by | aug. 16, 2018 | Avalehele, Kultuur, Muusika
1. Unusta halb tuju!
2. Pane kokku enda Weekendi ajakava.
3. Et järjekordi vältida, varusta end käepaelaga!
4. Ära peomeeleolu tekitades üle pinguta!
5. Ära jäta transpordi või majutuse otsingut viimasele minutile!
6. Lisaks ujumisriietele haara kaasa ka muud ilmastikule vastavad riided!
7. Unusta oma nutitelefon — kui lähed üritusele, siis ole seal ka päriselt kohal!
8. Valmista oma lihased ette 3-päevaseks reivimiseks!
9. Ära paki kaasa tarbetuid asju.
10. Võta kaasa mitu paari jalanõusid!
Autor Sille Tiitus
Toimetaja Kadri Toomsalu
by Gerli Tooming | aug. 11, 2018 | Avalehele, Elustiil, Kunst, Persoon
Saime Allaniga päikesepaistelisel lõunal Komas kokku ning rääkisime tööst, elust ja maailmast. Allan Tuul (30) on tätoveerija Eestist, kes on mööda maailma rännates kehadele joonistanud nii Austraalias, kui ka Balil. Selle aasta maikuus reisis ta nädalaks Šveitsi külalisartistiks. Allan, kunstnikunimega zero.kaos on praeguseks minule teinud neli tätoveeringut ning tõenäoliselt on tema nõela alt läbi käinud eestlasi veel omajagu. Tööd on stiilipuhtad ja väga isikupärased. Allan on spirituaalne ja sooja südamega inimene, käinud läbi heast ja halvast.
Kuidas lõpetaksid lause “Allan on inimene, kes … “?
” … on sündinud valele planeedile.” (Naerab) Ära seda kirja pane.
Kasutad ka nime Aeron, kuidas eelistad, et Sind kutsutakse — Allan või Aeron?
Mulle meeldib, kui inimesed mind kohe internetist üles ei leia, aga ma polegi kindel, kumba eelistan. Tegelikult olen ma ikkagi Allan. Samas pole ma kunagi tundnud, et see päriselt minu nimi oleks. Otsisin uut nime, teisalt tahtsin, et initsiaalid jääksid samaks … Ehk võtan mõlemad nimed.
Oled tätoveerinud aastast 2011. Kuidas selle vastu huvi tekkis?
Huvi üleüldiselt kunsti vastu on olunud terve elu, aga ma pole nii suur kunstisõltlane, kes tunneks, et iga päev peaks joonistama. Umbes 20-aastaselt avastasin sellise teema nagu püha geomeetria ja tätoveeringud pakkusid huvi, kuid kohe ei tekkinud erilist sidet. Pigem otsisin, mida endale nahale tahaks teha ja siis juhuslikult sattusin geomeetriliste täpitehnikas tätoveeringute peale ja see oli automaatne sügavam äratundmishetk, mis tekitas tahtmise ära õppida, kuidas neid tehakse.
Milline on Sinu esimene tätoveering enda kehal?
Ma olin 17 ja üks tätoveerija, kes mu vennale tegi, polnud nõus alakale tegema, kuid ma tahatsin ikkagi lahe olla. Võtsin ühendust oma sõbraga kes, nagu ma teadsin, hobi korras vahel tätoveerib. Tegime ise tehtud masinaga, mänguauto seest võtsime mikromootori ja nõela asemel oli kitarrikeel läbi pastaka toru lükatud, vooluallikaks oli ümber ehitatud Nokia laadija. Selleks tätoveeringuks oli nii-öelda minu nimi hiina keeles. Otsisin netist nimegeneraatori ja vastavalt tähendusele valisin endale kõige sobilikuma nime.
Oma esimesed harjutused tegin iseenda kehale ning esimene, mille ma kellelegi teisele tegin, oli armastuse sümbol ja samuti hiina keeles.
Kuidas Sinu arust Eestis tätoveerimiskultuur viimaste aastate jooksul arenenud on?
On tekkinud väga palju uusi noori tegijaid, nii häid kui ka mitte nii häid. (Naerab) Arvestades, et Nõukogude Liidus oli tätoveerimine patt ja pättidele omane, siis praeguseks on Eestis tehtavad tööd maailma tasemel.
Kuidas näeb välja Sinu klassikaline tööpäev?
Ärkan, vahel jõuan kodus kohvi juua, ning alustan tööpäeva kella kaheteistkümnest. Üldjuhul eelistan tegeleda ühe kliendiga päevas, sest mulle ei meeldi liialt kiirustada ja ma ei taha, et oleks mingi ajaline piirang. Tahan teha piisavalt pause, kas siis kliendi või enda jaoks. Vahel on tööpäev kaks, vahel kaksteist tundi. Enamasti on kliendil disani osas midagi ette valmistatud, kui mitte paberil, siis vähemalt vaimselt, visioon. Mõnikord läheb ettevalmistuseks pool tundi, mõnel päeval kolm tundi, väga individuaalne.
Mis on seni olnud Sinu lemmikstuudio?
Igati lemmik on Bad Pen Pal Tallinnas — olen seal nii töötanud kui ka külastajana viibinud.
Milline on Su enda praegune stuudio?
Privaatne stuudio Tallinnas koos sõbra Sass Obuhoviga. Plaanin regulaarselt teha lühiajalisi tööotsi külalisartistina välismaal, kuid koduks jääb ikkagi Eesti.
Mis või kes Sind iga päev mõjutab?
Iga päev juhtub väikeseid kokkusattumusi, mis minu jaoks on pigem sünkroonsused ehk igapäevased väikesed imed. Kui hoida süda ja mõtted avatuna, siis ümbritsevad sind kogu aeg väikesed imed, mida märkad ainult, kui oled neile vastuvõtlik.
Mida Sa elus siiani enim kahetsed?
Mitte midagi, sest ma olen siin ja praegu täpselt see, kes ma olen, tänu sellele, mida olen läbi elanud.
Kas perfektsus eksisteerib?
Ideaalina, mille poole püüelda — kindlasti. Reaalselt, inimeste elus mitte.
Kui Su elu oleks film, mis oleks selle pealkiri?
Sellel polegi nime, sest elu ise on film ja meil kõigil on au olla oma filmi peategelane.
Do you serve money or money serves you?
Kui teha õigeid otsuseid ja elada südame järgi, siis teenib raha mind. Kui ma ei tööta kindlale eesmärgile keskendununa, teenin mina raha.
Mis on Sinu moto?
“Ainus kindel asi elus on muutus.” Inimesed, kes ei suuda seda aktsepteerida, kannatavad.
Hoia end Allani tööga kursis Instagramis ja Facebookis.
Intervjueeris Gerli Tooming
Fotode autor Ken Mürk
Toimetaja Kadri Toomsalu
by | aug. 8, 2018 | Avalehele, Elustiil, Kultuur
Laupäeval, 4. augustil algasid Türil uue Eesti Noorte Muusikaliteatri muusikali proovid. Eesti Noorte Muusikaliteater on tegutsenud juba viis aastat, lavalaudadelt on läbi käinud pea 300 noort ja andekat lauljat, näitlejat ja tantsijat. Esimese tegevusaasta puhul toob teater lavale varasematest veelgi võimsama ja uhkema muusikali „Sofia“.
Muusikal räägib inimlikkuse ja kuulsusrikkuse vahelisest tasakaalust ning mõistmisest, et vahel ei mahu need kaks ühte tuppa. Väikelinnast pärit Sofia suurim soov on vallutada lavasid ning astuda maailmakuulsate lauljate kõrval punasele vaibale. Unistused võivad täituda aga oodatust kiiremini ning peagi leiab Sofia end showbusiness’i säravast maailmast, kus kõik ei pruugi olla alati selline, nagu paistab. Kes kellele hammast ihub? Millised kleidid kuulsustel seljas on? Kes kellega käib? Milliseid valikuid peab Sofia tegema ja mis on elu mõte?
Muusikalis löövad kaasa „Eesti otsib superstaari“ saates tuntuks saanud Ketter Orav, Jaagup Tuisk, Hele-Mai Mängel, Mait Mikussaar ja veel paljud teised andekad noored. Lavastaja ja üks muusikali autoritest on samuti saates tuntust kogunud Kaarel Orumägi. Teine autor on Vanemuise solist ja uue Eesti mängufilmi „Klaver, kits ja silikoonid ehk Kõigil on õigus õnnele“ näitleja Kärt Anton.
Mis peamine: muusikal õpitakse ära laagri formaadis vaid viie päevaga. See on kolm vaatust pikk, mis tähendab, et õppimist on palju ja proove tehakse varahommikust hiliste öötundideni. Kõik 50 muusikalis osalevat noort on väga andekad, seega ei ole see nende jaoks probleem. Muusikali teeb veel eriliseks see, et kõik eestvedajad on noored. Lavastaja, helilooja, muusikajuht, koreograaf, rekvisiitorid, valgustajad, näitlejad, lauljad ja tantsijad on ise huvi üles näidanud ja tänu sellele vahva võimaluse saanud.
Etendused on Türi kultuurikeskuses 11.–13. augustini ja 22.–25. augustini. Pileteid saab broneerida telefonil 387 8248 ja aadressil broneerimine.muusikaliteater@gmail.com.
Rohkem infot Eesti Noorte Muusikaliteatri kohta leiab teatri Facebooki lehelt https://www.facebook.com/ENMTeater/.
Autor Carol Leiste
Toimetaja Merily Šmidt
by Triinu Mölder | aug. 3, 2018 | Avalehele, Elustiil, Kultuur, Sport
Sossimäest üles rühkides näeb kõrgeid kiviseinu, mille taga oli omal ajal tselluloosivabrik. Tänapäeval kasutatakse neid ruume hoopis teisel eesmärgil. Hoonesse sisenedes saab kohe aru, et vana vabriku hõngu maja endas enam ei peida: juba uksel hakkab silma paar treeningsaali silti. Üks neist on huvitava ja võõrapärase nimega Casa Grande, mida otsima läksingi. Ukse number 7 taga võtavad mind vastu kaks noormeest Andris ja Kristjan, kes kasutavad vaba aega saalis harjutamiseks ning annavad siin trenne, et teistelegi oma oskuseid edasi õpetada. Saalis on uhked kõrged laed, kuid siiski on tunne väga hubane, sest treenerid on ruumi ise kujundanud ja paljutki juurde meisterdanud. See on väga äge koht, mida hoonet väljastpoolt vaadates oodatagi ei oska, ning mulje on hoopis teistsugune kui muudes spordiklubides.
Capoeirista. Foto autor Martti Kikojan
- Te olete siin nii laheda ja hubase saali sisse seadunud. Millega te tegelete?
Oleme loonud siia oma treeningsaali. Varem rentisime ruume teistes Tallinna spordisaalides, kuid siis sõltusime saadaval olevatest aegadest ja teiste gruppide trennigraafikust. Nii mõtlesimegi välja uue plaani ja rentisime täitsa oma ruumid, et saaksime sõltumatud olla ja trenni teha sobivamal ajal.
Meie põhitrenn on capoeira, kuid peale selle tegeleme ka jõutreeninguga, hommikuti teeme venitust ja äsja võtsime kavasse ka yin-jooga. Treeningud valisime selle järgi, et need toetaksid capoeira’t ning samas sobiksid inimestele, kes capoeira-maailma veel siseneda ei soovi. Põhitreeningu capoeira elemendid paistavad välja ka saali välimusest ja inventarist. Näiteks võib saalis lehvimas näha Brasiilia lippu ning meisterdasime pillide jaoks omaette seina.
Pillid, mida kasutatakse capoeira‘s. Foto autor Stiina Einasto
- Usun, et ma pole ainus, kelle jaoks on capoeira võõras. Seletage paari sõnaga, mis see endast kujutab.
Capoeira on Brasiiliast pärit liikumiskunst, mis koosneb tantsust, võitlusest, muusikast ja kultuurist. Capoeira-võitlust nimetatakse mänguks, sest eesmärk ei ole teisele inimesele haiget teha ega pihta lüüa, vaid temaga dialoogi astuda erinevate liikumisviiside, löökide, põigete ja kaitsete kaudu. Mäng toimub roda’s: kõik osalejad moodustavad ringi ja kaks capoeirista’t asuvad teiste keskele mängima. Ringi moodustajad laulavad ja plaksutavad kindlas rütmis ning alati on ka mõni pillimängija. Capoeira-muusika tegemiseks kasutatakse spetsiaalseid pille.
Capoeira-mäng. Foto autor Marilyn Rebane
- Capoeira on ilmselt teie kõige suurem ühisosa, sest selle kaudu saite juba aastaid tagasi tuttavaks ning teist on saanud väga head sõbrad. Nüüd annate koos siin saalis trenne. Mida capoeira’ga tegelemine teie jaoks tähendab ja mida see teile annab?
Kristjan: Capoeira motiveerib mind, annab hea tuju ja palju energiat. Mängides kaovad peast kõik igapäevamured ning see on aeg, kui saan keskenduda ainult muusikale ja teisele inimesele ringis. Minu jaoks teeb capoeira väga atraktiivseks ka see, et sellel ei ole otseselt lõpp-punkti, sest capoeira koosneb mitmest erinevast oskusest, mida tuleb kogu aeg lihvida, näiteks liikumist, akrobaatikaoskusi, löökide täpsust, pillimängu ja laulmist.
Capoeira’ga tutvusin 2007. aasta sügisel Pärnus, kui õpetaja Lauro C. Lins käis koos oma õpilasega Pärnu ühisgümnaasiumis esinemas. Tol korral nende esinemist vaadates ei osanud ma ettegi kujutada, et ise kunagi samamoodi liikuda suudaksin. Juba pärast esimest trenni aga tundsin, et sobin sellesse õhkkonda ning olen leidnud selle, mida olin otsinud.
Andris: Sõbrunesin capoeira’ga 8. septembril 2006. aastal Tartus. Tollal elas minu brasiillasest õpetaja Leandro Cocao Eestis. Tema juures alustasin õppimist. Alates 2009. aastast olen juhendanud capoeira-treeninguid ja workshop’e nii Tallinnas kui ka Tartus. Olen palju käinud õpetamas ka välismaal, näiteks meie naabrite juures Soomes ning capoeira ja mu mestre ehk õpetaja kodumaal Brasiilias.
Sealse kultuuri keskel elamine andis ainulaadse elamuse, mis aitas mul nende olemust ja elustiili veel paremini mõista. Tihti tunnen brasiillaste elustiiliga isegi suuremat sidet kui meie kohaliku põhjamaise olemusega. Koos oma õpetaja ja teiste mestre’tega mängimine arendas minu oskusi ja avas capoeira-maailma veel rohkem. Capoeira’t armastan eelkõige selle pärast, et see on mäng, kus kõik osalejad on võitjad. Capoeira eesmärk ei ole eristada võitjaid kaotajatest, vaid kasvada ühiselt koostöö ja kollektiivi kaudu.
Capoeira-treening. Foto autor Marilyn Rebane
- Andris, sina tegeled peale capoeira ka joogaga. Kas need kaks ala on kuidagi sarnased?
Jooga harrastajate suhtes ei oleks vist päris aus öelda, et ma joogaga tegelen, kuna panen väga vähe rõhku meditatsioonile. Võiksin öelda, et olen laenanud joogast ja mujalt erinevaid venitusharjutusi ning kasutan neid nii enda arendamiseks kui ka venitustreeningu läbiviimiseks. Capoeira’s on stiimulid pigem välispidised, joogas aga sisemised, ning selle poolest on need alad täiesti erinevad. Küll aga on mõlema jaoks vaja kehalist painduvust. Seda nii liikumiste ja asendite sooritamiseks kui ka põhjusel, et süvalihaste treening ja üldine lihaskiudude elastsus tagab kehakontrolli ja tasakaalu säilitamise võime.
- Kristjan, sinu teine hobi on jõutreening. Kas capoeira ja jõutrenn liiga erinevad ei ole, et neid koos harrastada?
Ma leian, et edukaks capoeira-mänguks on vaja ka arvestataval määral jõudu. Capoeira’s on vaja liigutada tervet keha ja aktiveerida õigel ajal õigeid lihaseid. Loomulikult ainult jõuga capoeira-mängus teisi üle ei trumpa, kuid see tuleb kindlasti kasuks. Pealegi on capoeira ja jõutreening super kooslus ideaalse rannavormi saavutamiseks!
Capoeirista. Foto autor Martti Kikojan
- Kui vanemad mind juba lapsena trenni ja üldise kehalise aktiivsuse juurde ei suunanud, kas siis täiskasvanuna alustada on hilja ja peaksin pigem leppima diivanil lesimisega?
Capoeira’ga ei ole kunagi liiga hilja alustada. Tänu abistavatele treeneritele ja toetavatele trennikaaslastele on võimalik igaühel sellega tegeleda. Alustatakse rahulikult, õpitakse põhiliikumisi, kaitseasendeid ja jalalööke ning tasapisi hakatakse keha harjutama keerukamate liikumistega. Laulmist ja pillimängugi ei ole vaja häbeneda, sest keegi meist ei ole ooperilaulja ega orkestrimängija, vaid aja jooksul harjutades õppinud. Laulmine on vajalik, et anda mängule energiat ja kaasa elades õige atmosfäär luua.
Mitme sõbra jaoks on capoeira olnud just see uks, mille kaudu nad on avastanudliikumise maailma. Päris mitmed praegusedki trennikaaslased on alustanud alles hiljuti ning mõned neist on juba peaaegu neljakümnesed. Meil on Soomes väga head sõbrad, kes esmapilgul paistavad tavaliste vanemaealiste inimestena, kuid nende mäng on täiesti vapustav — hundirattad ja kätelseis on nende jaoks käkitegu. Capoeira arendab painduvust ja liikuvust ning just liikuvus on see, mida läheb meil vanemas eas järjest rohkem vaja, et elada täisväärtuslikku elu.
- Missugused on teie edaspidised plaanid seoses treeningute ja saaliga?
Augusti alguses leiab Pärnu lähedal aset Casa Grande suvelaager, kus teeme trenni ja palju capoeira’t ning veedame ühe laheda nädalavahetuse koos uute ja vanade sõpradega. Muidu toimuvad meie saalis kogu aeg trennid ja ootame kõiki uusi huvilisi enda sekka. Septembrist alustame ka noorte capoeira-treeningutega, ilmselt argipäeviti enne tööpäeva lõppu. Kindlasti tasub silma peal hoida meie Facebooki lehel!
Autor Triinu Mölder
Toimetaja Merily Šmidt
by Helin Sinisaar | aug. 2, 2018 | Avalehele, Kultuur, Kunst, Persoon
Saku gümnaasiumi 10. majandusklassi õpilane Sandra Serena Sulin (16) on noor kunstnik, kes püüdleb oma unistuse poole saamaks ühel päeval tuntuks oma loominguga. Sandra on suurte tulevikuplaanidega tüdruk, kes viib lõpule kõik alustatu, ja teeb tööd, et jõuda soovitud eesmärkideni. Vaatamata noorele eale on Sandra saavutanud palju häid kohti kunstiolümpiaadidel nii maakonnas kui ka vabariigis ning avanud juba kaks isiklikku kunstinäitust. Lisaks kunstile tegeleb Sandra aktiivselt ka muusikaga, õppides Saku muusikakoolis juba teist lisa-aastat.
- Oled praegu oma kunstnikutee alguses. Kuidas ja millal avastasid, et just kunst on see, millega tegeleda soovid?
Juba lasteaias teadsin, et joonistamine sobib mulle hästi. Ma ei pannud kunagi pliiatsit käest ja nii see ongi läinud. Mulle meeldib joonistada ja konkreetselt ei olegi mõelnud, et just kunst on see, mida tahan teha kogu oma ülejäänud elu.
Sandra isikunäitus Saku gümnaasiumis. Foto autor Helin Sinisaar
- Millist tehnikat sa peamiselt oma loomingus kasutad?
Mulle meeldib katsetada erinevate tehnikatega. Vahepeal ma proovin näiteks akvarelli ja maalin natuke, aga peamiselt jään ikka musta tindi, värvipliiatsite ja vildikate juurde. Samuti meeldib mulle kollaažitehnika ja harilike pliiatsitega inimeste portreesid joonistada.
Autor Sandra Serena Sulin
Autor Sandra Serena Sulin
- Kas originaalseid töid on raske välja mõelda? Kas ideed otsa ei saa? Mis on sinu inspiratsiooniallikas?
Inspiratsiooniallikas on kõik mind ümbritsev: loodus ja igapäevased esemed. Ideed kuigi lihtsalt ei tulegi, aga siis, kui mingi kindel asi jääb ette ja sellest hakkab idee arenema, on originaalseid töid ka päris lihtne teha.
Autor Sandra Serena Sulin
- Kirjelda oma loomingut kolme sõnaga.
Eriline, sügavamõtteline, minulik.
Autor Sandra Serena Sulin
- Räägi natuke oma näitustest. Mis? Kus? Millal?
Minu esimene näitus oli ühisnäitus koos Monica del Nortega, kes on eestlasest kunstnik Hispaanias. Näitus oli 2017. aasta märtsis Monica kodukoha lähedal Manilvas Hispaanias. Monica andis selle võimaluse ja tahtis minuga koostööd teha. Teine näitus on minu isikunäitus ja see on veel praegugi üleval Saku gümnaasiumis. Näitus avati 2017. aasta detsembris.
Väike osa Sandra kunstinäitusest Hispaanias. Foto autor Sandra Serena Sulin
- Mis on sinu jaoks kõige raskem ja kõige lihtsam näituse tegemise juures?
Kõige lihtsam on ilmselt piltide joonistamine, kõige raskem aga õigete raamide ja kohtade valimine.
- Oled väga edukalt tegelenud ka kromaatilise kandle mänguga. Kui suurt rolli lisaks kunstile mängib sinu elus muusika?
Muusika mängib üldiselt väga suurt rolli. Ma kuulan muusikat, mõtlen muusikast ja see huvitab mind väga.
- Millised on sinu kunstiga seotud plaanid lähitulevikus?
Mul on 2. juulil tulemas isikunäitus Kiisa rahvamaja raamatukogus ja see võetakse maha augusti lõpus. Hetkel käib selleks ettevalmistamine ja piltide joonistamine.
- Mis on sinu unistus ning kuhu tahaksid kunstiga jõuda?
Minu unistus on see, et inimesed ostaksid mu pilte ning et ma inspireeriksin inimesi joonistama ja sügavamalt mõtlema. Kindlasti sooviksin arendada inimeste teadlikkust uuemast kunstist. Tahaksin jõuda maailmas igale poole. Tore oleks, kui kunagi saaks vaadata nimekirja, kus on kirjas näiteks Berliin, Los Angeles ja New York.
Sandrat saab jälgida tema Instagramis @sandra.art.s.
Autor Helin Sinisaar
Toimetaja Merily Šmidt
by Kaisa Nele Hendla | aug. 2, 2018 | Foto, Kultuur, Persoon
Intervjuu noore ja andeka fotograafi Karmen Kikasega.
Kirjelda ennast kolme sõnaga.
Uudishimulik, omanäoline, julge.
Kuidas jõudsid pildistamiseni?
Sahtlis oli vana Nikoni kaamera, vaatasin, et töötas. Käisime sõbrannadega insta-shoote tegemas ja nii see kõik algas. Hiljem tundus, et see on hobi, millesse on mõtet rohkem investeerida.
Kuidas läheb sinu arvates Eesti sisuloojatel?
Blogijad, fotograafid, videograafid – nad teevad kõike hästi professionaalselt ja läbimõeldult. Mulle väga meeldib nende stiil ja olek.
Millist muusikat sa kuulad?
Kas ma võin nimetada artiste, kelle laulud mulle tohutult meeldivad? Kuulan kogu aeg Haimi, Tom Odelli, Vaiko Eplikut, Erki Pärnoja ja muid selliseid tegijaid. Aga kui anda konkreetne pala, mida võiksite kuulata, siis näiteks midagi stiilset ja lahedat: Haimi “Pray to God.”
Kas kool takistab loovust?
Ma arvan, et see on iga inimese enda sättida, kas ja kuidas takistab. Meil on võimalik käituda nii, et ei takistaks või vastupidi. Ma olen siiani suutnud oma aega planeerida nii, et takistaks võimalikult vähe.
Kes sind inspireerib?
Inimesed, kes teevad oma tööd südamega. Fotograafia kontekstis näiteks Sandra Palm või Stina Kase.
Kui sul oleks võimalik pildistada ükskõik keda või mida, siis millise valiku teeksid?
Kui “keda”, siis pildistaksin fotograafe, tooksin nad kaamera tagant välja. Tahan näidata inimestele, kes on selle laheda kunsti taga. Aga kui “mida”, siis valiksin mõne huvitava riigi ja arhitektuuri. Tahaksin ka mõnele Eesti riidebrändile pildistada, näiteks brändile August.
Milline on olnud sinu parim ja halvim kogemus seoses fotograafiaga?
Toredaid kogemusi on hästi palju, iga pildistamine on omanäoline ning lahedate emotsioonidega. Halbadest meenuvad näiteks need korrad, kui olen pidanud õues käreda pakasega pildistama ja käed külmetavad. Või siis näiteks mõned festivalid, mis kestavad kella kolme või neljani öösel ja siis on vaja kiiresti pildid valmis töödelda. Kell seitse hommikul saab magama, magan kolm tundi ning pean uuesti pildistama minema. Samas ei tegeleks ma selle hobiga, kui mul ei oleks rohkem paremaid kui halvemaid kogemusi.
Mis on sinu fotode eesmärk?
Emotsiooni tekitamine. Ja mul ei ole vahet, kas emotsioon on positiivne või negatiivne, peaasi et foto paneb inimese mõtlema ja ta ei keriks seda lihtsalt edasi. Soovin, et foto tekitaks mingi tunde või mõtte.
Kas mustvalge või värviline?
Mustvalge on šikk ja äge, aga ma arvan, et värviline toob rohkem ideed ja emotsiooni välja.
Vaata videot ja kuula Karmeni põnevaid lugusid.
Autor Kaisa Nele Hendla
Toimetaja Merily Šmidt
by Jaanus Karlson | juuli 29, 2018 | Avalehele, Kultuur, Muusika, Tuleviku töökoht, Z generatsioon
Darth Vader astub vägede ette, et anda korraldus mässuliste rünnakud tagasi tõrjuda. Rose ja Jack seisavad Titanicu ninas teineteise embuses ning tunnevad, et ainult nemad kahekesi ongi terves maailmas olemas. Harry, Hermione ja Ron astuvad rongilt maha, et vastu astuda uuele õppeaastale Sigatüüka võlumaailmas. Kõiki neid olukordi seob üks ühine element — muusika. Iga seiga puhul on muusika erinev, kuid kõiki eelkirjeldatud seiklusi saadavad paljude südameisse jäädvustunud meloodiad, milleta ei oskaks kangelasi ette kujutadagi.
Helitööl on suur roll meeleolu loomisel. Foto autor Ester Marie Doysabas.
Filmi vaadates ei mõtle me tihti muusika peale. Kui muusika aga filmist ära võtta, oleks midagi justkui puudu. Filmimuusika ilmestab ja toetab ekraanil toimuvat, loob õige atmosfääri ning juhatab kinokülastaja emotsionaalselt läbi linateose. Kasutatakse nii tuntud ansamblite kui ka spetsiaalselt filmi jaoks heliloojalt tellitud muusikat. Mõnel filmil ei ole üldse muusikat (nt “Mother!”, 2017). Kuidas jõuab muusika helilooja sulest ekraanile? Kas ka sina võiksid hakata filmiheliloojaks?
Heliloojast rääkides tuleb paljude silme ette pilt vanemast habetunud härrast, kes istub klaveri taga hariliku pliiatsi ja noodivihikuga. Tänapäeva filmiheliloojad kasutavad enamasti veidi moodsamat lähenemisviisi. Filmihelilooja tähtsaim töövahend on DAW (Digital Audio Workstation) — programm, mis võimaldab kirjutajal salvestada ja taasesitada muusikat virtuaalsete instrumentide (VST ehk Virtual Studio Technology) või tavapärase helisalvestustehnika abil. Tarkvarasid, mille vahel valida, on palju ning ainuõiget valikut ei eksisteeri. On nii tasuta (Cakewalk, Reaper) kui ka tasulisi programme (Cubase, Pro Tools, Logic Pro X jne). Virtuaalsete instrumentide abil on heliloojal võimalik kuulda oma loomingut reaalajas ning teha kiireid muusikalisi otsuseid. Instrumentide valik on samuti väga lai. Tasuta pillid kõlavad kehvemini, kallimatega on võimalik luua päris instrumentide kõlaga meloodiat. Loomingulise töövahendina sobib nii üks kui teine, peamine, et kujutlusvõimel piire ei tuleks.
Kui helilooja palgatakse uuele filmile muusikat kirjutama, algab tavaliselt katse-eksitusmeetodil toimiv protsess. Nii režissööril, produtsentidel, filmistuudiol kui ka teistel asjaosalistel on oma ettekujutus, milline peaks muusika olema. Ideaalis on tähtsaim režissööri ja helilooja koostöö. Režissöör peab heliloojaga pikki arutelusid selle üle, mida vaatajale mingil hetkel edasi tahetakse anda. Kui esmane montaaž (rough-cut) filmist on valmis, kohandab mõni režissöör filmile ajutise muusika (temp-track’i), mille iseloomust peaks helilooja uue muusika kirjutamisel juhinduma. On heliloojaid, kes ei salli temp-track’i silmaotsaski, mõni saab sellest just inspiratsiooni. Muusika kirjutatakse paari nädala kuni mitme kuu vältel ning see on aktiivne protsess, millesse on kaasatud ka režissöör, kes annab vihjeid, milline ajastatud muusikaline motiiv (cue) sobib ja milline mitte.
Ühel õnnelikul (ja abstraktsel) päeval saab muusika valmis. Tavaliselt ei ole valminuks kuulutamine tingitud sellest, et helilooja ja režissöör on muusikaga rahul, vaid sellest, et aeg saab otsa. On heliloojaid, kes jääks igavesti oma muusikat parandama ja ümber kirjutama. Kui aga tähtpäev kätte jõuab, hakkab tööle meeskond orkestreerijaid, kes arvutis kirjutatud muusika päris pillidele noodistavad. Samal ajal (või ka varem) hakkab tööle heliinseneride meeskond, kes töötlevad teose elektroonilise muusika osa. Helilooja töö ei ole siin lõppenud: ta peab jälgima, et kõik, mis sai kirja pandud, kõlaks nii, nagu ta soovib. Mõned heliloojad võtavad auasjaks orkestrit salvestusel ise dirigeerida ja inspireerida.
Foto autor Bruno Araujo.
Kui päris instrumendid salvestatud, elektrooniline pool paigas, jõuab järg mix engineer’ide ja muusikatoimetaja kätte, kes koostöös režissööri ja heliloojaga panevad paika helitasakaalu, kõla ja visuaalmaterjalist lähtudes ka ajastuse. Kui seegi on tehtud, hundid söönud ja lambad terved, jääb oodata vaid filmi esilinastust.
Peab tõdema, et eelkirjeldatud protsess on vaid üks paljudest võimalustest, kuidas filmimuusikat tehakse. Ükski film ei ole eelmisega samasugune. Andekad ja ettevõtlikud inimesed on võimelised ka kogu töö üksinda ära tegema — küll mitte ehk samal tasemel Hollywoodi filmidega, aga tudengifilmidega kätt harjutada ei ole keeruline.
Kui tahad proovida, leia endale meelepärane DAW, muretse paar virtuaalset instrumenti (nt Spitfire Labs — tasuta ja väga kvaliteetne), MIDI-USB klaver, väline helikaart (nt Focusrite Scarlett 2i2) ja kõrvaklapid. Seejärel otsi YouTube’ist õpetusi, mis selgitavad, kuidas arvutimuusikat kirjutada. Leia ka film ja oledki oma filmihelilooja teekonda alustanud.
Autor Jaanus Karlson
Toimetaja Merily Šmidt
by Triine Viisma | juuli 28, 2018 | Avalehele, Elustiil, Kultuur
Restoran ÜLO (Kopli 16) asub Telliskivi Loomelinnaku lähedal ja on suurepärane koht, kus lõuna- või õhtusööki nautida . Restoran on kohe tee ääres, mistõttu võiks seda väga lihtne olla üles leida, kuid natuke segadusse ajas, et kuskil nähtaval polnud ei silti ega nime, seega enne ei saanudki kindel olla, kas oled õiges kohas, kui olid juba sisse astunud. Lähedal on ka trammipeatus ning Balti Jaama Turu parkla, seega saab mugavalt restorani külastada nii jalgsi kui ka autoga.
Käisin ÜLOs töökaaslastega õhtust söömas. Koht oli väga armas ning sobilik tähtpäevade tähistamiseks, aga ka lihtsalt hea seltskonnaga nautimiseks. Samal ajal peeti kõrvallauas näiteks poissmeesteõhtut. Et kindel olla kohtade jagumises, tuleb ilmselt laud ette broneerida, eriti kuna tegemist on uue ning populaarse kohaga. Ilusa ilmaga saab istuda ka õues.
Proovisime töökaaslastega menüüst ära peaaegu kõik veganitoidud ning jäime kõik väga rahule. Road on paraja suurusega — pearoast sai kõhu täis küll, eelroad ja magustoidud on veidi pisemad. Menüüs on valikut ka omnivooridele, kes soovivad praadi näiteks liha või kalaga. Ka joogimenüü on väga lai, saab kokteile, veine, karastusjooke ning kuumemat keelekastet.
ÜLO naerusuine meeskond. Foto allikas www.facebook.com/Kopli16/.
Restorani atmosfäär on väga hubane ja mõnus. Seinas oli ka stiilne ava, kust oli näha, mis köögis parasjagu toimub. Teenindus oli lausa suurepärane — teenindajad olid väga abivalmis ning suurest külastajate arvust olenemata hoolitsesid selle eest, et kõigi soovid oleksid alati täidetud. Lisaks oli janu kustutamiseks alati laual ka kann veega. Usun, et seal oleks tore ka mõnd üritust pidada.
Restoranile nime panemise taga on ka huvitav lugu, mida teenindajad on valmis rõõmsalt rääkima. Seega kui tekib võimalus restorani ÜLOkülastada, siis kindlasti tehke seda. Nautimist väärt!
Autor Triine Viisma
Toimetaja Elisabeth Kaukonen
