Paljud peavad käsitööd vaid vanaemade harrastuseks. Aina enam võib moelaval aga näha kootud-heegeldatud-tikitud esemeid, alustades kampsunitest ja lõpetades käpikutega. Sealjuures võiks küsida – kuidas need käsitööliigid sinna jõudsid?

Kui rääkida kudumise ajaloost, tuleks alustada hoopis nõelkudumisest ehk nålbinding‘ust. Viimane termin pärineb Skandinaaviast, millega tehnikat tänapäeval enim seostatakse. Eriti rikkalik valik nõeltehnikaga seotud sõnu pärineb Soomest: neulakinnastekniikka ‘nõelkootud kinnaste tehnika’, kinnasneula ‘nõelkudumise nõel’, karjalakeelne nieglomus ‘nõelkootud ese’ jne. Kõige vanem säilinud nõelkootud ese on pärit Iisraelist umbes aastast 6500 eKr. Katkeid on pärit ka Taanist ja Hiinast. Hiinast leitud Tarimi jõe valglasse umbes 1000 aastat eKr maetud surnute seljas olid nõelkootud riided. Hiljem oli käsitööliik levinud üle maailma – Peruusse, Egiptusesse, Inglismaale ja mujale. Tänapäeval viljeletakse nõelkudumist endiselt Venezuela Pemoni indiaanlaste seas.¹

Foto: Pexels.com

Kuna Soomes polnud muinasajal tavaks surnuid põletada ning sealne pind ei säilita tekstiile hästi, pärinevad esimesed nõelkootud esemed umbes esimesest aastatuhandest pKr – kindakatked Eurast, Maskust, Köyliöst ja Kekomäkist ning kaks erinevat kinnast Tuukkalast. Järgmised vanimad kindad on säilinud aga 19. sajandist. Joutsenos pidid abielluda soovivad paarid tasuma kas rahas või nõelkootud kinnastes, kusjuures varrastel kootud kindaid ei aktsepteeritud.¹ Põhjus võib seisneda selles, et nõelkootud pinda on peaaegu võimatu harutada. Naised, ja isegi mehed, ei teinud mitte ainult halle töökindaid, vaid ka valgeid peokäpikuid, mida kaunistati punaste ja roheliste silmuste, narmaste (Lääne-Soomes) ja lõngaripatsitega (Ida-Soomes) ning mida oli kombeks tänutäheks kinkida. Pühapäevakinnasteks peeti mustvalgete või ümarate dekoratsioonidega labakuid. Tehti ka jouhikaid ehk mõne looma tugevatest karvadest kalameeste töökindaid, kusjuures Lääne-Karjalas pidid mehed need ise tegema.

Parikkalas eeldati 19. sajandi lõpul, et hästi varustatud majapidamises on 20 paari nõelkootud sokke-kindaid. Nõelu hoiti väga ja pärandati edasi. Selles tehnikas kootud esemeid enamasti ei müüdud (igaüks oskas neid isegi teha), ent oli ka erandeid. 20. sajandi alguses läks nõelkudumise piir läbi Sipoo, Tampere ja Kokkola, kusjuures piirist ida pool oldi tehnikaga tuttavad ja lääne pool oli ainus nõelkudumise pidepunkt Ålandi saared. Piir liikus aina ida poole ning teise maailmasõja ajal tunti selliseid kindaid juba Karjala kinnastena. Kuigi kudumine ja heegeldamine muutus järjest populaarsemaks ning nõelkudumise oskus hakkas ununema, oli nõeltehnika kuni 1950. aastateni siiski vägagi populaarne. Edaspidi aga võtsid kaks eelmainitud tehnikat Soome käsitöömaailma üle ning nõelkootud labakud jäid vaid metsatööliste ja põhjapõdrakasvatajate kanda, kes hakkasid varsti veekindlaid poekindaid eelistama.¹

Eesti maalamba säilitus- ja aretusseltsi andmetel pärinevad Eesti vanimad nõelkootud tekstiilikatked 12.–13. sajandist ning kuigi aja jooksul vajus tehnika unustusse, säilitasid sedasorti kindad pulmarituaalides siiski koha. Eesti matmispaikadest leitud nõeltehnika fragmendid on enamasti korrutamata jämedast villasest lõngast, ent Soomega on üks suur erinevus: kui Eesti kindakatketel on tugevad vanutamisjäljed ning rahvapäraselt kutsuti nõelkindaid viltideks või viltkinnasteks2, siis Soomes 1957. aastal läbi viidud uuringus selgus, et peaaegu keegi labakuid ei vanutanud.¹ Muidugi võib olla ka nii, et sadu ja sadu aastaid tagasi muudeti ka Soomes kindaid vildiks, lihtsalt enam mitte. Eestis on talletatud kümmekond 18. ja 19. sajandist pärinevat nõelkinnast.² Eesti muuseumide andmebaasist MUIS märgusõnadega “nõelkinnas” ja “nõelkindad” otsides välja tulevad esemed näevad põhjanaabrite omadest välja küll tagasihoidlikumad, ent mitmel paaril võib märgata värvilisi randmeosi ning Soome laadi alustamist. Tänapäeval on nii Eestis, Soomes kui ka mujal nõelkudumise vastu taas huvi tärganud. Korraldatakse kursusi ning koolitusi, et seda käsitööliiki elus hoida.

Iga eelneva lõigu juures võis märgata varraskudumise võitu nõelkudumise üle. Nii see tõesti oli. Varraskudumise tekke kohta pole kuigi palju andmeid. Arvatakse, et see arenes välja nõeltehnikast Rooma-aegses Egiptuses, kus valmistati sukki ja sokke. Paiku ja aegu on siiski raske tuvastada, sest leiukoht ei tähenda katke pärinemist just sealt ning tihti on katkeid keeruline dateerida. Esimesed dateeritavad kudumid on 13. sajandi Hispaania padjad ning Egiptuse sokid. Kudumise ajaloo uurija Richard Rutt on väitnud, et vanasti kooti vaid ringselt, ning kuigi varem võidi pahempidiseid silmuseid kandade tarvis kududa, hakati neid kaunistusena kasutama alles 16. sajandi keskosast alates. 19. sajandiks oli tasapinnaline kudumine muutunud täiesti tavaliseks.⁴ Tänapäeval toodetakse kudumeid masinatel, ent kudumine on laialt levinud harrastus igal pool üle maailma ning pea iga kultuuri tähtis osa. Kusjuures kudumistehnika variatsioone on sadu ja need erinevad regiooniti. Eestist on pärit näiteks Haapsalu pits ja spetsiifilised kirikinnaste ja vitste tüübid. Viimastel aastatel on moelavale jõudnud tuhandeid eriilmelisi kudumeid, mis on inspiratsiooni andnud ka harrastajatele.

Heegeldamine on eelnevast kahest tehnikast oluliselt noorem. Alles 16. sajandil arenes see selliseks, nagu me seda praegu tunneme. Heegeldamise algupära kohta on kolm teooriat: tekkimine Araabias ja levik mööda kaubandusteid, arenemine Lõuna-Ameerika suguharudes (riitustega seotud käsitöö) või tekkimine Hiinas (sealt pärineb iidseid heegeldatud nukke). Üsna kindel võib aga olla faktis, et see käsitööliik arenes välja tambour’i nimelisest tikkimistehnikast ning levis Euroopas 19. sajandil pitsitegemisviisina, aidates iirlastel üle elada näljahädad.⁵ Pikkamööda jõudis heegeldamine ka Eestisse (kindarandmete, kottide ja tekiservade tegemiseks) ning muutus aastakümnete jooksul vähem filigraanseks. Tänapäeval on heegeldamine kudumise kõrval maailma levinuimaid käsitöötehnikaid, millest on samuti tohutult piirkondlikke variatsioone. Heegeldamist on oma kollektsioonides kasutanud näiteks Dolce&Gabbana, Rodarte6, Moschino, Versace ja Chanel.⁷

Kõik need käsitöötehnikad on pika ajalooga, ent on siiski jõudnud tänapäeva ning lausa moelavale. Ärgem siis pidagem neid iganenuks, vaid imetlegem nende ilu ja tegelegem nendega, laskmata neil unustusse vajuda.

1 http://www.en.neulakintaat.fi/17

2 http://kultuur.ee/kursus/luutootleminejanoeltehnika/

3 http://www.aianduskool.ee/noeltehnika-algajatele/

4 http://kcguild.org.uk/sharing-knowledge/history-of-hand-knitting/

5 https://www.crochet.org/page/crochethistory

6 http://www.capewools.co.za/article/10-fashion-designers-who-put-crochet-on-the-runway

7 https://hubpages.com/style/10-Famous-Fashion-Designers-Who-Have-Put-Crochet-on-the-Runway

Antiikse seinavaiba fragmendist inspireeritud ,,H&M Conscious Exclusive AW18”  kombineerib ajalooliste esemete põnevat teekonda uudistega jätkusuutlike kangaste maailmast. Dramaatilises, romantiliste siluettidega, ent siiski modernse puudutusega rõivavalikus debüteerivad materjalidest taaskasutuskašmiir ning taaskasutuspolüestrist valmistatud samet. ,,Conscious Exclusive AW 2018” tuleb 27. septembril eksklusiivselt müügile e-poodi hm.com.

,,Kollektsiooni ,,Conscious Exclusive” sügisversiooni esmakordne publiku ette toomine tekitab meis enneolematut elevust. Kollektsioon sai alguse soovist luua efektne jätkusuutlikust materjalist valmistatud mantel, mida saaks kanda nii erilistel puhkudel kui argipäeviti. Kogemata paisus mõte millekski hoopis suuremaks ja märkamatult olimegi sidumas ajalooliste esemete teekonda moodsa disainitunnetusega,” räägib H&Mi loovnõustaja Ann-Sofie Johansson.

,,Oleme kollektsioonis kasutanud suurepärast valikut jätkusuutlikke kangaid alustades taaskasutuskašmiirist ja taaskasutuspolüestrist valmistatud sametist ning lõpetades eelnevast kollektsioonist järgi jäänud ECONYL®iga. Kollektsiooni kvaliteet ja tekstuurid toetavad disaini ja toovad fookusesse H&Miga seotud kangainnovatsioonid. Piisavalt kõrge kvaliteediga sameti väljatöötamiseks

kulus meil aastaid,” tõdeb  H&M grupi keskkonnaalase jätkusuutlikkuse juht Cecilia Brännsten.

Kollektsiooni kuulub valik kauneid naisterõivaid, pesu, kingi ja aksessuaare, mis balansseerivad draama ja väljapeetuse piirimail. Läbi ja lõhki modernsed esemed sobivad nii pidudehooajaks kui tagasihoidlikeks luksusega täidetud päevadeks. Võtmeesemete hulka kuuluvad taaskasutusvillast õmmeldud võimsa kaeluse ja pikkade lõhikutega maani must mantel ning üleni plastikpudelitest valmistatud litritega kaetud lilleline jakk.. Tõeliseks pilguhaarajaks on pikk volüümikate varrukate ja v-kaelusega mustriline siidikleit.  Aksessuaarivalikust leiab taaskasutusplastikust valmistatud skulpturaalsed kõrvarõngad, taaskasutuspolüestrist valmistatud mustad saapad ja stilettod, mida kaunistavad lindid on toodetud taaskasutuspolüestrist ja  TENCEL™ist. Efekti lisavad pikk narmastega TENCEL™ist valmistatud sall, must sametine õlakaunistus ning litritega kaetud  kapuutsmüts.