Raplamaa metsade vahelt Kuimetsast pärit Karl Robert Saluri (23) alustas sportimist nagu ikka koolist. Tänaseks on Ameerikas õppiv noorsportlane end piisavalt tõestanud, et poodiumitel särada ja oma unistuseni lähemale jõuda.
Millal ja kuidas kergejõustikuni jõudsid?
Alustasin kergejõustikuga kuuendas klassis. Läksin Kose kooli just selleks, et saaksin kergejõustikuga tegeleda. Neil oli seal olemas vajalik treener ja trennid toimusid tavaliselt neli korda nädalas. Samas meeldis väiksena ka aktiivne olla ja jooksuvõistlustel käia.
Kui keeruline on kümnevõistlustel füüsiliselt ja vaimselt järjest erinevateks aladeks valmistuda? Mida selleks tavaliselt teed?
Füüsiliselt on muidugi keeruline, kuna iga ala väsitab keha ja kahe ala vahel väga palju aega ei anta, et energiat koguda. Vaimne pool oleneb rohkem eelmise ala tulemusest. Kui alustad hästi, siis on ka hea edasi minna. Üritan iga ala võtta nagu esimest, et ei tekiks lisapingeid.
Ilmselt on väga raske mitmel alal õige tehnika kätte saada ning oled sellega ka üsna palju vaeva näinud. Millised nippe sa järgida püüad ja kuidas edu saavutad?
Ma proovin olla sprinter, heitja, hüppaja, tõukaja ning jooksja ühel ja samal ajal. Kui teen kaugust, olen hüppaja, kui kuuli, siis tõukaja. Trennis üritame kõige tähtsamad liigutused aladel ära teha nii, kuidas peab. Kui sellega probleeme ei esine, siis läheme detailide kallale.
Mis on su lemmikkümnevõistlusala ja miks?
Odavise, juba väikesena meeldis mulle seda teha. See küll pole mu kõige tugevam ala, aga trennid meeldivad ja võistlused on ka huvitavad.
Kui tihe on su võistlusgraafik?
Sel hooajal on olnud väga tihe. Tänavu olen teinud tunduvalt rohkem mitmevõistlusi kui eelmised kolm aastat kokku. Palju oleneb muidugi ka tervisest. Praegu olen püsinud tervem ning samas ka ülikooli graafik väga ei soosi puhkamist.
Kui range on su menüü? Mida sealjuures eelistad?
Mu menüü ei ole range, aga tean, mida söön ja mis on sportlasele vajalik. Eelistan kanaliha ja palju rohelist. Kindel hommikusöök on puder pähklivõi ja banaaniga.
Milline näeb välja sinu sportimisjärgne rutiin?
Pärast igat trenni lähen trennisaali, kus on olemas kõik vajalik taastumiseks. Seal, olenevalt hetkeseisundist, teen kas massaaži, rullin, venitan või kasutan lihaste lõdvestamiseks jääd. Kui miski segab, siis teen vajaliku, et sellest lahti saada.
Kas Ameerikasse ülikooli minekut võib tagantjärele pidada loomulikuks sammuks sinu spordikarjääris?
Jah, ülikooli minek oli mul alati plaanis. Eestisse õppima minnes oleks olnud toetuste leidmisega raske. Siin aga makstakse kõik kinni ja muretsema ei pea.
Kuidas ülikooliõpingud lähevad? Kui rahul sealse programmiga oled? Millele eelkõige rõhku pannakse?
Õpingutega probleeme ei ole. Hinded on head ja programm meeldib. Õpin Georgia ülikoolis food marketing and administration’it (toiduturundust ja -haldust – toim). Koolis on kindlad ained, mida õpilane peab võtma, aga igal erialal on ka omad ained, mis tuleb ära teha. Olen üle poole programmist läbinud.
Kuidas suhtud tagasilöökidesse ja vigastustesse, mis spordis aeg-ajalt ette tulevad? Kuidas end rasketel aegadel motiveerid?
Igal vigastusel on kindel põhjus. Kas siis oled midagi valesti teinud või tegemata jätnud. Ma üritan igast tagasilöögist õppida. Kasutan neid tarkusi tulevikus ära, et tervem püsida.
Motivatsiooniga ei ole mul kunagi probleeme olnud. Üks vigastuste põhjustest võibki olla see, et on motivatsiooni teha liiga palju korraga.
Karl-Robert Saluri koos treener Tõun Kaukisega
Sul on olnud senise spordikarjääri jooksul kolm treenerit. Mida nad on sulle õpetanud ja edasi andnud?
Iga treener on mind mu sportlaskarjääris aidanud. Ma ütleks lühidalt nii, et esimene treener tegi minust sportlase, teine tegi minust mehe ja kolmas kümnevõistleja. Hindan väga kõrgelt nende tahet mind aidata ja vaatamata kõikidele probleemidele minuga edasi töötada.
Mida pead enda seniseks suurimaks saavutuseks?
Kindlasti olümpianormi täitmist. Taastusin just siis raskest vigastusest ja kohe õnnestus olümpianorm täita.
Sinu suurimaks toetajaks võib vast pidada su ema. Kui palju on ta sulle toeks ja abiks?
Ema on mulle alati toeks olnud. Ta on see, kes aitas mul üle saada rasketest aegadest. Kui rahaliselt oli keeruline või arstiabi vajalik, oli just tema see, kes silma kinni pigistas ja vajalikud summad leidis.
Su ema peab sinu sporditegemistest ka blogi. Kuidas see idee tekkis ja mis sellega täpsemalt on?
Spordiblogi hakkas ta jah tegema, kuna arvas, et kui kunagi tahaksin raamatut kirjutada, oleks hea, kui
Karl-Robert Saluri koos emaga
kõik kuskil juba kirjas oleks. See on mõeldud peamiselt mu fännidele, aga kuna blogi kaudu saab teada ka paljude teiste Eesti sportlaste tulemusi ja seisundeid, siis lugejaid on isegi väljastpoolt mu fännigruppi.
On sul spordis ka mõnda eeskuju?
Mul on mitu eeskuju. Alati meeldib vaadata näiteks Roger Federeri (Šveitsi tennisisti – toim). Väiksena meeldis jälgida Bryan Clay (Ameerika kümnevõistleja ja olümpiavõitja – toim) võistlusi. Ehk eeskujusid on võtta igalt spordialalt.
Kus näed end viie aasta pärast?
Loodetavasti kümnevõistluse tipust ehk siis poodiumilt.
Mida soovitad alles noortele sportlastele, kes pingutavad, aga loodetud tulemusi kohe ei näe?
Ei tohi alla anda. Kunagi ei tea, millal tulemused tulema hakkavad.
Intervjuu ilmus YU Magazine sügisnumbris 2016
Toimetas: Andra Hamburg
Fotod: Erakogu
