Trennis higiseks tantsitud riided asenduvad kibekiirelt uutega – rõivastega, mis said juba hommikul kapist välja valitud, mitte just kõige classymal viisil kokku volditud ning kaasa haaratud. Kuigi teadsin toimuvast džässkontserdist juba ammu, jäävad sellest hoolimata sellised otsused alati viimasele minutile.
Haarasin veel rongijaama pisikesest putkast ergutava vitamiinijoogi ja nelikümmend grammi lemmikuid Pringelseid. Pole peale trenni küll ideaalne variant, ent ajab asja ära.
Kindlasti ei olnud see unistuste viis kontserdile jõudmiseks. Täpselt viisteist minutit sooja duši all ja ning maitsev õhtusöök jäid puudu. Hoolimata sellest tundub mulle järjest enam, et vahest ongi vaja mugavustsoonist välja astuda ning end uute olukordadega üllatada.
Nagu mina üllatasin end reede õhtul vist elu kõige esimese korraliku džässkontserdiga.
“Aitäh, Valter Ojakäär”
Ent tänusõnad ei lähe siin vaid Ojakäärule, kelle panus džässmuusika tutvustamisel on tänaseni hindamatu. Õhtu oli täis maagiat. Ma usun, et kõik teavad neid filmistseene, kus naine jalutab kaunimana kui kunagi varem trepist alla ning mees ootab teda seal, käed õieli. Vähemalt mõni selline paar oli kindlasti tol õhtul NO99 restoranis minuga muusikat nautimas.
Igal lauljal, kes sel õhtul lavale astus, oli rääkida oma lugu. Nii, nagu me uuele inimeselegi tutvudes räägime, mitu kassi meid kodus ootab või millises koolis hetkel õpime.
Ent mis eriliselt silma hakkas? Nendelt lauljatelt laval on palju õppida. Soe hääl, mis iga loo sisse juhatas. Aupaklikkus, millega suhtuti Valter Ojakääru ning tema muusikasse. “Ta oli hingelt suur mees.” Sel hetkel tekkis tunne, et olen valmis esimesel võimalusel poodi jalutama ning kaasa ostma Ivi Rausi sooloalbumi. Kui keegi inimese kohta nii kenasti ütleb, tekib paratamatult suurem austus ka inimese enda vastu.
Kogu lavakultuur, see, mida meile enne igat esinemist rõhutatakse – laval Sa ennast ei säti, laval oled Sa esineja.
Sel põhjusel ei tasu kellelgi suhtuda skeptiliselt üritustesse, mille lineup pole lemmik või arvustused alati kümne punkti väärilised. Õpime ju siiski inimestelt enda ümber. Otsime kilde, millele kodus tagasi mõelda ning enda peal katsetada. Ning lõppude lõpuks on arvamus alati subjektiivne. Kes annab võimaluse, saab loa muusikat ka hiljem kritiseerida.
Kui kontsert jõudis minu jaoks haripunkti, mil esitamisele tuli lugu vanast majast, jäi pilk naelutatuna lavale. Tundus, et sarnaselt reageeris ka minu ees seisnud sõbranna. Need hääled, mis laulja suu ja pillidega tekitas, olid lihtsalt niivõrd täpsed. Nagu astuksime samal hetkel kääksuvale trepile või avaksime puitmaja ust. See oli lahe!
Loodan südamest, et mõni neist kogemustest kõnetas. Või andis mõtteainet.
Kui nii – laske džässil end üllatada.
