Intervjuu noore ja andeka fotograafi Karmen Kikasega.
Kirjelda ennast kolme sõnaga.
Uudishimulik, omanäoline, julge.
Kuidas jõudsid pildistamiseni?
Sahtlis oli vana Nikoni kaamera, vaatasin, et töötas. Käisime sõbrannadega insta-shoote tegemas ja nii see kõik algas. Hiljem tundus, et see on hobi, millesse on mõtet rohkem investeerida.
Kuidas läheb sinu arvates Eesti sisuloojatel?
Blogijad, fotograafid, videograafid – nad teevad kõike hästi professionaalselt ja läbimõeldult. Mulle väga meeldib nende stiil ja olek.
Millist muusikat sa kuulad?
Kas ma võin nimetada artiste, kelle laulud mulle tohutult meeldivad? Kuulan kogu aeg Haimi, Tom Odelli, Vaiko Eplikut, Erki Pärnoja ja muid selliseid tegijaid. Aga kui anda konkreetne pala, mida võiksite kuulata, siis näiteks midagi stiilset ja lahedat: Haimi “Pray to God.”
Kas kool takistab loovust?
Ma arvan, et see on iga inimese enda sättida, kas ja kuidas takistab. Meil on võimalik käituda nii, et ei takistaks või vastupidi. Ma olen siiani suutnud oma aega planeerida nii, et takistaks võimalikult vähe.
Kes sind inspireerib?
Inimesed, kes teevad oma tööd südamega. Fotograafia kontekstis näiteks Sandra Palm või Stina Kase.
Kui sul oleks võimalik pildistada ükskõik keda või mida, siis millise valiku teeksid?
Kui “keda”, siis pildistaksin fotograafe, tooksin nad kaamera tagant välja. Tahan näidata inimestele, kes on selle laheda kunsti taga. Aga kui “mida”, siis valiksin mõne huvitava riigi ja arhitektuuri. Tahaksin ka mõnele Eesti riidebrändile pildistada, näiteks brändile August.
Milline on olnud sinu parim ja halvim kogemus seoses fotograafiaga?
Toredaid kogemusi on hästi palju, iga pildistamine on omanäoline ning lahedate emotsioonidega. Halbadest meenuvad näiteks need korrad, kui olen pidanud õues käreda pakasega pildistama ja käed külmetavad. Või siis näiteks mõned festivalid, mis kestavad kella kolme või neljani öösel ja siis on vaja kiiresti pildid valmis töödelda. Kell seitse hommikul saab magama, magan kolm tundi ning pean uuesti pildistama minema. Samas ei tegeleks ma selle hobiga, kui mul ei oleks rohkem paremaid kui halvemaid kogemusi.
Mis on sinu fotode eesmärk?
Emotsiooni tekitamine. Ja mul ei ole vahet, kas emotsioon on positiivne või negatiivne, peaasi et foto paneb inimese mõtlema ja ta ei keriks seda lihtsalt edasi. Soovin, et foto tekitaks mingi tunde või mõtte.
Kas mustvalge või värviline?
Mustvalge on šikk ja äge, aga ma arvan, et värviline toob rohkem ideed ja emotsiooni välja.
Vaata videot ja kuula Karmeni põnevaid lugusid.
Autor Kaisa Nele Hendla
Toimetaja Merily Šmidt