tööd, et jõuda soovitud eesmärkideni. Vaatamata noorele eale on Sandra saavutanud palju häid kohti kunstiolümpiaadidel nii maakonnas kui ka vabariigis ning avanud juba kaks isiklikku kunstinäitust. Lisaks kunstile tegeleb Sandra aktiivselt ka muusikaga, õppides Saku muusikakoolis juba teist lisa-aastat.
- Oled praegu oma kunstnikutee alguses. Kuidas ja millal avastasid, et just kunst on see, millega tegeleda soovid?
Juba lasteaias teadsin, et joonistamine sobib mulle hästi. Ma ei pannud kunagi pliiatsit käest ja nii see ongi läinud. Mulle meeldib joonistada ja konkreetselt ei olegi mõelnud, et just kunst on see, mida tahan teha kogu oma ülejäänud elu.
Sandra isikunäitus Saku gümnaasiumis. Foto autor Helin Sinisaar
- Millist tehnikat sa peamiselt oma loomingus kasutad?
Mulle meeldib katsetada erinevate tehnikatega. Vahepeal ma proovin näiteks akvarelli ja maalin natuke, aga peamiselt jään ikka musta tindi, värvipliiatsite ja vildikate juurde. Samuti meeldib mulle kollaažitehnika ja harilike pliiatsitega inimeste portreesid joonistada.
Autor Sandra Serena Sulin
Autor Sandra Serena Sulin
- Kas originaalseid töid on raske välja mõelda? Kas ideed otsa ei saa? Mis on sinu inspiratsiooniallikas?
Inspiratsiooniallikas on kõik mind ümbritsev: loodus ja igapäevased esemed. Ideed kuigi lihtsalt ei tulegi, aga siis, kui mingi kindel asi jääb ette ja sellest hakkab idee arenema, on originaalseid töid ka päris lihtne teha.
Autor Sandra Serena Sulin
- Kirjelda oma loomingut kolme sõnaga.
Eriline, sügavamõtteline, minulik.
Autor Sandra Serena Sulin
- Räägi natuke oma näitustest. Mis? Kus? Millal?
Minu esimene näitus oli ühisnäitus koos Monica del Nortega, kes on eestlasest kunstnik Hispaanias. Näitus oli 2017. aasta märtsis Monica kodukoha lähedal Manilvas Hispaanias. Monica andis selle võimaluse ja tahtis minuga koostööd teha. Teine näitus on minu isikunäitus ja see on veel praegugi üleval Saku gümnaasiumis. Näitus avati 2017. aasta detsembris.
Väike osa Sandra kunstinäitusest Hispaanias. Foto autor Sandra Serena Sulin
- Mis on sinu jaoks kõige raskem ja kõige lihtsam näituse tegemise juures?
Kõige lihtsam on ilmselt piltide joonistamine, kõige raskem aga õigete raamide ja kohtade valimine.
- Oled väga edukalt tegelenud ka kromaatilise kandle mänguga. Kui suurt rolli lisaks kunstile mängib sinu elus muusika?
Muusika mängib üldiselt väga suurt rolli. Ma kuulan muusikat, mõtlen muusikast ja see huvitab mind väga.
- Millised on sinu kunstiga seotud plaanid lähitulevikus?
Mul on 2. juulil tulemas isikunäitus Kiisa rahvamaja raamatukogus ja see võetakse maha augusti lõpus. Hetkel käib selleks ettevalmistamine ja piltide joonistamine.
- Mis on sinu unistus ning kuhu tahaksid kunstiga jõuda?
Minu unistus on see, et inimesed ostaksid mu pilte ning et ma inspireeriksin inimesi joonistama ja sügavamalt mõtlema. Kindlasti sooviksin arendada inimeste teadlikkust uuemast kunstist. Tahaksin jõuda maailmas igale poole. Tore oleks, kui kunagi saaks vaadata nimekirja, kus on kirjas näiteks Berliin, Los Angeles ja New York.
Sandrat saab jälgida tema Instagramis @sandra.art.s.
Autor Helin Sinisaar
Toimetaja Merily Šmidt
by Helena Karu | juuli 31, 2018 | Avalehele, Elustiil, Helena Karu, Tuleviku töökoht, Z generatsioon
Käisin 21. juulil Kultuurikatlas 14–20 aastastele suunatud Mindvalley noortepäeval, millle eesmärgiks oli noori inspireerida jagada uut infot ning anda mõtteainet. Mindvalley inspiratsioonipäev toimus Eestis esmakordselt. Kuulama tuli rohkem kui 300 noort. Seminaril keskenduti valikute tegemisele ja mõttemaailma kujundamisele, samuti räägiti õnnest ja motivatsioonist. Oma kogemustest ja tegemistest lähtudes kõnelesid seitse inimest: Mindvalley asutajad Vishen Lakhiani ja Kristina Mänd-Lakhiani, muusik Tanel Padar, ettevõtte Testlio asutaja Kristel Kruustük, saatejuht ja reporter Keili Sükijainen, koolitaja Alar Ojastu ning buda munk Gelong Thubten.
Vishen Lakhiani ettekanne keskendus oma südamehääle järgimisele ning ta ärgitas noori mitte alluma stereotüüpsetele hoiakutele nagu “sa pead koolis käima ja saama häid hindeid, et ülikooli pääseda ning hiljem hea töökoht leida”. Lakhiani tutvustas Jaapani ikigai kontseptsiooni, mis on lühidalt öeldes elu eesmärk ja põhjus elada. Ikigai hõlmab endas seda, milles oled hea ja mida armastad, mida maailm vajab ning millega ühtlasi saad endale elatist teenida.
Ikigai kontseptsioon.
Vishen Lakhiani on veendunud, et tänapäevases pidevalt muutuvas maailmas ei ole noortel tingimata mõtet oma vanemate rada käia. Ta soovitas noortel leida enda kutsumus, mis ei pea olema mõni tuntud ja traditsiooniline elukutse. Küll aga on oma õige kutsumuse leidmine sageli aeganõudvam protsess kui kohe põhikooli või gümnaasiumi järel eriala või ameti omandamine. Olgugi et viimane on väga levinud tegutsemisviis, ei peaks alati pimesi sissetallatud rada käima. Oma kutsumuse leidmise teekond võib olla pikk ja käänuline, ent kui see aitab leida sinu ikigai, siis tasub taoline otsirännak end igati ära.
Kristina Mänd-Lakhiani rääkis õnnest ja õnnelikkusest. Ta selgitas, et õnnelik olemiseks on nii lühi- kui ka pikaajalisi strateegiaid. Levinud lühiajalised nipid meeleolu tõstmiseks ja õnne kogemiseks on paljudel inimestel millegi tarbimine (näiteks lemmiksöök, psühhoaktiivsed ained) ja mõni tegevus (näiteks sport). Need võivad mingil määral abistavad olla, aga järjepideva õnne- ja heaolutunde jaoks ei ole need parimad viisid. Kristina selgitas, et võti peitub hoopis mõttemaailma muutmises. Tuleb osata olla tänulik, viibida hetkes, hoida lähedastega häid suhteid, armastada iseennast ja tunnustada teisi ning arendada negatiivsuse talumist.
Tanel Padar rääkis oma elust ja valikutest ning sõnas, et oma nooremale minale ei ütleks ta nõu andmiseks midagi, sest tänu katsetustele ja vigadest õppimisele on tema elus kõik läinud nii, nagu minema on pidanud.
Kristel Kruustük rääkis loo Testlio asutamisest ja ärgitas noori pingutama ning olema julge. Ta sõnas, et Testlio arendamine ei ole olnud läbinisti lihtne ja roosiline, ent pingutus tasub end alati ära.
Keili Sükijainen rääkis, kuidas tema vanemad olid vastu sellele, et ta otsustas õppida ajakirjandust ja kommunikatsiooni. Keili sõnul on oluline mitte end teistest liigselt mõjutada lasta. Tänu sellele, et ta järgis oma südame häält ja läks õppima seda, mida tõeliselt ihkas, on tal nüüd töökoht, mis talle väga meeldib ning ta tunneb, et saab tänu oma tööle inimesi aidata.
Juhtimis-, teenindus-, müügi- ja inspiratsioonikoolitaja Alar Ojastu rõhutas, et on oluline olla leidlik, hooliv, vastutulelik, optimistliku meelega, uuendustele avatud ja parajalt riskialdis. Ta sõnas, et õnn ja vedamine väljenduvad seal, kus võimalus kohtub ettevalmistusega. Just eelnevalt loetletud omaduste arendamine ja kasutamine aitab end ette valmistada, et näha võimalusi, mida elu pakub. Alar tõi selle väite kinnitamiseks mitmeid elulisi näiteid. Tema kõne võeti väga hästi vastu, noored mitte ainult ei plaksutanud pärast ettekannet, vaid tegid seda lausa püstijalu.
Gelong Thubten keskendus mindfulness’ile. Mindfulness ehk meeleteadlikkus on hoiak, millega me igapäevaelu sündmusi ning olukordi kogeme, ühtlasi ka kohalolu käesolevas hetkes ning teadlikkus oma otsustest, valikutest ja suhetest. 1
Üritusel osalenud noored said kaasa väikese nänniga täidetud kingikoti, milles peitunud parim asi oli minu meelest motivatsiooni- ja planeerimismärkmik TimeBook. TimeBooki looja Mihkel Sepp tutvustas märkmiku sisu lähemalt ja rääkis, kuidas seda kasutada, et parema elu nimel oleks lihtsam oma eesmärke ja unistusi ellu viia.
Kokkuvõttes jäin üritusega väga rahule, sest kõnelejate ettekanded laiendasid mu maailmapilti ja õpetasid nii mõndki teemat uue nurga alt vaatama. Soovitan soojalt kõigil noortel tulevastel aastatel Mindvalley seminaridest osa võtta, kui võimalus avaneb.
Kasutatud allikas:
1 http://kultuur.ee/kursus/sissejuhatus-mindfulnessi/
Autor Helena Karu
Toimetaja Kadri Toomsalu
by Sandra Rätsepso | juuli 31, 2018 | Avalehele, Ilu & Mood
Kas unistad pikkadest paksudest kiharatest? Sel juhul on munamask just sulle loodud. Intensiivne proteiinimask mõjub hästi ka rasustele ja kuivadele juustele.
Vaja läheb:
2 munakollast
2 spl rapsiõli
pool tassi vett
Vala väiksesse anumasse kaks segatud munakollast. Muna sisaldab suurel hulgal keratiini ja teisi proteiine, mis soodustavad juuste kasvu ning vähendavad väljalangemist.
Lisa juurde rapsiõli. Õli mõjub niisutavalt ning muuudab juuksevärvi säravamaks.
Viimaks lisa vesi.
Sega mask hoolikalt läbi.
Kanna segu sõrmedega peanahale. Tee seda ringjate liigutustega, sest see ergutab peanahka.
Pane pähe vannimüts — nii ei pääse õhk ligi ning mask mõjub paremini.
Lase maskil toimida 20–25 minutit ning seejärel loputa juuksed veega. Soovi korral võid pesta ka šampooniga.
Tee maski kaks korda kuus ning näed tulemust varsti!
Autor Sandra Rätsepso
Toimetaja Anna Leontjeva
by Monika Schults | juuli 30, 2018 | Avalehele, Blogimine, Elustiil, Tuleviku töökoht, Z generatsioon
Kirjutasin eelmisel nädalal kodulehe loomise protsessist ning loodan, et ka sinu blogi esialgne versioon on valmimas. Justnimelt esialgne, kuna kodulehekülge peab pidevalt arendama ja täiendama. Ma ei liialda, kui ütlen, et tegin alguses pea iga kord mõne muudatuse, kui oma veebi sisse logisin. Mida rohkem kodulehekülge arendad, seda paremini mõistad, mida vajad, ja vastupidi. Nagu ütleb vanasõna: „Tasa sõuad, kaugele jõuad.” Seadsin eesmärgiks blogi hiljemalt suve lõpuks avaldamisvalmis saada.
Sisu on blogi süda
Nüüd, mil kodulehekülg on enam-vähem valmis, tuleb kõige olulisemale — sisu loomisele — keskenduda. Tean omast kogemusest, et tehniliste väljakutsetega rinda pistes võib sisuloome, mis on ju kogu asja eesmärk, esialgu üldse tagaplaanile jääda. Oluline on sisu luues lugejatele pidevalt midagi huvitavat pakkuda — et neil oleks ikka ja jälle põhjust sinu blogi lugeda. Soovitan iga blogipostitus hoolikalt läbi mõelda. Enne postitamist võiksid endalt iga kord küsida:
- Kas ma pakun lugejale midagi huvitavat või kasulikku?
- Kas minu lugu on inspireeriv?
- Kas annan lugejale põhjuse või võimaluse kuidagi reageerida?
Kui tahad, et sinu blogi oleks laiahaardelisem kui isikliku päeviku pidamine, peaksid mõtlema, kuidas saad oma sõnumiga teistele kasulik olla. See ei tähenda, et peaksid kogu aeg endast rääkima 😊.
Ole kirjutamises järjepidev
Kui sa ei ole varem blogimise või muul moel sisu loomisega tegelenud, arvesta, et hea postitus võtab aega. Pead olema järjepidev, et sihtgrupil tekiks harjumus ja soov sinu blogi lugeda. See tähendab, et pead pidevalt midagi uut ja huvitavat pakkuma. Mida rohkem kirjutad, seda paremaid tulemusi saavutad — seda muidugi eeldusel, et lugejatele midagi väärtuslikku pakud. Kindlasti on parem avaldada üks väga hea postitus kolme-nelja kehvapoolse asemel. Kirjutamine vajab harjutamist, eriti juhul, kui sa seda varem regulaarselt teinud ei ole. Mulle on palju kordi öeldud, et oskan sõnu hästi ritta seada. Sellegipoolest on ka minul teinekord üsna keeruline oma mõtteid ladusaks tekstiks formuleerida. Selle artikli kirjutamine on samuti osa harjutusprotsessist. Tänu iganädalasele artikli avaldamisele oskan palju paremini kirjutamisele kuluvat aega hinnata, mida edaspidi planeerimisel arvesse võtta. Seega soovitan ka sinul esmalt kirjutamist harjutada. Pane kasvõi iga päev kõik peas keerlevad mõtted kirja. See aitab sul vajalikku harjumust tekitada ja kirjutamisoskust arendada. Mida rohkem harjutada, seda parem on tulemus.
Kui tihti postitada?
Postituse avaldamise sagedus sõltub sinu blogi eesmärkidest. Kui pead elustiiliblogi, kus räägid põhiliselt oma igapäevaelust, võidki kasvõi iga päev kirjutada. Kindlasti tekib päeva jooksul üpris palju kirjutamisväärset materjali. Kui jagad blogis erialaseid nõuandeid või muud sarnast infot, kulub ühe postituse kirjutamiseks ilmselt kauem aega. Aja jooksul tekib selge ettekujutus, kui palju pead ühe artikli kirjutamiseks aega varuma. Minu esialgne plaan on kirjutada vähemalt üks blogipostitus nädalas. See tundub töö ja kõikide muude toimetuste kõrvalt kõige reaalsem (ja saavutatav!) eesmärk.
Blogi sisu määrab selle edukuse. Kui sisu on hea, loetakse seda tõenäoliselt meeleldi. Kui tunned aga, et sinu sõnum jääb nõrgaks, tajuvad seda lugejadki. Harjutamine teeb meistriks — seega asu tegutsema! Loodan, et minu kogemusi lugedes on sul kergem oma unistus reaalsuseks muuta ja blogi alustada.
Kuna hea sisu loomine nõuab aega ja järjepidevust, pühendungi nüüd oma blogile, et see suve lõpus avalikustada. Vahepeal oOtsustasin tempot vähendada, kuna kõiki projekte korraga paraku hästi vedada ei õnnestu, teisalt ei meeldi mulle midagi poolikult teha. Kuigi minu blogi ei ole veel avaldamiseks päris valmis (plaanin veel mõned muudatused teha), luban sul piiluda, milline see hetkel välja näeb 😊. Tutvustan sulle oma lapsukest, kes sai nimeks Tähetolm. See on koht, kust saad edaspidi minu tegemiste kohta lähemalt lugeda.
Olen tänulik, et sain oma teekonda sinuga jagada. Kui sul tekib küsimusi, mõtteid või ettepanekuid, jaga neid julgelt kommentaarides. Soovin sulle edu ja kõikide unistuste täitumist!
Autor Monika Schults
Toimetaja Kadri Toomsalu
by Jaanus Karlson | juuli 29, 2018 | Avalehele, Kultuur, Muusika, Tuleviku töökoht, Z generatsioon
Darth Vader astub vägede ette, et anda korraldus mässuliste rünnakud tagasi tõrjuda. Rose ja Jack seisavad Titanicu ninas teineteise embuses ning tunnevad, et ainult nemad kahekesi ongi terves maailmas olemas. Harry, Hermione ja Ron astuvad rongilt maha, et vastu astuda uuele õppeaastale Sigatüüka võlumaailmas. Kõiki neid olukordi seob üks ühine element — muusika. Iga seiga puhul on muusika erinev, kuid kõiki eelkirjeldatud seiklusi saadavad paljude südameisse jäädvustunud meloodiad, milleta ei oskaks kangelasi ette kujutadagi.
Helitööl on suur roll meeleolu loomisel. Foto autor Ester Marie Doysabas.
Filmi vaadates ei mõtle me tihti muusika peale. Kui muusika aga filmist ära võtta, oleks midagi justkui puudu. Filmimuusika ilmestab ja toetab ekraanil toimuvat, loob õige atmosfääri ning juhatab kinokülastaja emotsionaalselt läbi linateose. Kasutatakse nii tuntud ansamblite kui ka spetsiaalselt filmi jaoks heliloojalt tellitud muusikat. Mõnel filmil ei ole üldse muusikat (nt “Mother!”, 2017). Kuidas jõuab muusika helilooja sulest ekraanile? Kas ka sina võiksid hakata filmiheliloojaks?
Heliloojast rääkides tuleb paljude silme ette pilt vanemast habetunud härrast, kes istub klaveri taga hariliku pliiatsi ja noodivihikuga. Tänapäeva filmiheliloojad kasutavad enamasti veidi moodsamat lähenemisviisi. Filmihelilooja tähtsaim töövahend on DAW (Digital Audio Workstation) — programm, mis võimaldab kirjutajal salvestada ja taasesitada muusikat virtuaalsete instrumentide (VST ehk Virtual Studio Technology) või tavapärase helisalvestustehnika abil. Tarkvarasid, mille vahel valida, on palju ning ainuõiget valikut ei eksisteeri. On nii tasuta (Cakewalk, Reaper) kui ka tasulisi programme (Cubase, Pro Tools, Logic Pro X jne). Virtuaalsete instrumentide abil on heliloojal võimalik kuulda oma loomingut reaalajas ning teha kiireid muusikalisi otsuseid. Instrumentide valik on samuti väga lai. Tasuta pillid kõlavad kehvemini, kallimatega on võimalik luua päris instrumentide kõlaga meloodiat. Loomingulise töövahendina sobib nii üks kui teine, peamine, et kujutlusvõimel piire ei tuleks.
Kui helilooja palgatakse uuele filmile muusikat kirjutama, algab tavaliselt katse-eksitusmeetodil toimiv protsess. Nii režissööril, produtsentidel, filmistuudiol kui ka teistel asjaosalistel on oma ettekujutus, milline peaks muusika olema. Ideaalis on tähtsaim režissööri ja helilooja koostöö. Režissöör peab heliloojaga pikki arutelusid selle üle, mida vaatajale mingil hetkel edasi tahetakse anda. Kui esmane montaaž (rough-cut) filmist on valmis, kohandab mõni režissöör filmile ajutise muusika (temp-track’i), mille iseloomust peaks helilooja uue muusika kirjutamisel juhinduma. On heliloojaid, kes ei salli temp-track’i silmaotsaski, mõni saab sellest just inspiratsiooni. Muusika kirjutatakse paari nädala kuni mitme kuu vältel ning see on aktiivne protsess, millesse on kaasatud ka režissöör, kes annab vihjeid, milline ajastatud muusikaline motiiv (cue) sobib ja milline mitte.
Ühel õnnelikul (ja abstraktsel) päeval saab muusika valmis. Tavaliselt ei ole valminuks kuulutamine tingitud sellest, et helilooja ja režissöör on muusikaga rahul, vaid sellest, et aeg saab otsa. On heliloojaid, kes jääks igavesti oma muusikat parandama ja ümber kirjutama. Kui aga tähtpäev kätte jõuab, hakkab tööle meeskond orkestreerijaid, kes arvutis kirjutatud muusika päris pillidele noodistavad. Samal ajal (või ka varem) hakkab tööle heliinseneride meeskond, kes töötlevad teose elektroonilise muusika osa. Helilooja töö ei ole siin lõppenud: ta peab jälgima, et kõik, mis sai kirja pandud, kõlaks nii, nagu ta soovib. Mõned heliloojad võtavad auasjaks orkestrit salvestusel ise dirigeerida ja inspireerida.
Foto autor Bruno Araujo.
Kui päris instrumendid salvestatud, elektrooniline pool paigas, jõuab järg mix engineer’ide ja muusikatoimetaja kätte, kes koostöös režissööri ja heliloojaga panevad paika helitasakaalu, kõla ja visuaalmaterjalist lähtudes ka ajastuse. Kui seegi on tehtud, hundid söönud ja lambad terved, jääb oodata vaid filmi esilinastust.
Peab tõdema, et eelkirjeldatud protsess on vaid üks paljudest võimalustest, kuidas filmimuusikat tehakse. Ükski film ei ole eelmisega samasugune. Andekad ja ettevõtlikud inimesed on võimelised ka kogu töö üksinda ära tegema — küll mitte ehk samal tasemel Hollywoodi filmidega, aga tudengifilmidega kätt harjutada ei ole keeruline.
Kui tahad proovida, leia endale meelepärane DAW, muretse paar virtuaalset instrumenti (nt Spitfire Labs — tasuta ja väga kvaliteetne), MIDI-USB klaver, väline helikaart (nt Focusrite Scarlett 2i2) ja kõrvaklapid. Seejärel otsi YouTube’ist õpetusi, mis selgitavad, kuidas arvutimuusikat kirjutada. Leia ka film ja oledki oma filmihelilooja teekonda alustanud.
Autor Jaanus Karlson
Toimetaja Merily Šmidt
by Triine Viisma | juuli 28, 2018 | Avalehele, Elustiil, Kultuur
Restoran ÜLO (Kopli 16) asub Telliskivi Loomelinnaku lähedal ja on suurepärane koht, kus lõuna- või õhtusööki nautida . Restoran on kohe tee ääres, mistõttu võiks seda väga lihtne olla üles leida, kuid natuke segadusse ajas, et kuskil nähtaval polnud ei silti ega nime, seega enne ei saanudki kindel olla, kas oled õiges kohas, kui olid juba sisse astunud. Lähedal on ka trammipeatus ning Balti Jaama Turu parkla, seega saab mugavalt restorani külastada nii jalgsi kui ka autoga.
Käisin ÜLOs töökaaslastega õhtust söömas. Koht oli väga armas ning sobilik tähtpäevade tähistamiseks, aga ka lihtsalt hea seltskonnaga nautimiseks. Samal ajal peeti kõrvallauas näiteks poissmeesteõhtut. Et kindel olla kohtade jagumises, tuleb ilmselt laud ette broneerida, eriti kuna tegemist on uue ning populaarse kohaga. Ilusa ilmaga saab istuda ka õues.
Proovisime töökaaslastega menüüst ära peaaegu kõik veganitoidud ning jäime kõik väga rahule. Road on paraja suurusega — pearoast sai kõhu täis küll, eelroad ja magustoidud on veidi pisemad. Menüüs on valikut ka omnivooridele, kes soovivad praadi näiteks liha või kalaga. Ka joogimenüü on väga lai, saab kokteile, veine, karastusjooke ning kuumemat keelekastet.
ÜLO naerusuine meeskond. Foto allikas www.facebook.com/Kopli16/.
Restorani atmosfäär on väga hubane ja mõnus. Seinas oli ka stiilne ava, kust oli näha, mis köögis parasjagu toimub. Teenindus oli lausa suurepärane — teenindajad olid väga abivalmis ning suurest külastajate arvust olenemata hoolitsesid selle eest, et kõigi soovid oleksid alati täidetud. Lisaks oli janu kustutamiseks alati laual ka kann veega. Usun, et seal oleks tore ka mõnd üritust pidada.
Restoranile nime panemise taga on ka huvitav lugu, mida teenindajad on valmis rõõmsalt rääkima. Seega kui tekib võimalus restorani ÜLOkülastada, siis kindlasti tehke seda. Nautimist väärt!
Autor Triine Viisma
Toimetaja Elisabeth Kaukonen
by Merit Mäekalle | juuli 28, 2018 | Avalehele, Elustiil, Kultuur, Sport
Foto autor Philip Mroz
Jooksu- ja spordisõpradele on nii suvel kui ka sügisel mitmeid jooksuüritusi üle Eesti. Kui mõni sündmus äratab sinus huvi, siis kiiresti registreerima, jooksutossud jalga ja õue jooksma, sest treenimine tuleb ainult kasuks!
| Üritus |
Asukoht |
Kuupäev |
Distants(id) |
|
| Viking Line Eesti ööjooks |
Rakvere |
18. august |
21,1 km, 10 km või 4 km |
|
| Jüri Jaansoni Kahe Silla jooks |
Pärnu |
1.− 2. september |
10 km või 3 km |
|
| We Run Tallinn noortejooks |
Tallinn |
7. september |
5 km |
|
| Tallinna maraton |
Tallinn |
8.− 9. september |
42,2 km, 21,1 km või 10 km |
|
| Friday Night Run |
Tartu |
5. oktoober |
4 km |
|
| Tartu linnamaraton |
Tartu |
6. oktoober |
42,2 km, 21,1 km või 10 km |
|
| Paide−
Türi rahvajooks |
Paide−
Türi |
7. oktoober |
13,6 km või 6,5 km |
|
| Pärnu rannajooks |
Pärnu |
21. oktoober |
5 km või 10 km |
|
Autor Merit Mäekalle
Toimetaja Merily Šmidt
by Liisa Ady Oks | juuli 27, 2018 | Avalehele, Kultuur, Kunst
On ammu teada, et sinine ja roheline on rahulikud ja usaldusväärsed värvid, punane kirglik, aga ka viha tekitav ning kollane rõõmus ja entusiastlik. Need teadmised on meisse meid ümbritseva maailma kaudu kodeeritud ning on olnud aineseks lugematutele kunstiteostele, muusikapaladele ja kirjutistele. Kas olete aga mõelnud sellele, et keegi võib värve hoopis teistmoodi tajuda?
Teatud bioloogiliste tõikade vastu siiski ei saa. Punane on esimene värv, mida laps nägema hakkab, sest selle pikk lainepikkus jõuab lihtsamini silmadeni. Sünd ja surm seostuvad punasega, nõnda ka tapetud loomad ja sõjas voolav veri. Samamoodi punased on mürgised marjad, tuli ja tänapäevased keelumärgid, sest see püüab meie pilku. Punane on läbi aegade olnud oluline kunstis ja religioonis, sellele omistati maagilisi tähendusi – Eestiski seoti randme ümber punaseid käepaelu – ning seda seostati kangelaslikkuse ja ristilöömisega. 1
Mis oleks aga siis, kui keegi ütleks, et tema päike on punane? Või sümboliseeriks aktsiaturul tõusu punase, mitte rohelisega? Vastavalt Jaapanis ja Ida-Aasias ongi eelnev täiesti tavaline. 1 See näitab, et kuigi värvidel on meile evolutsioonist tingituna suur mõju, pole värvitaju mõjutamata ka kultuuriruumist.
Siinkohal oleks sobiv sisse tuua ka keelte evolutsioon. Vanasti usuti, et igal kultuuril on põhilised sõnad iga vikerkaarevärvi jaoks. 1960-ndatel võrdlesid oma märkmeid aga kaks teadlast, Paul Kay ja Brent Berlin. Esimene neist oli uurinud tahitilasi Vaikse ookeani lõunaosas, teine tzeltale hõimu Mehhikos. Mõlemad uskusid, et saab olema raske, kuna neile oli öeldud, et rahvad jaotavad vikerkaart peaaegu suvaliselt. Üllatav oli aga, et tulemusi kõrvutades võis näha, et mõlemal rahval oli värvide jaotus inglise keele omale väga sarnane, kui välja jätta tõsiasi, et neil oli sinise ja rohelise jaoks üks sõna. Californiasse kolinud Kay ja Berlin palusid oma õpilastel koguda värvitermineid 20-lt San Francisco lahe äärselt keelelt ning avaldasid raamatu „Basic Color Terms: Their Universality and Evolution“. Kokkuvõtteks leidsid nad näidete põhjal, et kõigil kultuuridel on sõna musta (pimeda) ja valge (heleda) jaoks. Kui on kolmas termin, siis on selleks punane. Kui on neljas ja viies, on need roheline ja kollane (järjestus varieerub puhuti). Seejärel tuleb sinine. Kõige kõrgemal tasemel olevatel keeltel on 11 põhilist värviterminit: must, valge, hall, punane, oranž, kollane, roheline, sinine, violetne, roosa ja pruun. 2
Kahtlemata oli 20 rahvast maailma mastaabis vähe. Oma teema edasiarendamiseks koostasid nad 1970-ndatel ulatusliku misjonäride võrgustiku abil raamatu nimega „The World Color Survey“, mis sisaldas 110 kirjakeeleta rahva värvisõnu. Leiti, et kõigil rahvastel oli siiski vikerkaarevärvide jagu sõnu olemas. Selle seadis kahtluse alla Alexandre Surrallés, kes väitis, et candoshi rahva esindajatel pole värvitermineid, vaid kui neile näidata värvilist laiku ja küsida „Missugune see on?“ (neil pole ka sõna värv), ütlevad nad ainult sama värvi esemete nimetusi. Pealegi öeldi keraamilisel alusel oleva laigu kohta pigem nagu küps puuvili ja maas oleva laigu kohta nagu veri. Kuna värvisõnad ei tohiks sõltuvalt olukorrast muutuda, olla mingi eseme nimetused ja/või käia üksnes konkreetse esemete grupi kohta, leidis Surrallés, et candoshidel värvisõnu polegi. 2
Seega põhiline erinevus, millised värviterminid inimestel on, seisneb viisis, kuidas värve grupeeritakse. Kuigi teadlased on üsnagi segaduses, võib siiski arvata, et olemas on mingisugune värviterminite evolutsioon. Kuigi vahel eksisteerivad meil kõigil ka ühised värvide kategoriseerimise viisid (seda on näidanud katsed beebidega), on igal rahval oma kultuur, keel ja viis maailmast aru saada. See muudab ka teadlaste töö raskemaks, eriti kui näiteks Malaka poolsaare elanikud sobitavad kokku sinise ja punase ning ütlevad seletuseks, et mees ja naine käivad kokku. 2
Põhjuseid, miks sellesse teemasse värviterminite evolutsioon sisse tuua, on mitu. Kas poleks loogiline, et kui mingil rahval puudub sõna violetse värvi jaoks, näevad nad seda kultuurist sõltuvalt pigem siniselt või punaselt, peaaegu unustades violetse olemasolu? Seda uuriti Namiibias elavate himba inimestega, kellel pole sõna sinine. Kui neil paluti eristada rohelistest laikudest sinine, oli see neile raske või lausa võimatu. Rohelise jaoks on neil aga palju sõnu ja eri rohelistel vahet tegemine lihtne. Seega tehti vastupidine eksperiment (suur hulk rohelisi laike, üks veidi erinev) inglastega, kellel oli raske erinevust leida. 3
Kultuuriruumis, milles pole sinise värvuse jaoks kasutusel sõna, on inimestel raske sinist värvi eristada: nende jaoks näib see rohelisega sarnanevat. Foto allikas sciencealert.com.
Kas suudad toonilt erineva rohelise ruudu tuvastada? Foto allikas sciencealert.com.
Veel üks huvitav seos kultuuri, keele ja värvide vahel on vene keeles, milles tähistatakse erinevate sõnadega hele- ja tumesinist. Seetõttu tajuvad venelased spektri siniseid toone nüansirikkamalt. Seda testiti mõõtes nende aju aktiivsust, kui neil paluti sinise toone eristada, ja võrreldes seda teiste omaga. Professor Anna Franklini sõnul leiti, et ajutegevuses esines küll erinevusi, kuid need ilmnesid alles mõne aja jooksul pärast värvi vaatamist. See näitab, et eri rahvustest inimesed ei näe värvi teistmoodi, vaid hoopis tajuvad neid erinevalt. 4
Ning lõppude lõpuks, kas mäletate musta ja tumesinist kleiti? Või siis ikkagi valget ja kuldset?
Isegi sama kultuuriruumi või pere raames on igaühe silmad, kolvikeste arv ja nägemine individuaalsed. Seega pole sugugi ime, et kipume erinevalt nägema. Vahe on ka meeste ja naiste nägemises. Naised suudavad eristada väikeseid lainepikkuse muutuseid paremini kui mehed ja neil on ka laiem värvisõnavara. Ekraanil vilkuvaid tulesid märkasid aga mehed paremini, samuti olid nad edukamad erksuse määramisel, mille pärast võivad nad olla paremad ka kiire liikumise ja detailide nägemises. Põhjuseks võib olla testosterooni hulk, mis põhjustab neuronite paigutuse. Meestel on suurajukoores (eriti selle visuaalses osas) rohkem testosterooniretseptoreid, mis põhjustab teistsuguse nägemise. Ilmselt oli kiire liikumise ja ereduse märkamine vajalik küttimisel, värvide eristamine aga korilusel. Samadel põhjustel on meestel ka parem nägemine kaugele ja naistel lähedale. 5
Kokkuvõtteks võib öelda, et pole ime, kui esile kerkib aina enam selliseid kleidifenomene, sest värvus on teadlaste sõnul väga subjektiivne. Teiste kultuuride värviterminite kohta on aga just selle subjektiivsuse tõttu võimalik palju uut ja huvitavat teada saada, lisaks annavad need väärtuslikku infot keelte arengu kohta. Ehk peaksime meiegi oma arhailise viisi värvusi kirjeldada – lisades sõnade lõppu -karva – tagasi laiemasse kasutusse tooma?
1 https://www.colormatters.com/the-meanings-of-colors/red
2 https://www.sapiens.org/language/color-perception/
3 https://www.sciencealert.com/humans-didn-t-see-the-colour-blue-until-modern-times-evidence-science
4 https://horizon-magazine.eu/article/how-we-perceive-colour-depends-our-culture-and-language-prof-anna-franklin_en.html
5 https://www.psychologytoday.com/us/blog/brain-babble/201504/when-it-comes-color-men-women-arent-seeing-eye-eye
Autor Liisa Ady Oks
Toimetaja Taali Kuuskla
