by | nov. 18, 2020 | Avalehele, Disain, Elustiil, Kultuur, Kunst
Telliskivi Loomelinnakus avatakse Valgevene protestikunsti pop-up näitus
Reedel, 20. novembril kell 18.00 avatakse Telliskivi Loomelinnaku õuealal Valgevene protestikunsti pop-up näitus „Valgevene. Protest. Kunst“. Eksponeeritud on Valgevene kunstnike illustratsioonid, mis on tõukunud riigis toimuvatest protestidest ja kohaliku rahva võitlusest inimõiguste eest.
Näituse „Valgevene. Protest. Kunst“ eesmärk on tutvustada kaasaegset valgevene protestikunsti, juhtida tähelepanu Valgevene protestide rahumeelsele iseloomule ja sellele vastanduvale võimude poolsele vägivallale ning otsida solidaarsust Eestis elavate inimeste seas. Loomelinnaku välialal eksponeeritud väljapanekul on esindatud 11 teost neljalt kunstnikult.
Valgevenelased on juba üle kolme kuu rahumeelselt protestinud riigis korda saadetud vägivalla vastu. Nõutakse sõnavabadust, poliitvangide vabastamist ja repressioonide lõpetamist, aga ka iseennast presidendiks kuulutanud Aleksandr Lukašenka tagasiastumist. Streigiga on ühinenud märkimisväärne osa ühiskonnast: töölised, arstid, kultuuritegelased ja sportlased. Tänavatel on lisaks “noortele ja vihastele” ka pensionärid, puuetega inimesed ja mitmed teised sotsiaalsed grupid. Rahulikke proteste suruvad võimud maha vägivallaga, kasutades nii veekahurite, pisargaasi, valgus-müra granaate ja teisi jõulisi meetode. Miilitsa jaoskondades pekstakse ja piinatakse inimesi ning kohtud annavad välja ebaseaduslikke otsuseid.
Valgevenest ja kogu maailmast pärit kunstnikud on loonud sadu illustratsioone inspireerituna protestidest ja Valgevene rahva vaimu vankumatusest. Üks osa töödest on väljas ka Telliskivi Loomelinnakus, kuhu kuu aega tagasi loodi ka seinamaaling, mis kujutab kahte DJ-d – Kirill Galanovit ja Vladislav Sokolovskyt. Mehed mängisid võimude korraldatud sündmusel presidendivalimiste eelsel päeval valjuhäälditest Viktor Zoi lugu “Peremen” (tõlkes “Muutusi”). Rokkansambli Kino laulust on saanud Valgevenes protestivate inimeste võitluslaul ja kahest DJst protesti sümbol. Identne grafiti on loodud ka ühe Minski kortermaja hoovi (tuntud kui “Muutuste väljak”) ja mujale Valgevenes ja ka välismaal.
Näitus „Valgevene. Protest. Kunst“ koosneb valgevene illustraatorite Olga Balai (Rumadelima), Sykhodz, Ekaterina Zagarodniaya (Cactuss.art) ja Iryna Žydkova (Allkimiya) protestikunstist. Kõik teosed on näituse jaoks annetatud kunstnike poolt solidaarsuse märgiks.
Reedel, 20. novembril kell 18.00 toimuva näituse avamise raames räägivad väljapaneku korraldajad lähemalt eksponeeritud teostest ja nende autoritest.
Näitus on valminud MTÜ Valgevene maja toetusel. Näitus on üleval Telliskivi Loomelinnaku välialal (IDA raadio vastas) ning jääb avatuks kuni 3. detsembrini 2020.
Manuses illustratsioon autor: Sykhodz, töö: Südametunnistus (Sumlenne).
by Helena Karu | mai 6, 2020 | Avalehele, Disain, Elustiil, Helena Karu, Kultuur, Kunst, Persoon, Rõivadisain
Kui vana oled ja millega tegeled?
Olen 19-aastane ning töötan restoranis.
Foto autor Avely Tamm
Kas praegune eriolukord seoses COVID-19 pandeemiaga on võimaldanud sul rohkem kunstile pühendada ja näiteks loomingulisusele kaasa aidanud või mitte?
Kindlasti on mul viimasel ajal olnud palju rohkem aega, et kunstiga tegeleda, aga samas olen märganud, et motivatsiooni on vähem. Eriolukorra esimesed nädalad olid eriti rasked, kuna teadsin, et mul on üle pika aja rohkem vaba aega, et midagi luua, aga inspiratsiooni ja ideid ei olnud peaaegu üldse. Viimasel ajal olen aga oma loomingulisuse tagasi saanud ning proovin pea iga päev kasvõi midagi joonistada või maalida.
Kas oled kunstiga tegelenud juba pikemat aega, näiteks terve elu, või on tegu mõne värskema huviga?
Olen olnud kunstihuviline nii kaua, kui ennast mäletan. Kunstnikuks saamine oli ka minu esimene suur unistus. Põhjalikult hakkasin sellele pühenduma umbes 4-5 aastat tagasi, kui seadsin endale eesmärgiks õppida inimesi realistlikult joonistama.
Kas oled käinud kunstikoolis või -ringis?
Võib-olla lasteaias või algklassides osalesin ka mõnes ringis, aga otseselt kunstikoolis ei ole ma mitte kunagi käinud. Põhiliselt olen kõik ise õppinud.
Kust saad inspiratsiooni?
Peamiselt saan inspiratsiooni internetist. Jälgin juba pikemat aega Instagramis erinevaid kunstnikke ning nende töid. Kasutan ka Pinteresti, kuna sealt on võimalik leida väga huvitava kompositsiooni või värvivalikuga pilte. Kuna olen keskendunud peamiselt realismile, siis on erinevate kuulsuste ning tuntud fotograafide pildid samuti suureks abiks. Samuti inspireerivad mind loodus ja inimesed mu ümber.
Millised tehnikad on kõige meelepärasemad? Milliseid tehnikaid tahaksid juurde õppida või paremini omandada?
Ise eelistan kindlasti traditsioonilist kunsti, kuid olen mõned korrad proovinud ka digitaalselt midagi luua. Kasutan väga erinevaid töövahendeid, aga minu isiklikeks lemmikuteks on värvipliiatsid, erinevad markerid ning akrüülvärvid. Lisaks neile armastan kasutada ka tekstiilivärve ja -markereid. Kindlasti soovin ennast veelgi arendada ning alles hiljuti hakkasin rohkem kasutama akvarelle. Järgmiseks suuremaks eesmärgiks on õlivärvidega katsetamine.
On sul mõni iidol? Kes?
Mulle on alati olnud suureks inspiratsiooniks ja eeskujuks tuntud kunstnik Vincent van Gogh ning tema tööd. Nende stiil ja värvikasutus on mulle algusest peale väga meeldinud. Lisaks sellele on tema lugu samuti inspireeriv, kuna oma elu jooksul puutus ta kokku väga mitmete takistustega. Vaatamata kõigele jäi ta siiski alati endale kindlaks ning püüdles oma unistuste poole. Ta on öelnud, et kõik, mis on tehtud armastusega, on tehtud hästi. Kunsti tehes olen päris mitmeid kordi olnud olukorras, kus ma ei ole oma loominguga rahul, kuid see tsitaat on mind alati inspireerinud ning seetõttu olen oma töid hakanud vaatama hoopis teise pilguga.
Millega tegeled vabal ajal peale kunsti?
Olen huvitatud filmindusest, armastan vabal ajal erinevaid filme ning sarju vaadata. Tegelen natuke ka fotograafiaga, mängin ukulelet ja loen raamatuid. Lisaks sellele meeldib mulle väga reisida, muusikat kuulata, kontsertidel käia ja sõpradega aega veeta.
Millised on su tulevikuplaanid?
Hetkel on plaanis kandideerida erinevatesse ülikoolidesse nii Eestis kui ka mujal Euroopas. Kuna need koolid ja erialad on kõik üsna erinevad, siis ei oska veel täpselt öelda, mis minust sügisel saab. Kindel on aga see, et tegelen edasi kunstiga ning soovin töötada valdkonnas, mis oleks mingil määral kunsti või meediaga seotud. Lisaks sellele soovin tulevikus kindlasti rohkem reisida ja võimalikult palju erinevaid maid avastada.
Mida soovitaksid noortele, kes alles avastavad end kunstivaldkonnas või neile, kes alles üritavad leida seda valdkonda, mis oleks just nende kutsumus?
Neile, kes end alles kunstivaldkonnas avastavad, ütleksin kindlasti, et tuleks võimalikult palju harjutada. Ma tean, et seda ütlevad kõik, aga harjutamise teel on tõesti võimalik ennast väga palju arendada. Lisaks sellele soovitan kindlasti katsetada võimalikult paljude erinevate töövahenditega ja proovida erinevaid stiile – nii leiab igaüks just selle, mis talle kõige rohkem sobib ja meeldib.
Neile, kes oma kutsumust alles otsivad, ütleksin ma samuti, et proovida erinevaid asju ja olla kõige suhtes võimalikult avatud. Vahel võib uueks lemmikuks osutuda just mõni selline hobi või tegevus, mille proovimise peale varem isegi ei mõelnud. Ning samuti tuleks silmas pidada, et ei tohi end teiste inimestega võrrelda. Mõned teavadki juba varakult, millega nad tulevikus tegeleda soovivad, teistel aga läheb rohkem aega.
Kus saab sinu tegemistel ja loomingul silma peal hoida?
Minu tegemisi saab jälgida Instagramis. Loomingule on pühendatud kasutaja @mldraw.s ning igapäevastel tegevustel saab silma peal hoida minu põhikasutajal, milleks on @geelikam.
Intervjueerija Helena Karu
by | sept. 26, 2018 | Avalehele, Elustiil, Film, Foto, Kultuur, Kunst, Persoon
Foto: Ken Mürk
Sel nädalal jõuab kinodesse Kaupo Kruusiaugu dokumentaalfilm “Viimane vürst”, mis heidab pilgu Eesti kultuurimaastiku ühe värvikaima tegelase Peeter Volkonski argipäeva.
Eeskätt on tegemist vaatleva dokumentalistikaga, kus portreteeritav avaneb oma tegevuse, mitte niivõrd teiste kirjelduste kaudu. “Kolme aasta jooksul sain jälgida kõrvalt Volgi loometegevust, aga ka tema argiaskeldusi, tundlikke vestlusi pojaga, operatsioonist taastumist, avatud korkide perioode ja paljut muud,” sõnas režissöör Kaupo Kruusiauk. “Volk on kahtlemata väga mosaiikne persoon ja filmi teatud fragmentaalsus teadlik valik, et avada tema jõulist natuuri uue külje alt.”
Auväärse sugupuuga Peeter Volkonski on eesti laulja, näitleja, lavastaja ja tõlkija. Punkbändiga Propeller kuulsaks saanud Volk jätkab praegugi laulmist Propelleris ja Rosta Akendes, lisaks mängib ta rolle Vanemuises ja annab loenguid Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias. Eelmisel aastal jõudis kaante vahele Volgi suur tõlketöö, vanaarmeenia keelest eesti keelde pandud Nareki Grigori “Nutulaulude raamat”. Hetkel on ta aktiivselt seotud projektiga “Sünnipaik”, mille tulemusel tekib ERMi kodulehele virtuaalnäitus meie suurkujude sünnikohtadest.
Foto: Ken Mürk
“Viimane vürst” esilinastub Tallinnas sel neljapäeval, 27. septembril Apollo Kino Solarises. Tartu esilinastus toimub reedel, 28. septembril Tasku keskuse Cinamonis. Huvilistel on võimalik filmi eelvaadata juba ka Raadio 2 eriseansil sel kolmapäeval, 26. septembril Coca-Cola Plazas.
“Viimane vürst” hakkab jooksma Eesti kõigis suuremates kinokettides (Apollo, Forum Cinemas, Cinamon), aga ka Artises, Sõpruses, Tartu Elektriteatris ja paljudes teistes kinodes ja kultuurimajades üle Eesti. Täpse linastusgraafiku ja planeeritud eriseansside info leiab filmi kodulehelt www.viimanevürst.ee.
Režissöör Kaupo Kruusiauk on varem teinud dokfilmi “Mängija” maletaja Jaan Ehlvestist ning mitu lühimängufilmi. Tema esimene täispikk mängufilm “Sandra saab tööd” jõuab kinodesse tuleva aasta sügisel.
“Viimase vürsti” tootjaks on Flo Film ja selle valmimist toetas Eesti Filmi Instituut ja Kultuurkapital.
Foto: Ken Mürk
by | sept. 26, 2018 | Avalehele, Elustiil, Kultuur, Kunst, Persoon
28-aastasel Marius Živolupovil pole reas pelgalt kaunid kunstiteosed — me vestluses joonistub välja ta imeilus ellusuhtumine, mis võiks inspireerida meid kõiki maailma helgematesse toonidesse värvima.
1. Mida tähendab sinu kunstnikunimi Lifelover Arts?
Nimi Lifelover tuleb minu filosoofilisest taustast. Iga inimene peaks oma ellu suhtuma armastusega. Väärtustama ümbritsevat ning hoidma lähedasi. Kõik me elame ju tänu armastusele ning püüame iga päev kogeda armastust. Jagamisega kipub muidugi tänapäeval asi keerukam olema. Palju on inimesi, kes on väga kinnised ning varjavad end erinevate maskide taha, jättes seeläbi armastuse jagamise unarusse, kuid seda saada ja kogeda loodavad siiski. Mina lihtsalt jagan oma sõbralikku olemust ilma suurema tagamõtteta.
2. Palun räägi natukene oma hariduskäigust.
Olen pärit Põltsamaalt. Lõpetanud seal Ühisgümnaasiumi ja mõned aastad veetnud Põltsamaa Kunstikoolis ning hiljem asunud elama Tallinnasse, kus olen õppinud töö- ja tehnoloogiaõpetust ning hetkel pusin tasahaaval hambatehniku eriala kallal.
3. Kas mäletad päeva, mil joonistamist alustasid?
Ei. Seda hetke ma ei mäleta. Usun, et sündisin juba pliiatsid käes. Aga antud kunstnikunime loomise hetke mäletan ikka. 2016. aasta jõululaupäeval palus mu noorem õde, et joonistaksin talle kuu. Juhuslikult sattus mu kätte üks UV lamp, mis pani teatud värvid helenduma. Hakkasin otsima erinevaid viise neoonsete ja nähtamatute värvidega mängimiseks. Viis kuud hiljem viisin õele hiiglasliku joonistuse kuust, mis oli täis üüratus koguses pisikesi detaile. Kõigi detailide idee autoriks oli tema ning mina panin need kujutlusvõime abil ühte kirevasse kooslusesse. Meil on see perekonnas. Kõik on kunstnikud ja fotograafid.
4. Millega sa joonistad?
Markerid, pliiatsid, sulepead, pintslid jne. Kõik meediumid.
5. Kuidas sa oma kunsti nimetad: on nad maalid, joonistused või digitaalne kunst?
Kui mu kunsti vaadata, siis võib öelda, et nad on väga erinevate teguviiside tulemus. Justkui kogemata juhtunud. Füüsilisel kujul valmivast joonistusest või maalist on võimalik teha väga erinevaid fotosid ning nende töötlusi. Seega suur osa on digitaalsed variatsioonid päris töödest.
6. Kuidas sa pildistad sisse omaloomingut? Mõned on sul ka digilauaga tehtud …
Telefoniga, sel on hea kaamera. Digilauaga kulub mul rohkem aega. Digitaalsete joonistuste puhul kasutan seda algusest lõpuni, kuid eelistan alati pliiatsit ja paberit.
7. Millest saad inspiratsiooni?
Inspiratsiooni ammutan ma ilusatest hetkedest. Looduses veedetud ajast ja linnast eemaldumisest. Tagasi tulles võtan ette paberi ja lasen kätel teha seda, mida nad soovivad. Kunsti juures on oluline just see esimene pliiatsitõmme. Kui seda ei juhtu, ei saa ka kunsti olema. Edasi tuleb juba pilti keerates otsida erinevaid nurki ja kujundeid ning lasta kujutlusvõimel tööd teha. Täpselt nagu looduseski. Viskad heinamaale pikali ja vaatad pilvi ning kujutad ette igasuguseid loomi ja olendeid. Vaikselt hakkavad pilved kuju võtma ning taevasse joonistub muinasjutt. Sama juhtub paberilgi. Abiks on ka mõnus bluus või jazzmuusika.
8. On neil kõigil mõni ühendav mõttejoon või on kõik iseseisvad teosed?
Hmm. Kõigi mu joonistuste mõte on lihtsalt väljendada selles kiires töö-kodu-töö-kool maailmas oma lapsemeelsust. Minu arvates ei tohiks inimene endas peituvat seiklusjanu, avastamishimu ja loovust täis Mina ära kaotada. Ka tema vajab oma aega ja olemist. Nii püsib inimene õnnelikuna ning suudab igapäevaste ühiskonna poolt seatud normide täitmisega stressivabamalt tegeleda.
9. Kas joonistad vastavalt tujule või on sul kindel plaan, mida teha ja siis seda teedki?
Kõik sõltub sellest, kas joonistan omaette olles või teen kunsti kellegi jaoks. Portreede puhul on alati plaan ja visioon peas keerlemas. Kehamaalingute puhul samuti, sest nende puhul kuulan inimest ja ta mõtteid ning kombineerin selle abil midagi huvitavat kokku. Omaette olles lasen pliiatsitel, pintslil, tindil või markeritel libiseda paberil ilma tulemusele mõtlemata. Ja tulemus on alati üllatav. Usun, et tähtis ei ole lõpptulemus, vaid teekond momendini, mil tunned, et nüüd pole enam midagi lisada.
10. Mida sulle kõige enam meeldib kujutada ja miks?
Enim meeldivaid asju ei olegi. Ma lihtsalt armastan kirkaid värve juba lapsepõlvest. Võib-olla kui nüüd mõelda pisut, siis mulle meeldib teoks teha igasuguseid tellimustöid, sest need erinevad minu enda mõtetest ning aitavad mul leida uusi nüansse ja õppida põnevaid tehnikaid.
11. Milliseid tehnikaid oled näiteks nõnda õppinud?
Ma olen joonistanud näiteks tindiga ja banaaniga. Kujutlusvõime on piiritu.
12. Millega sa veel peale joonistamise tegeled?
Peale joonistamise on mul ohtralt teisigi projekte. Aitan Rawesti meeskonda hardstyle-ürituste lavakujunduse loomisel, põhitööna olen aastaid juba müügivaldkonnas. Hobi korras olen pidanud pisikest eraööklubi ja hetkel olen abiks ka Zuu baaris hubase õhkkonna loomisel. Paralleelselt selle kõigega omandan meditsiiniharidust ning aitan noortel talentidel töömaastikul jalgu alla saada.
13. Kui tihti sa usaldad intuitsiooni nii joonistamisel kui ka elus?
Intuitsioon on mind palju aidanud. Küllap ma usaldan teda piisavalt. Kes ei usuks siis oma kõhutunnet? Mõnikord on õnnestunud õnnetusigi ära hoida.
14. Miks on tähtis ennast kuulata?
Keda teist ma siis kuulan? Mina olen ju iseenda heaolu ja rahulolu seisukohalt ainus ja targim. Keegi teine ei näe minu sisemaailma ega loe mu mõtteid. Samuti ei saa keegi minu eest mediteerida ning endasse süveneda. Rahu ja tasakaal on ainult minu enda teha. Enese jälgimine on muide midagi maagilist. See on teadlikkus — eneseteadlikkus. Selle abil on võimalik nii palju mõttetuid probleeme ära hoida ning endale selgeks mõelda need asjad, mis päriselt on olulised. Ja kui me oleme enda põhimõtted läbi sorteerinud, suudame palju paremini oma eesmärke luua ning nende poole püüelda. Ja loomulikult ka teiste inimestega paremini läbi saada.
15. Mis on sind elus kõige enam mõjutanud?
Ühel vihmasel sügisesel õhtupoolikul kohtusin ühe võhivõõra inimesega, kes tundis huvi mu kunsti vastu. Vestlus temaga meenutas mulle palju lihtsaid elutõdesid. Jorma Kask on tema nimi ning tema öeldud lause: “Kuidas saab kõik veel paremaks minna?”. See on mu mälus olnud kogu edaspidise elu. Kui seda paar korda kordan, paraneb tuju ning hakkavad juhtuma asjad, mida ei oskagi kuidagi seletada. Minu elu on see muutnud igal juhul kardinaalselt. Näiteks maast raha leidmiste arv on hüppeliselt kasvanud tänu sellele küsimusele.
16. Mis sa arvad, kas kurjus toob kurjust? Mida peaks inimesed tegema teisiti, et oleks parem elada?
Mida külvad, seda lõikad. Nii lihtsalt on. Inimesed võiksid tulla oma telefonidest välja ning päriselt suhelda. Hakata sotsialiseeruma päris maailmas ja looma rohkem uusi tutvusi. Avatus ja tähelepanelikkus on praegusel ajal üpris defitsiitsed nähtused. Ma saan aru, et eestlane väga ei armasta võõra inimesega suhelda, aga pean tunnistama, et minu kõige huvitavamad vestlused ja tutvused on loodud just võõrastega vestlusse astumise tagajärjel. Ja tegelikult on inimesed üliägedad.
17. Mis on sinu elu moto, kui see on olemas?
Ei ole olemas ületamatuid probleeme, on vaid ajutised situatsioonid. Kui miski piinab sind, siis selgita välja, kas saad selle heaks praegu midagi ette võtta. Kui ei saa, siis pole ka hetkel muretsemiseks põhjust. Elu on liiga lühike, et end muredega üle koormata. Loomingulisus on intelligentsi viis lõbutseda. Elu on seiklus ning me oleme siin, et aidata üksteisel see kui teekond põnevalt läbida.
18. Kus sind sotsiaalmeedias jälgida ning sinu kunsti osta saab?
Minuga võib igal moel ühendust võtta ning arutada oma ideid ja mõtteid. Aitan meeleldi luua isikupärase kunstiteose, seinamaalingu, tätoveeringu kujunduse või kehamaalingu.
Jälgida saab mind aga järgnevate lehtede kaudu:
https://www.instagram.com/lifeloverarts,
https://www.facebook.com/Lifeloverarts/.
Minu mandalatega tooted leiab aga siit:
www.redbubble.com/people/lifeloverarts.
Intervjueerija Elina Lait
Teoste ja fotode autor Marius Živolupov
Toimetaja Kadri Toomsalu
by | sept. 2, 2018 | Avalehele, Elustiil, Film, Foto, Kultuur, Kunst, Muusika, Persoon
Neljanda Improfilmimaleva osalised kogunesid lühifilmide loomiseks Illuka mõisakooli Ida-Virumaal. Uhkest mõisakompleksist said malevlased augusti viimaseks nädalavahetuseks enda kasutusse seminarimaja, mis nimetati kohe ümber staabiks. Just sellest ruumist sai koht, kus ideed algasid ja samas ühiselt ülesvõetud filmide vaatamisega ka lõppesid.
Tänu Tarvo Metspalule ja SPARK Makerlabile täitus staap väga rikkaliku filmitehnikaga. Malevlased said kätt proovida gimbal’iga, drooniga, kraanaga ja helitehnikaga. Vaja oli vaid ideid ja inimesi, kes neid teostaksid. Juba reede õhtul moodustati tiimid, jaotati rollid ning töö hakkas pihta. Igaüks sai valida kõige enam meeldinud idee ja haakuda sobiva meeskonnaga. Kes hakkas kunstverd valmistama, kes asus lokatsioone ette valmistama — järsku olid kõikide osaliste käed tööd täis.
Kuigi esialgu tundus, et filmiideid on vähevõitu, tõestas maleva lõpupäev, et ideed sünnivadki kohapeal ning Improfilmi Malev IV sai lõpetatud rekordarvu lühifilmidega. Kokku sündis malevas neliteist lühifilmi, vaata neid siit.
Lisaks seminarimajale ja koolihoonele kuulub Illuka koolikompleksi ka mõisahoone, mis on nii inspireeriv, et juba esimesel ringkäigul, mil Ene Raudar mõisamaja tutvustas, hakkasid lühifilmi ideed sündima. Muidugi ei saanud mõisahoone suurustlevast hõngus kummituste teemat kasutamata jätta. Nii sündis maleva parimaks režissööriks tunnustatud Kerstin Tälli lühifilm “Vaimutus”.
Mõisakompleksi hoonete valik on niivõrd rikkalik, et eraldi toa — suure ja ümmarguse aknaga — sai endale terve autotäie tehnikat kaasa pakkinud Jaanus Karlson, kes lõi heli ja filmimuusika suuremale osale lühifilmidest, mis malevas valmisid.
Koolimajas sai igaüks endale mõned ruudud põrandapinda, kuhu oma madrats maha visata. Kõige rohkem said vist puhata madratsid ise, sest nii mõnelgi malevlasel kujunes teise päeva õhtu nii pikaks, et madratsi peal sai pikutatud vaid mõni tund.
Ka maleva viimane hommik ei andnud armu. Pärast varast hommikusööki alustasid nii mõnedki meeskonnad oma ideed nullist. Imekombel kogunesid aga kõik malevlased õigeks ajaks staapi, et lühifilmid üle anda. Vaatamata magamatusele oli õhus tunda ärevust ning iga järgmise lühifilmi esitlusega emotsioonid saalis kerkisid.
Sel aastal jagati tänu sponsoritele välja ka Oskarid. Parimaks meesnäitlejaks valiti Tarvo Metspalu, kes sai tänutäheks Võhandu Maratonil 2019 osalemise võimaluse. Parimaks naisnäitlejaks osutus esmakordselt malevat külastanud Susan Kolde, kellel õnnestus tänu meeskonnale visualiseerida enda erakordselt sügavamõtteline ja hingepuudutav luuletus, mida saab vaadata siit. Susan sai auhinnaks vabad pääsmed kiikingule.
Parimaks operaatoriks tunnustati Joel Laanemäe. Parima montaaži eest sai pärjatud Hans Hubert Sams, kelle käe all valmis näiteks lühifilm “Ülitundlik”.
Parima filmi ning parima stsenaariumi tiitel läks kõige enam malevlaste hääli kogunud filmile “Hingepeegel”. Seda ehk seetõttu, et lühifilmis “näidelnud” osatäitjatel polnud aimugi, et nad seesugusesse filmi satuvad — filmis üles astunud inimesed arvasid süütult, et nendega tehakse intervjuu, mis eelmises malevas tegemata jäi. Selle võrra suurem oli kõigi osalejate üllatus, kui nad avastasid, et “Hingepeegli” stsenaariumi järgi olid nad Illuka psühhoneuroloogiahaiglasse ravile paigutatud.
Kokkuvõtteks võib öelda, et malevas tehtu ja nähtu on emotsioon, mis jääb kestma — ka filmilindile.
Improfilmi malev IV raames sündinud lühifilme vaata siit (link).
Mis on improfilmi malev?
Improfilmi malev on kolmepäevane filmientusiastide kogunemine, kus tullakse kohapeal välja lühifilmide ideedega, mis veel samal nädalavahetusel saavad üles võetud ning lühifilmiks kokku pandud. Malev on ideaalne võimalus järgi katsetada rolle (nii kaamera ees kui ka taga), mida seni pole olnud võimalust proovida või on lihtsalt julgusest vajaka jäänud. Improfilmi malevas selliseid hirme tundma ei pea! Lisaks, ei pea muretsema seniste oskuste pärast, kuna me saame kõik teadmisi kohapeal jagades targemaks. Samuti ei pea muretsema tehnika puudumise pärast, kuna meil on võimalik kasutada kõiksugu põnevaid filmimisvidinaid.
by Merilyn Lempu | aug. 29, 2018 | Avalehele, Kunst
Hea vaheldus tavalistele akvarellvärvidele.
Juba aastakümneid on kasutatud akvarellpliiatsid, kuid paljude jaoks on need vahendid üsnagi tundmatud. Tihti teatakse nimetust, aga mitte nende võlu ja kuidas neid kasutada saab.
Derwenti ja Derwent Academy akvarellpliiatsid on ideaalsed kaaslased nii lummavate portreede kui ka looduspiltide joonistamisel. Pliiatsikarbi hind ulatub 11 eurost 100 euroni. Eraldi ostes saab pliiatsi kätte 1 euroga. Tänu heale katvusele ja vastupidavusele on pliiatsid täielikult oma hinda väärt.
Pliiatsid on tippkvaliteedi ja pehme tekstuuriga. Neid saab kanda kas kuivale paberile ja hiljem veega hajutada ning värve omavahel segada — või otse märjale paberile. Esimesel juhul on tulemus ühtlasem.
Neid akvarellpliiatseid on ka väga mugav käes hoida, sest pliiatsid on kuuekandilised ja südamiku diameeter jääb 2,9 mm ja 4 mm vahele.
Vasakul akvarellvärv, paremal akvarellpliiats.
Akvarellpliiatsid on väga head tavaliste akvarellide asendajad, sest tulemus on enam-vähem samaväärne. Pliiatsite plussid on aga, et tööd saab teha detailsemalt, ei pea kasutama palju vett ning midagi ei voola laiali. Miinus võib olla see, et tööle ei jää akvarellile omast läiget.
Minu kogemus akvarellpliiatsitega
Olen kasutanud Derwenti akvarellpliiatseid ja Derwent Academy nahatoonides akvarellpliiatseid peaaegu aasta ning olen nendega ülimalt rahul. Pliiatsid on kvaliteetsed ja peavad üllatavalt hästi vastu. Näiteks on esimese karbi ostmisest möödunud aasta ja ma pole veel ühtegi pliiatsit lõpuni ära teritanud, kuigi olen neid kasutanud vähemalt kümne töö (mõõdus A5–A2) tegemisel. Minu arust on nende puhul mõnus, et ei pea kogu aeg vee ja pintslitega jändama ning kergesti saab teha detailseid kohti, mis on akvarellvärvidega keeruline, sest värvil on tavaks vee mõjul omasoodu liikuma hakata.
Akvarellpliiatsid on minu meelest head portreede joonistamiseks, sest algseid piirjooni ei pea kustutama, vaid need hajuvad veega sulatades kokku, teiseks jääb töö pind ühtlane ja loomulik.
Minu töö käik portreed akvarellpliiatsitega joonistades.
- Alustuseks otsin välja pildi inimesest, keda tahan joonistada.
- Panen silma järgi paberile piirjooned ja varjud.
- Järgmiseks teen terve näo õrnalt üle nahatooni akvarellpliiatsitega ning tõmban vee ja pintsliga kogu tehtud töö üle.
- Lasen portreel korralikult ära kuivada.
- Võtan ette kõik tumedamad kohad (varjud) ja värvin need tumepruuni või sinise pliiatsiga. Joonistan ka silmad ja kulmud ning jälle sulatan veega pliiatsiga tehtud töö ühtlaseks ja lasen kuivada.
- Lõpuks viimistlen kogu näo tavaliste ja akvarellpliiatsitega. Veega enam tehtut üle ei töötle.
- Värvin ära tausta.
- Vajadusel lisan valge pliiatsiga portreele natuke läiget.
Soovitan kõigil akvarellpliiatseid proovida, sest need on 100% seda raha, aega ja vaeva väärt.
Täpsemalt saab minu töödega tutvuda Instagramis @merccco/@mercccoo ja Facebookis Merilyn Lempu aka Merccco Portreede Maailm.
Teksti, joonistuste ja fotode autor Merilyn Lempu
Toimetaja Kadri Toomsalu
by | aug. 27, 2018 | Avalehele, Elustiil, Kultuur, Kunst
Kuradi Saar on uus muusikaline eriprojekt, mille liikmed jäägu esialgu saladuseks. Kuid seda saladuseloori on Saarlased otsustanud kergitada päev-päevalt, ning esimese sammuna on nad kõigile kuulamiseks välja andnud värske loo peagi ilmuvalt täispikalt albumilt.
Kuradi Saare esimene singel “Vapustav Maailm” on kohal ja kuulatav nii Youtube’s kui ka Spotifys. Lugu, mille on juba enda jaoks avastanud Piret Järvis-Milder, Vaiko Eplik, Kristel Aaslaid, Valter Soosalu, Jaak Sooäär, Marten Kuningas ja Heidy Purga, järeldades vastleitud helidest nii mõndagi:
Piret-Järvis Milder: “Kuradi Saar on mu uus Eesti lemmikbänd! See kindlasti solvab paljusid teisi, aga ma nimetaks neid eestikeelse rocki päästjateks. Nii ehe, nii sensuaalne, nii sügav, nii jõuline!”
Vaiko Eplik: “Tuus lugu.”
Kristel Aaslaid: “Väga mõnus, kõik lemmikosad rokkmuusikast on siin kokku saanud ja eesti keeles ka. Ma tahan juba laivis kuulata ja kaasa möllata.”
Valter Soosalu: “Eesti rock, nii nagu see käima peab. Tegelikult maailma soundid, aga emakeeles. Ilus.”
Jaak Sooäär: “Uljalt undavad kitarrid, reipad kandilised rütmid ja julge produktsioon – väga lahe!”
Marten Kuningas: ”Kuradi Saare kohal kuulen kaikuvat värskendavat psühhedeeliat, keskmes on aga suur armastus elektrikitarri vastu. See on saar, mida meeleldi külastan.”
Heidy Purga: “Väga magnet. Kui see hääl kujustub kehas, laval, siis on ainult tuld anda!”
Enda huvist Kuradi Saare vastu saab teada anda, postitades sotsiaalmeedias hashtagiga #misonkuradisaar, ja uurides Instagrami ning Facebooki profiililt @kuradisaar vihjeid. Just seal saabuvad õigel hetkel vastused.
Kuula:
Kuradi Saar “Vapustav Maailm”
Spotifys: https://spoti.fi/2MOB1QP
Youtube’s: https://youtu.be/lve83MT34q4
Jälgi:
@kuradisaar Instagramis
@kuradisaar Facebookis
by Gerli Tooming | aug. 11, 2018 | Avalehele, Elustiil, Kunst, Persoon
Saime Allaniga päikesepaistelisel lõunal Komas kokku ning rääkisime tööst, elust ja maailmast. Allan Tuul (30) on tätoveerija Eestist, kes on mööda maailma rännates kehadele joonistanud nii Austraalias, kui ka Balil. Selle aasta maikuus reisis ta nädalaks Šveitsi külalisartistiks. Allan, kunstnikunimega zero.kaos on praeguseks minule teinud neli tätoveeringut ning tõenäoliselt on tema nõela alt läbi käinud eestlasi veel omajagu. Tööd on stiilipuhtad ja väga isikupärased. Allan on spirituaalne ja sooja südamega inimene, käinud läbi heast ja halvast.
Kuidas lõpetaksid lause “Allan on inimene, kes … “?
” … on sündinud valele planeedile.” (Naerab) Ära seda kirja pane.
Kasutad ka nime Aeron, kuidas eelistad, et Sind kutsutakse — Allan või Aeron?
Mulle meeldib, kui inimesed mind kohe internetist üles ei leia, aga ma polegi kindel, kumba eelistan. Tegelikult olen ma ikkagi Allan. Samas pole ma kunagi tundnud, et see päriselt minu nimi oleks. Otsisin uut nime, teisalt tahtsin, et initsiaalid jääksid samaks … Ehk võtan mõlemad nimed.
Oled tätoveerinud aastast 2011. Kuidas selle vastu huvi tekkis?
Huvi üleüldiselt kunsti vastu on olunud terve elu, aga ma pole nii suur kunstisõltlane, kes tunneks, et iga päev peaks joonistama. Umbes 20-aastaselt avastasin sellise teema nagu püha geomeetria ja tätoveeringud pakkusid huvi, kuid kohe ei tekkinud erilist sidet. Pigem otsisin, mida endale nahale tahaks teha ja siis juhuslikult sattusin geomeetriliste täpitehnikas tätoveeringute peale ja see oli automaatne sügavam äratundmishetk, mis tekitas tahtmise ära õppida, kuidas neid tehakse.
Milline on Sinu esimene tätoveering enda kehal?
Ma olin 17 ja üks tätoveerija, kes mu vennale tegi, polnud nõus alakale tegema, kuid ma tahatsin ikkagi lahe olla. Võtsin ühendust oma sõbraga kes, nagu ma teadsin, hobi korras vahel tätoveerib. Tegime ise tehtud masinaga, mänguauto seest võtsime mikromootori ja nõela asemel oli kitarrikeel läbi pastaka toru lükatud, vooluallikaks oli ümber ehitatud Nokia laadija. Selleks tätoveeringuks oli nii-öelda minu nimi hiina keeles. Otsisin netist nimegeneraatori ja vastavalt tähendusele valisin endale kõige sobilikuma nime.
Oma esimesed harjutused tegin iseenda kehale ning esimene, mille ma kellelegi teisele tegin, oli armastuse sümbol ja samuti hiina keeles.
Kuidas Sinu arust Eestis tätoveerimiskultuur viimaste aastate jooksul arenenud on?
On tekkinud väga palju uusi noori tegijaid, nii häid kui ka mitte nii häid. (Naerab) Arvestades, et Nõukogude Liidus oli tätoveerimine patt ja pättidele omane, siis praeguseks on Eestis tehtavad tööd maailma tasemel.
Kuidas näeb välja Sinu klassikaline tööpäev?
Ärkan, vahel jõuan kodus kohvi juua, ning alustan tööpäeva kella kaheteistkümnest. Üldjuhul eelistan tegeleda ühe kliendiga päevas, sest mulle ei meeldi liialt kiirustada ja ma ei taha, et oleks mingi ajaline piirang. Tahan teha piisavalt pause, kas siis kliendi või enda jaoks. Vahel on tööpäev kaks, vahel kaksteist tundi. Enamasti on kliendil disani osas midagi ette valmistatud, kui mitte paberil, siis vähemalt vaimselt, visioon. Mõnikord läheb ettevalmistuseks pool tundi, mõnel päeval kolm tundi, väga individuaalne.
Mis on seni olnud Sinu lemmikstuudio?
Igati lemmik on Bad Pen Pal Tallinnas — olen seal nii töötanud kui ka külastajana viibinud.
Milline on Su enda praegune stuudio?
Privaatne stuudio Tallinnas koos sõbra Sass Obuhoviga. Plaanin regulaarselt teha lühiajalisi tööotsi külalisartistina välismaal, kuid koduks jääb ikkagi Eesti.
Mis või kes Sind iga päev mõjutab?
Iga päev juhtub väikeseid kokkusattumusi, mis minu jaoks on pigem sünkroonsused ehk igapäevased väikesed imed. Kui hoida süda ja mõtted avatuna, siis ümbritsevad sind kogu aeg väikesed imed, mida märkad ainult, kui oled neile vastuvõtlik.
Mida Sa elus siiani enim kahetsed?
Mitte midagi, sest ma olen siin ja praegu täpselt see, kes ma olen, tänu sellele, mida olen läbi elanud.
Kas perfektsus eksisteerib?
Ideaalina, mille poole püüelda — kindlasti. Reaalselt, inimeste elus mitte.
Kui Su elu oleks film, mis oleks selle pealkiri?
Sellel polegi nime, sest elu ise on film ja meil kõigil on au olla oma filmi peategelane.
Do you serve money or money serves you?
Kui teha õigeid otsuseid ja elada südame järgi, siis teenib raha mind. Kui ma ei tööta kindlale eesmärgile keskendununa, teenin mina raha.
Mis on Sinu moto?
“Ainus kindel asi elus on muutus.” Inimesed, kes ei suuda seda aktsepteerida, kannatavad.
Hoia end Allani tööga kursis Instagramis ja Facebookis.
Intervjueeris Gerli Tooming
Fotode autor Ken Mürk
Toimetaja Kadri Toomsalu
