Alles eile oli sul õnnelik laps, hüppas jalgupidi voodil, naeris ja müras koos sinuga. Täna aga lööb su nina ees oma toaukse kinni ja nüüd tuleb sul sellele enne sisenemist koputada. Võib olla laseb ta kodust sõnagi lausumata jalga, ei tutvusta sulle enam oma uusi sõpru, lülitab telefoni välja või haugub lihtsalt vastu. Sa lausa tunned, kuidas juuksed peas halliks kisuvad. Ohkad raskelt, vabandades välja pärale jõudnud puberteedi.

Tõenäoliselt arvasid, et midagi nii hullu sinu peres mitte kunagi ei juhtu. Võib olla on su sõbrad sulle rääkinud, et lastekasvatamine on raske ning isegi hoiatanud, et puberteedi saabudes läheb tõeliselt keeruliseks. Sina aga ei uskunud seda. Sina ju tead kuidas oma lapsi kasvatada. Ometi seisad sa täna lukustatud toaukse taga, anud sissepääsu ja kübekestki kontakti. Õnnelikust lapsest on aga saanud koletis, ta ei luba end enam puudutadagi, on marus ning ajab sind minema.

Kui sa seda varem ei teadnud siis nüüdseks oled veendunud, et iga noorukieas vanemal tuleb antud probleemiga varem või hiljem silmitsi seista. Ükskõik kui isiklikuna see ka ei tundu, aga nad kritiseerivad sind, naeravad nii sinu välimuse, kui ka isikuomaduste üle, ning seavad kahtluse alla su küsimused ja elulised väärtused.

Sel kõigel pole aga sinuga mitte mingit pistmist. Tegelikult ei soovi nad mitte sind eemale tõugata, vaid hoopis iseennast.
Nad näevad ränka vaeva, et turvalisest keskkonnast lahti rebides end suuremasse ja sotsiaalsemasse maailma kohaldada. Nad otsivad iseennast ja oma unikaalsust.

Kuidas meie vanematena redigeerime siis suhet nendega? Kuidas me saame nad lükata eemale jäädes samal ajal oma lastega lähedaseks? Vingumine ja karjumine siin ei aita. See tekitab veel rohkem trotsi ja süvendab lõhet lapse ja vanema vahel. Neid tuleb julgustada ja motiveerida. Inspireerida eeskujude ja autoriteetide kaudu.

Nende suhtlus on virtuaalne. Nad armastavad tehnoloogiat. Iga Twitteri säuts ja instagrami postitus aitab kaasa nende isiksuse kasvule. See mida nad jagavad sotsiaalmeedias pikendab nende eluiga.

Nad ei taha olla osalised lihtsalt milleski ebamäärases. Nende jaoks on olulised auhinnad, tunnustus ja autahvlid. Sotsiaalmeedias ihkavad nad olla täägitud. Selline on nende suhtluskeel. Nad tahavad näida edukatena. See paneb nad särama. Kui vanemad põlvkonnad suudavad Z generatsiooni mõista ning leppida tõsiasjaga, et tegemist on uue ajastuga, siis on ka laste ja nende vanemate suhted, eriti puberteedieas, tunduvalt paremad.