Gita Siimpoeg: ,,Ma olen natuke liiga kangekaelne selleks, et nutta ja istuda mingi töö või tegevuse otsas, mis mulle ei meeldi.”

Gita Siimpoeg on noor loomeinimene, kes oma säraga pimestab kõiki. Gita on EKA´s  õppinud tekstiilidisaini ja 2016. aastal osales ta oma kollektsiooniga “Don’t call me baby” Tallinn Fashion Week´il.

Kirjelda ennast 3 sõnaga.

Ma loodan, et ma olen aktiivne, löbus ja motiveeritud.

Kirjelda oma teekonna algust loomevaldkonnas.

Köik algas lapsepölves. Ma olin väiksena selline, et kogu aeg joonistasin. Emal oli sahtel mu joonistusi täis. Tavaliselt võtsin šabloonid (kus olid modelli kujud) ja joonistasin riideid sinna peale. Töid oli retsilt palju.

Kindlasti suunas ka mu ema mind sel teekonnal. Tema pani mind kooli minnes kunstisuunaga klassi ja käisin ka mingil ajal kunstikoolis, aga sain aru, et see ei sobi mulle ja ma tahan täiega ise teha.

Sealt see algaski ja siis läks loomulikult. Vahepeal ma olen püüdnud seda vältida ka ja mõelnud, et ma peaks hoopis arstiks minema, aga kuidagi on ikka nii, et sellest ei saa üle ega ümber. See on osa minust ja  ma ei kujutaks ette, et teeks midagi muud.

Kelleks sa väiksena saada tahtsid?

Ma tahtsin väiksena saada tegelikult loomaarstiks. Mul oli kindlasti ka nö salaunistuseks  saada disaineriks, aga ma ei julgenud seda välja öelda. Mingil hetkel ma olin täiesti kindel, et  hakkan ainult ratsaspordiga tegelema.

Miks just EKA ja see eriala?

Ega meil siin väga palju valikuid ei ole. Möte oli ka välismaale minna, kuid tulles Saaremaalt, siis Tallinnas on juba palju avatud ja mul olid siin tekkinud ka tutvused ja söbrad, seega loogiline valik oli EKA.

Alguses oli mul valikus ka  Balti Filmi- ja Meediakool, aga ma hakkasin ikkagi rohkem uurima ja mötlema, et mis ma ikkagi päriselt tahan ja siis otsustasin, et lähen EKA´sse graafilist disaini õppima. Ma sain esimesest voorust edasi, sain teise vooru, kuid sealt ma jäin napilt välja. Siis pakuti välja, et ma võin eriala vahetada (midagi muud disaini valdkonnast).

Esimesena tömbas muidugi tekstiilidisain. Ma ei olnud endale ilmselt seda möttena välja käinud, et see on minu jaoks realistlik. Ma mötlesin, et davai ma olen selle aasta ära ja proovin uuesti graafilist disaini, aga siis üsna kohe sai selgeks, et jään tekstiili juurde. Ilmselgelt asjad lähevad nii nagu nad minema peavad.

Kes või mis on sinu loomingut mõjutanud?

Ma arvan, et mu enda kogemused. Ma ei taha vötta endale mingit kindlat iidolit.

Enamus asjad, mida ma teen, tulevad mu enda mingite mälestuste kaudu vöi mul tekivad mingid ootamatud seosed mingite asjadega. Inimesed väljaspoolt vöib-olla ei näe, kust see inspiratsioon täpsemalt on tulnud, kuigi minu jaoks on köik nii loogiline.Ma vöib-olla  ei tahagi seletada, miks selle pluusi peal on näiteks “don´t call me baby”, sest see on minu jaoks isiklik asi, kuigi sellel on ka kaugemaid linke.

Usun, et ma ei ole ainuke, kes vöib öelda, et inspiratsioon tuleb nii kuidas ta ise tahab, seda ei saa sundida. Näiteks könnib keegi efektse soenguga mööda ja ma näen, et see sirge löige vöiks olla hoopis seeliku peal.

Sa oled pärit Saaremaalt. Kui palju mängib Saaremaa rolli sinu loomingus?

Väga palju. Saaremaa on minu koht. Ma vöin ju Tallinnas elada, aga kui ma ei saaks nädalavahetustel Saaremaal käia…ma ei saa aru kuidas inimesed ilma selleta elavad. Sa lähed saarele ja seal elu lihtsalt tiksub täiesti teist aega, köik käib mega aeglaselt. Saaremaal on nii teistmoodi ning see mängib ikka väga väga suurt rolli, sest kui ma tahangi möistuse kinni lülitada, lähen ma sinna.

Minu esimene kollektsioon oli väga tugevalt mu vanavanaema käsitööst inspireeritud, kodus sai alati midagi luua.

Kas Eestis saab disainerina läbi lüüa?

Kindlasti saab, aga see on väga väike vöimalus/protsent. Nii paljud asjad mängivad seal rolli. Näiteks ei saa seda kindlasti üksinda teha. Sul peab olema keegi körval, kes teeb su eest ära asju, mida sa disainerina ei oska (näiteks kuidas asju müüa). Alguses teed ikka köik ise (joonistustest ömblusteni), aga et hästi läbi lüüa, peab sul olema keegi, kes aitab sul kogu asja vedada.

Mis on sinu elu moto?

See on täiega random, aga ma vihkan ebaöiglust. Mul on mingi teema sellega, et kui keegi käitub kellegagi ebaöiglaselt, siis juba tuleb minust välja mingi isane lövi. See on asi mida ma peaksin ka veidi omale hoidma.

Kus sa näed ennast 5 aasta pärast ja mis on sinu elu eesmärk, kuhu sa tahad jõuda?

Ma näen, et  viie aasta pärast ma saan teha seda, mis hing ihkab. Ma peaksin saama teha oma tööd nii, et ma ei nimetaks seda tööks, samuti üksköik kus ja ma oleksin ise oma aja peremees. Loomevabadust ja elu nautimist.

Mitte, et ma juba praegu seda ei teeks. Kui ma ei tahaks seda teha, mida ma praegu teen, siis ma lihtsalt ei teeks seda. Ma olen natuke liiga kangekaelne selleks, et nutta ja istuda mingi töö või tegevuse otsas, mis mulle ei meeldi.

Kas sa tahaksid veel ülikoolis midagi õppida? Mida?

Kindlasti, üks hetk vöiks tekstiilidisaini haridusele lisada ka moedisaini.

Millega sa vabal ajal tegeled?

Veedan vöimalikult palju aega söpradega, olen looduses ja kui ma leian need viis vaba tundi , siis püüan ka ratsutamas käia. Loometöö ikkagi enamus ajast nöuab arvuti/ paberi taga istumist vöi kangapoodides tuulamist, seega vajan tuulutust.

Kuhu tahaksid oma elu jooksul kindlalt reisida?

Bali, ma küll just naasesin sealt, aga see on koht, kuhu kindlasti uuesti minna. Ma olin vist viimane inimene Eestist, kes seal üldse käis.

Kui 100 aasta pärast loetakse raamatut Gita Siimpojast, siis mis seal võiks sinust kirjas olla?

Ma arvan, et seal vöiks olla hästi-hästi ausalt kogu mu elulugu. Ja ma tahaks, et see eluloo teekond oleks nii pönev, et ka lugejatel tekiks inspiratsioon teha oma asja, nautida ja usaldada. Ja et mu looming elaks seal edasi. Ma ei tahaks, et see jääks seisma siis kui mind ei ole, vaid läheks hoopis suuremaks.

Kui saaksid üheks päevaks kohad vahetada ükskõik kellega, siis kes see oleks ja miks?

Sellega on nii, et kui sul on keegi, kelle elu tundub eriti tuus, kes on super andekas ja kelle maailmavaade tundub midagi maavälist, siis tavaliselt ei erine see kuigi palju teiste omast. Küll aga ma tean kedagi, kes on jätnud mulle mulje, et nii kuidas ta end teiste eest kannab, selline ta ka on. Ja see on…trummipörin… Anu Saagim. Esiteks on tal nii suva, mida ta teeb, aga samas ta tegelikult teab ülihästi, mida ta teeb.  Ma ei tunne teda isiklikult, kuid nähes kogu tema hoiakut, on ta nagu maailmavallutaja, aga samal ajal ei lähe ta üle laipade selleks, et olla see, kes ta on. Ma arvan, et tema on selline naine, kelle kehas oleks huvitav olla üks päev.

Mis riideesemeta sa ei suudaks elada?

Mustad teksad, sest need sobivad üksköik millega. Sa paned sinna peale kasvöi mingi kleidi või lihtsalt T-särgi.

Mis on selle suve kuumim trend?

Ma arvan, et köige kuumem trend võiks olla see, et inimesed kannavad seda, mida nad ise tahavad .

Mida sa ütleksid noortele, kes kahtlevad, kas pühendada oma tulevik loomevaldkonnale?

Kahelge. Tasub kahelda, sest kui sa sellega juba alustad, siis sa pühendadki kogu oma elu 100% loomingule. Ma usun, et need kes on loodud seda tegema, ei pea kaks korda mötlema.

Vaata finaalürituse fotosid siit:

Laupäeval, 26. mail tuli Noblessner Shipyardi kokku Eesti kõige pöörasem moerahvas ning üheskoos peeti juba 31. korda toimunud ERKI Moeshow’d. Legendaarsele moesündmusele kohaselt ei puudunud üllatused ka selleaastaselt etenduselt – lisaks disaineritele toodi kohale mootorratturid ja performance grupp Non Grata.

Eileõhtusel moedemonstratsioonil esitlesid oma loomingut 20 noort moeloojat nii Eestist kui välismaalt. Esimese koha, mille selgitas välja rahvusvaheline žürii koosseisus Xenia Joost, Kristi Pärn Valdoja, Antonio e. Aivar Lätt, Liisi Eesmaa, Roberta Einer, Olivier Jault, Lilli Jahilo ja Florian Wowretzko, pälvis Annika Kiidron kollektsiooniga “It’s A Trap?”.

ERKI Moeshow, mis on tuntud oma julgete ning hullumeelsete lahenduste poolest, ei jätnud publikut üllatusteta ka sel korral. Noortele disaineritele eelnevalt sõitsid laevatehasesse sisse mootorratturid ning show’le pani punkti Tallinnasse jõudnud Non Grata poolt korraldatav esitluskunstifestival “Diverse Universe”.

Kuidas täpselt kasutati ära Noblessner Shipyardi mahukad ruumid ning mis toimus lava ees ja taga – seda vaata juba galeriist!

Fotod: Martin Buschmann

Fotod: Vladimir Leniv

Juba sellel laupäeval, 26. mail, toimub Tallinnas Noblessner Shipyardis legendaarne moesündmus ERKI Moeshow. Oodata on ebatavalist ruumikasutust ning eksperimentaalset lavalahendust. Esitlusele tuleb 21 kollektsiooni nii Eestist kui välismaalt. Parima kollektsiooni selgitab välja rahvusvaheline žürii.

Käesoleval aastal toimub ERKI Moeshow Tallinnas Noblessner Shipyardis, milles veel kuni selle aasta aprilli alguseni keevitati ookeanidel kasutatavaid kalasööda kõrgtehnoloogilisi pargaseid. Nädala pärast muutub see hoone aga tõeliseks moemekaks, kus lavale on astumas kahekümne noore moelooja looming nii Eestist, Lätist, Leedust, Soomest kui ka Venemaalt. Peaauhinna pälviva kollektsiooni selgitab välja oma ala professionaalidest koosnev rahvusvaheline žürii.

Noblessner Shipyard pakub ERKI Moeshow korraldusmeeskonnale kasutada üle 2000m² suurust pinda, mille lae kõrgus on uhked 19 m. Seesugune auskoht on EKA erinevate erialade tudengitele kui lõuend, mis kõik julged ideed vastu võtab. “Show’l kohtab ERKI’le omaseid kunstilisi ja julgeid lahendusi. Oodata võib ebatavalist ruumikasutust ning eksperimentaalset lavalahendust. Mängitakse sisearhitektuuriga ning tuuakse sisse ka installatsioonid,” kirjeldab sündmuspaika üks peakorraldajatest Sandra Mäesepp.

Käesoleval aastal on moesündmuse põhiliseks märksõnaks läbipaistvus. Inimeste tähelepanu soovitakse juhtida privaatsusele nii virtuaalses kui meid ümbritsevas maailmas. Turvaaugud, identiteedivargused, andmete kergekäeline jagamine – need on vaid mõned näited meid ümbritsevatest ohtudest, millele meeskond sündmusega tähelepanu kavatseb juhtida.

ERKI Moeshow 2018 pileteid on võimalik soetada ERKI kodulehelt (https://erki.artun.ee/2018/) ja Solarise Apollost. Tavapileti hind eelmüügist on kuni 25. maini 15€ ning toimumispäeval ja toimumiskohas tuleb pileti eest välja käia 20€. Lisaks on võimalus soetada toetaja pääse hinnaga 45€, mis garanteerib eelisjärjekorras sissepääsu, tervitusjoogi, eeliskoha ning loomulikult ka erilise tänu.

Suurejoonelisele moedemonstratsioonile järgneb samas asukohas ka afterparty, mis pakub võimalust laskuda moest ja hullumeelsusest täidetud ööellu.  Hoia end ERKI Moeshow afterparty’ga kursis siin: https://www.facebook.com/events/190090181646369/

Täpsema info show, kollektsioonide ja piletite kohta ERKI Moeshow kodulehel: https://erki.artun.ee/2018/

ERKI Moeshow korraldusmeeskond avaldab erilist tänu tänavusele suurtoetajale Nautica keskusele, meediapartnerile Catwalkile ning kõigile teistele toetajatele, kes selleaastasele moedemonstratsiooni toimumisele kaasa aitavad!

Anton Koovit on Eestis sündinud ja nüüd Saksamaal elav tüpograaf, kes lisaks paljudele muudele suurtele projektidele on Eestit tutvustavas  e-estonia.com veebikeskonnas kasutatava uhiuue fondi Aino autor. Aino fonti võid kohata ka Tallinna lennujaamas. Esitasin Antonile paar küsimust tema elu ja loomingu kohta, et Sinagi temaga tuttavaks saaksid.

Kirjelda oma tavapärast tööpäeva.

Hommikukohv, joonistan natuke skitse — pliiatsi-pastakaga mingid kiired eksperimendid — teen meilid lahti … Vastan mõnele meilile ära ja hakkan arvutis fonti voolima. Fondi loomine ün päris pikaajaline projekt. Täpsust vajavad ülesanded teen pigem hommikuti, siis on valgus kõige mõnusam. Õhtu peale jäävad arvete koostamine, hinnapakkumised, planeerimine.

Mis on sinu arvates kolm kõige tähtsamat omadust ühe silmapaistva tüpograafi juures?

Hea silm, keskendumisvõime, võime tulevikku ette näha.

Millest ammutad inspiratsiooni uute fontide välja töötamisel?

Põhimõtteliselt on iga projekti puhul allikas täiesti erinev. Vahel piisab mõnest graafilisest vimkast. Aga olen alustanud projekte, sest mõni teema kripeldab südamel (näiteks Aleksei). Paar fondiperet põhinevad ajaloolisel uurimustööl (U8 ja Baton).

Mis on sinu õpetussõnad noorele, kes sooviks samuti tulevikus tüpograafiaga tegeleda?

Kindlasti tuleb tüpograafiat või fondi kujundamist õppida mõnelt meistrilt, muidu võib aastaid töötada vales suunas või mingeid imelikke meetodeid kasutades. On olemas mitu post-graduate kursust, kus saab kiiresti põhitõed selgeks.

Mis on kõige raskem loovisikuks olemise juures ja kuidas sellest üle olla?

Mitte korrata ennast, mitte langeda stampidesse. Selleks, et see ei juhtuks, on tarvis pidevalt edasi õppida.

Elad ja töötad hetkel Saksamaal. Mis põhjusel ja millal lahkusid Eestist?

Lahkusin seetõttu, et Eestis ei olnud võimalik erialast tööd leida. Aastal 2007 tulin päriselt ära — tõin siis ka vinüülplaadid Berliini
.

Mis on tuleviku plaanid? Kas näed ennast kunagi ka Eestisse naasmas?

Olen praegu ühe uue fondiga lõpusirgel. Suure tõenäosusega saab sellest hitt. Mõtlen, mis ma suure kuulsuse ja auga peale hakkan, hahaha! Eestis käin ma üpris tihti, kuid naasta pole plaaninud.

Autor Miina Muru
Toimetaja Kadri Toomsalu
Fotode autor Katrin Viil

Klaverivirtuoos Robi Salumets: “Muusika tuleb südamest ja peast, mitte noodist.”

Robi on hetkel 16 aastane, põhikooli lõpetav noor, kes nagu iga teinegi valmistub hetkel eksamiteks. Kuid pingelise õppetöö kõrvalt on Robil üks anne, mis avaldub siis kui tal lasta klaveri taha istuda. Tegemist on tõelise klaverigeeniusega.

Klaveri avastas Robi enda jaoks juba üsna varakult, kui juhuslikult ta vanemad talle peale sattusid ning tundsid ära, et poiss klimberdab nende uksekella meloodiat. Tee muusikakoolis algas Robil esimeses klassis klaveri erialal. Peale selle on Robi veel katsetanud ka trumme, mida õppis vahepeal 3 aastat ning ka selles saatis teda edu- trummari troon ühes muusikakooli bändis on just tema oma.

Küsides, kas ta vahetaks klaveri mõne teise instrumendi vastu välja vastas Robi eitavalt, klaver on juba maast madalast saanud talle väga südamelähedaseks ning just klaveril mängides tunneb ta ennast vabalt.

Lugude kaverite tegemise on hetkel Robi varna riputanud ning tegeleb aktiivsemalt ühe orkestriteose kirjutamisega, kuid ütleb muiates, et paar avaldamata lugu siiski sahtlipõhjas leiab. Samuti kutsub ta üles inimesi soovilugusid küsima: “Suvi on ees ja lindistamiseks leiab rohkem aega”.

Ise saab ta aga insipratsiooni kuulates Spotify ja Youtube vahendusel kaasaja pop lugusid, kuid kindlasti ei piirdu ta muusikamaitse vaid sellega. Kui küsisin, kas on ka kindlat stiili, mida ta kuulab vastas Robi: “Pop ja jazz on need mida kõige rohkem kuulan ning ka ise klaveril mängin, miksides kokku mitu lugu, eks ole ju vahva mõne jazzi loo vahele kuulda mõnda tuttavat käiku mõnest tänapäevasest sensatsioonist.”

Muusika ühendab inimesi ja nii on ka Robi saanud just tänu omale fantastilistele klaverioskustele palju tutvusi ja uusi sõpru, kellega koos ta tihti musitseerimas käib. Enamik nendest sõpradest on ka ühel nõul, et tegemist on kindlasti järgmise suure muusikuga Eesti muusikamaastikul. Kui Robi ei löö läbi klaveriga, siis lubab ta oma lauluga kindlasti inimeste südamed vallutada.

Robi: “Harjutamine teeb meistriks.” Ta lisab, et ka temal on olnud hetki, kui ta on noodi nurka visanud ning klaverikaane pauguga kinni löönud, kuid vaatamata sellele on ta siiski jätkanud harjutamist ja jõudnud kaugele. Alla anda ei tohi kunagi. Lõpetuseks lisab ta veel naerdes: “Mina ei salli näiteks siiani heliredeleid”.

Helen Varik on noor ja entusiastlik Youtuber, kelle suurimaks kireks on meigikunst. Just Youtube’i vahendusel jagabki ta oma meigialaseid teadmisi. Esitasime talle mõned küsimused. Heleni kanaliga saad tutvuda SIIN

Kuidas sündis idee alustada enda Youtube’i kanaliga?

YouTube’i kanalit ajendasid mind tegema eelkõige mu sõbrannad ja perekond. Mulle oli juba mõnda aega meeldinud YouTube’ist meigiteemalisi videosid vaadata ja tänu sellele hakkasin üha rohkem erinevaid tooteid katsetama ja oma meigioskusi testima. Mingi hetk hakkasin sõbrannadele ka oma lemmikuid soovitama ja nad said aru, et see kategooria on minu jaoks tõeliselt paeluv. Aja möödudes hakkasin saama komplimente ka mu meigioskuste paranemise osas ja sellele järgnevalt soovitasid sõbrannad hakata videosid tegema nii toote soovitustest kui ka meigi õpetusvideotest.

Millised olid alustamisel Sinu suurimad hirmud või murekohad ?

Hirme ja murekohti oli mitmeid – kust üldse alustada? Mis tehnikat vaja oleks? Milline peaks valgustus olema? Kuidas videosid monteerida? Mida sõbrad ja tuttavad sellest ettevõtmisest üldse arvaks? Mis siis, kui keegi mu videote vastu huvi ei tunne? Aga lõpuks tuli kõik iseenesest. See väide, et tuleb lihtsalt kuskilt pihta hakata nende võimalustega, mis on, peab kindlasti paika ja aitas mind esimese sammu tegemisel. Kõik muu tuleb aja pikku ise.

Siiani oled teinud videoid ainult inglise keeles, kas oled mõelnud ka eesti keelt kõneleva jälgijaskonna peale?

Ma küll viivuks mõtlesin selle peale, aga eestikeelseid videosid ma tegema ei hakka, kuna ma ei taha oma vaatajaskonda piirata vaid eesti keelt kõnelevate inimestega. Kuigi ma saan aru, et eesti keeles videote tegemine kasvataks võib-olla kanali vaatajate arvu kiiremini, tunnen ma siiski, et pikas perspektiivis ei anna see nii suuri võimalusi kui rahvusvahelisel tasandil videote tegemine.

Kas Sinu videod on mõeldud ainult inglise keelt kõnelevatele inimestele?

Ma usun, et mu videod on kõigile neile, kes mu sisuloome vastu huvi tunnevad ning kuna inglise keel on ülemaailmselt üks levinumaid keeli, siis minu silmis avab see rohkem uksi kui see, kui ma teeks videosid vaid eesti keelt kõnelevatele inimestele.

Kes moodustavad suurima osakaalu Sinu jälgijatest?

Kõige suurem osakaal minu jälgijatest on vanuses 18-24, millele järgneb 25-34. Üksikuid vaatamisi esineb ka nooremate ja vanemate vanusegruppide seas. Geograafilisest aspektist on põhiline vaatajaskond Ameerika Ühendriikidest, aga ka Suurbritanniast, Kanadast, Austraaliast ja muidugi Eestist.

Nagu me kõik teame on Yotubes tuhandeid meigiteemalisi kanaleid, mille poolest Sinu oma erineb?

Ma arvan, et iga kanali teeb omanäoliseks just see isiksus, mis kanali tegijal on. Kuigi ka videote sisu ja kvaliteet on oluline, meelitab inimesi ligi siiski see, kui nad tunnevad, et saavad samastuda. Ma arvan, et ka minu kanalit eristab teiste omadest just minu isiksus, mis mu videotest esile tuleb.

Kui kaua oled Youtube’i videosid teinud?

Peatselt saab täis 2 aastat sellest ajast, mil oma esimese video postitasin.

Kas võiksid töötada igapäevaselt teisel erialal ning teha Youtube’i ainult hobikorras?

Antud hetkel ongi selline väljavaade minu jaoks kõige reaalsem. Aga kes teab, võib-olla on tulevikus asjad teisiti.

Kas kujutad ette, et Youtube’i videote tegemine oleks ühel päeval Sinu jaoks täiskohaga töö?

Ma seda küll hetkel ette ei kujuta, aga unistusena ta mul kindlasti mõtteis mõlgub. Mulle meeldib olla oma aja peremees ja töötada just siis, kui ma tahan. YouTube’i videote täiskohaga loomine annaks mulle võimaluse tegelega oma kirega ja annaks nii ajalises kui ka loomingulises mõttes vabaduse.

Kust saad inspiratsiooni videote tegemiseks ?

Inspiratsiooni saan tihti teiste YouTuber’ite videotest, oma sõprade/jälgijate soovitustest ja vahel turgatavad videote ideed ka täiesti iseenesest pähe.

Kes on Sinu lemmikud Youtuberid, keda jälgid?

Minu suurimad lemmikud on KathleenLights, Samantha Ravndahl, Jamie Genevieve, RawBeautyKristi, Tati ja MannyMUA. Jessi Smiles oli samuti mingi hetk mu suur lemmikuid, aga kahjuks ta eriti videosid enam ei postita.

Kui saaksid ühega neist kohtuda, siis kelle valiksid?

Nende seast valiksin kindlasti KathleenLights’i, kuna tema videote põhjal olen ma veendunud, et me oleme iseloomude poolest väga sarnased ja saaksime suurepäraselt omavahel läbi.

Kui aeganõudev on ühe video tegemine ideest – teostuseni?

Videote ajaline kulu on väga varieeruv. Mõne video idee tuleb iseenesest, saab kuskil 30 min-1 h filmitud ja 1 päevaga monteeritud. Teine kord jälle on mitu päeva sellist, kus ei ole ühtegi ideed või võtab filmimine ja monteerimine tohutu aja. Siiski, keskmiselt kulub ühe video peale aega kuskil 3 päeva.

Milline on Sinu eesmärk seoses enda Youtube’i kanaliga?

Ma olen üritanud enda jaoks sihiks seada pideva arengu – nii videote kvaliteedi poole pealt kui ka sisu osas. Loodetavasti kaasneb sellega ka kanali vaatajate arvu suurenemine.

Mida soovitaksid alustavale Youtuberile või inimesele, kes sooviks sellega algust teha, kuid pelgab või kahtleb, kas tal oleks nii tihedas konkurentsis veel midagi innovaatilist pakkuda?

Parim nõuanne, mida saan anda, on täpselt seesama, mida ma ise järgisin kanalit alustades – tuleb lihtsalt hakata pihta ja selleks ei ole tegelikult tarvis parimat tehnilist varustust ega ekspertiisi. Tasub meeles pidada, et need kõige kuulsamad YouTuber’id on samamoodi alustanud kusagilt ja õppinud, arenenud protsessi käigus. Ka see klišee ütlus, et parim viis edu saavutada on jääda iseendaks, peab minu silmis paika. Just selle sama põhjuse pärast, mida juba eelnevalt mainisin – kui vaataja tunneb, et ta samastub video tegijaga, on suur tõenäosus, et ta tunneb rohkem huvi ka tulevaste videote vastu. Iga kanal on erinev ja kuigi YouTube’i videote tegemine on aina kasvav trend, soovitan mõelda pigem nii, et täpselt nagu iga inimene on erinev ja omanäoline, nii on ka YouTube’i kanalitega – mitte kellegi kanal ei saa olla täpselt selline nagu sinu oma. Kes teab, võib-olla on sinu kanal just see, mis on praegusest turust puudu ja saavutab suurejoonelise edu 🙂