Viisin läbi küsitluse, millele tuli veidi üle 100 vastuse. Kuivõrd jagasin küsitlust Facebooki vahendusel, ei tulnud üllatusena, et üle poole vastajatest olid minu vanuserühmas 20.-24. aastased ning naised moodustasid üle kolmveerandi vastajatest. Minu vastuseid ei saa kindlasti võtta üldistava kriteeriumina, kuid huvitavaid järeldusi saab nendelt välja lugeda sellegipoolest.

Käsitletud teemade seas olid impulsiostude osa isiklikus garderoobis, moeinspiratsiooni saamiseks jälgitavad kuulsused, trendide olulisus, hoolimine moe mõjust keskkonnale, igapäevane kokkupuude moega (ajakirjad, Instagrami kontod jne), mida hinnatakse riiete ostmisel ning üleüldine huvi teema vastu. Näiteks arvas üle poolte vastanutest, et kuigi vahel on tore netis ostelda, eelistatakse siiski poes kohapeal käimist. Mõned vastajad šoppasid peamiselt netis.

Paljud vastajad tõid lisamärkusena välja, et riiete ostmisel hindavad nad keskkonnasäästlikkust ja pooldavad seetõttu kaltsukaid ja täikasid. Suurem osa vastajatest hindasid riiete ostmisel peamiselt kvaliteeti ja vastupidavust, kuid väiksem osa vastajatest hindasid ka riiete trendikuse oluliseks.

Küsitluses käsitlesin ka tarbimishullust, ostupühade Black Friday ja Cyber Monday tähtsustamist Eestist ning teadlikkust kiirmoe mõjust keskkonnale. Suurem osa vastajatest olid kõikide teemadega mõnevõrra kursis, kuid mõni tõi ka välja, et ei ole sellegipoolest oma tarbimisharjumusi muutnud. Mõni vastaja kujundas isegi isiklikku garderoobi trendide ümber ning ootas allahindluste ostupühasid igal aastal.

KES ON SELLISE KAOOTILISE MAAILMA KESKMES STIILIIKOONID?

Instagrami populaarsuse ning jälgijate rohkuse tõttu on kergem kedagi kohe stiiliikooniks nimetada, seetõttu on ka piirid stiiliikooni ja ehk “stiilse inimese” vahel hägusamaks muutunud. Positiivne on selle juures, et stiiliikooniks saamine ei ole enam nii võimatuna näiv, kui see oli aastaid tagasi. Negatiivsem on, et stiiliikooni staatus devalveerub üsna kiiresti võrreldes varasemaga või kaotatakse staatus sama kiiresti, kui see saadi.

Kes on tänapäeva meediast ja postitustest üleküllastunud virtuaal- ja reaalmaailmas stiiliikoonid? Kui väga tahaks öelda, et tänapäeva stiiliikoon ei ole lihtsalt ilusti riides käiv naine või mees. Tegelikkuses on aga neid, kelle stiiliikooni või inglise keeles “IT-girl” staatus ongi justkui nende ainus amet, nad on kuulsad kuulsuse pärast. Need kuulsused on viimaste aastakümnete jooksul vahetunud ja vahetunud.

Huvitav näide on siinkohal Kardashianid, kes on juba kümme aastat püsinud tähelepanu keskpunktis. Nende näol on tegu PR või turundusalase fenomeniga. Tõsieluseriaali keskmes ei ole akadeemiline edukus või isegi mitte andekus – isegi olümpiatähe Caitlyn (endine Bruce) Jenneri spordisaavutused ei ole sarja edukuse kontekstis olulised, sellest eriti ei räägitagi. Keegi neist ei ole staarkorvpallur, laulja vms, ometi räägitakse neist kogu aeg ja seda on tehtud juba kümme aastat. Kris Jenner on ehitanud oma pere ümber miljardeid väärt impeeriumi ning nad on suutnud erinevatest meediaskandaalidest alati välja tulla.

Kylie Jenneri meigibränd Kylie Cosmetics on varsti väärt miljard dollarit, kuigi pere pesamuna ise on vaid 20 aastat vana. Kim Kardashiani meigikollektsioon müüdi läbi paari tunniga. Negatiivsest kriitikast hoolimata on pere suutnud alati tähelepanu keskmes püsida, maailma tippdisainerid saadavad neile rõivaid koju, punase vaiba üritustel on nad alati tähelepanu keskpunktis. Ma ei ülista nende kuulsust ja ei arva, et kuulsus kuulsuse pärast on väärtus omaette. Toon aga välja, et nende pere näol on tegemist meediafenomeniga, mis näitab, et inimesed tarbivad nende poolt pakutavaid väärtusi, isegi kui võidakse kritiseerida nende pinnapealsust. Vaatajanumbrid, like’id ja minutitega välja müüdud meigikollektsioonid räägivad enda eest.

Kindlasti on stiiliikoonide puhul ka teine pool spektrist, kus säravad need naised, kes lisaks ilusate riiete kandmisele keskenduvad ka maailma parandamisega seotud missioonile, näiteks tänapäeva ühiskonna ja seksuaalahistamiste juhtumite keeriste kontekstis äärmiselt oluline Emma Watsoni soolise võrdõiguslikkuse “He for She” kampaaniad. Ka siinpool on õnneks palju näiteid, kas või ajakirja Vogue peatoimetaja ja Forbes maailma mõjukaimate naiste edetabelis olev Anna Wintour, kes on muuhulgas kogunud palju raha LGBTQ kogukondade toetuseks.

OSTUPÜHAD JA TEISED TARBIMISHULLUSE ÜLISTAJAD

Äsja lõppenud suurostupühad Must Reede (ing. k. “Black Friday”) ja Küber-Esmaspäev (ing. k. “Cyber Monday”) on head näited tänapäeval valitsevast tarbimishullusest. Kuigi küsitluses kajastus peamiselt, et Eestis neid väga oluliseks ei peeta võrreldes ülejäänud maailmaga ning et Eestis on allahindlused kohati naeruväärsedki. Tundub, et niinimetatud ostupühad on Eestisse jõudnud rohkem “moe” kui eesmärgi või allahindluste pärast.

Ka küsitluses toodi välja, et Eestis on ostupühade aegsed allahindlused võrreldes ülejäänud maailmaga pea olematud. Mõni vastaja tõi välja, et tihti on toote “algne” või mahakriipsutatud hind tegelikust hinnast kõrgem, mis tähendab, et kuigi poes paistab olevat toode allahinnatud, siis tegelikkuses tõelist allahindlust kui sellist ei olegi.

Kaks dokumentaalfilmi, mis käsitlevad tarbimishulluse varjukülgi graafiliselt kuid ausalt, on “Tõeline hind” (ing. k. “The True Cost”) ja selle sügise MoeKunstiKino festivalil nähtud “Riverblue”. Kui varasemalt esitlesid moemajad aastas kaks kollektsiooni, siis nüüd tulevad paljud kiirmoetootjad iga kolme nädala tagant välja uute kollektsioonidega. Trendikalt riietumine ei ole eales olnud nii odav, sest tootmine on viidud peamiselt Hiina ja Kagu-Aasiasse. Küll aga kasutatakse sealsetes vabrikutes keskkonnale ohtlikke kemikaale, mille tagajärjed reostavad nii vett, loodust kui ka põhjustavad kohalike seas väärarenguid ja teisi tervisehäireid.

Filmi “Riverblue” juures oli ehk kõige ärritavam asjaolu, et Lõuna-Euroopas on leitud keskkonnasõbralike masinate näol alternatiiv keemilisele töötlemisele, kuid millegipärast ei taha peamised tootjariigid neid arvesse võtta. Tõsi, need masinad oleksid kallis väljaminek, kuid ühekordne suur investeering parema tuleviku nimel. Paraku ei tundu see kohalikke tootjaid mõjutavat.

Selliseid filme vaadates tekib kerge abitusetunne ja miljon küsimust. Paljud kiirmoefirmad võivad küll oma tootmises kasutada vanu kangaid, kuid tõde on see, et toodetakse sellegipoolest rohkem kui vaja. Isegi moetäikadel käies tekib tunne, et rohkem on neid, kes oma vanadest asjadest tahavad lahti saada võrreldes nendega, kes loodavad endale midagi uut keskkonnasõbralikul viisil soetada.

Tarbimishulluse ja eriti kiirmoe kõrval tundub, et moe kunstiline väärtustamine nii, nagu seda teeb kõrgmood, jääb järjest rohkem taustale. Lummav on vaadata kaadreid sellest, kuidas ühe ainsa kleidi õmblemiseks kulub sadu tunde, kuidas viis inimest õmblevad litreid või muid detaile külge ühele väiksele kangatükile. See on idüllilisena näiv maailm, mis on lagunevate õmblustega odavate rõivaste virnade kõrval salapärasesse varju jäänud.

TASAKAAL VÄLISE ILU, TARBIMISE JA SÄÄSTMISE VAHEL

Kuid paljud meist on kohanud kunstripsmete ja geelküüntega naisi, kes väidavad, et enese vormis hoidmine on võimatu, sest trennis käimine on kallis. Ometi ollakse nõus kulutama sama suuri summasid välise ilu rõhutamiseks. Minu jaoks on meikimine ja isiklik stiil kunstilised väljundid ja kuigi need kaunistavad, ei tee nad inimest paremaks. Vastupidi, kui ollakse enesekindlad, hoolitsetud ja õnnelikud, siis paistavad ka välist ilu kaunistavad faktorid kohe erilisemad. Väline ilu on justkui kest ja kuigi esmamulje tähtsust ei saa ja ei tohiks unustada, siis sama oluline on keskenduda oma sisemise ilule ja nendele tegevustele, mis tõesti õnnelikuks teevad.