Minu talismani müstiline lugu
Jutustan teile ühe tõestisündinud loo. Nagu ikka jõulude paiku, sõidavad paljud meist esivanemate koju, mis asub tavaliselt pigem maapiirkonnas. Nii sõitsin minagi möödunud aasta detsembris Tallinnast Tarvastusse. Ega Viljandi bussijaamas järgmist maabussi oodates suurt midagi teha ei ole. Mind on alati huvitanud igasugused maagilised kivikesed, taimed ja sümbolid ning neid ümbritsev põnev aura ja nii seadsingi sammud aja parajaks tegemiseks kivikeste ja läikivate vidinate kaupluse poole. See oli hea võimalus veel mõned jõulukingid juurde hankida.
Ettekujutus kingitusest, mida osta võiksin, oli mul muidugi olemas. Olen palju internetis põnevatel lehekülgedel ringi kolanud ning näinud selliseid tahumatuid, ürgseid ja müstilisi ehteid, mis kohe tõmbavad enda poole. Tavaliselt on nii, et kui oma soovid väga selgelt sõnastad, siis täide need ka lähevad.
Näppisin poes vist kõiki kive, kaelakeesid ja käevõrusid, kuklas poemüüja valvas pilk ja lausumata sõnad, et ostad ka juba midagi? Leidsin ühe kullatud otsaga robustsema tüki ametüsti, mida saab kenasti kaela riputada. Tundus selline võimas kaitsekivi. Sel ajal ma veel ei uurinud poolvääriskivide tähendusi, aga olin kuulnud, et tunnetades saab tegelikult kõige paremini endale kivi või talismani valida. Olin oma tahumatu, omapärase ja müstilise auraga leiu üle rohkem kui rahul. Lisaks leidsin emale kingituseks suure opaliidist ripatsi, mis oma välimuselt oli väga stiilne, võimas ning helge, täpselt nagu temagi.
Ametüsti ripats; Illustratsioon: Küllike Pihlap
Hiljem muidugi uurisin natuke rohkem oma ametüstist talismani kohta, et mis omadused on sellele konkreetsele lillakale kivile siis omistatud ja miks ta võis just mulle sobida.
Sain teada, et ametüst on erakordselt võimas kaitsekivi, mis kaitseb erinevate rünnakute eest. Samuti pidi selle toime olema sarnane nagu looduslikul rahustil ning blokeerima ka keskkonna mõjudest tulenevat stressi. Kivi kergendavat ka otsuste tegemise protsessi, mida tihti juhtivamad ametid päevast päeva nõuavad. Lisaks pidi see tõstma sisemist motivatsiooni ning aitama püstitada realistlikke eesmärke. Tervendamise seisukohalt olevat ametüstil võime peavalu leevendada ja pingetest vabastada. Kanda soovitati kivi just kurgu või südame piirkonnas, mis selle konkreetse ehte puhul ka täppi läks.
Ametüsti kristall; Illustratsioon: Küllike Pihlap
Miks mulle tundus, et ametüst mulle just siis vajalik oli? Ilmselt teadvustasin seda alateadlikult oma töö tõttu, kus keskkond oli neil päevil pingeline ning seotud paljude klientidega suhtlemisega, projektide juhtimisega ning samuti tulemustele orienteeritud müügitööga. Esimest korda tabas mind sel perioodil migreen, mille sarnast varem polnud kogenud. Keerulisi situatsioone oli igasuguseid, kuid see kivi aitas mul mõnikord lihtsalt rahulikuks jääda, sest keskendusin sellele, et olen kaitstud, et kõik saab korda ning lahendused on alati olemas. See oli mõnes mõttes nagu meditatsiooniharjutus, aga konkreetsele esemele tähelepanu koondades oli seda palju lihtsam teha. Ja muidugi pidin mõned korrad ka rahulikult sisse ja välja hingama, teinekord aitas see nii mõnegi inimese ja mu enda päeva päästa.
Nagu ikka elus, siis kõik möödub ning on pidevas muutumises. Nagu öeldakse, ei saa ühte ja samasse jõkke kaks korda astuda. Tasapisi harjusin pingega ning õppisin juurde võtteid, mis muutsid töökeskkonna stressivabamaks. Samuti aitas kaasa imearmas labradorist koer, kes aeg ajalt koos kolleegiga kontoris kaasas käis ning mind nähes alati rõõmust hullus. Meeleolu parandav fakt oli ka kevade lähenemine ning see, et väljas järjest valgemaks ja helgemaks läks. Loomulikult kõik see tõstab meeleolu ning stress ja pingedki saavad maandatud, kui esimesed säravamad päiksekiired peale pikka sombust talve paistma hakkavad.
Ühel päeval astusin kolleegi kabinetist läbi, et armsale koerakesele hommikutervitused edasi anda. Loomulikult ta hüppas rõõmust üles ning kraapsas käpaga keti otsast mu ametüsti kivi. Kuulsin nagu see oleks kolksatades maha kukkunud. Otsisin kõik kohad läbi aga ei leidnud talismani enam kusagilt. Nihutasin kappe ja lohistasin kirjutuslauagi kohapealt eemale, ent ripatsit lihtsalt ei eksisteerinud enam selles toas. Vaatasin veel järgmiselgi päeval kõik kohad uuesti üle. Olin hämmingus kuidas on võimalik, et nii väikesest toast saab midagi lihtsalt ära kaduda, kuid ametüst oli kadunud kui vits vette.
Hiljem olen kuulnud, et ehted ja talismanid ongi sellised, et täitnud oma eesmärgi liiguvad edasi, kaovad ära, haihtuvad, jäävad karpi seisma või tekib tunne, et võid nad kellelegi ära anda.
Mis sellest talismanist sai, pole mul tänaseni õrna aimu. Niimoodi „õhku“ pole enne, ega ka pärast seda midagi haihtunud.
