Tim Bluz on noor Eesti moedisainer. Märtsikuus esitles ta Palmarium stuudios oma debüütkollektsiooni, mis on üles ehitatud naiivsetele fantaasiatele ja lapsepõlvemälestustele. Uurisin Timilt kuidas tema unistus teoks sai.
Kuidassündis Sinu debüütkollektsioon? Mis on kollektsiooni nimi?
Minu esimese capsule-kollektsiooni nimeks sai “Against the law”. Minu meelest kirjeldab see ideaalselt kollektsiooni kontseptsiooni. Nimi tuli absoluutselt sundimatult ja tundus kohe täiesti ehtne.
Olen alati tundnud huvi moe vastu ja idee luua oma kollektsioon tekkis juba ammu. Sihipärane töö selle projekti kallal algas aga umbes paar aastat tagasi, kui hakkasin ideid koguma, sketše joonistama ja kõike korralikult läbi mõtlema.
Võttis aega, et õigeid inimesi leida ja tugev tiim kokku panna. Ise olen perfektsionist ning ütlesin kohe, et hakkan töötama ainult nendega, kes teevad võimatu võimalikuks. Otsisin inimesi, kes oskaksid mind aidata ja minu ideed elu viia (mis, pean ütlema, on päris keeruline ülesanne) ja kes julgeksid ning oleksid nõus riskima, eksperementeerima ja minuga koos katsetama. Mood peab ju olema lõbus. Kui see tuleb pingega, siis on seal kindlasti midagi valesti. Olen väga tänulik kõigile, kes oma panuse andsid, eriti oma perele.
Kollektsioon sündis ajal, mil mu elu oli täis korrastamatust, kaost ja igasugu draamasid. Tegu oli minu jaoks pingelise aastaga. Kollektsiooni loomine ning ööpäevaringne töö taaselustasid mu täielikult. Hakkasin mõistma ning õppisin selle aja jooksul palju. Seetõttu oli see debüüt minu jaoks topelttähtis – see esitles publikule täielikult uut mind! Kõige tähtsam, mida õppisin oli, et tuleb iseennast armastada ja võtta end just sellisena nagu sa oled. Elu on liiga ilus, et häbeneda, mängida või end kellekski teiseks moondada. Polle hullu, kui kõik sind ei mõista. Kõigile ei saagi, ega peagi meeldima. See võib kõlada šablooniliselt aga see on tõsi ning just see on mu esimese kollektsiooni peamine mõte. Ma tahtsin näidata inimestele, et meie ümber on väga palju värve ja ilu. Alati ei pea mõtlema kehtestatud piirides.
Kui kaua läks aega ideest teostuseni?
On raske täpset päevade või kuude arvu nimetada. Nagu juba mainisin, tekkis idee ammu. Paar aastat tagasi hakkasin selles suunas planeerima. Muidugi muutusid töö käigus paljud asjad ja see on väga huvitav, kui kollektsioon hakkab elama oma elu, progresseeruma ning arenema. Lõplik versioon, mida te nägite, sisaldab ainult 30 komplekti, kuigi ma arvan, et mul oli selle kollektsiooni jaoks rohkem kui 200 joonistust. See on ikka päris keeruline ning aeganõudev protsess! Mul oli väga konkreetne emotsioonide palett, mida tahtsin riiete kaudu välja elada. Seega otsisin ideaalseid viise selle saavutamiseks. Kangad, mida me kasutasime, on päris eksklusiivsed: need on pärit Itaaliast, Prantsusmaalt ja Tallinnast. Oma osa mängivad ka väga omapärased detailid, mis aitavad näidata erinevaid tujusid.
Kuidas ammutad/ammutasid inspiratsiooni?
Mind inspireerivad väga paljud asjad. Unistused, mälestused, muusika, tunded, huvitavad inimesed ja nende lood. Näiteks kleit, mille valmistasin Olga Sõtnikule äsja möödunud presidendi vastuvõtu jaoks oli oma julguse ja vabameelsuse poolest 100% eriline ning iseloomustas selle kandjat ja tema positsiooni. Igaühel on oma lugu ja minu eesmärk on luua igale kliendile kleit, mis väljendaks ka emotsioone ning oleks tähenduslik.
Kuid samuti inspireerivad ming väikesed asjad nagu naer või vihm. Saan tohutult palju inspiratsiooni Tallinnast. See on maagiline koht. Seetõttu oli minu jaoks Londonis õppides väga tähtis, et saaksin oma debüütšõud esitleda kodumaal. „Against the Law“ kollektsioon sai inspiratsiooni väga keerulistest suhetest ning soovist pimedusest välja jõuda ning täiel rinnal elada. See oli kahtlemata väärt kogemus, mida ma mingil juhul ei kahetse.
Kas Sul on eeskujusid?
Neid on oi kui palju. Mulle väga meeldib uus, originaalne, silmapaistev. Alexander McQueen on minu suur eeskuju, kes oli geniaalne ja tõeline kunstnik. Viimasel ajal jälgin erilise huviga Jeremy Scott’i, kes viis Moschino brändi täiesti uuele tasemele. Lihtsalt vastupandamatu.
Ka meil Eestis on väga palju andekaid disainereid ja ma olen ausalt väga uhke, et meie väikeses riigis on nõnda palju tähelepanuväärseid moeloojaid, brände ning inimesi, kes toetavad kodumaist tootmist. Kõik on erinevat moodi huvipakkuvad ning kindlasti leiab igaüks midagi oma maitsele. Rääkides taaskord maitsest ja inspiratsioonist, siis on mulle isiklikult suurt mõju avaldanud Beatrice. Tal on täiesti unikaalne stiil ja oskus asju kombineerida ning aksessuaridega mängida. Ta on kahtlemata üks minu suurimatest eeskujutest.
Nüüd, peale šõud, on päris palju tellimusi ja me tegeleme esmajärguliselt nendega. On inimesi, kes helistavad ja küsivad kas me aitaksime neid stilistikaga. See on eriti meeldiv, samas väga huvitav jälgida, kuidas koos välimusega muutub ka inimese elu, sest kõik need asjad on tihedalt seotud. Mood ongi meie elu ja me oleme see, mida kanname! Mul on eriti hea meel, et meie bränd nii hästi vastu võeti ning me jätkame arenemist ja kasvamist. Ma ei nimeta praegu midagi konkreetset, aga meil on hetkel pooleli paar väga huvitavat projekti, millest varsti kindlasti kuulete.
Räägi oma erialasest taustast. Kus oled õppinud? Kuidas avastasid endas moepisiku?
See võib nüüd küll veidralt kõlada, aga selle pisiku aitas mul avastada ei keegi muu, kui tuntud filmikarakter ja fashionista Cruella De Vil. Lapsena oli see mu lemmik multifilm. Ma jumaldasin Cruellat. Ta oli täiesti vastapandamatu, alati ülistiilne ja šikk. Sel ajal polnud mul aimugi, mis tunne on oma moemaja omada ja kuidas see kõik töötab. Teadsin aga kindlalt, et minust saab mingisugune avaliku elu tegelane.
Hakkasin iseseisvalt moodi õppima. Võtsin erinevaid kursuseid. Lõpetasin ka kunstikooli. Praegu õpin ma ka õigusteadust Londonis ning järgmisel aastal, kui tagasi kodumaale tulen, on mul plaanis võtta rohkem loenguid kunstiakadeemias. Kunstiakadeemias pakuti mulle paari väga huvitavat ainet, mida mul siiani pole olnud aega õppida. Mul on vedanud, sest kohe pärast kooli lõpetamist kohtasin inimesi, kes juba töötasid moemaailmas. Nad uskusid minusse, kuigi olin tol ajal „mitte keegi“. See andis mulle hindamatu võimaluse kogemuseks, Eesti moemaastikuga lähemalt tutvuda ning vajalikke kontakte leida. Keegi ütles ükskord, et ma sattusin lihtsalt õigel ajal õiges kohas olema. Ma ei usu, et üldse midagi siin maailmas toimuks juhuslikult.
Kui Sul oleks täna kõik võimalused ja vahendid oma moemaja loomiseks, siis milline see oleks ja kus see asuks?
Ei noh, võimalused on küll olemas, aga siin on küsimus pigem selles, et kas see oleks praegu mõttekas. Aeg näitab, ma olen alles algaja ja usun, et kõik peab juhtuma täpselt õigel ajal. Muidugi on moemaja mu suur unistus ning ma olen kindel, et liigume õiges suunas ja jõuame pärale. Kui leian sobiva koha, siis kindlast annan teada, aga noh, Tallinna kesklinn oleks igatahes väga mugav.
Kuidas on võimalik ühel noorel inimesel juba kahekümne kahe aastaselt jõuda Eesti kulinaariamaailma tippu? Omada märkimisväärset töökogemust Michelini tärnidega tunnustatud maailmaklassi restoranides ning töötada Tartu ühe populaarsema söögikoha Meat Market kokteilibaari peakokana? Kas selleks on tarvis kokamütsi alla peidetud animatsioonikangelasest imekokk Remy´, või on tõepoolest võimalik seda kõike saavutada inimlike vahenditega?
Hoolimata sellest, et Mihkel Manglus´i (22) peres ega sugulaste seas pole ühtegi kokajuurtega eeskuju, igatses noormees siiski justnimelt kokaametist. Eesmärk ajendas pirtsaka sööjana poissi ise köögis katsetama hakkama. Esimeseks suuremaks projektiks ahju ees kujunes pizza valmistamine, mis aga paraku läbi kukkus. Sellegipoolest ei löönud Mihkel oma unistusele käega, vaid lõi lahti raamatud ja interneti. Neelates kirjandust ning ahmides kokandussaateid omandas poiss palju teadmisi, mis teda edasises aitas. Ta pani kasvama oma maitsetaimed ning koos mõningate sõpradega, kelledele samuti meeldis süüa valmistada, kokati, katsetati ja arutati koos. Ühel päeval leidis Mihkel end osalemas telessaates „Jätku Leiba,“ kus ta saate kinni pani. Finaalsaate mentoriks oli saatuse tahtel Dmitri Demjanov, kes poisi talenti märgates talle praktikaukse Eesti tipprestorani köögisaali avas. „Järgmised suve- ja koolivaheajad veetsin Egoistis, õppides peakokk Vladislav Djatšuk´i käe all. See kõik toimus põhikooli ajal. Olin siis kõigest 14-aastane. Tartus ma oma noore ea tõttu peakoka praktikohale positiivset vastust ei saanud. Tallinn võttis mind aga avasüli rõõmsalt vastu. Mul vedas, et sain pealinna ja nägin restoranitöö kõrgemat taset.“
Televiisorist nähtu ning raamatutest loetu ei anna noormehe sõnul poolti nii palju, kui reaalne kogemus restorani köögisaalis. „See, mis ma praktikas juurde õppisin pani asjad paika,“ räägib Mihkel. Et saada paremaks soovitati tal vahepeal minna ka välismaale õppima. Ambitsioonikas Mihkel lõigi maailma parimate restoranide edetabeli lahti ning hakkas uurima, milline Michelini tärnidega restoran talle kõige enam huvi võiks pakkuda ning saatis kirja. „Üldiselt on kõik vastused alati jaatavad, pigem haruldane kui kedagi ei võeta. Kui sa oled kokaõpilane ja sa minna tahad, siis on see võimalus täiesti olemas. Endal peab olema lihtsalt algatusvõimet. Emal ja isal ei ole mõtet lasta elulookirjeldust kirjutada ega omanikule helistada. Niimoodi need asjad ei käi. Tuleb saata lihtsalt kiri sooviga, et tahad õppida,“ räägib Mihkel.
Mõne aja pärast sõitiski, tol ajal seitsmeteistkümne aastane, Mihkel Stockholmi Mattias Dahlgren´i restorani , mis koosnes kahest osast – matsalen ja matbaren ehk toidusaalist ja toidubaarist. Üks kahe Michelini tärniga, teine ühe tärniga tunnustatud restoran, kus noorel Eesti talendil, kokku kahe nädala jooksul, õnnestus lähedalt näha ja osa saada kuilinaariakunsti maailmaklassist. See ei jäänud aga tema esimeseks ega viimaseks kogemusreisiks. Kolme Michelini tärniga restoran La Vie Saksamaal ja ühe tärniga In Da Wulf Belgias on vaid mõned näiteid, kus Mihkel oma teadmistepagasit on täiendamas käinud. Mihkli sõnul leidis ta igalt poolt midagi erilist. Ühes kohas oli hea tiimitöö, teises pühenduti detailidele, peeti oluliseks tehnikat ning suhtumist toidutvalmistamisse. „Võtsin seda kogemust tervikuna,“ räägib Mihkel raputades oma kogemustepagasit ning lisab veel, et kõik kokad, kelle juures ta välismaal töötada sai, on ühtlasi ka tema eeskujud. Sügavama jälje jättis poisi jaoks aga Kobe Desramault. „See kuidas ta ise tööd teeb, abistab kõiges, sealjuures põranda ja nõudepesuga ning aitab toite väljastada – ühesõnaga, laseb suvalisel Eestist tulnud praktikandil oma meeskonda panustada. See on mu meelest hästi oluline. Tema tiimitöö jättis jälje,“ meenutab Mihkel Belgia tipprestorani peakokka.
Tagasi koju naastes tundus Mihklile, et Eestis on kõik totaalselt mõttetu. Võrdlus maailma tippklassi restoranide ja Eesti kokakunsti vahel tundus kuristikuna. „Siis oli masu aeg. Kõik oli teisiti,“ arvab Mihkel taganjärgi. „Pidi olema raske rahakott ja lihtsamat head sööki oli väga raske leida. Nüüd on Eesti köögikultuur arenenud ning võib öelda, et oleme Soomega juba samal tasemel. Võib olla päris kõrgklassi restorane on meil vähe aga Eesti on ka väike maa. Selliseid Meat Marketi taolisi häid restorane on juba väga palju,“ räägib Mihkel ning lisab, et täna on Eestis võimalik nautida vägagi head toitu.
Ühel hetkel hakkas Mihkel pidama väikest plaani oma söögikoha avamise üle. Ta võttis end töötuna töötukassas arvele ning sai sealt erinevaid ettevõtluskoolitusi. Järgmine moment helistas talle aga restoraniärimees Joel Ostrad ning pakkus koostööd. Mihkel pani päris oma restorani avamisplaani tulevikuriiulile ning võttis pakkumise vastu. Temast sai Meat Market kokteilibaari peakokk. Tavapärane hommik algab kell üheksa restorani köögis tellimusi üle vaadates ning vajalikke ettevalmistusi tehes. Päeva jooksul valmistab Mihkel hulgaliselt erinevaid ja maitsvaid roogasid, genereerib uusi ideid ning mõtleb menüü tarvis välja uusi sööke. Seal kus varem asus Apple´i kauplus lõpetab noor talent oma tööpäeva pisut enne südaööd.
Kokk ei saa hakkama ilma noata aga tehnilistest vidinates on Mihkli lemmikuks kujunenud grill. „Meil siin köögis on küll igasugu moodsaid ja ägedaid masinaid aga kui grill on olemas, siis olen juba õnnelik,“ lausub Mihkel. Ka malmpottidest ja –pannidest peab poiss lugu. „Profiköögis on palju roostevabast terasest kööginõusid, mis tekitavad võltsi tunde, ent mulle meeldivad päris asjad – klassikalise taustaga vahendid,“ räägib Mihkel. Koju ostab ta pigem soodsamas hinnaklassis köögiriistu. Mihkli meelest sobivad Fiskars ja Victorinocs kodunugadeks vägagi hästi. „Mitmesaja eurose noa hooldamine on omaette kunst ning nende teritamine omaette tegu. Lisaks võivad need peost libisedes kildudeks kukkuda või murduvad võid lõigates ära,“ räägib Mihkel.
Mihklit inspireerivad aastaajad ning kõik värske. Talle meeldib viibida metsas ning mere ääres. „Mulle sobib looduskeskkond. Ma pole linnainimene. Elasin aastakese Tallinna kesklinnas, kus polnud ühtegi puud. Pühkisin laualt tahma,“ meenutab Mihkel linnaelu nüansse. Mihkli maakodu asub 20km Tartust väljas. Seal pole küll merd, kuid poisi sõnul teeb mets selle tasa. Ka reisid välismaale inspireerivad teda. „Kui näen inimesi, kes teevad asju teisiti siis võtan selle endaga kaasa. Proovides hiljem järgi teha ja avastades, et see tuleb hästi välja annab see mulle jõudu juurde.“
Pole üllatav, et Mihkli suurte sahvritega unistuste restoran ei asugi mitte linnas, vaid pigem linnast väljas. Kui enamus noori unistaks oma restoranist mõnes metropoli südames, siis Mihkli arvates on Eesti piisavalt hea koht oma söögikoha omamiseks. „Siin on võimalik areneda. Mul oleks oma aialapp ja mets, kus käin marju korjamas ning järv kus saaks värsket kala. Tartus on meil näiteks väga head järvekalad. Leian, et välismaal kujuneks see rohkem ellujäämisvõitluseks konkurentide seas. Eesti pakub palju erinevaid võimalusi,“ räägib Mihkel oma unistuste gastronoomiatalust, kus ta ühel päeval klientidele süüa pakub. Seni kuni päris oma restorani veel ei eksisteeri on Mihkli soov alustada mõne uue projektiga ning teha seda hingega. Samuti tahab ta areneda, et saada veel paremaks kokaks. „Parem kokk tähendab minu jaoks seda, et ma suudan oma toiduga veelgi rohkem inimestele rõõmu pakkuda. Kui klient siiralt tagasisidet annab, et see mis ta sõi oli superhea, siis see teebki mind paremaks kokaks,“ selgitab Mihkel. Kindlasti ei ole tema eesmärk end üle töötada, vaid võtta aega ka akude laadimiseks. Seda teeb ta päikese käes lebades, klassikalist kirjandust lugedes ning muusikat kuulates.
Edupüüdjatele soovitab Mihkel eelkõige sihikindlust, sest just see viis teda unistuse täitumiseni. „Noorte puhul on praegu hästi tavaline, et hakatakse millegagi tegelema ja jäetakse see siis mõne aja pärast soiku. Aga tuleb teha ühte asja ning sellega vaeva näha. Ei ole vahet kas alustad 14 aastaselt või 25 aastaselt, võid 30 aastaselt olla sama edukas. Oma unistuse nimel tuleb eesmärke seada ja hästi palju tööd teha,“ lisab Mihkel ning tõestab seega, et kõik unelmad on võimalik saavutada siiski inimlike vahenditega.
Ehk koorus sellest loost siiski välja üks tõsiselt võetav eduvalem – Ära kunagi anna alla – mida meil omi unistusi püüdes järgida tuleks!
Models: Brilliance Entertainment (Teele Alas, Janika Aavamägi, Kaisa Rannala, Maria Vähi and Triin Toomsalu)
Dresses: Many thanks to everyone at Tallinn-based designer label Iris Janvier
Socks: Happy Socks
Trainers: Sportland
Text: Stuart Garlick
The moment Daniel Levi came to my attention was the same as for many people – that moment when, fearlessly, the singer launched himself off the stage, while performing the final chorus of his band’s song ‘Burning Lights’, into the arms of fans, keeping on singing, note-perfect, while being carried at head-height. No-one who saw that moment will forget the lead single off Daniel’s planned second album.
The leap was an incredible thing to watch, particularly the first time, looking dangerous but thrilling. Daniel, real name Daniel Viinalass, explains that the idea came from a chat with his band. “It was when we were brainstorming, what’s the identity of the song going to be on stage, how are we going to get the emotional feel of the song. We knew it was a kind of stadium anthem, so that’s just the feel we went for. Instead of a studio with 200, what about if it was a stadium with 10,000, what would we do? We wanted to make sure the people at the back thought we were talking to them.”
It worked – ‘Burning Lights’ reached the very end stages of Eesti Laul, only being beaten by the unstoppable juggernaut that was Elina Born and Stig Rasta’s ‘Goodbye to Yesterday’. Though Daniel had released an album in 2014, this was the big launchpad for his music career. As with our previous cover stars Grete Paia and Flank, Daniel feels that the contest gives his music a new life.
“When we wrote Burning Lights, it was just the right time to enter it for Eesti Laul. When I was involved in Eesti Laul the previous year [he had been a backing singer for his friend Norman Salumäe], I thought the process was really fun. [This time,] there was nothing to lose, and we felt the song really had a good chance of getting a really good place at Eurovision, so we entered and things took their course. We’re happy to have a wider audience than we ever did before, and to play concerts to more people than before.”
Born in the United States into a family descended from Estonians (his grandfather was Estonian), Daniel’s father met his wife in Canada. The name Levi can be explained because Daniel’s uncle’s second name was Leevi, Daniel being given the middle name Levi. ‘Daniel Levi’ sounded like a good name for a musician and his band, he felt, though he is very keen to emphasise that the music is a whole-band venture, and not a solo project.
I was interested in why Daniel’s father felt the need to retrace his family’s steps to Estonia. “It was like a spiritual kind of calling, like a supernatural calling. He was going through this one magazine that my grandfather subscribed to that was all in Estonian, and he came to this one article that was in English, that said ‘come teach English in Estonia,’ he felt like that was a real powerful message to him. He felt like it was the right thing to do, to pack us all up and head to Estonia.”
“It was a pretty bold decision, about twenty years ago, when it had just recently come out of the Soviet regime. This place was a lot different than it is now. I think it’s one of the reasons I respect my dad, that he was able to make that tough call. It paved the way for me and my brothers and sisters, and we can’t imagine our life any other way now. It’s great.”
Daniel explains how certain things seemed to just fall into place at the right time, when they were meant to. He met Eleri, the woman who would ultimately become his wife, within the first few weeks of moving to Estonia, as she was a classmate at his junior school. They married in July 2011, and with the couple having moved to Tallinn from Tartu, where 27 year-old Daniel spent his first 18 years in Estonia, his wife now works in the capital as a school psychologist.
He sees no need to explore the world as yet – he and his wife are fully settled in Estonia. “This is definitely the right place for this chapter in life right now, we’re very happy.”
26, when Daniel’s first record came out, seems relatively old to come into the pop music business these days. However, as he describes it, it was just that it seemed like the right time. “I don’t think it was a really conscious decision, it was something that happened organically and it happened when it happened. There was never NOT a decision to enter ‘the scene’, so to say, earlier. It just happened because we’d always been trying to write better songs.”
And about those songs: universal and rocky they might be, and indeed a lot of Daniel’s repertoire seems expertly-tuned for the arenas, but the singer reckons every lyric comes from a personal place. “I felt like these songs were straight from my heart and emotions and experiences in life. The name, the songs, it’s part of who I am.”
Daniel’s band are his brother Josh Viinalass (drums), Timo Ilves (guitar), Liivi-Kalli Lätte (keys) and Kata Lige (bass). Daniel and his band met at their church in Tartu, a close community that seems to have been of great comfort and support to all of them.
“I think there’s something about when you are in church, there’s this community, and there’s something about human relationships that seems to go to a different level. It’s about a love towards living, towards life, those are the really inspiring things for me. Being part of a church that’s all about acceptance, not about condemnation, that’s a huge help for me, and it’s such a huge place of inspiration for my songwriting.”
I ask if it upsets Daniel that many in Estonia do not share his Christian faith – Estonia is well-known as the least-religious EU country.
“I don’t think it makes me sad, I think it gives me a big opportunity to be one of the first Christians they meet. It’s cool to talk to them about those things, I usually find people are quite open to talking, and that generation of atheism, I think we’re already past that in Estonia, and the younger generation is really looking, searching, for a bigger meaning to life than, you know, working nine-to-five and whatever.”
He elaborates, as we talk about how there is such a wide choice of leisure pursuits and activities, it can make it difficult to know where to turn, sometimes. “On social media, nothing has value, or truth, everything is here one minute and gone the next. I think maybe society is cultivating a better ground for searching for the truth… does that make sense?”
Searching for the truth… it’s a welcome thing, to hear a pop musician talking in such a philosophical way. Behind these rock anthems is a very deep-thinking man, who seems destined to become a star.
Brilliance Entertainment
Dance is a major part of Estonian culture and for four years, Brilliance Entertainment has been providing kinetic pyrotechnics all around Estonia. Teele Alas, the CEO of the company and longest-serving dancer in the group, began by dancing with her close friends and grew the group to involve young women from all over the country.
They make movement look easy on occasion – but as Janika Aavamägi, dancer and personal trainer, says, they need a specialist fitness regime alongside their 90-minute twice-weekly practice sessions. Though it might be assumed cardio was the most important exercise, Jaanika tells me that weight training is equally important.
“In the clubs, we dance for 15 minutes, on heels – most of the time we bend your knees, you have to make your calves and hamstring muscles work, otherwise you won’t be able to do such a good-quality dance. You’re down, you’re up, you’re constantly using your whole body. You need to be ready.” One of the exercises Janika recommends is yoga. “I do it in the morning, it helps – you need to do specific exercises, so you can do the splits and so on.”
These days, Brilliance dance at all kinds of entertainment functions, from massive club nights to small private parties. “I think the thing we most enjoy is the private events, like birthday parties – we can put on a real cabaret show, and it’s a different kind of choreography.”
“Even if it’s only 15 people, at a surprise birthday party, they’re amazed, and it’s wonderful. But then there was Pühajärve Jaanituli (the annual midsummer celebration in south Estonia), there were 1000 people waiting while we warmed up for Tanel Padar and the Sun. The feeling was indescribable.”
As Teele concludes, “it’s good when you have butterflies inside you – it means you care!”
tema unistus teoks sai.
