Maailmas elab 7,5 miljardit inimest, kõigis on midagi ainulaadset. Terviklik pilt tänaval ei pruugigi olla Haute Couture’i ekstravagantne moeshow, kuid igal inimesel on pakkuda midagi uuenduslikku ning seninägematut, mida kelleski teises ei ole. Tänaval toimub iga päev suurim ja põnevaim moeshow, mida me eales näinud ning sel moelaval ei loe kellegi rõiva suurus ega pikkus, sellel poodiumil kõnnime me kõik…
See fakt muudab meid kordumatuks ning eriliseks. Mood ongi kordumatu ning eriline! Sellel on niivõrd palju vorme millisel kujul eksisteerida ning see saadab meid kõikjal, tänu millele võiksin nimetada moe kõige rohkem kasutust leidvamaks kunstivormiks, mille kunstnikeks oleme meie. Igaüks maalib moe enda nägu, eirates igasugu reegleid, või vastupidi, olles reeglite ori. Mõni inimene võib tõepoolest arvata, et mood ei puuduta neid absoluutselt, kuid siiski teevad nad hommikul ärgates mingisuguse valiku enda riidekapist, sobitavad need kokku just nende rõivaste, aksessuaaride ning jalavarjudega, kas arvate ikka veel, et mõnel meist ei ole moega mitte mingisugust pistmist!?- on küll! Kõik meie riided on saanud kusagilt alguse, keegi on nad kunagi loonud just meile, ja isegi, kui kanname närust koopiat originaalile, siis selle valiku, et too riideese on leidnud tee meie kappi, just see värv, see lõige, see materjal, tähendab seda, et kunagi on üks disainer selle maailmale välja valinud, loonud ja müüki paisanud, seega me kõik oleme moega seotud. Mõni meist teadlikult, teine jälle iga päev sellele mõtlemata. Valik on tehtud meie eest, see ongi mood.
Kas oleme kunagi süvenenud sellesse, et kuidas ja kelle käe all kiirmood tegelikult sünnib? Statistika ütleb, et umbes 75 miljonit inimest ärkab hommikul üles, et meil oleks mida selga panna. WOW! 75 miljonit inimest! Need inimesed on pärit kohtadest mille nimegi me hääldada ei oska – arengumaadest inimesed töötavad päevast – päeva kangaste ja rõivastega, mis vaid hetkeks nende osavate käte vahelt läbi käivad, kuna need konkreetsed rõivad ei satu iial tööliste selga, kuigi mõtetes on nad neid kandnud tuhandeid kordi – õmblejate ja muude tööliste palk ei lubaks iialgi midagi nii kallist. Kas pole mitte ebaõiglane, et inimesed kes meie riideid valmistavad, ei saa neid ise kunagi kanda? Suurem osa rõivatööstuses töötavatest inimestest elavad vaesuses ning ei suuda endale ega perele lubada isegi kõige hädavajalikumat. Palk on olematu, töö on raske ning päevad pikad. Miks ma sellest räägin? – tahtsin juhtida tähelepanu, et inimesed kes meie rõivaid valmistavad, elavad täiesti teistsuguses maailmas, nad ei vaja eluks asju, nad tahavad lihtsalt ellu jääda ning kuna rõivatööstus areneb ning suureneb iga päevaga, siis on kõige lihtsam palgata tööjõud, kes ei küsi nende valmistamise eest suurt tasu. Ühiskond tahab aga rohkem ja rohkem – ületarbimine. Brändid teenivad kasumit, müügid on suurepärased, ning võiks arvata, et ka töötajate tingimused muutuvad paremaks, tegelikkus on aga kurvem. Töökoormust hoopis tõstetakse, ning „alumisele kihile” on see vaid lõputu ring. Jõuangi jutuga sinna, et tänapäeval ostetakse riideid nii meeletus koguses, et leiame end tihti garderoobi ukse eest mõttega:„Mul pole mitte midagi selga panna!”, samas riideid on nii palju, et kui tahaks kapi ust kinni saada, tuleb sinna diivan ette nihutada. Been there, done that! – eriti on selle probleemi ees naised, sest valik mida meile kauplustes pakutakse, on tõesti meeletult lai. Ja edevad nagu me oleme, siis me ei lase endale kaks korda öelda, et osta see poole soodsamaks hinnatud kleit ära, mida juba mitu kuud vitriinide tagant piilumas oled käinud. Oleme end kõik leidnud olukorrast, et kui vajame poodi astudes vaid ühte paari teksaseid, siis tuleme kauplusest välja kahe kleidi, uue särgi, jakikese ning eriti pehme kampsuniga, kuid mille me unustasime, olid teksad. Turundus mida kauplustes tehakse on kui ämblikuvõrk kuhu me kõik kinni jääme. Moetööstus on äärmiselt tark ja neil on kõik viimse detailini läbi mõeldud – nad tahavad meid hoida võimalikult kaua poes. Ehk siis bestseller’id on pandud kaugele- kaugele kaupluse lõppu, et me saaksime käia läbi kogu poe, leides sealt veel sada muud asja, mida me tegelikult ei vajanud – mida kauemaks me jääme, seda rohkem me kulutame. Lihtne. Leiame end kassast sületäie rõivastega ning ei pane tähelegi, et meie pangakonto rahaline seis on hetkega ületanud kõik algsed limiidid. KOOD PUNANE, MA KORDAN, KOOD PUNANE! Rõivaste ostmine on kui narkootikum. Ühiskond nõuab meie välist ilu ning me otsime aktsepteerimist, sest oleme harjunud end võrdlema teistega. That’s how it works! Turundusega tegelevad inimesed on teinud geniaalset tööd, meie ostame, nemad teenivad ning see kogub aina hoogu.
Mood on miski, mis muutub iga päev, meie ühes moega, see on igal pool meie ümber, kuid me ei mõtle sellele igapäevaselt. Kui palju põnevat arhidektuuri, kangaid, persoone, materjale!Mood on tänapäeval kättesaadavam kui kunagi varem, igas vormis. Miks me siiski vajame moodi? Nagu ma juba ütlesin, võimalusi on meeletult, see muutub nii kiirelt, et ühel hetkel kui miski on „moes”, siis sama kiirelt on see sealt ka läinud. Moega kaasaskäimiseks on mõned võimalused: painutan reegleid, rikun reegled, loon reeglid, eiran reegleid, allun reeglitele. Moodne on olla heas vormis, süüa kõige kaunimaid toite kõige peenemates restoranides, postitada sellest foto sotsiaalmeediasse ja tekitada glamuurivajadus ka nendes inimestes, kes otsustasid ehk valmistada lihtsa lõuna kodus. Muidugi armastame me kanda rõivaid millel on suurelt kirjutatud brändi nimi, sõita kõige kallima autoga ning elada eriti luksuslikus majas või korteris. Käib pidev võrdlus teistega, tahetakse olla naabrist parem. Pidev ületrumpamine ning võistlemine. STOP! Mida me tegelikult elult tahame? Pidevalt kätt pulsil hoida, et kas püsime ikka tempos? Ja mis siis kui ei püsi? Kardame liialt teiste arvamust ning pahameelt, mitteaktsepteerimist? Kardame, et kui teeme midagi omamoodi, ja meil on oma arvamus, siis lihtsam on siiski vooluga kaasa minna ja teha nii nagu teised? Me ise oleme end selleni viinud. Kui saaks teha ühiskonna surve vastu vaktsiini, et suudaks kõike mõistusega filtreerida, oleks ju suurepärane, kuid tegelikult piisaks vaid sellest, kui keskenduksime rohkem vaimsetele väärtustele mitte niivõrd välisele.
Me kõik teame enda tutvusringkonnas inimesi, kes näevad alati head välja, neil on alati seljas midagi uuenduslikku ning lahedat. Samas teame ka inimesi, kes ei taha kunagi katsetada, ning on tuntud oma vana hea kampsuni poolest, mida nad ikka ja jälle kanda armastavad – signatuurvälimus. Kas oled tähele pannud, et nii mõnelgi meist on oma signatuurvälimus? Kui mõtleme näiteks meie endise presidendi Toomas Hendrik Ilvese peale, siis tema signatuuriks oli ülikond ja kikilps. Kas poleks mitte veider olnud, kui ta oleks ühel hetkel ilmunud avalikkuse ette klassikalise pika lipsuga? Ta oleks justkui „reegleid rikkunud”, sest me ju tahame teda näha kikilipsuga, see on tema, see on meie harjumuslik pilt ühest inimesest. Ja mitte kedagi ei häiri, et tema stiil ei muutu. Laiemasse maailma vaadates mõtleme näiteks Karl Lagerfeld’ile, Anna Wintour’ile, Rick Owens’ile – kõigil on oma signature look ning neid kasvõi seljatagant nähes võiks öelda kellega tegu – nad ei muuda enda välimuses peaaegu kunagi midagi, nad kannavad sama soengut, samu värve, sama lõikega rõivaid ning aksessuaare. Maailm tunneb neid mingisuguse kindla kuvandi järgi ning me armastame seda. Nad on teinud selle „enda omaks”. Võiks ju mõelda, et kas nad ära ei tüdine? Mina võiksin küll öelda, et ma vajan vaheldust, ja kuna minu elu on äärmiselt kiire ning ühe päeva sisse mahub meeletult palju erinevate inimestega suhtlemist ja liikumist, siis eelistan, et minu outfit oleks kogu päeva vältel piisavalt kerge ning mugav, smart casual on stiil mida võiksin nimetada enda omaks. Armastan rõivaste kandmises erinevaid kihte, mis tähendab, et saan neid vajadusel eemaldada ja väljanägemist kiirelt muuta. Rõivaste kvaliteet ning mugavus räägib enda eest, mõnele inimesele ei olegi palju vaja, et olla moodne ning omaenda moe looja. Mood on miski, läbi mille saame öelda kes me oleme sõnagi lausumata. Kas olete sellele kunagi mõelnud, et see mille me hommikul selga paneme, on olnud teadlik valik. Valik kõikide valikute hulgast, just see, just täna, just praegu – aga miks? Kõik on kinni emotsioonides, hetkes, tunnetes, ilmas, päeva kulgemises, mulje loomises. Miks meil on vaja just täna olla see kelleks end hommikul loome. Minu rõivad räägivad väga selget keelt – maksimaalne minimalism. Lihtsad ning mugavad lõiked, korraga vaid kaks värvi ning seda kõike täiustamas üks statement detail. See „valem” on saatnud mind juba üsna pikalt, kuid ma olen siiamaani kasvanud, ja see ei ole kogu elu minu teadlik valik olnud. Armastan musta värvi ning minimalistlikke ehteid, mis on vaevu märgatavad. Kannan harva väga suuri ning säravaid aksessuaare ning kui siiski soovin sära, siis miksin erinevaid lihtsaid rõivaesemeid ühe eriti silmapaistva detailiga. Mulle meeldib tasakaal nii värvides, riietes, ehetes, jumestuses kui ka soengus. Samas armastan inimesi, kes julgevad katsetada, eirates kõike seda mida ma just ütlesin, ehk inimesi kelle eesmärk ei olegi midagi kokku sobitada, vaid olla väliselt kooskõlas seesmise emotsiooniga- lõbus, julge, avatud ning keda ei huviagi, mida teised arvavad eri värvi kingadest või juustest. Usun, et sellise signatuuri jaoks peab olema väga tugeva iseloomu ning natuuriga inimene. Enesekindlus on parim mood, ning kui kogu seda ekstravagantsust ei saada enesekindlus, siis kahjuks ma ei usu teid. Kõige mõnusam on aga vaadata inimest, kes teab mida ta teeb, ja see tuleb kuidagi väga loomulikult ning orgaaniliselt, ilma pingutuseta. Mood on meis kõigis, see ei pruugi olla viimane sõna moelavadelt, kuid see on miski, mille me oleme leidnud enda jaoks, see toimib ning me tunneme, et see kõneleb meie eest maailmale miskit, mida me tahame, et nad meist teaks, või siis peidab meid tõe eest, millesse me ei soovi, et keegi oma nina topiks. Kas poleks mitte huvitav eksperiment, kui astuksime tänaval täiesti suvalise inimese juurde ning küsiksime, et mida minu outfit sulle minu isiksuse kohta ütleb? Või mida sina ütleksid kellegi teise valikute kohta? Minu jaoks on moel vaid üks kindel reegel – kanna seda, mida SINA tahad kanda, mitte seda, mida maailm tahab, et sa kannaks. Eira hetkelisust ning julge erineda. See teebki meist iseenda moelooja, kellele tänaval järgi vaadatakse ja keda jäljendatakse, kuid see ei peaks olema meie eesmärk. Mood on individualism ning suurim kunst eneseväljenduses.
Mis on see x-factor, mis eristab meid teistest inimestest tänaval? Kas me üldse tahame erineda? Mis on see üks asi, tänu millele inimesed meid alati ära tunnevad? – Põnevad küsimused millele on isegi veidi kõhe vastata. Kas ma olen osa hallist massist? Kas ma üldse peangi erinema? – kallid inimesed, me kõik erineme ning me kõik oleme erilised enda individuaalsuses, ka tark ning intelligentne olla on moes, ning see ei ole kindlasti seotud vaid välimusega. Mood on miski, milles osalevad kõik inimesed maailmas iga päev, enese teadmata. Me vajame moodi, et kusagile kuuluda. Me ehk ei mõtlegi sellele nii, kuid tegelikult on meil iga päev mingisugune sõnum ühiskonnale. Milline on sinu sõnum täna? Mõnes riigis ei ole isegi valida, kas panna hommikul selga burka, või siidist kleit. Valikud on tehtud nende eest, riigi tasandil. Paljud naised kindlasti teavad filmi „Sex and the city” kus peategelased reisisid teise maailma otsa Abu Dhabi’sse ning leidsid sealt eest karmid reeglid ning naised kandmas traditsioonilisi rõivaid, olles silmini kaetud. Ühtäkki avastasid peategelased üllatusena, et kohalike naiste pealtnäha igavate rõivaste all olid peidus maailma kõige kuulsamate moeloojate rõivad ning see näitas selgelt, et alati on võimalus. Peaksime väärtustama fakti, et meil Eestis on vabadus olla kes me tahame olla, ning kui istuda mõnesse vanalinna kohvikusse maha, täpselt akna äärde ning vaadata möödaminevaid inimesi, siis pean tunnistama, et mul tuleb suurest vaimustusest naeratus näole. Kui loomingulised võivad olla inimesed riiete valimisel. Võtan taas sõõmu kuuma kohvi ning tunnen vabadust ja õnnejoovastust sellest, et saan iga päev olla sellise kunsti keskel. See kunst inspireerib mind. Me kõik leiame nii erinevaid viise moe kandmiseks, ning mõte sellest, et pealtnäha kõige igavaimas rõivais naine toidukaupluse kassa järjekorras võib kanda dresside all kõige kallimat ning seksikamat pesu, teades seda vaid ise, ning tundes end tõeliselt kaunina, teeb mind rõõmsaks. Kas pole mitte imeline, et mood ei ole miski, mida me vaid silmaga suudame haarata, vaid midagi palju sügavamat, moel on erinevad kihid ning vormid, silmale nätamatud ning vaid aimatavad tahtud. Moes ongi kõige tähtsam see, et me oleks rõivaid kandes rahul ja õnnelikud. Tänu riietele saame iga päev kehastuda uuteks inimesteks, ning see on vabastav ning väljakutsuv.
Rääkides väljakutsuvast, siis ma olen alati olnud seda meelt, et väljakutsuv on odav. Me ei taha näha välja odavad, tahame olla naiselikud, seksikad, kuid kindlasti mitte odavad. Tänapäeva „mood” kui seda saab moeks nimetada, on liikumas väga minimalistlikuks, seda aga kõige halvemas mõttes. Less is more on pööratud vastupidiseks – paljastavaks. Mida väljakutsuvamalt riides käiakse, seda parem. Minuarust on see kurb ning labane, et üks naisterahvas tahab end maha müüa sellega, et kõik mis peaks olema kaetud ning privaatne, serveeritakse kogu täiega kandikul kõigile vaatamiseks. Kus on eneseaustus? Ma ei leia, et see on moevool mida järgima peaks. See peab lõppema. Muidugi on kõigil õigus teha ise omad valikud, kuid usun, et mingitel valikutel peaks vajutama punast nuppu kirjaga „enesekriitika”! Ma vihkan labasust ning litsakust, ning millekski muuks ma seda nimetada ei saa. Nüüd paljud kindlasti mõtlevad, so what? – tüüpiline kade Eesti naine kellel omal midagi näidata pole. On, aga mitte kõigile, ning see on minu salarelv – salapära ning tunne, et ma tekitan inimestes küsimusi, mitte ei vasta nendele juba oma välimusega. Ma ei taha olla kui avatud raamat, mida kõik lugeda võivad. Vastupidi! Tahan enda ellu ise inimesi valida, mis tähendab, et kõigil siia kindlasti kohta ei ole, ning ilmselgelt ei saa ma võtta tõsiselt inimest, kes tuleb minuga rääkima vaid seetõttu, et olen väljakutsuva sõnumiga. Iga inimene peaks austama moega iseennast, ning siis ausavad meid ka teised inimesed.
Mood on nagu meie DNA, see on kõigil erinev ning kordumatu, palju oleneb sellest, kui palju laseme end igapäevaselt välistel teguritel nagu tv-l, sotsiaalmeedial ning ajakirjadel mõjutada. Mood on kui sotsialiseerumise viis, mood on etikett vabamas võtmes. Mood on läbimurre vabadusse, kuid siiski tähendab see meile kõigile midagi erinevat, mõnele on see kogu karjäär. Populaarne on töötada moodsal alal, olla ümbritsetud glamuurist ning inimestest keda muidu näeme läbi meedia vahenduse, tahame olla osa „viimasest sõnast”. Inimesed ei taha enam igavaid töökohti, vaid ihkavad midagi, millest rääkides keegi teine kadedusest lõhki läheb. Kuid pean ütlema, et olles seotud moetööstusega, siis tegelikult on see töö nagu iga teine, moealal töötamine on äärmiselt raske, väljakutsuv ja keeruline, kuna meilt oodatakse pidevalt midagi uuenduslikku, kuid samal ajal muudab see meid väga töökaks ning loovaks. Loovus on vabastav. Ühelegi kohtumisele ei saa minna nii, et pole oma tööd ette valmistanud. Olles jumestaja ning grimeerija leian end tihti olukorrast kus olen samal ajal ka juuksur ja stilist. Kõik käib käsikäes, ning moega kursis hoidmine on iga päeva lahutamatu ning kohustuslik osa, siiski on mul hetked kus mood jätab mind täiesti külmaks. Me ei pea iga päev nägema välja detailideni viimistletud, tänapäeva maailmas on väikene lohakus palju moodsam ning moe üks suurimaid plusse on see, et see sobib igas vanuses, suuruses, või rahvuses inimesele, üks suurus sobib kõigile! Mood kaob ühel hetkel, kuid meie stiil jääb, ning seda mäletatakse ka siis, kui meid enam ei ole, seega ärgem võtkem moodi liiga tõsiselt, või kogu lõbu selle loomisest kaob. Kõike siin elus tuleb võtta mõistusega, oled sa siis Chanel’i tšikk või armastad käia mööda second hand’e, igal juhul peab meie stiil peegeldama inimest kes me päriselt oleme ning unustama ühiskonna ootused meile, kauneim outfit siin maailmas ei muutu iial, ning selleks on SIIRAS NAERATUS, kandkem seda uhkusega!
Iga päev on moeetendus ning maailm on meie runway!
Triinu x Halliste / jumestaja & grimeerija
