Persoon Archives | YU Talent Media

Carol Leiste: teletöö on nagu pidevad Ameerika mäed…

by Marika Juusu | märts 31, 2021 | Avalehele, Persoon

Televiisori vaatamine on enamiku jaoks muutunud tavapäraseks mõnusaks ajaviiteks ning teletööd kirjeldatakse tihti glamuurse ja kadestusväärsena. YU püüdis kinni teletöötaja Carol Leiste ning võttis sihikule just need küsimused, mille üle noored televaatajad tihti mõtisklevad.

Kas glamuurist pakatab ka kulissidetagune tööelu? Kellele seesugune intensiivne töö iseloom sobib, kellele mitte? Millised isikuomadused aitavad telemaastikul läbi lüüa?

Carol jagab näpunaiteid, kuidas võiks unistuste töö poole püüelda ja milliseid samme ette võtta kui sinu kirg on teletöö.

Pildil Carol (paremal) ja Kristel Kuklase (vasakul)

Pildil Marian Ilves (vasakul) ja Carol (paremal)
Foto: erakogu

Räägi natuke endast ja sellest, kuidas sattusid telemaailma?

Olen väikelinnast pärit tüdruk, kes on alati tundnud kirge tele- ja filmimaailma vastu. Esialgu küll teise nurga alt – olin keskkooli lõpuni aastaid kindel, et minust saab näitleja. Seetõttu sidusin ma end tasapisi telega juba suhteliselt varakult – käisin eri seriaalide ja filmide võtetel, kuid tol ajal olin ise pigem kaamera ees kui taga. Pärast lavaka katseid aga miski mu sees muutus ja hakkasin vaikselt vaatama hoopis kaamerataguse elu poole.

Töö teles sai alguse veidi üle kolme aasta tagasi, kui sattusin tööle Toomas Kirsi teleseriaali “Pilvede all”. Peale seda olen osalenud mitmetes tema mängufilmide ja seriaalide projektides. Minu peamine vastutus on olla lokatsioonijuht, kuid mõnes projektis olen teinud ka rekvisiitori tööd. Lisaks olen vahepeal osa võtnud teiste produtsentide projektidest, näiteks kaasa teinud mõne reklaami loomises, samuti kas lokatsioonijuhi või rekvisiitorina.

Viimased poolteistaastat olen tegutsenud põhitööna ka TV3 otsesaates “Duubel”, kus minu peamine roll on administreerimine ja sotsiaalmeedia postituste toimetamine. Ühtlasi olen jooksvalt toimetusele abiks, mis tähendab, et pakun ideid, aitan külalisi leida, nendega kontakteeruda jms. Tänu tööle TV3 majas on mul olnud võimalus ka mõnes teises TV3 projektis kaasa lüüa, näiteks hiljuti avalikuks tulnud meelelahutussõu “Suure pühapäeva” juures olen saanud administraatorina abi pakkuda.

Kusjuures aasta aega olen õppinud ka BFMis filmikunstnikuks, kuid hetkel olen sealt akadeemilisel puhkusel ja arendan end läbi kogemuse. Telemaailma sattusin ühe väga toreda projekti kaudu. Nimelt olin Eesti Noorte Muusikaliteatris näitleja. Selle teatri koreograaf, kes töötas Toomas Kirsi tiimis rekvisiitori ja lokatsioonijuhina, kirjutas mingil hetkel meie teatri gruppi, et kes omab autot ja on huvitatud teletööst, võtku ASAP ühendust.

Huvi oli suur, autot küll polnud, aga muidugi kirjutasin ja proovisin end maha müüa! Hakkasin siis kohe ka autot otsima, väga palju raha just kogutud ei olnud, kuid isu see ametikoht saada oli lihtsalt nii suur!

Nädala-kahe pärast sai üks auto soetatud, pöidlad peos, et nüüd ka tööle saaks! Sain prooviülesandeks otsida Marile ja Indrekule uus kontor ja kuna see sai vist edukalt täidetud, siis kutsuski produtsent mind kontorisse ja ütles, et “hakkame siis tööle!” Oi, ma olin happy!

Milline nägi välja sinu esimene tööpäev ja kas mäletad, millised emotsioonid sind valdasid?

Ma küll ei nimeta seda otseselt esimeseks tööpäevaks, kuna tegemist oli proovipäevaga, kuid sel ajal töötasin ühes teises kohas päevatööl ning mõte sellest, et saaksin nüüd ja praegu keset päeva minna mujale, ei tundunud reaalne. Ütlesin, et lähen arsti juurde, et saaksin endale 2–3 t vaba aega, sest no nii väga ju tahtsin saada seda teletööd ja olin kõigeks valmis!

Mäletan, et olin küll pabinas, kuid kuna noor ja julge, siis ei kartnud ma väga hullusti. Võte toimus kohas, mille ma prooviülesandena ise leidnud olin, seega oli paik juba tuttav. Veidi piinlik oli, et ma ei teadnud, milline meie produtsent Toomas Kirss välja näeb.

Loomulikult olin ma kursis, kes ta on ja kui oluline roll on tal telemaastikul, kuid nime taha nägu ei osanud panna. Selleks et aga enam-vähem kursis olla, olin teda ennist guugeldanud, kuid sattunud vist pildi otsa, mis oli 10–20 aastat vana. Niisiis kui ma tähtsat bossi esimesel päeval nägin, siis ma ausalt öeldes ei teadnud, et just tema on Toomas Kirss, kellele end esmajoones viisakusest tutvustada.

Arvasin, et ehk kõrvalosatäitja, kes platsile tulnud, ning ütlesin lihtsalt möödaminnes tere. Ma ei ole seda talle endale veel muidugi kordagi maininud, et nii oli … no nii igaks juhuks.. ☺

Carol tööpostil
Foto: Külli Rummel

Kas teletöö kaadrite taga on sama põnev nagu tulemus, mida vaatajad näevad ekraanilt?

Muidugi on see kõik põnev! Eriti kui sulle see maailm meeldib. Aga see, mis jõuab lõpuks eetrisse, on väga väike osa protsessist. Eeltöö ja kõik, mis selle taga toimub, on ikka väga kirju. Mõeldes seriaalitööle, siis kogu protsess algab juba suhteliselt varakult, kui saad kätte stsenaariumid.

Peale seda hakkad neid läbi töötama, seejärel hakkab igaüks eeltööd tegema. Kuna täna olen seriaali lokatsioonijuht, siis enamus mu tööst saabki tehtud enne võtteperioodi. Tavaliselt on meil nelja osa peale kuskil seitse võttepäeva, mille pikkused keskmiselt 15 t. Kui kõik on purgis, läheb kogu materjal veel järeltöötlusse, mis tähendab, et nelja osa umbes 4×45 minuti eetriaja kohta on eeltööd tehtud sadu tunde.

TV3 uudistesaates on samuti pikk protsess enne seda, kui saade eetrisse läheb. Õhtuse saate pikkus on umbes 20 minutit. Toimetus on kohal aga varahommikust saati ja töötab väga kiire tempoga viimse minutini. Kusjuures enamjaolt algab eeltöö, st kokkulepete tegemine, saatekülaliste leidmine jms, juba päevi varem.

Kokkuvõttes jõuab eetrisse väga väike osa kogu tööst, mis selle taga tegelikult on. Protsess ise ei ole alati lõbus ja meelelahutuslik, aga kuna mulle see maailm nii väga meeldib, siis naudin sajaga!

Mis on sinu töös siiani olnud kõige suurem õnnestumine ja kõige suurem läbikukkumine sinu enda meelest?

See on päris raske küsimus. Ma ütleks pigem nii, et see töö on nagu pidevad Ameerika mäed – erinevaid takistusi ja samas õnnestumisi tuleb ette kogu aeg. Tegelikult tunnen õnnestumist iga kord, kui mu ülesanded on tehtud. Kui tuua siiski mõni näide, siis viimatine teleseriaali “Sinu, minu, meie” tegemine oli päris mahukas. Lokatsioone oli väga palju, mida pidin leidma: 20 kanti, millest umbes 5–6 korterit pidid välja nägema suhteliselt sarnased, et sisulises mõttes asuksid justkui samas majas, reaalsuses aga mööda Tallinnat laiali.

Polnud kõige lihtsam leida, eriti praegusel koroona ajal, kus võib-olla igaüks meid avasüli oma koju filmima ei oota. Ma jäin võtteperioodil veel nii haigeks, et suutsin ainult pikali olla. Sihuke korralik stressamine selle üle, kas kõik ikka saab tehtud, ja teisalt selle üle, et haigus saaks seljatatud. See on võib-olla olnud minu töö kõige madalam punkt, kus tajusingi ebaõnnestumist. Lõpuks said siiski kõik kohad leitud ja seriaal nägi teleeetrit. ☺

Kas teletöös on kõikide inimeste rollid ja vastutusalad nii kindlalt paigas, et loominguks eriti ruumi ei jää? Või saab ka välja käia enda ideid, mis teostuse leiavad?

Ma sõnastaks seda pigem nii, et teletöö ise ongi üks suur looming. Iga ametikoht on ju osa protsessist ja tulemusest. Isegi kui oled montaažirežissöör, siis loometöö on see ju ikka. Tõsi ta aga on, et igaühel oma vastutusala. Mina näiteks režissööri töösse sekkuma ei lähe. Küll aga on võimalik kõrvalt uudistades lihtsalt tutvuda ja õppida tundma ka teisi ametikohti.

Vabadus ideede välja käimiseks on aga alati olemas. Seriaali stsenaariumi puhul otseselt mitte, kuid näiteks uudiste toimetuses on ideed pigem väga teretulnud – nii leiabki kõige vahvamad teemad ja saatekülalised, kui levitada informatsiooni. ☺

Foto: Carol Leiste

Kas pinget on teles palju või on kõik nii hästi planeeritud ja sujub nagu kellavärk? Igav ei hakka?

Igav ei hakka kindlasti! Pinge on ka alati üleval. Ma ütleks, et teletööd tehes on justkui alati kiire … Nagu ennist mainisin, siis TV3 saate “Duubel” toimetus tuleb majja juba varahommikul, kuid kui õhtul kell 19.25 on saatel aeg eetrisse minna, siis ikka kõik veel jooksevad ja tormavad ning täidavad kiiresti oma ülesandeid. Aga mulle meeldib see kiirus.

Niisama olemine ei ole töö tegemise viis, mis mulle sobiks, see väsitab kordades rohkem kui pikad ja ülesanneterohked tööpäevad. ☺

Kirjelda oma tavapärast tööpäeva.

Kuna mul on erinevaid töökohti, siis on minu tavapärased tööpäevad ka erinevad. Tooksin välja kaks. Töö TV3 uudistesaates algab kodukontoriga. Olen arvuti taga ja teen õhtuseks saateks ettevalmistusi. Peamiselt tegelen eelpromoga, et inimesed saaksid sotsiaalmeedia vahendusel teada, millest õhtul räägime ning kes külla on tulemas.

Sinna kodukontori aega mahub ka uute päevade ettevalmistus, ideede jagamine, koosolekud.. kõik selline, mis valmistab saadet ette. Õhtul lähen stuudiosse kohale, et võtta vastu külalised, tegeleda vajalike rekvisiitidega ning toota sisu meie Instagrami ja Facebooki. 21.00 on tavaliselt sellise tööpäeva lõpp.

Seriaali puhul algab võttepäev üldiselt äratuskellaga kella kuue paiku. Päevad on erinevad – me kas liigume erinevate võttekohtade vahel või oleme päev otsa ühes kindlas paigas. Tööülesandeid on mitmeid, kuid peamiselt pean vastutama lokatsiooni eest: olema kindel, et me saame igale poole õigel ajal sisse-välja; vastutama, et võttepaik oleks korras ja kõik hoiaksid seda hästi. Kui oleme ajast ees või maas, pean informeerima järgmisi võttekohti vastavalt olukorrale.

Ühesõnaga päevad ei ole vennad ja iga kord on väga erinev. Teinekord on näiteks võttekoha maja taha suur kraana tellitud – siis on minu ülesandeks ehitajatega leida sobiv diil, et äkki nad saaksid vaba päeva ülemuselt välja kaubelda, sest mürisev kraana meie akna all on paraku täiesti välistatud. 😀 Tihti peab näiteks paluma möödujatel minutikese oodata, sest muidu kõnnivad meile kaadrisse. Sellega on alati seiklusi. Kelle jaoks on see okei, kes hakkab karjuma, kes näitab rusikat … ☺ Ühesõnaga seiklusi on kogu aeg ja selliseid huvitavaid olukordi võikski välja tooma jääda. Seriaali võttepäevad on umbes 15 t pikad, mis tähendab, et koju jõuan enamjaolt 22–23:00 kandis.

Tihti öeldakse, et teletöö kõrvalt ei jää aega eraeluks. See veidi ongi nii. Kui töötad teles, siis justkui oledki oma elu telele andnud. Aega eraeluks ei ole jalaga segada, kuid iga hetk on seetõttu äärmiselt väärtuslik ning minu jaoks on kindlasti oluline enda pere ja lähedastega koos olla. Muide, just hiljuti sai kokku loetud mu töötunnid kuu aja jooksul, umbes 320 t juures läks lugemine sassi … 😀 Samas on ka väga rahulikke perioode, kus terve nädala vältel on heal juhul kaks tööpäeva. Seega see varieerub, kuid jah, kaaslane, pere ja sõbrad peavad olema teletöötajate puhul valmis selleks, et elukorraldus on veidi teistsugune.

Mis tunne oli päriselus suhelda näitlejatega, keda me oleme harjunud teleekraanilt vaatama? Kas nende teletöö karakter erineb väga palju sellest, kes nad tegelikult inimestena on?

See oli alguses minu jaoks veidi naljakas. Esialgu on ikka tunne, et kui nüüd päriselus näed seda näitlejat, siis ta ongi oma olemuselt just selline nagu sarjas. Eriti huvitav oli aga näha vahet, et sarjas ebastabiilset närvilist meesterahvast mängiv näitleja on tegelikkuses naeratav, sõbralik ja äärmiselt heatahtlik inimene. Kusjuures võingi üsna kindlalt väita, et mitte keegi ei ole päriselus selline, nagu ta on oma rollis. See näitab, et nad teevad oma tööd eriti hästi! ☺

Pildil Ain Lutsepp (vasakul), Marian Ilves (keskel) ja Carol (Paremal)
Foto: erakogu

Kas sul on mõni lemmik telenägu ja miks?

Tead, mulle ausalt öeldes väga meeldib Anu Saagim. Mind üleüldse võluvad inimesed, kes julgevad olla nemad ise ega lase end mõjutada ühiskonna survel ja teiste arvamusel. Leian, et Anu on just selline. Muidugi kui ma pidin esimest korda Anu Saagimile kõne võtma, siis ausalt öeldes olin VÄGA pabinas.

Ilmselt seetõttu, et ta oli mulle meedias jätnud mulje, nagu tegu oleks ehk liigagi otsekohese inimesega, kellega suheldes peab ettevaatlik olema. Vestlus läks aga väga toredasti. Peale seda, kui olen tööalaselt temaga mõned korrad kokku puutunud, siis saingi aru, et reaalsuses on ta väga meeldiv naisterahvas, kes on avatud, sõbralik ja aldis kõigiga suhtlema. Mulle meeldib! ☺

Mis on sinu unistus karjääri osas? Mida soovid oma elus kindlasti ära teha?

Tunnen, et tele on see, mis mind sütitab. Ma tunnen, et tahan seda tööd teha, selles maailmas olla ning aina areneda ja areneda. Ma jätan selle hetkel saladuseks, mis on unistustes siht, kuhu poole püüelda, kuid kindlasti tahaksin veel end kaamera ees proovile panna … ☺

Foto: Mihkel Maripuu.

Mida soovitad noorele, kes on huvitatud teletööst? Kust alustada?

Kui tõesti tunned, et just see pakub sulle huvi, siis tasub juba varakult hakata uurima, milline ametikoht kõige rohkem meeltmööda oleks. Seejärel minna näiteks töövarjuks – näed ja tunnetad, kuidas see kõik päriselt on!

Kui on ikka õige tunne, et jah, seda ma tahan, siis tuleb olla sihikindel, ennast igal võimalikul moel arendada ning igast võimalusest kinni haarata. Kui leiad et teletöö on päriselt see õige ja tugev kirg sinu elus, siis usun, et mitte miski ei saa sind takistada, et oma sihti saavutada! ☺

Carol pildistab. Poseerivad Rita Rätsepp ja Liis Haab
Foto: Andrus Muuga.

Intervjueeris Marika Juusu
Toimetas Kadri Toomsalu

Ave Rüütel: mis on nude-jumestuse puhul oluline?

by Ave | veebr. 27, 2021 | Avalehele, Blogimine, Elustiil, Foto, Ilu & Mood, Persoon

Modell: Meisi Volt

Foto: Marin Sild

Nude-jumestus on meigistiil, mis muudab ilme värskeks ning veatuks, kuid mida pole nahal märgata. Nude-jumestuse ehk naturaalse meigi eesmärk on välja tuua naise ilu ja omapära ning selle põhirõhk on loomulikkusel ja kontrastide hajutamisel.

Soovitan jumestustoodete valikul rõhku panna kreemjatele tekstuuridele, mida on hea hajutada ja mis näevad nahal loomulikumad välja. See tähendab oskust leida õiged värvitoonid, mis panevad näo särama ja toovad esile isikupära. Just seetõttu ongi nude mu lemmikuid stiile, mida tasub kindlasti katsetada.

Mis on nude-jumestuse puhul oluline?

* Hoolitsetud nahk
* Väga tähtsal kohal on toodete hajutamine ja selgete joonte puudumine
* Mahedate, maalähedaste ja õrnade toonide kasutamine (beež, pruun, õrnroosa)
* Värsked õhetavad põsepuna toonid (lõheroosa, korall)
* Huulevärvi valides võiks toon olla läbikumav ja omadustelt pigem niisutav

Modell: Anastasija Jelisejeva

Fotod: Aliis Sinisalu

Küsisin Instagrami vahendusel enda jumestushuvilistelt jälgijatelt, mis neil nude jumestuse puhul kõige rohkem küsimusi või raskusi tekitab

Kuidas saavutada veatu meigipõhi?

Esiteks on väga tähtis igapäevane nahahooldus. Õhtuseks rutiiniks peaks kujunema meigi eemaldamine, näo pesemine puhta veega, näotoonikuga puhastamine ning vajadusel seerumi ja näokreemi kasutamine. Mida enam hoolitsed oma naha eest, seda kaunima meigipõhja saavutad. Nahahooldustoodete valimisel küsi kindlasti nõu spetsialistidelt, sest see mis sobib sõbrannale, ei pruugi sobida sinule.

Mis on soovitused ja nipid inimesele, kes proovib seda stiili esimest korda?

Vähem on rohkem. Pigem pane rõhku ilusale meigipõhjale. See on esimene, mida teised sinu juures märkavad.

Mis on kõige keerulisem ja tähtsam osa nude– jumestuse juures?

Kõige tähtsam on kontuuri, põsepuna ja lauvärvide hajutamine ilma et nähtavale jääks konkreetseid piirjooni. Jumestusest peaks jääma mulje, et tooteid on kasutatud minimaalselt.

Kuidas valida sobiv huuletoon?

Soovitan kõigepealt selgeks teha enda näonaha alatoon. Enamasti on selgelt näha, kas meie nahk on pigem kollaka või veidi roosaka alatooniga. Vastavalt sellele soovitan kollakale alatoonile õrnu koralle ja virsiku toone ning roosale alatoonile pigem puhtaid külmemaid roosasid toone. Kasutan tavaliselt nude-jumestuses huulevärvina kreemjat põsepuna, mida kasutan ka modelleerimisel põskedele. Nii muutub kogu jumestus kauniks ja ühtlaseks tervikuks.

Milline on minu lemmik jumestuskreem õrna meigipõhja saavutamiseks?

Üheks lemmikuks tooteks on mul väga kaua aega olnud M·A·C STUDIO FACE & BODY FOUNDATION. See on ehitatava katvusega niisutav jumestuskreem, mis jätab naha peal naturaalse mulje. Sobib üldjuhul kõikidele nahatüüpidele.

Minu kolm lemmikut kreemja tekstuuriga toodet jumestuspõhja tegemisel:

1. Kreemjas kontuur – Makeup Atelier cream concealer C/C1

2. Kreemjas põsepuna – Makeup Atelier HD blush, Natural pink

3. Highlight/Sära – SHISEIDO Synchro Skin Illuminator valgustpeegeldav särageel, Pure gold

„Ilma meigita meik“ on ajatu ning sobilik nii pidulikematele üritustele kui ka argipäevadeks.

Kudumisdisainer Anna Verschik: minimalist, kes ei välista mustreid

by Helena Karu | veebr. 13, 2021 | Avalehele, Disain, Elustiil, Helena Karu, Persoon, Rõivadisain, Sisuturundus

Kuigi keeleteadlane ja Tallinna Ülikooli professor Anna Verschik sai kudumise põhitõed lapsepõlves oma emalt, avastas ta 2008. aastal enda jaoks kudumise tõelise võlu, kui tema enda tütar kooli kudumistunni jaoks lõnga vajas. Sellest peale on ta tõsisemalt kudumisega tegelenud.

Foto: Erika Renel

Kudumine on mõneti sarnane keelega, sest mõlemad on olemuselt hästi ökonoomsed. Keeles on häälikuid piiratud hulk, ent neist saab moodustada lõpmatut hulka sõnu, millest omakorda koosnevad kõik maailma keeled. Ka kudumises on põhivõtteid ehk silmuseid piiratud arv, ent nende väheste eri tüüpi silmuste abil saab luua niivõrd mitmekesiseid koepindu ja mustreid.

Foto: Anna Verschik

Palmiku ja pärlkoe kombinatsioon on ilus ja pakub mitmesuguseid kombineerimisvõimalusi: palmikud võivad olla erinevad, pärlkoe sektsioonid kitsamad või laiemad. Stiili poolest peab Anna end minimalistiks. Minimalistlikku joont täiendavad erinevad mustrid, mida võib tema kudumite puhul tihti näha. Esindatud on näiteks palmikumustriga sallid, patent- ja poolpatentkoega kudumid, augulised jakid ja muudki. Mustritega võib muidu pealtnäha igava tegumoega rõivaeseme väga elavaks muuta.

Foto: Meeli Laidvee (vasakul), ajakiri Käsitöö (paremal)

Koostöös moedisainer Anu Riebergiga ja ehtekunstnik Merle Randmäega valmis 2020. aastal omanäoline kollektsioon. Kudumitel võib täheldada pilkupüüdvat reljeefsust, mis on jällegi saavutatud kavala mustrimänguga.

Foto: Ele Rieberg

Foto: Aap Tepper

Kõik Anna kudumid on õmblusteta. Kuna talle meeldib kudumise juures konstrueerimine, siis on nõuab õmblusteta kudumine omajagu nuputamist – peab olema visioon, kuidas ühe kudumistöö käigus valmib terviklik ese, mille osasid ei ole vaja lõpus kokku õmmelda. Lisaks istuvad õmblusteta kudumid eriti hästi seljas ja on kandjale väga mugavad.

Foto: Kristiina Kurronen

Kollektsioonide, blogi ja Anna endaga saab lähemalt tutvuda veebilehel https://annaknittingdesign.com/.

Instagram: @annaknittingdesign
Facebook: https://www.facebook.com/annaknittingdesign

Lugu on avaldatud YU sisuturundusplatvormi kaudu, kus noored saavad luua oma lemmikbrändidele põnevat sisu, kas tekstide, fotode või video näol. Lugu, mis pakub lugejale väärtust, samal ajal teenides ka tellija turunduslikke eesmärke.

Algab armastatud festival Jazzkaar 2020

by | okt. 9, 2020 | Avalehele, Elustiil, Ettevõtlus, Foto, Persoon

Juba sel reedel, loetud tundide pärast, vallutab jazzmuusika Telliskivi Loomelinnaku – algab 31. korda toimuv rahvusvaheline festival Jazzkaar. 9.-15. oktoobrini rõõmustavad publikut palavalt armastatud kodumaised artistid ja rahvusvahelised tähed. Suursündmuse avavad Kristjan Randalu ja Vaiko Eplik kontserdiga “Kooskõla lahkhelid”.

Seitsme päeva jooksul annavad kuuest riigist pärit muusikud 28 kontserti üle Eesti. Koos põhiprogrammi, tasuta kontsertide päevade ja Linnaruumiprojektiga toimub ligi 100 sündmust Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Viljandis.

Jazzkaare peaesineja on kaasaja üks säravamaid Ameerika jazzlauljaid Dee Dee Bridgewater, kelle viiskümmend aastat kestnud karjäär on jätnud sügava jälje vokaaljazzi arengusse. Elamusliku kontserdi pakub maailmaklassist Norra tandem – pop-jazz lauljatar Silje Nergaard koos silmapaistva jazzpianisti Espen Bergiga. Sügavaid elamusi pakub skandinaavia supergrupp Rymden, kelle muusika on ühtaegu nii atmosfääriline ja melanhoolne kui ka pingestatud ja virtuoosne. Publiku viib põhjamaisele rännakule Saksa helilooja ja pianist Niklas Paschburg sidudes muusikaliseks tervikuks klaveriminimalismi, klassika ja elektroonika.

Festivali avavad reedel, 9. oktoobril Kristjan Randalu ja Vaiko Eplik kontserdiga “Kooskõla lahkhelid”, millega tähistatakse 10 aasta möödumist esmakordsest muusikalisest kohtumisest ja albumi „Kooskõla“ väljaandmisest. Õhtu jätkub kvaliteetse jazzi lainel Fotografiska Tallinnas, kus Jason Hunter Group mängib haaravat originaalloomingut värskelt albumilt “From Afar”. Soul’i, suitsust r&b’d ja 70ndate maiguga diskot esitav noor soulidiiva Rita Ray jätkab muusikapidu Vabal Laval. Õhtu saab meeleoluka punkti Fotografiska Tallinnas, kus toimub festivali avapäeva jämm bassist Janno Trumpi eestvedamisel.

Jazzkaar on toetanud läbi aastate noori talente. Sel korral tähistavad ümmargusi tähtpäevi festivali kontsertidel Kadri Voorand ja Liisi Koikson. Kadril täitub 15 aastat Jazzkaare debüüdist. Kadri Voorand ja Mihkel Mälgand tähistavad seda sündmust eriprojektiga, kus mahedaid värve lisavad keelpillid. Liisi Koikson esitab aga 15 aastat tagasi ilmunud debüütalbumi “Väike järv” lugusid uues kuues ja ka üllatused ei jää tulemata.

Festivali lõpetab eepiline suurteos “Antarktika 200”, kus navigeerib helilooja Raun Juurikas üheks tervikuks purjelaev “Admiral Bellingshauseni” mereekspeditsioonil salvestatud Antarktika maastikuhääled ning elektroonika, jazzi ja klassikalised helid. Külmakõrbe olemust interpreteerivad helikeelde kolme riigi tunnustatud muusikud – Eesti jazzpianist, helilooja, arranžeerija ja muusikaprodutsent Raun Juurikas; Norra auhinnatud trompetist, vokalist ja helilooja Arve Henriksen; Šveitsi löökpillimängija Brian Quinn ning Veronika Portsmuthi Kooriakadeemia kammerkoor Veronika Portsmuthi juhatusel. Teose müstilised loodushääled on salvestanud polaarrändur Timo Palo, helikogemust täiendavad CJ Kase ebamaised visuaalid.

Lisaks põhikontsertidele jõuab muusika 5.-15. oktoobrini toimuva Linnaruumiprojekti vahendusel väljakutele, teatritesse, kohvikutesse, liiklusummikutesse jmt kohtadesse. Tallinlasi kostitatakse 10.-12. oktoobrini Telliskivis tasuta kontsertidega, jazzijuttude, plaadituru jt põnevate sündmustega, mis on kõigile osalejatele priid.

Jazzkaar 2020 artistid toovad 9.- 11. oktoobrini külakosti Tartusse ja Pärnusse. Ülikoolilinnas esinevad Norra populaarseim jazzvokalist Silje Nergaard pianist Espen Bergiga, laulja ja näitleja Hanna-Liina Võsa vahva perekontserdiga ja elektroonilist klaveriminimalismi viljelev Saksa pianist Niklas Paschburg, Pärnu kontserdimajas kõlab armastatud lauljatari Liisi Koiksoni imearmas “Väikese järve” muusika. Ammende Villas tutvustab rahvusvaheline trio Sooäär/Yaralyan/Ounaskari oma uut albumit “Goodbye July.”

Telliskivi Loomelinnak muutub kuuendat aastat järjest jazzimekaks, kus kontsertide kõrval saab külastada fotonäituseid ja kohvikuid, osta jazziplaate, kuulata kvaliteetset muusikat ning veeta vastutustundlikult aega sõpradega. Lisaks traditsiooniliseks kohtumispaigaks kujunenud Vabale Lavale võõrustab publikut fotokunstikeskuse Fotografiska Tallinn kontserdiruum, millest saab festivali ajaks Jazzkaare väike saal.

Festival Jazzkaar 2020 jälgib sündmuse läbiviimisel riiklikult kehtestatud nõudmisi ürituste korraldamiseks, juhendit “COVID-19 käitumisjuhend avalike ja kultuuriürituste korraldajatele ning kultuuriasutustele” ning koostöös Terviseametiga on läbimõeldud lisameetmed, et publikul, muusikutel ja korraldajatel oleks võimalikult turvaline sündmusel osaleda. Turvalise festivalikogemuse pakkumiseks töötas Jazzkaar välja ka “Turvalise festivali juhendi” külastajatele, muusikutele ja korraldajatele. Juhendist lähtutakse Jazzkaare ajal ning see saadeti enne sündmust kõigile elektrooniliselt pileti ostnud külastajatele, esinejatele ja korraldusmeeskonnale. Juhend külastajatele on leitav Jazzkaare kodulehelt.

31. Tallinna Rahvusvaheline Festival Jazzkaar toimub 9.-15. oktoobrini 2020 Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Viljandis ning 3. novembril Alexela Kontserdimajas. Programmiga tutvu festivali kodulehel. Hoidkem üksteist ja ilusat turvalist festivali meile kõigile!

Jazzkaare tegemistel hoia silma peal ka Facebookis ja Instagramis.

Robert Idvani-Hirvedd: Igapäevaselt hakkasin kunstiga tegelema 12-aastaselt

by Merite Pärn | sept. 2, 2020 | Avalehele, Disain, Elustiil, Foto, Ilu & Mood, Kultuur, Persoon, Rõivadisain

Kirjelda ennast kolme sõnaga

Loominguline, praktiline ja sihikindel

Millal sai alguse Sinu teekond kunstimaailmas?

Ma olen põhimõtteliselt terve elu kunstiga tegelenud, aga umbes üheksa aastaselt avastasin, et oskan maalida päris realistlikult. Kui olin 12, hakkasin igapäevaselt kunstiga tegelema. Võtsin mõne kursuse, joonistasin, maalisin, tegin skulptuure jne. Teen seda kõike siiani.

Millal jõudsid ehtekunstini? Mis stiilis ehteid Sa valmistad?

Ehtekunstini jõudsin samuti umbes 12-aastasena. Ma ei leidnud endale sellist sõrmust, nagu soovisin ja siis otsustasin selle ise meisterdada. Valmistan ehteid Wire wrapping tehnikas ehk traati punudes. See on väga vana kunst.

Mida tähendab Sinu kunstnikunimi Hirvedd?

Õige nimi on Hirvet, aga kasutan ka Hirvedd, sest Instagramis olevat keegi seda nime juba kasutanud. See on mu hüüdnimi olnud pikka aega, isa pani selle. Ei oska öelda, kuidas see tuli. See võis tulla ühest laulust Olav Tryggvasonist ja kuidagi muutus see nimi Hirvetiks. Juhtumisi tähendab Hirvet soome keeles Hirvesid ja kuna nad on lahedad ja väga majesteetlikud loomad, otsustasin neid ka oma kunstis palju kasutada.

Millega Sulle veel peale kunsti meeldib tegeleda?

Mul on väga palju erinevaid huvisid, aga põhiliselt tegelen enda arendamisega vaimselt ja füüsiliselt. Sellest võiks omaette jutu kirjutada. Tegelen ka muusikaga- mängin kitarri, klaverit ja ukulelet. Enamasti mängin oma loomingut ja klassikalist muusikat, aga on ka erandeid. Mängime perega tihti lauamänge, sest sealt saab uskumatult palju teadmisi, aga samas on see ka lõbus tegevus. Tore on ka uurida ajalugu, eriti tsaariaegset Venemaad. Üritan ka õppida võimalikult palju keeli, praegu keskendun alles vene keelele. Kui ma kõik ära räägiks, siis kisuks see intervjuu üpris pikaks.

Kui raske või kerge on leida kooli kõrvalt aega loomingu jaoks?

Aja leidmine on alati raske, eriti nii paljude huvide kõrvalt, nagu mul neid on. Tänu sellele on mul peaaegu kõik päevad planeeritud, aga üritan ka leida puhkepäevi.

Kus kohast oled ehtekunsti õppinud, kas oled mõnel koolitusel käinud?

Õpin tavaliselt youtubest, aga ka erinevatest blogidest. Kursustel on ka hea käia.

Millised on sinu lemmik materjalid mida kasutad?

Mu lemmikmaterjal on vask, sest see on suhteliselt odav, aga väga ilus. Mulle meeldib lisada ka oma meisterdustele poolvääriskive.

Kus kohast või kellelt saad inspiratsiooni?

Mu elustiili peamine inspiratsioon on Arnold Schwarzenegger, aga on ka erinevaid filosoofe ja kunstnikke. Mulle meeldivad 19. sajandi kunstnikud, nt William-Adolphe Bouguereau. Ehtekunsti suureks iidoliks on Peter Carl Fabergé, kes lõi oma isa loodud firma ülemaailmseks kunstiimpeeriumiks. Tasub mainida, et ta isa oli Pärnust pärit. Samuti inspireerivad mind erinevad kunstnikud, kes teevad youtube õpetusvideosid. Tänapäeval võib igalt poolt inspiratsiooni leida.

Millised on sinu eesmärgid ja unistused? Kuhu tahaksid jõuda?

Minu elu põhieesmärk on osta endale mõis ja see võimalikult restaureerida. Teine on teha endale nimi, mida kuuldes vähemalt eestlased teavad, kellest on jutt. Teiste eesmärkidega hakkan siis põhjalikumalt tegelema, kui eelmised kaks on täidetud. Neid on palju. Mu eesmärgid on ka mu unistused.

Kus saab sinu tegemisi sotsiaalmeedias jälgida?

Mu tegemisi saab jälgida facebookis Hirveti Ehted leheküljel: https://www.facebook.com/Hirvedd
ja Instagramis hirvetart. Kavatsen luua ka interneti lehekülje.

Luule kui salajane enese lahtimõtestaja

by Inara Ein | juuni 25, 2020 | Avalehele, Elustiil, Kultuur, Persoon

Umbes pool aastat tagasi tabas ming tõsine huvi luule vastu, eriti just lühikese, tänapäevase ja kiirelt leitava vastu. Minu teejuhiks sai instagram, mida mööda leidsin tee mitme Eestis tuntuks saanud instagrami poeedi lehele. Nende looming köitis mind.

Mõni aeg peale huvi tekkimist sain ma sünnipäevaks Nete Tiitsaare teise luulekogu “Murtud südamete hooldusraamat”. Raamat kihab sõnamängudest ja isiklikest mõtetest, mis on üheaegselt õrnad ja meelad ning täis kurbust. Pärast selle lugemist mu huvi vaibus kuid nüüd, kus mul aega kordades rohkem on avastasin ma selle taas.

Esmalt lugesin läbi raamatu, mis seisis mu riiulil juba aasta. Ostsin too puhtalt kaante ilu ning kutsuva pealkirja “Värske rõhk” pärast, kuid siis sai ta kiirelt sahtlisse lükatud ning sinna ta ununes. Tundsin, et nüüd on õige aeg asuda seda raamatut otsast avastama. Vaid mõne tunniga olin kogu sisu endasse neelanud ja tundsin, et tahan midagi kergesti mõistetavat.

Pika otsimise peale leidsin Keiti Vilmsi, Mart Juure, Contra,Oliver Lombi ja Ave Taaveti koostööl valminud raamatu “Poeetiliselt korrektne”. See on pungil kalambuure ja ilmestavaid pilte. Seda lugedes oli lausa naljakas näha, kuidas sõnad, mida me tihti kasutame on nii mängulised. Minu lemmikuks sai sõnapaar “luulest viidud” ning laused “ma härmastan sind” ja “olen lootuskaitse all”. Need kolm puudutasid mind eriliselt. Ma ei oska seletada, kuidas või miks, aga ma tundsin neid lugedes suuremat heameelt kui teisi lugedes.

Kuid ka selle raamatu sisu sai endasse üpris kiirelt ahmitud. Huvi luule vastu, aga ei kadunud. Mulle meenus, et möödunud suvel käisin ma kuulamas Kristiina Ehini luulekogu “Aga armastusel on metsalinnu süda” tutvustust. Tol õhtul oli ta koos Silver Seppaga seda esitamas ja tunne, mis tekkis neid kuulates oli pehmeltöeldes maagiline.

Maalige endale ette pilt soojast suveõhtust, kus päike on alles taevas ning hakkab alles mõtlema loojumisele. Linnud siristavad ümberringi. Sina ja veel umbes 20 luulehuvilist istute vanadel puitpinkidel, teie ümber on vaid sahisevad lepad, kuused,toomingad ja mõni üksik kask. Inimesed naudivad õhtut, päike loojub vaikselt ning silitab oma viimaste kiirtege hellalt su põski. Minus tekitas see kustumatu mulje ning nüüd seda meenutades tuli lausa karjuv isu lugeda veel Ehini luulet. Seega hankisin endale tema luulekogu pealkirjaga “Noorkuuhommik”.

Tahaksin tuua raamatust välja tuua nii mitmeid luuletusi, mis pugesid mulle hinge, kuid siis kirjutaksin ma valmis juba väikestviisi romaani tunnetest, mis mind neid luuletusi lugedes valdasid. Säästan teid sellest ja toon teieni vaid ühe.

noorus voolab aeglaselt välja mu silmade järvedest
kas sa jõuad enne neist jooma
lehed kukuvad juba selle suve puudelt
ja selle suve puudelt
pudenevad
mu armusõnadki

sandaalid kotis lähen alla orgu
ööõhk hõlmade vahel
mina unetu
üha uute tiibade kaotaja ja kõrvetaja

Kui ma seda luuletust esimest korda lugesin ei osanud ma seda enda jaoks kuidagi tõlgendada. Ma usun, et ühtegi luuletust siin ilmas ei saa tõlgendada üheselt. Kõikidel on isiklikud tunded, mida nad leiavad luuletusest. Minu jaoks oleks isegi väär mõnda luuletust tõlgendada üheselt, et vot see luuletus räägib kindlasti sellest ning see ja see rida tähendavad seda ja seda. See on luule suretamine. Luule on eneseväljendaja. Lugedes neid ridu tunnen ma emotsioone ja tõlgendan sedaviisi lahti enda tunded.

Just välja kirjutatud luuletus räägib noorte ihast, mis vanuse lisandudes asendub selge mõistusega. Seda iha ja tahet, mis noorte sees keeb tahab igaüks meist jagada kogu maailmaga. Tahame õppida maailma tundma läbi hulljulguse ja katsetamise. Tahame tunda armastuse ilu. Kuid selle iluga tuleb tihtipeale kaasa ka valu. Me ei saa neid ebaõnnestumisi ja kurbusest kisendavaid tundeid suruda nurka. Kui me seda teeme lähemegi me orust alla nii, et meie südamest puhub läbi öiselt jahe tuul ning selles südames ei ole kohta enam mõistusele. Me tunneme, et oleme kaotanud selle ainsa inimese, kes andis meile tiivad.

Selle asemel, et neid tundeid selgeks mõelda ja teha rahu eelkõige iseendaga kõrvetame me tihtipeale teiste tundeid ja tiibasid ehk õnne, et anda endale sellega kuidagi rahu. Vahel juhtub, et enda elust kõrvetatakse ehk tõrjutakse välja ka inimesed, kes soovivad olla sinu juures, et parandada su tiibu. See on osa nooreks olemise elust ja valust. Valus ja vahel äärmusteni viiv, aga vajalik.

Igat luuletust ma enda jaoks lahti ei mõtesta. Mulle meeldib luuletusi vaikselt oma mõtetes endale ettelugeda. Nautida sõnade voolavust ja ilu, mida need sõnad endaga kaasa toovad. Kui selle raamatuga lõpule jõuan ootavad minu raamaturiiulil veel Hendrik Visnapuu “Mu ahastus ja armastus” ning Andres Ehini “Udusulistaja”. Loodan, et kellegil tekkis huvi kasvõi lühema ning lihtsama luule vastu, mis on leitav Instagrammist.

Põnevusromaanilik krüptoraharalli

by | mai 30, 2020 | Avalehele, Elustiil, Ettevõtlus, Finants, Persoon

Maailma tuntuima krüptoraha bitcoini nime on tänaseks kuulnud praktiliselt igaüks. Kui paluda keskmisel eestlasel paari lausega kirjeldada, millega täpsemalt tegu, saame üldjuhul vastuseks kohmetu mõttepausi. „Midagi kallist ja kättesaamatut“, leiaks vast enamik. „Midagi väga tehnoloogilist ja keerulist“, vastaksid pärast pikemat mõtlemist kindlasti paljud. Täpselt nii ju tegelikult ongi! Olen enam kui kindel, et plokiahelate süsteemist, millele krüprokulla kaevandamine on üles ehitatud, ei saa enamik isegi kaudselt aru.

Maikuu keskel toimus kolmandat korda bitcoini ajaloos märgilise tähtsusega sündmus, kui kaevandamisest saadavate bitcoinide hulk vähenes poole võrra. Formaalse loogika kohaselt oleks see krüptomaailma suursündmus pidanuks bitcoini hinna hetkega kahekordistama, kuid viimast ei juhtunud. Koroonakriisi algusest rohkem kui 150% väärtust kasvatanud krüptokuninga hind jõudis kümne tuhande dollari piirini hoopis nädal varem ja kukkus seejärel ootamatult tunniga 15%, kui Bitfinexi kõige edukam kaupleja ootamatult kadus. Suur vaal, kes oli bitcoini kommuunis tuntud jamesbondiliku numbrinimega Joe007 jättis 7. mail oma Twitteri kontole ka hüvastijätukirja. Konto kustutamise tõttu pole krüptomaailma salaagendi sõnum küll enam nähtav, kuid paljud tema jälgijad jõudsid teatest screenshot´i teha. Salapärane vaal kustutas oma andmed ka Bitfinex´i avalikust statistikast, mistõttu haihtus ka info selle kohta palju ta teeninud on, aga ka selle tänase kursiga rahalisse vääringusse ümberarvutatuna on summa pehmelt öeldes üüratu.

Olen enam kui kindel, et paljud krüptoinvestorid soetasid pooldumise eel arvukalt bitcoine lootuses need nüüd poole kallimalt maha müüa. Tõsi, ajutise languse tegi kuulus krüptoraha vahepeal küll tagasi, aga suures plaanis võib seda pigem paigaltammumiseks pidada, sest nädal enne pooldumist oli hind sama.

„Elu nagu Hollywood´i ulmefilmis“, vastaks paljud, kel krüptoraha teema võõras, kui nad minu ülevaate lugemisega on jõudnud eelmise lõigu lõppu. „Oled ikka kindel, et selle salaagent Joe007 taga peitus üks inimene, mitte mõni internetikelmustega tegelev IT kuttidest pande?“, uuriks mõni terasem lugeja edasi. „Muidugi mitte!“, on minu kindel vastus. Kogu krüptomaailm on aastal 2020 veel üks suur metsik lääs, kus vaid nutikamad ellu jäävad.

„Teadmised on võim“, kuulutas Francis Bacon juba seitsmeteistkümnendal sajandil ühte elu põhitõde, mis sobib ideaalselt ka krüptorahamaailmas toimuvat iseloomustama. Fakt on see, et valdava enamiku jaoks jääb plokiahelate süsteem tuumafüüsikaks ja ka kogu krüptorahamaailm hoomamatuks ulmefilmiks, mis tundmatusse valdkonda investeerimise asemel kannab põgusalt kokku puutuja jaoks pigem meelelahutuse eesmärki. Järgmine bitcoini poolitumine toimub alles nelja aasta pärast, aga seni kuni te ise veel krüptovaluutasse investeerida ei julge, kutsun üles lugema esimest eestikeelset põnevusromaani „Instagrami identiteet“, mille keskseks teemaks ongi just krüptoraha ja sotsiaalmeedia.

Allan Keian

kirjanik, krüptoraha ekspert

Rosanna Arba: grimmist, õppimisest ja vabakutselise tööst

by Helena Karu | mai 22, 2020 | Avalehele, Blogimine, Elustiil, Ettevõtlus, Film, Foto, Helena Karu, Ilu & Mood, Kultuur, Persoon

Kui vana oled ning millega tegeled?

Olen Rosanna Arba, vabakutseline jumestaja-grimmikunstnik. Hetkel olen 21-aastane. Lõpetasin õpingud Grimmikoolis 2019. aastal ning pärast seda alustasin kohe tööd jumestajana ning grimeerijana erinevate projektide raames. Iluvaldkonna kõrvalt tegelen juba kolm aastat ka promotööga ning toodete reklaamimisega. Promootorina töötan erinevatel üritustel, poodides ja klubides.

Läbi milliste loominguliste tegevuste ja kunstivormide meeldib sulle end väljendada?

Armastan väljendada enda loomingulist poolt läbi käsitöö ja joonistamise. Olen väga suur realismi austaja ning armastan luua töid, mis on silmaga nähtavad ja katsutavad. Kõige rohkem meeldib mulle luua enda kätega, kuna tunnen, et sellisel viisil on mul kõige rohkem kontrolli ja tunnetust oma töö üle. Teen eriefektidega grimmitöid ning ilujumestusi. Tööde teostamisel läheb lisaks kätele veel muid vahendeid vaja, seega on mul 90% ajast abiks pintslid, spaatlid või švammid. Nende abiga saan lisada oma töösse kindlaid detaile, mida soovin näha lõpptulemuses.

Joonistamine ja maalimine ei ole küll mu kõige tugevamad küljed, kuid vahel siiski haaran kätte pliiatsi või pintsli ning loon paberile midagi, mis on mind inspireerinud. Üldjuhul aitavad joonistamine ja maalimine mul emotsioone väljendada ning samuti on see hea viis lõõgastumiseks.

Grimmikooli eksamitööd. Vasakul: The Revenant – Hugh Glass (habe ja vuntsid on Rosanna tehtud), foto autor Janika Olup; paremal: Zombie (Rosanna tehtud on mask ja parukas), foto autor Rosanna Arba.

Oled õppinud nii Grimmikoolis, käinud koolitustel kui ka arendanud end omal käel. Kuidas võrdleksid erinevaid õppimis- või enesetäiendamisviise, millega kokku puutunud oled?

Soov õppida grimmikunstnikuks tekkis mul gümnaasiumi viimasel aastal. Selle eesmärgi ma endale seadsin ja ka saavutasin. Kuid nagu iga uue ametiga, ei õpi sa kõike selgeks ühe kooli, aasta või kursusega. Õppimine jätkub ka peale kooli lõpetamist, seetõttu õpin jätkuvalt juurde.

Tõsi on see, et sain kätte Grimmikooli tunnistuse ja kutsetunnistuse, aga koolist sain ma ainult baasteadmised. Neile tuginedes hakkasin pärast kooli iseseisvalt tegutsema. Reaalseid kogemusi hakkasin saama tööd tehes.

Selleks, et saada töös nii heaks kui võimalik, võtsin juurde nii kooli ajal, kui ka pärast kooli lisakursuseid, mis olid seotud jumestamisega ja soengute tegemisega. Need koolitused on kahtlemata väga kasuks tulnud, et osata klientide soove täita.

Kuna jumestamise ja grimmikunsti õppimine algas iseseisvalt, siis olen väga palju märganud erinevust selles, kas õpid omal käel internetile ja raamatutele tuginedes või kas õpid aastatepikkuse kogemusega ekspertide käe all. Mõlemal õppimise viisil on omad eelised ja puudused.

Isiklikult soovitan käia ka koolis või koolitustel. Põhjuseks toon välja asjaolu, et õpetajate abil saavad selgeks õiged tehnikad, mille abil saab hiljem ise ennast iseseisvalt edasi arendada või luua õigetele tehnikatele tuginedes omaenda stiil. Samuti märkab koos juhendajaga õppides rohkem olulisi nüansse, mida sa teed õigesti või valesti. Selle põhjal oskavad juhendajad sind suunata paremate ja lihtsamate moodusteni, et saaksid saavutada soovitud tulemuse.

Vasakpoolse foto autor: Janika Olup, parempoolse foto autor: Michele Teder

Kuidas jõudsid grimmi ja üleüldse jumestuse juurde?

Ilujumestus on olnud mu elus juba väga noorest east. Tegelesin iluvõimlemisega ligi kümme aastat, kuni sain neliteist. Viimastel aastatel kasutasime rühmaga võistlustel jumestust, et välimused oleksid esinedes sarnased ja efektiivsemad. Nendest kogemustest sain endale põhiteadmised meikimisest, kuid tol ajal ei oleks arvanud ega uskunud, et jumestamine saab minu elukutseks.

Grimmikunstiga puutusin kokku esmakordselt 16-aastaselt, kui hakkasin uudishimust netiõpetuste järgi katsetama Halloween’i jaoks grimme. Soetasin odavad materjalid, mis sobisid algajale, ning nendega katsetamisest tärkas minus armastus grimmi vastu. Kuna eelnevalt meeldis ja ka praegugi meeldib mulle kõik, mis on seotud horror’i ja õudusfilmidega, siis grimmikunsti avastamine oli minu jaoks kui saatuse poolt määratud. Kui hakkasin õppima ja katsetama erinevaid viise ja tehnikaid, siis enamasti ammutasingi inspiratsiooni kas filmidest/sarjadest või sotsiaalmeediast teiste kunstnike töödest.

Grimmi- ja jumestuskunsti avastamine on mulle ainult positiivselt mõjunud. Tänu sellele olen saanud aastate jooksul seada endale arendavaid eesmärke, mille tulemusena olen saanud muuta hobi oma tööks.

Mis on sinu meelest parimad veebilehed ning sotsiaalmeediaplatvormid inspiratsiooni saamiseks ja/või õppimiseks?

Kõige olulisemateks inspiratsiooniallikateks võin julgelt pidada Instagrami ja Youtube’i. Instagramis leidub tuhandeid kontosid kõigist valdkondadest, mida saab jälgida just selle eesmärgiga, et oma mõttemaailma ja väljavaateid laiendada. Kontodelt leiab väga palju pilte ja videoid, mis panevad tahtma katsetada uusi asju või annavad just hoogu juurde enda ideede arendamisele.

Youtube on suurepärane keskkond õppevideote leidmiseks. See leht sisaldab tänapäeval õpetusi kõige kohta, mida hing vaid ihaldada võib. Kui ei leidu konkreetset õpetust, siis saab vähemalt kindla peale erinevaid näpunäiteid, mida oma tegevuses rakendada.

Mis on vabakutselise töö plussid ja miinused?

Usun, et paljud, kes töötavad vabakutselisena mingil alal, tunnevad aega-ajalt erinevaid tõuse ja mõõnasid. Olen leidnud, et selline eluviis on tegelikkuses väga põnev, kuna aastate jooksul satub ette mitmeid väljakutseid, mis kujundavad sinust omapärase ja kogenud inimese.

+ Suureks eeliseks vabakutselise elustiili juures on vaba graafik. Sul on võimalus luua selline graafik, nagu sulle endale sobib vastavalt sellele, kui tihti või harva soovid tööd teha. Saad võtta vastu just nii keerukaid või lihtsaid töid, nagu soovid. Kuid sellega ei tasu minna liiga mugavaks ja tasub siiski võtta vastu uusi ja põnevaid väljakutseid, mis aitavad arengule kaasa.

+ Vaheldusrikas eluviis. Enamik tööotsi tuleb pakkumistena erinevatelt isikutelt või firmadelt, kes soovivad tellida meigiteenust erakliendina või projektide jaoks ning üldjuhul samasugust tööpäeva ei esine kunagi. Kliendid ja üritused on juba ise erinevad ning kogemused, mis nendega kaasnevad, on samuti eriilmelised.

– Tööde leidmine on vahel keerukas. Kui ei ole hooaeg, mil toimuksid mitmed üritused, peod või sündmused, mille jaoks tellitakse meiki või grimmi, siis võib olla töö osas kerge põud. Nendel momentidel, kui jumestustööde nõudlus ei ole piisavalt suur, tuleks ikkagi end sotsiaalmeedias nähtaval hoida ning igal võimalusel ennast välja pakkuda.

– Üheks suurimaks miinuseks on ebastabiilne sissetulek. Kunagi ei tea, milline võib tulla järgmise kuu klientuur ning kas või kui palju sind kutsutakse projektidele.

Mis on su eesmärgid ja unistused? Mida tahaksid kindlasti saavutada?

Unistuste peale olen tihti mõelnud, kuid pole siiani suutnud endale tekitada kindlat suurejoonelist unistust. Minu ainus suurim unistus on alati olnud saada õnnelikuks ja püsida õnnelik. Selle nimel töötan ma pidevalt. Üldjuhul leian õnne läbi eesmärkide saavutamise. Eesmärgid ongi minu jaoks nagu väikesed unistused. Näiteks kui olen avastanud, et soovin saavutada mõne kindla unistuse ehk eesmärgi, siis pean eelnevalt läbi töötama paar teist etappi, et selle unistuseni jõuda.

Etappide läbimine võib vahel kujuneda keerukaks, kuid kui olen ülesannetega hakkama saanud, siis on tunne fantastiline. Iga katsumuse ületamine on alati olnud seda väärt. Samuti need kogemused ja teadmised, mida oma teekonnal saanud olen, on nagu pusletükid, mis aitavadki moodustada unistuste elu.

Nooruse tõttu ei ole ma ka avastanud kõiki võimalusi, mis maailmal pakkuda on. Iga aastaga olen juurde leidnud uusi ja huvitavaid tegevusi, millega tahaksin ka ise mingil määral tegeleda. Selle tõttu on ka raske seada endale ühte kindlat suurt unistust. Tänapäeval on piiramatult palju häid viise enda arendamiseks.

Mida sulle veel teha meeldib peale ilu- ja kunstivaldkonnas tegutsemise?

Armastan väga sportimist ja tantsimist. Leian, et kõige parem viis stressist ja kogunenud pingetest vabanemiseks on just korralik treenimine või tantsimine, mille abil saab enda emotsioone välja elada. Isiklikult naudin akrobaatilisemaid treeninguid, kuna pidevale seisvale tööle vahelduseks on hea keha venitada ja energia voolama panna.

Akrobaatika ja venitamisega saan arendada keha painduvust ja graatsilisust, kuid samal ajal ka jõudu ja vastupidavust. Töötan pidevalt selle nimel, et leida tasakaal töö ja trenni vahel.

Enne meigitöösse süvenemist pakkus mulle rohkelt huvi fotograafia. Põhiteadmiste kättesaamiseks läbisin ka kaks fotograafia kursust, mis olid mulle suureks abiks, et tegutseda edasi iseseisvalt. Grimmimaailmas tegutsedes olen oma fotograafia-alaseid teadmisi rakendanud meigitööde pildistamisel. Esimeste grimmitööde pildid tegin peegelkaameraga katsetades ja oma stiili avastades.

Hobikorras tegelesin paar aastat tagasi ka muusikaga. Olen õppinud kitarrimängu, mis on mulle siiani väga südamelähedane, kuid viimastel aastatel ei ole ma sellega kuigi tihti tegelenud. Muusika üleüldiselt on olnud ka suur osa mu elust kogu aeg ja igal moel, seetõttu loodan, et saan siiski muusika tegelemisega tagasi järje peale.

Too välja mõni inspireeriv moto või tsitaat, mis sind innustab.

Minuga on aastaid kaasas käinud lause „do what you love, love what you do“ (tee, mida armastad ja armasta seda, mida teed). Olen juba noorest east teadnud, et tulevikus tahan kindlasti omada ametit, mida ma tõeliselt naudin. Selle nimel olen alati olnud valmis töötama ja end pidevalt arendama, et jõuda selle eesmärgini, kuna selles peitub ka suur osa õnnelikkusest.

Antud tsitaat võib paljude jaoks suhteliselt klišeelikult mõjuda. Isegi mind on see lause vahel pigem naerma pannud ning teiste töökaaslastega oleme selle üle nalja visanud, kuid reaalsuses on tsitaadi põhimõte siiski väga motiveeriv.

Kes on su eeskujud ja mida oled neilt õppinud?

Rohkelt on mind inspireerinud USA jumestaja-grimmikunstnik Lauren Mychal, keda tuntakse rohkem Youtube’i keskkonnas ilutegijana ning hüüdnime Mykie järgi. Tema Youtube’i kanali Glam&Gore avastasin 2016. aastal, kui otsisin grimmikunsti kohta infot ja inspiratsiooni.

Minu kõige esimesed terviklikud grimmikunsti-tööd valmisid just nimelt tema õpetlike videote järgi. Õppisin Mykie’lt palju erinevate tehnikate ja materjalide kohta, millega oli võimalik luua erinevaid efekte või luua terviklikke töid. Kuni tänase päevani kasutan tihti just samu tehnikaid, mida õppisin temalt juba alguses.

Kui grimmikunsti rohkem süvenesin, siis avastasin endale juurde kaks äärmiselt andekat meigikunstnikku, kelleks on Vincent Van Dyke ja Ve Neill. Nende kahe kunstniku tööd andsid mulle aimu, kuhu tahaksin ka ise oma töödega jõuda.

Eriti inspireerivad mind Vincent Van Dyke’i tööde eriefektid. Tema looming on väga elutruu ning vahel isegi petab täielikult ära, et tegu pole reaalsete objektidega. Just sellisele tasemele sooviksin ka ise jõuda ning seetõttu hoian end kursis oma lemmikkunstnike tegemistega, kelle tööde tõttu olen grimmikunsti armastama hakanud.

Kus saab sinu tegemisi ja loomingut sotsiaalmeedias jälgida?

Minu jumestus- ja grimmikunsti töid saab jälgida nii Instagramis kui ka Facebookis.

Instagram: @rosannamakeup

Facebook: Makeup by Rosanna A.
https://www.facebook.com/makeupbyRosannaA/

Minu personaalne Instagrami konto on @rosanna.arba. Seal postitan ka oma vabaaja tegevustest ning muust huvitavast.

Intervjueerija Helena Karu