by Inara Ein | juuni 25, 2020 | Avalehele, Elustiil, Kultuur, Persoon
Umbes pool aastat tagasi tabas ming tõsine huvi luule vastu, eriti just lühikese, tänapäevase ja kiirelt leitava vastu. Minu teejuhiks sai instagram, mida mööda leidsin tee mitme Eestis tuntuks saanud instagrami poeedi lehele. Nende looming köitis mind.
Mõni aeg peale huvi tekkimist sain ma sünnipäevaks Nete Tiitsaare teise luulekogu “Murtud südamete hooldusraamat”. Raamat kihab sõnamängudest ja isiklikest mõtetest, mis on üheaegselt õrnad ja meelad ning täis kurbust. Pärast selle lugemist mu huvi vaibus kuid nüüd, kus mul aega kordades rohkem on avastasin ma selle taas.
Esmalt lugesin läbi raamatu, mis seisis mu riiulil juba aasta. Ostsin too puhtalt kaante ilu ning kutsuva pealkirja “Värske rõhk” pärast, kuid siis sai ta kiirelt sahtlisse lükatud ning sinna ta ununes. Tundsin, et nüüd on õige aeg asuda seda raamatut otsast avastama. Vaid mõne tunniga olin kogu sisu endasse neelanud ja tundsin, et tahan midagi kergesti mõistetavat.
Pika otsimise peale leidsin Keiti Vilmsi, Mart Juure, Contra,Oliver Lombi ja Ave Taaveti koostööl valminud raamatu “Poeetiliselt korrektne”. See on pungil kalambuure ja ilmestavaid pilte. Seda lugedes oli lausa naljakas näha, kuidas sõnad, mida me tihti kasutame on nii mängulised. Minu lemmikuks sai sõnapaar “luulest viidud” ning laused “ma härmastan sind” ja “olen lootuskaitse all”. Need kolm puudutasid mind eriliselt. Ma ei oska seletada, kuidas või miks, aga ma tundsin neid lugedes suuremat heameelt kui teisi lugedes.
Kuid ka selle raamatu sisu sai endasse üpris kiirelt ahmitud. Huvi luule vastu, aga ei kadunud. Mulle meenus, et möödunud suvel käisin ma kuulamas Kristiina Ehini luulekogu “Aga armastusel on metsalinnu süda” tutvustust. Tol õhtul oli ta koos Silver Seppaga seda esitamas ja tunne, mis tekkis neid kuulates oli pehmeltöeldes maagiline.
Maalige endale ette pilt soojast suveõhtust, kus päike on alles taevas ning hakkab alles mõtlema loojumisele. Linnud siristavad ümberringi. Sina ja veel umbes 20 luulehuvilist istute vanadel puitpinkidel, teie ümber on vaid sahisevad lepad, kuused,toomingad ja mõni üksik kask. Inimesed naudivad õhtut, päike loojub vaikselt ning silitab oma viimaste kiirtege hellalt su põski. Minus tekitas see kustumatu mulje ning nüüd seda meenutades tuli lausa karjuv isu lugeda veel Ehini luulet. Seega hankisin endale tema luulekogu pealkirjaga “Noorkuuhommik”.
Tahaksin tuua raamatust välja tuua nii mitmeid luuletusi, mis pugesid mulle hinge, kuid siis kirjutaksin ma valmis juba väikestviisi romaani tunnetest, mis mind neid luuletusi lugedes valdasid. Säästan teid sellest ja toon teieni vaid ühe.
noorus voolab aeglaselt välja mu silmade järvedest
kas sa jõuad enne neist jooma
lehed kukuvad juba selle suve puudelt
ja selle suve puudelt
pudenevad
mu armusõnadki
sandaalid kotis lähen alla orgu
ööõhk hõlmade vahel
mina unetu
üha uute tiibade kaotaja ja kõrvetaja
Kui ma seda luuletust esimest korda lugesin ei osanud ma seda enda jaoks kuidagi tõlgendada. Ma usun, et ühtegi luuletust siin ilmas ei saa tõlgendada üheselt. Kõikidel on isiklikud tunded, mida nad leiavad luuletusest. Minu jaoks oleks isegi väär mõnda luuletust tõlgendada üheselt, et vot see luuletus räägib kindlasti sellest ning see ja see rida tähendavad seda ja seda. See on luule suretamine. Luule on eneseväljendaja. Lugedes neid ridu tunnen ma emotsioone ja tõlgendan sedaviisi lahti enda tunded.
Just välja kirjutatud luuletus räägib noorte ihast, mis vanuse lisandudes asendub selge mõistusega. Seda iha ja tahet, mis noorte sees keeb tahab igaüks meist jagada kogu maailmaga. Tahame õppida maailma tundma läbi hulljulguse ja katsetamise. Tahame tunda armastuse ilu. Kuid selle iluga tuleb tihtipeale kaasa ka valu. Me ei saa neid ebaõnnestumisi ja kurbusest kisendavaid tundeid suruda nurka. Kui me seda teeme lähemegi me orust alla nii, et meie südamest puhub läbi öiselt jahe tuul ning selles südames ei ole kohta enam mõistusele. Me tunneme, et oleme kaotanud selle ainsa inimese, kes andis meile tiivad.
Selle asemel, et neid tundeid selgeks mõelda ja teha rahu eelkõige iseendaga kõrvetame me tihtipeale teiste tundeid ja tiibasid ehk õnne, et anda endale sellega kuidagi rahu. Vahel juhtub, et enda elust kõrvetatakse ehk tõrjutakse välja ka inimesed, kes soovivad olla sinu juures, et parandada su tiibu. See on osa nooreks olemise elust ja valust. Valus ja vahel äärmusteni viiv, aga vajalik.
Igat luuletust ma enda jaoks lahti ei mõtesta. Mulle meeldib luuletusi vaikselt oma mõtetes endale ettelugeda. Nautida sõnade voolavust ja ilu, mida need sõnad endaga kaasa toovad. Kui selle raamatuga lõpule jõuan ootavad minu raamaturiiulil veel Hendrik Visnapuu “Mu ahastus ja armastus” ning Andres Ehini “Udusulistaja”. Loodan, et kellegil tekkis huvi kasvõi lühema ning lihtsama luule vastu, mis on leitav Instagrammist.
by Inara Ein | juuni 23, 2020 | Avalehele, Blogimine, Elustiil, Kultuur
Kuidas leidsite enda tee feminismini ning kuidas jõudis asi veebiväljaande Feministeerium loomiseni?
Mulle on topeltstandardid ja ebaõiglane kohtlemine noorest peale silma jäänud, aga murdepunktiks võib vast pidada hetke 10 aastat tagasi, kui otsustasin juuksed lühikeseks lõigata ja kogesin igapäevareaalsust seetõttu teisiti.( Pikem kogemuslugu siin artiklis.) Teadlikult tajusin feministliku hoiakut enda mõttemaailmas paar aastat pärast juukselõikust, kui veetsin vabatahtliku programmi raames aasta Madriidis. Kohtasin seal vägevaid feministe, kes ja elavat sotsiaalpoliitilist liikumist, mis mõtestasid igapäevaseid personaalseid ja poliitilisi küsimusi feministlikust perspektiivist.
Eestisse naastes hakkasin otsima kohalikku skeenet ja leidsin feministliku kultuurifestivali LadyFest Tallinna tegijaid, muuhulgas Aet Kuusiku ja Brigitta Davidjantsi. Feministeeriumi tiimi kutsus meid kuus aastat tagasi Kadi Viik. Teda häiris pikka aega, et naiste häält polnud ühiskonnas kuulda. Soolisest võrdõiguslikkusest ja feminismist räägiti riigiametnike ja organisatsioonide tasemel, aga puudu oli platvorm, kus saavad sõna erinevad feministid ja feminismi suunad. Nii alustasime neljakesi – Kadi Viik, Aet Kuusik ja Brigitta Davidjants ja mina – Feministeeriumi veebiväljaandega, mis tähistas sel aasta viiendat tegutsemisaastat. Praegu töötab toimetuses eestikeelse lehe toimetajatena Kadi Viik ja Aet Kuusik, venekeelse lehe toimetajana Tanja Muravskaja ja projektijuhi-korraldajana mina.
Mis on Teie jaoks feminism?
Loe Feministeeriumi veebiväljaannet ja saad teada!
Mis fraas, sõna või lause ärritab Teid enim, kui juttu tuleb feminismist?
Kui inimesed alustavad oma arvamuse avaldamist lausega “Ma pole feminist, aga…” ja millele järgneb ilmselge feministlik seisukoht.
Tänapäeval tunnevad aina nooremad neiud, et ei vasta ilustandarditele, mis ühiskond loonud on. Miks on need standardid nii ranged ja mõjutavad juba väga noorte neidude enesehinnangut
Toimetaja Aet Kuusik on kirjutanud kehapositiivsusest, mille idee lähtub arusaamast, et ilu on konstruktsioon ning et see konstruktsioon ei tohiks rikkuda inimese võimet tunda enesekindlust või eneseväärikust, sõltumata sellest, millise kehaga on tegemist. Noorena oleme igasugustele sõnumitele vastuvõtlikumad. Pealegi tuleb reklaam ka aknast ja uksest sisse pidevalt. Kahjuks on nii, et kui ümberringi ei kõla alternatiivseid kehapositiivsemaid hääli, siis jääbki mulje, et on üks õige standard ning et seda saavutamata pole me kunagi piisavalt head.
Kuidas saab üks noor tütarlaps olla üle meediamaastikul levinud ilustandarditest?
Mina soovitan võtta hetke ja vaadata kriitilise pilguga üle, milliseid inimesi ja organisatsioone sotsiaalmeedias jälgid. Tarbime igapäevaselt nii palju sõnumeid ja visuaale, vahel isegi aru saamata, et üks või teine paneb meid halvasti tundma. Küsi endalt, kes tekitab sulle tunde, et sa pole piisav, et sul on midagi puudu või et sa jääd millestki ilma. Eemalda julgelt need allatirijaid ja otsi juurde teisi, kehapositiivsemaid eeskujusid.
Tihtipeale on just noortel millegipärast arusaam, et feministid on tusased ning vihkavad mehi. Miks selline arusaam on levinud?
Kahtlustan, et samal põhjusel miks on selline arvamus teisteski vanusegruppides levinud. Enda keskkoolikogemuse peale mõteldes ei meenu just palju hetki, kus võrdsest kohtlemisest, süsteemsest ebavõrdsusest ja ebaõiglusest tähenduslikult ja mõistetavalt räägitud oleks. Vanemate eeskuju mõjutab ka kindlasti suhtumist, kuid mulle on jälle jäänud mulje, et Eesti noored on juba palju teadlikumad erinevatest teemadest, kaasa arvatud feminismist ja sellest mis selle point on.
Kuidas suhtute lausesse “ Mehed ei saa olla feministid”?
Ikka saavad. Minu partnerid on olnud ja on feministid. Oluline on, et inimene on valmis tegema vajalikku mõttetööd, et mõista ühiskonnas levinud ebavõrdsust ja ebaõiglust ning reflekteerima enda positsiooni suures pildis. Meestel võib olla seda keerulisem teha, kuna nad pole kogenud sellist, igapäeva pisiasju mõjutavat ebavõrdsust omal nahal ning kui on, siis tihti jääb puudu vestluskaaslastest, kellega neid kogemusi mõtestada. Pingutada tasub, sest tulemuseks on kõigile mõnusam elu.
Ehk said nüüd mõtted selgemaks ja loodan väga, et tekkis ka sügavam huvi uurida Feministeeriumi veebiväljaaannet. Lisaks sellele soovitab Nele Laos uurida ka Bitch Media veebiväljaannet,Ann Friedemani uudiskirja Debuki blogi. Kui lugemisest juba väsimus tekib kuula Feministeeriumi ” Ära kaaguta!” ning Guilty Feministi podcast’i. Kui oled aga rohkem intagrammi inimene leiad mitmeid influentsereid kasutades hastage. Näiteks, #sexistads #bodypositive #bodyneutrality #bodykindness #uglymakeuprevolution
Feministeeriumi kollektiiv nende 5. sünnipäeva peol. Vasakult: Nele Laos, Kadi Viik ja Aet Kuusik. Pildilt puudub Tanja Muravskaja.
by Marika Juusu | juuni 18, 2020 | Avalehele, Disain, Elustiil, Rõivadisain
Järgmise Tallinna rakenduskunsti triennaali kuraatoriks saab Taani klaasikunstnik ja kunstiajaloolane Stine Bidstrup, kelle pakutud kontseptsioon keskendub läbikumavuse fenomenile kaasaegses kunstis ja ühiskonnas laiemalt. 8. Tallinna rakenduskunsti triennaal avatakse Kai kunstikeskuses 28. mail 2021.
Stine Bidstrupi kuraatorikontseptsiooni keskmes olev läbikumavuse idee saab aluseks triennaali peanäitusele “Kumab läbi”, kus teeb kaasa paarkümmend kunstnikku. Neljandik neist valitakse välja Eesti kunstnike seast, selle tarvis teeb kuraator suvel Eestisse ka stuudiovisiite.
Triennaali peakorraldaja Merle Kasoneni sõnul võlus välja valitud kontseptsiooni puhul, et teema võimaldab suhestumist erinevatel rakenduskunsti valdkondadel, ent samuti selle laiem ühiskondlik kõlapind. “Nagu Stine välja tõi, siis olenevalt kontekstist võib läbikumavus paljastada midagi varjatut või varjata midagi näiliselt nähtavat,” selgitas Merle Kasonen.
Näiteks viitab Stine Bidstrupi sõnul laialdane klaasi kasutamine ja läbipaistvuse taotlemine kaasaegses linnakeskkonnas võimule ja majanduslikule jõukusele ning läbipaistvus võrdsustatakse avatusega. Samas võib selle taga – olgu siis arhitektuuris või poliitikas -, olla hoopis soov midagi varjata. “Sisse ja välja vaatamine ei toimu alati võrdsetel tingimustel – väline läbipaistvus võib endas peita kinniseid võimustruktuure ning hierarhiaid. Ka läbipaistmatus võib olla väärtus ning vahel lausa hädavajalik,” selgitab Stine Bidstrup, kes soovib oma kuraatorinäitusel keskenduda nende kahe ala vahele ehk läbikumavusele.
Taani klaasikunstnik, kunstiajaloolane ja õppejõud Stine Bidstrup uurib oma loomingus optilisi fenomene ning tõlgendab ja loob klaasskulptuuride, -installatsioonide ning videote kaudu utoopilisi arhitektuurseid visioone. Teda huvitab taju, konteksti ja vaatenurga mõju visuaalse info mõistmisele ning ka see, kuidas inimese silm ja aju tegelevad pidevalt ümbritseva määratlemise ja mõtestamisega.
Bidstrup on lõpetanud Rhode Islandi disainikooli ja Taani Kuningliku Kunstiakadeemia disainikooli ning kunstiajaloo eriala Kopenhaageni Ülikoolis. Ta on õpetanud nii Taanis kui ka mujal riikides. Bidstrupi stuudio asub Kopenhaagenis, klaasi käib ta puhumas Rootsis. Teda esindavad Helleri galerii New Yorgis ja FUMI galerii Londonis.
8. Tallinna rakenduskunsti triennaal avatakse Kai kunstikeskuses Tallinnas Noblessneri sadamalinnakus 28. mail 2021 ning see jääb külastajatele avatuks 15. augustini 2021.
Tallinna rakenduskunsti triennaal on aastast 1997 toimuv rahvusvaheline kunstisündmus, mida korraldab MTÜ Tallinna Rakenduskunsti Triennaali Ühendus. Triennaali eesmärgiks on aidata kaasa kaasaegse aktuaalsete teemadega tegeleva probleemi- ja ideepõhise rakenduskunsti arengule.
by | mai 30, 2020 | Avalehele, Elustiil, Ettevõtlus, Finants, Persoon
Maailma tuntuima krüptoraha bitcoini nime on tänaseks kuulnud praktiliselt igaüks. Kui paluda keskmisel eestlasel paari lausega kirjeldada, millega täpsemalt tegu, saame üldjuhul vastuseks kohmetu mõttepausi. „Midagi kallist ja kättesaamatut“, leiaks vast enamik. „Midagi väga tehnoloogilist ja keerulist“, vastaksid pärast pikemat mõtlemist kindlasti paljud. Täpselt nii ju tegelikult ongi! Olen enam kui kindel, et plokiahelate süsteemist, millele krüprokulla kaevandamine on üles ehitatud, ei saa enamik isegi kaudselt aru.
Maikuu keskel toimus kolmandat korda bitcoini ajaloos märgilise tähtsusega sündmus, kui kaevandamisest saadavate bitcoinide hulk vähenes poole võrra. Formaalse loogika kohaselt oleks see krüptomaailma suursündmus pidanuks bitcoini hinna hetkega kahekordistama, kuid viimast ei juhtunud. Koroonakriisi algusest rohkem kui 150% väärtust kasvatanud krüptokuninga hind jõudis kümne tuhande dollari piirini hoopis nädal varem ja kukkus seejärel ootamatult tunniga 15%, kui Bitfinexi kõige edukam kaupleja ootamatult kadus. Suur vaal, kes oli bitcoini kommuunis tuntud jamesbondiliku numbrinimega Joe007 jättis 7. mail oma Twitteri kontole ka hüvastijätukirja. Konto kustutamise tõttu pole krüptomaailma salaagendi sõnum küll enam nähtav, kuid paljud tema jälgijad jõudsid teatest screenshot´i teha. Salapärane vaal kustutas oma andmed ka Bitfinex´i avalikust statistikast, mistõttu haihtus ka info selle kohta palju ta teeninud on, aga ka selle tänase kursiga rahalisse vääringusse ümberarvutatuna on summa pehmelt öeldes üüratu.
Olen enam kui kindel, et paljud krüptoinvestorid soetasid pooldumise eel arvukalt bitcoine lootuses need nüüd poole kallimalt maha müüa. Tõsi, ajutise languse tegi kuulus krüptoraha vahepeal küll tagasi, aga suures plaanis võib seda pigem paigaltammumiseks pidada, sest nädal enne pooldumist oli hind sama.
„Elu nagu Hollywood´i ulmefilmis“, vastaks paljud, kel krüptoraha teema võõras, kui nad minu ülevaate lugemisega on jõudnud eelmise lõigu lõppu. „Oled ikka kindel, et selle salaagent Joe007 taga peitus üks inimene, mitte mõni internetikelmustega tegelev IT kuttidest pande?“, uuriks mõni terasem lugeja edasi. „Muidugi mitte!“, on minu kindel vastus. Kogu krüptomaailm on aastal 2020 veel üks suur metsik lääs, kus vaid nutikamad ellu jäävad.
„Teadmised on võim“, kuulutas Francis Bacon juba seitsmeteistkümnendal sajandil ühte elu põhitõde, mis sobib ideaalselt ka krüptorahamaailmas toimuvat iseloomustama. Fakt on see, et valdava enamiku jaoks jääb plokiahelate süsteem tuumafüüsikaks ja ka kogu krüptorahamaailm hoomamatuks ulmefilmiks, mis tundmatusse valdkonda investeerimise asemel kannab põgusalt kokku puutuja jaoks pigem meelelahutuse eesmärki. Järgmine bitcoini poolitumine toimub alles nelja aasta pärast, aga seni kuni te ise veel krüptovaluutasse investeerida ei julge, kutsun üles lugema esimest eestikeelset põnevusromaani „Instagrami identiteet“, mille keskseks teemaks ongi just krüptoraha ja sotsiaalmeedia.
Allan Keian
kirjanik, krüptoraha ekspert
by Marika Juusu | mai 22, 2020 | Elustiil, Ettevõtlus
Virtuaalne Piimapäev leiab aset esmaspäeval 1. juunil kell 18.00 Piimandusmuuseumi Facebooki lehel. Lisaks sellele, et see päev on lastekaitsepäev, on ta veel lisaks ka rahvusvaheline piimapäev. Just sellel pidulikul päeval avab Piimandusmuuseum virtuaalselt muuseumi uksed ning pakub lustakat meelelahutusprogrammi.
Piimandusmuuseumi juhataja Anneli Siimussaar: “Kui varasemad aastad on Piimapäev toonud muuseumi õuele ligi tuhatkond külastajat, siis tänavu, mil Piimapäev leiab esmakordselt aset virtuaalselt, siis miks mitte jõuda seekord ligi kümnete tuhandete inimesteni. Seda enam, et Piimapäev on järelvaadatav.”
Virtuaalne Piimapäev on meelelahutussaade kogu perele. Saab seiklust ja nalja. Sekka pillimängu ja laulu armastatud lõõtsamängjalt Henrik Hinrikuselt ja Sander Kahult. Tutvustame Piimandusmuuseumi põnevaimaid eksponaate.
Vaatajad saavad vastata erinevatele tähelepanu küsimustele ja piimapäeva lõpus loositakse rikkalikud kinkekotid erinevate piimasaadustega meie piimatööstustelt.
Piimapäevast võtab osa uus Piimapiiga, kes varakevadel Mulgimehele külje alla tikkus, kuid viimasel on teised väljavaated. Piimapiiga uue silmarõõmuga saate tutvuda virtuaalsel piimapäeval 1. juunil kell 18.00.
by Helena Karu | mai 22, 2020 | Avalehele, Blogimine, Elustiil, Ettevõtlus, Film, Foto, Helena Karu, Ilu & Mood, Kultuur, Persoon
Kui vana oled ning millega tegeled?
Olen Rosanna Arba, vabakutseline jumestaja-grimmikunstnik. Hetkel olen 21-aastane. Lõpetasin õpingud Grimmikoolis 2019. aastal ning pärast seda alustasin kohe tööd jumestajana ning grimeerijana erinevate projektide raames. Iluvaldkonna kõrvalt tegelen juba kolm aastat ka promotööga ning toodete reklaamimisega. Promootorina töötan erinevatel üritustel, poodides ja klubides.
Läbi milliste loominguliste tegevuste ja kunstivormide meeldib sulle end väljendada?
Armastan väljendada enda loomingulist poolt läbi käsitöö ja joonistamise. Olen väga suur realismi austaja ning armastan luua töid, mis on silmaga nähtavad ja katsutavad. Kõige rohkem meeldib mulle luua enda kätega, kuna tunnen, et sellisel viisil on mul kõige rohkem kontrolli ja tunnetust oma töö üle. Teen eriefektidega grimmitöid ning ilujumestusi. Tööde teostamisel läheb lisaks kätele veel muid vahendeid vaja, seega on mul 90% ajast abiks pintslid, spaatlid või švammid. Nende abiga saan lisada oma töösse kindlaid detaile, mida soovin näha lõpptulemuses.
Joonistamine ja maalimine ei ole küll mu kõige tugevamad küljed, kuid vahel siiski haaran kätte pliiatsi või pintsli ning loon paberile midagi, mis on mind inspireerinud. Üldjuhul aitavad joonistamine ja maalimine mul emotsioone väljendada ning samuti on see hea viis lõõgastumiseks.
Grimmikooli eksamitööd. Vasakul: The Revenant – Hugh Glass (habe ja vuntsid on Rosanna tehtud), foto autor Janika Olup; paremal: Zombie (Rosanna tehtud on mask ja parukas), foto autor Rosanna Arba.
Oled õppinud nii Grimmikoolis, käinud koolitustel kui ka arendanud end omal käel. Kuidas võrdleksid erinevaid õppimis- või enesetäiendamisviise, millega kokku puutunud oled?
Soov õppida grimmikunstnikuks tekkis mul gümnaasiumi viimasel aastal. Selle eesmärgi ma endale seadsin ja ka saavutasin. Kuid nagu iga uue ametiga, ei õpi sa kõike selgeks ühe kooli, aasta või kursusega. Õppimine jätkub ka peale kooli lõpetamist, seetõttu õpin jätkuvalt juurde.
Tõsi on see, et sain kätte Grimmikooli tunnistuse ja kutsetunnistuse, aga koolist sain ma ainult baasteadmised. Neile tuginedes hakkasin pärast kooli iseseisvalt tegutsema. Reaalseid kogemusi hakkasin saama tööd tehes.
Selleks, et saada töös nii heaks kui võimalik, võtsin juurde nii kooli ajal, kui ka pärast kooli lisakursuseid, mis olid seotud jumestamisega ja soengute tegemisega. Need koolitused on kahtlemata väga kasuks tulnud, et osata klientide soove täita.
Kuna jumestamise ja grimmikunsti õppimine algas iseseisvalt, siis olen väga palju märganud erinevust selles, kas õpid omal käel internetile ja raamatutele tuginedes või kas õpid aastatepikkuse kogemusega ekspertide käe all. Mõlemal õppimise viisil on omad eelised ja puudused.
Isiklikult soovitan käia ka koolis või koolitustel. Põhjuseks toon välja asjaolu, et õpetajate abil saavad selgeks õiged tehnikad, mille abil saab hiljem ise ennast iseseisvalt edasi arendada või luua õigetele tehnikatele tuginedes omaenda stiil. Samuti märkab koos juhendajaga õppides rohkem olulisi nüansse, mida sa teed õigesti või valesti. Selle põhjal oskavad juhendajad sind suunata paremate ja lihtsamate moodusteni, et saaksid saavutada soovitud tulemuse.
Kuidas jõudsid grimmi ja üleüldse jumestuse juurde?
Ilujumestus on olnud mu elus juba väga noorest east. Tegelesin iluvõimlemisega ligi kümme aastat, kuni sain neliteist. Viimastel aastatel kasutasime rühmaga võistlustel jumestust, et välimused oleksid esinedes sarnased ja efektiivsemad. Nendest kogemustest sain endale põhiteadmised meikimisest, kuid tol ajal ei oleks arvanud ega uskunud, et jumestamine saab minu elukutseks.
Grimmikunstiga puutusin kokku esmakordselt 16-aastaselt, kui hakkasin uudishimust netiõpetuste järgi katsetama Halloween’i jaoks grimme. Soetasin odavad materjalid, mis sobisid algajale, ning nendega katsetamisest tärkas minus armastus grimmi vastu. Kuna eelnevalt meeldis ja ka praegugi meeldib mulle kõik, mis on seotud horror’i ja õudusfilmidega, siis grimmikunsti avastamine oli minu jaoks kui saatuse poolt määratud. Kui hakkasin õppima ja katsetama erinevaid viise ja tehnikaid, siis enamasti ammutasingi inspiratsiooni kas filmidest/sarjadest või sotsiaalmeediast teiste kunstnike töödest.
Grimmi- ja jumestuskunsti avastamine on mulle ainult positiivselt mõjunud. Tänu sellele olen saanud aastate jooksul seada endale arendavaid eesmärke, mille tulemusena olen saanud muuta hobi oma tööks.
Mis on sinu meelest parimad veebilehed ning sotsiaalmeediaplatvormid inspiratsiooni saamiseks ja/või õppimiseks?
Kõige olulisemateks inspiratsiooniallikateks võin julgelt pidada Instagrami ja Youtube’i. Instagramis leidub tuhandeid kontosid kõigist valdkondadest, mida saab jälgida just selle eesmärgiga, et oma mõttemaailma ja väljavaateid laiendada. Kontodelt leiab väga palju pilte ja videoid, mis panevad tahtma katsetada uusi asju või annavad just hoogu juurde enda ideede arendamisele.
Youtube on suurepärane keskkond õppevideote leidmiseks. See leht sisaldab tänapäeval õpetusi kõige kohta, mida hing vaid ihaldada võib. Kui ei leidu konkreetset õpetust, siis saab vähemalt kindla peale erinevaid näpunäiteid, mida oma tegevuses rakendada.
Mis on vabakutselise töö plussid ja miinused?
Usun, et paljud, kes töötavad vabakutselisena mingil alal, tunnevad aega-ajalt erinevaid tõuse ja mõõnasid. Olen leidnud, et selline eluviis on tegelikkuses väga põnev, kuna aastate jooksul satub ette mitmeid väljakutseid, mis kujundavad sinust omapärase ja kogenud inimese.
+ Suureks eeliseks vabakutselise elustiili juures on vaba graafik. Sul on võimalus luua selline graafik, nagu sulle endale sobib vastavalt sellele, kui tihti või harva soovid tööd teha. Saad võtta vastu just nii keerukaid või lihtsaid töid, nagu soovid. Kuid sellega ei tasu minna liiga mugavaks ja tasub siiski võtta vastu uusi ja põnevaid väljakutseid, mis aitavad arengule kaasa.
+ Vaheldusrikas eluviis. Enamik tööotsi tuleb pakkumistena erinevatelt isikutelt või firmadelt, kes soovivad tellida meigiteenust erakliendina või projektide jaoks ning üldjuhul samasugust tööpäeva ei esine kunagi. Kliendid ja üritused on juba ise erinevad ning kogemused, mis nendega kaasnevad, on samuti eriilmelised.
– Tööde leidmine on vahel keerukas. Kui ei ole hooaeg, mil toimuksid mitmed üritused, peod või sündmused, mille jaoks tellitakse meiki või grimmi, siis võib olla töö osas kerge põud. Nendel momentidel, kui jumestustööde nõudlus ei ole piisavalt suur, tuleks ikkagi end sotsiaalmeedias nähtaval hoida ning igal võimalusel ennast välja pakkuda.
– Üheks suurimaks miinuseks on ebastabiilne sissetulek. Kunagi ei tea, milline võib tulla järgmise kuu klientuur ning kas või kui palju sind kutsutakse projektidele.
Mis on su eesmärgid ja unistused? Mida tahaksid kindlasti saavutada?
Unistuste peale olen tihti mõelnud, kuid pole siiani suutnud endale tekitada kindlat suurejoonelist unistust. Minu ainus suurim unistus on alati olnud saada õnnelikuks ja püsida õnnelik. Selle nimel töötan ma pidevalt. Üldjuhul leian õnne läbi eesmärkide saavutamise. Eesmärgid ongi minu jaoks nagu väikesed unistused. Näiteks kui olen avastanud, et soovin saavutada mõne kindla unistuse ehk eesmärgi, siis pean eelnevalt läbi töötama paar teist etappi, et selle unistuseni jõuda.
Etappide läbimine võib vahel kujuneda keerukaks, kuid kui olen ülesannetega hakkama saanud, siis on tunne fantastiline. Iga katsumuse ületamine on alati olnud seda väärt. Samuti need kogemused ja teadmised, mida oma teekonnal saanud olen, on nagu pusletükid, mis aitavadki moodustada unistuste elu.
Nooruse tõttu ei ole ma ka avastanud kõiki võimalusi, mis maailmal pakkuda on. Iga aastaga olen juurde leidnud uusi ja huvitavaid tegevusi, millega tahaksin ka ise mingil määral tegeleda. Selle tõttu on ka raske seada endale ühte kindlat suurt unistust. Tänapäeval on piiramatult palju häid viise enda arendamiseks.
Mida sulle veel teha meeldib peale ilu- ja kunstivaldkonnas tegutsemise?
Armastan väga sportimist ja tantsimist. Leian, et kõige parem viis stressist ja kogunenud pingetest vabanemiseks on just korralik treenimine või tantsimine, mille abil saab enda emotsioone välja elada. Isiklikult naudin akrobaatilisemaid treeninguid, kuna pidevale seisvale tööle vahelduseks on hea keha venitada ja energia voolama panna.
Akrobaatika ja venitamisega saan arendada keha painduvust ja graatsilisust, kuid samal ajal ka jõudu ja vastupidavust. Töötan pidevalt selle nimel, et leida tasakaal töö ja trenni vahel.
Enne meigitöösse süvenemist pakkus mulle rohkelt huvi fotograafia. Põhiteadmiste kättesaamiseks läbisin ka kaks fotograafia kursust, mis olid mulle suureks abiks, et tegutseda edasi iseseisvalt. Grimmimaailmas tegutsedes olen oma fotograafia-alaseid teadmisi rakendanud meigitööde pildistamisel. Esimeste grimmitööde pildid tegin peegelkaameraga katsetades ja oma stiili avastades.
Hobikorras tegelesin paar aastat tagasi ka muusikaga. Olen õppinud kitarrimängu, mis on mulle siiani väga südamelähedane, kuid viimastel aastatel ei ole ma sellega kuigi tihti tegelenud. Muusika üleüldiselt on olnud ka suur osa mu elust kogu aeg ja igal moel, seetõttu loodan, et saan siiski muusika tegelemisega tagasi järje peale.
Too välja mõni inspireeriv moto või tsitaat, mis sind innustab.
Minuga on aastaid kaasas käinud lause „do what you love, love what you do“ (tee, mida armastad ja armasta seda, mida teed). Olen juba noorest east teadnud, et tulevikus tahan kindlasti omada ametit, mida ma tõeliselt naudin. Selle nimel olen alati olnud valmis töötama ja end pidevalt arendama, et jõuda selle eesmärgini, kuna selles peitub ka suur osa õnnelikkusest.
Antud tsitaat võib paljude jaoks suhteliselt klišeelikult mõjuda. Isegi mind on see lause vahel pigem naerma pannud ning teiste töökaaslastega oleme selle üle nalja visanud, kuid reaalsuses on tsitaadi põhimõte siiski väga motiveeriv.
Kes on su eeskujud ja mida oled neilt õppinud?
Rohkelt on mind inspireerinud USA jumestaja-grimmikunstnik Lauren Mychal, keda tuntakse rohkem Youtube’i keskkonnas ilutegijana ning hüüdnime Mykie järgi. Tema Youtube’i kanali Glam&Gore avastasin 2016. aastal, kui otsisin grimmikunsti kohta infot ja inspiratsiooni.
Minu kõige esimesed terviklikud grimmikunsti-tööd valmisid just nimelt tema õpetlike videote järgi. Õppisin Mykie’lt palju erinevate tehnikate ja materjalide kohta, millega oli võimalik luua erinevaid efekte või luua terviklikke töid. Kuni tänase päevani kasutan tihti just samu tehnikaid, mida õppisin temalt juba alguses.
Kui grimmikunsti rohkem süvenesin, siis avastasin endale juurde kaks äärmiselt andekat meigikunstnikku, kelleks on Vincent Van Dyke ja Ve Neill. Nende kahe kunstniku tööd andsid mulle aimu, kuhu tahaksin ka ise oma töödega jõuda.
Eriti inspireerivad mind Vincent Van Dyke’i tööde eriefektid. Tema looming on väga elutruu ning vahel isegi petab täielikult ära, et tegu pole reaalsete objektidega. Just sellisele tasemele sooviksin ka ise jõuda ning seetõttu hoian end kursis oma lemmikkunstnike tegemistega, kelle tööde tõttu olen grimmikunsti armastama hakanud.
Kus saab sinu tegemisi ja loomingut sotsiaalmeedias jälgida?
Minu jumestus- ja grimmikunsti töid saab jälgida nii Instagramis kui ka Facebookis.
Instagram: @rosannamakeup
Facebook: Makeup by Rosanna A.
https://www.facebook.com/makeupbyRosannaA/
Minu personaalne Instagrami konto on @rosanna.arba. Seal postitan ka oma vabaaja tegevustest ning muust huvitavast.
Intervjueerija Helena Karu
Vasakpoolse foto autor: Janika Olup, parempoolse foto autor: Michele Teder
Fotode autor: Janika Olup
Fotode autor: Rosanna Arba
Foto autor: Kalle Veesaare
Fotode autor: Eliise Sepp
Fotode autor: Aili Puss
YU Media
Fotode autor: Rosanna Arba
Fotode autor: Rosanna Arba
YU Media
by Carmen Suurkivi | mai 14, 2020 | Avalehele, Blogimine, Disain, Elustiil, Ilu & Mood, Rõivadisain
Üha populaarsemaks muutub läbi erinevate sotsiaalmeedia kanalite riiete ost ja müük. Mida rohkem väldime ebaeetilise tootlusega riietepoode ja ostame neid second hand poodidest, seda rohkem vähendame oma ökoloogilist jalajälge. Vastavalt olukorrale eelistame siiski hetkel ostlemist internetipoodides poes käimisele ning selleks on loodud erinevad platvormid.
Nendeks on näiteks Depop, eBay ja Etsy ning Eestis hiljuti lisandunud Basaar äpp. Nimetatud rakendustest populaarseim on Depop ning seda just sellepärast, et seda on kõige mugavam ja lihtsam kasutada. Depop’is müümiseks on vaja luua PayPal kasutaja, mis vastutab rakenduses tehtud maksete eest nii, et müüja ei pea kartma pettust. Kuna eelnimetatud rakendused võtavad igalt ostult teenustasu, kasutatakse selleks ka Instagrami. Seal on müüjatel vabadus ise valida, kuidas toimub toodete kätteandmine ja kui palju nad oma toodete eest raha soovivad saada. Paljud Instagrami müüjad teevad erinevaid pakkumisi ja allahindlusi ning edukamad korraldavad ostlejate vahel giveaway’sid.
Miks on Instagrami kaltsukad nii populaarsed? Müüjad ja ostjad Instagramis on enamasti kõik noored, ehk neil on mugav üksteise käest riideid osta. Sellest on saanud juba väga kokkuhoidev kommuun ja tänu sellele tekib riideid ostes sama tunne, nagu ostaks neid oma sõbrannadelt. Müüjad toetavad üksteist ja keevat konkurenti sel platvormil paista ei ole. Samuti pole ka väga formaalset müüja ja kliendi vahelist suhet, omavaheline suhtluski toimub peaaegu sõprustasandil.
Oma riiete müümisel kodust on väga oluline roll tootefotodel, mida ilusam pilt, seda paremini tõmbab ostuhuviliste tähelepanu. Väga suvaliste piltidega on võimalik muuta riided vähem atraktiivseks ja selle vältimiseks on kasulik natuke pingutada. Parim valik piltide tegemiseks oleks kasutada kaamerat, aga väga hästi sobivad ka hea valguse käes tehtud telefonipildid. Ja võimalusel ikka taga-, mitte esikaameraga. Kõige parema kvaliteediga pilte saab teha naturaalse päikesevalgusega. Pilvisel päeval piltide tegemiseks läheks juba vaja kaamerat, sest tuhmi valgustusega ei tööta telefoni kaamera värvidega samamoodi, kui hästi valgustatud ruumis. Kvaliteetne valgus on oluline selleks, et pildilt paistaks eseme tekstuur ja täpne värv. Kuna tegemist on kasutatud riiete müügiga, on oluline, et piltidel oleks näha ka võimalikud plekid või defektid.
Muidugi müüvad paremini riided, mis on pildistatud inimese seljas, mitte lihtsalt riidepuu peal rippumas. Kasulik on teha pigem palju erinevaid pilte erinevate nurkade alt ja poosidega.
Kuigi tootepiltide juures on kõige olulisem nende praktilisus, annab neile väga palju juurde nende esteetika. Populaarsemate müüjate puhul märkame, et pildid on näiteks kõik tehtud täiesti valge seina ees, või on taustaks taimed ja muud taolised elemendid. Kindla pildistiiliga tekib müügikontol feed, nagu füüsilistes poodideski on oma kujundusstiil.
by Helena Karu | mai 6, 2020 | Avalehele, Disain, Elustiil, Helena Karu, Kultuur, Kunst, Persoon, Rõivadisain
Kui vana oled ja millega tegeled?
Olen 19-aastane ning töötan restoranis.
Foto autor Avely Tamm
Kas praegune eriolukord seoses COVID-19 pandeemiaga on võimaldanud sul rohkem kunstile pühendada ja näiteks loomingulisusele kaasa aidanud või mitte?
Kindlasti on mul viimasel ajal olnud palju rohkem aega, et kunstiga tegeleda, aga samas olen märganud, et motivatsiooni on vähem. Eriolukorra esimesed nädalad olid eriti rasked, kuna teadsin, et mul on üle pika aja rohkem vaba aega, et midagi luua, aga inspiratsiooni ja ideid ei olnud peaaegu üldse. Viimasel ajal olen aga oma loomingulisuse tagasi saanud ning proovin pea iga päev kasvõi midagi joonistada või maalida.
Kas oled kunstiga tegelenud juba pikemat aega, näiteks terve elu, või on tegu mõne värskema huviga?
Olen olnud kunstihuviline nii kaua, kui ennast mäletan. Kunstnikuks saamine oli ka minu esimene suur unistus. Põhjalikult hakkasin sellele pühenduma umbes 4-5 aastat tagasi, kui seadsin endale eesmärgiks õppida inimesi realistlikult joonistama.
Kas oled käinud kunstikoolis või -ringis?
Võib-olla lasteaias või algklassides osalesin ka mõnes ringis, aga otseselt kunstikoolis ei ole ma mitte kunagi käinud. Põhiliselt olen kõik ise õppinud.
Kust saad inspiratsiooni?
Peamiselt saan inspiratsiooni internetist. Jälgin juba pikemat aega Instagramis erinevaid kunstnikke ning nende töid. Kasutan ka Pinteresti, kuna sealt on võimalik leida väga huvitava kompositsiooni või värvivalikuga pilte. Kuna olen keskendunud peamiselt realismile, siis on erinevate kuulsuste ning tuntud fotograafide pildid samuti suureks abiks. Samuti inspireerivad mind loodus ja inimesed mu ümber.
Millised tehnikad on kõige meelepärasemad? Milliseid tehnikaid tahaksid juurde õppida või paremini omandada?
Ise eelistan kindlasti traditsioonilist kunsti, kuid olen mõned korrad proovinud ka digitaalselt midagi luua. Kasutan väga erinevaid töövahendeid, aga minu isiklikeks lemmikuteks on värvipliiatsid, erinevad markerid ning akrüülvärvid. Lisaks neile armastan kasutada ka tekstiilivärve ja -markereid. Kindlasti soovin ennast veelgi arendada ning alles hiljuti hakkasin rohkem kasutama akvarelle. Järgmiseks suuremaks eesmärgiks on õlivärvidega katsetamine.
On sul mõni iidol? Kes?
Mulle on alati olnud suureks inspiratsiooniks ja eeskujuks tuntud kunstnik Vincent van Gogh ning tema tööd. Nende stiil ja värvikasutus on mulle algusest peale väga meeldinud. Lisaks sellele on tema lugu samuti inspireeriv, kuna oma elu jooksul puutus ta kokku väga mitmete takistustega. Vaatamata kõigele jäi ta siiski alati endale kindlaks ning püüdles oma unistuste poole. Ta on öelnud, et kõik, mis on tehtud armastusega, on tehtud hästi. Kunsti tehes olen päris mitmeid kordi olnud olukorras, kus ma ei ole oma loominguga rahul, kuid see tsitaat on mind alati inspireerinud ning seetõttu olen oma töid hakanud vaatama hoopis teise pilguga.
Millega tegeled vabal ajal peale kunsti?
Olen huvitatud filmindusest, armastan vabal ajal erinevaid filme ning sarju vaadata. Tegelen natuke ka fotograafiaga, mängin ukulelet ja loen raamatuid. Lisaks sellele meeldib mulle väga reisida, muusikat kuulata, kontsertidel käia ja sõpradega aega veeta.
Millised on su tulevikuplaanid?
Hetkel on plaanis kandideerida erinevatesse ülikoolidesse nii Eestis kui ka mujal Euroopas. Kuna need koolid ja erialad on kõik üsna erinevad, siis ei oska veel täpselt öelda, mis minust sügisel saab. Kindel on aga see, et tegelen edasi kunstiga ning soovin töötada valdkonnas, mis oleks mingil määral kunsti või meediaga seotud. Lisaks sellele soovin tulevikus kindlasti rohkem reisida ja võimalikult palju erinevaid maid avastada.
Mida soovitaksid noortele, kes alles avastavad end kunstivaldkonnas või neile, kes alles üritavad leida seda valdkonda, mis oleks just nende kutsumus?
Neile, kes end alles kunstivaldkonnas avastavad, ütleksin kindlasti, et tuleks võimalikult palju harjutada. Ma tean, et seda ütlevad kõik, aga harjutamise teel on tõesti võimalik ennast väga palju arendada. Lisaks sellele soovitan kindlasti katsetada võimalikult paljude erinevate töövahenditega ja proovida erinevaid stiile – nii leiab igaüks just selle, mis talle kõige rohkem sobib ja meeldib.
Neile, kes oma kutsumust alles otsivad, ütleksin ma samuti, et proovida erinevaid asju ja olla kõige suhtes võimalikult avatud. Vahel võib uueks lemmikuks osutuda just mõni selline hobi või tegevus, mille proovimise peale varem isegi ei mõelnud. Ning samuti tuleks silmas pidada, et ei tohi end teiste inimestega võrrelda. Mõned teavadki juba varakult, millega nad tulevikus tegeleda soovivad, teistel aga läheb rohkem aega.
Kus saab sinu tegemistel ja loomingul silma peal hoida?
Minu tegemisi saab jälgida Instagramis. Loomingule on pühendatud kasutaja @mldraw.s ning igapäevastel tegevustel saab silma peal hoida minu põhikasutajal, milleks on @geelikam.
Intervjueerija Helena Karu
