Kirjanik, kel on raske end kirjanikuks nimetada
„See kõlab nii püha nimetusena. Kaplinski on kirjanik, ja Runnel … Aga mulle öeldud: „Ühe raamatuga võib veel väita, et ma pole tegelikult kirjanik. Sina oled kirjutanud neli raamatut.“ Tegelen raamatute kirjutamisega igal nädalal, võib-olla on aeg tunnistada, et ma olengi kirjanik,“ mõtiskleb Eia Uus.
Kooli ajal kirjutas ja illustreeris Eia koos parima sõbrannaga vihikuteviisi raamatuid vampiiritapja Buffy seiklustest. „Maakooli tundides oli meil tohutult igav ja me polnud ka lahedad tšikid, kes käisid diskodel,“ meenutab ta. Tollal ta veel lugemisest ja kirjutamisest ei vaimustunud. „Kooli kohustuslikus kirjanduses oli ikka täielikku jama. Tollal ei kujutanud ma ettegi, et minust saab inimene, kes helistab tööle ja ütleb, et on haige, et saaks kodus raamatut lugeda!“
Nüüdseks on Eia lugemis- ja kirjutamistempo pidurdamatu. Tal on ilmunud neli raamatut, aga praktiliselt valmis veel kümmekond. Lugemisel on tal korraga oma 20 teost. Varem mõtles ta murelikult, et äkki on temas midagi katki, et raamatuid ei tohi niimoodi lugeda, aga siis sai aru, et tal just seda vaja ongi. „Istun näiteks laupäeva õhtul tugitooli ja loen oma virnast järjest igast raamatust ühe peatüki,“ selgitab ta. „Ühel hetkel loen neuroloogiat, teisel erootikat, järgmisena Pulitzeri võitjat, siis luulet … Nii ei teki ühestki tüdimust.“
Ülikoolis andis Eiale eesti kirjandust Toomas Liiv, kelle luule meeldis Eiale tohutult. Ühes loengus teatas Liiv üleolevalt: „Kirjandust tulevad alati õppima inimesed, kes mõtlevad, et hakkavad ise kirjanikuks. Noh, romaanivõistluse tähtaeg on kahe kuu pärast! Kirjutage siis!“ Ja Eia otsustas, et kirjutabki. Planeeris, et teeb 20 peatükki, kui pikad need peavad olema, mitu vaba päeva on tähtajani, pani pisikestele paberitele kirja, mis igas peatükis juhtub, ja hakkas pihta. Sellest, et ta romaan „Kuu külm kuma“ osutus võistlusel äramärgitud tööks, sai ta juhuslikult teada siis, kui kooliaegne emakeeleõpetaja kirjutas talle halvustavalt: „Näen, et sul läheb hästi, aga et sa teaksid, su kaheksandas klassis käiv õetütar kirjutab sust palju paremini!“ Torge ei õnnestunud. „Mõtlesin, et issand kui lahe!“ ütleb Eia.
Ka Eia kaks järgmist romaani – ja viimane, mis pole veel ilmunud – said kirjutatud võistluste jaoks. Mõni autor teatab, et tema juba on kirjanik ega kirjuta enam mingile konkursile, aga Eiale meeldib, kui on tähtaeg. See, kuidas võistlusel läheb, polegi oluline.
Eia, kes töötab iga päev ajakirja Anne & Stiil tegevtoimetajana, usub, et ajakirjanikutööst on talle väga palju kasu olnud. Näiteks on ta aru saanud, et kõik üleliigne tuleb välja jätta, ükskõik kui palju tööd selle kirjutamisele kulus. „Ma vaimustun nii paljudest teemadest, et tekib info üleküllus. Guugeldan lõputult, tellin Amazonist 40 raamatut, endal on tähtaeg paika pandud, et kahe nädala pärast peab romaani mustand valmis olema.“ Kuid ajakirjanduses on piiratud nii aeg, vorm kui ka infohulk, mille lugeja on võimeline vastu võtma. „Suur õppetund on mulle olnud ka see, kuivõrd tähtis on arvestada lugejaga,“ ütleb ta. 20aastaselt mõtles Eia klassikutele, keda omal ajal ei mõistetud, ja leidis, et kirjutada tuleb vaid iseendale. Enam ta seda meelt ei ole: „Kui tahad mingit tähtsat sõnumit või teemat edasi anda, siis on vaja seda teha nii, et see lugejani jõuaks.“
Eia leiab, et ühest halvast harjumusest pole ta siiani vabaks saanud: lisada teose lõppu paar üleliigset lehekülge. „Kõik mu raamatud oleks pidanud lõppema enne viimast peatükki! Aga ma ei suuda end tagasi hoida,“ ütleb ta ärritunult, kuigi teab, et ta pole ainus. „Näiteks ühed maailma parimad raamatud, „Harry Potteri“ sari. Fantastiline! Ja siis lõpus need leheküljed:19 aastat hiljem, kui kõigil on lapsed … Miks?! Nii halb harjumus on öelda, mis pärast juhtub. Ega elus ju ei tea, mis kuude või aastate pärast saab.“
Millist nõu annab Eia neile, kes tahaksid samuti kirjanikuks saada? „Ülimalt elementaarne nõuanne: KIRJUTA. Kohtan pidevalt inimesi, kes ütlevad:„Issand kui äge, et sa oled kirjanik! Ma tahaks ka kirjutada.“ Mul tekib alati küsimus, et miks sa siis ei kirjuta?“ Eia usub, et peaaegu kõigil on häid ideid ja väga paljudel on oskus ka end sõnaliselt väljendada ja lugu jutustada. Aga üllatavatelt paljudele ei sobi kirjutamise formaat, need pikad tunnid üksi arvuti taga. Eiale sobib.Tema jaoks on ideaalne kirjutamisrütm see, kus nädalavahetused on täiesti vabaks võetud, telefoni ta vastu ei võta ning ainult kirjutab ja loeb vajalikul teemal.
„Mul peaks kahe nädala pärast ühe romaani mustand valmis saama,“ räägib ta silmade särades. „Olen väga elevil, nii vähe on minna, aga ma ikka ei tea, mis juhtub. Kui alustad raamatut, siis sa veel ei tunne oma tegelasi. Isegi kui mõtled, et see tegelane on täpselt nagu mu sõbranna Kati, siis juba teisest peatükist hakkab ta täiesti oma elu elama.“
Eia Uusi ilmunud teosed:
- „Kuu külm kuma“ (2005)
- „Kahe näoga jumal“ (2008)
- „Minu Prantsusmaa“ (2013)
- „Aasta Pariisis“ (2014)
Fotod: Kadri Palta
Toimetaja: Helen Kalpus
YU Magazine on ajakiri inimestest, kes inspireerivad ning suunatud lugejaskonnale, kes soovib olla inspireeritud. Väljaannet saab osta nii müügipunktidest üle Eesti, tellida postiga (üksiknumbri hind 6,50 €) või lugeda hoopis digiversioonis (üksiknumber hinnaga 1,99 €). Nüüdsest müügil ka YU suvenumber.
