Kirjanik, kel on raske end kirjanikuks nimetada

Kirjanik, kel on raske end kirjanikuks nimetada

„See kõlab nii püha nimetusena. Kaplinski on kirjanik, ja Runnel Aga mulle öeldud: „Ühe raamatuga võib veel väita, et ma pole tegelikult kirjanik. Sina oled kirjutanud neli raamatut. Tegelen raamatute kirjutamisega igal nädalal, võib-olla on aeg tunnistada, et ma olengi kirjanik, mõtiskleb Eia Uus.

Kooli ajal kirjutas ja illustreeris Eia koos parima sõbrannaga vihikuteviisi raamatuid vampiiritapja Buffy seiklustest. „Maakooli tundides oli meil tohutult igav ja me polnud ka lahedad tšikid, kes käisid diskodel,“ meenutab ta. Tollal ta veel lugemisest ja kirjutamisest ei vaimustunud. „Kooli kohustuslikus kirjanduses oli ikka täielikku jama. Tollal ei kujutanud ma ettegi, et minust saab inimene, kes helistab tööle ja ütleb, et on haige, et saaks kodus raamatut lugeda!“

Nüüdseks on Eia lugemis- ja kirjutamistempo pidurdamatu. Tal on ilmunud neli raamatut, aga praktiliselt valmis veel kümmekond. Lugemisel on tal korraga oma 20 teost. Varem mõtles ta murelikult, et äkki on temas midagi katki, et raamatuid ei tohi niimoodi lugeda, aga siis sai aru, et tal just seda vaja ongi. „Istun näiteks laupäeva õhtul tugitooli ja loen oma virnast järjest igast raamatust ühe peatüki,“ selgitab ta. „Ühel hetkel loen neuroloogiat, teisel erootikat, järgmisena Pulitzeri võitjat, siis luulet … Nii ei teki ühestki tüdimust.“

Ülikoolis andis Eiale eesti kirjandust Toomas Liiv, kelle luule meeldis Eiale tohutult. Ühes loengus teatas Liiv üleolevalt: „Kirjandust tulevad alati õppima inimesed, kes mõtlevad, et hakkavad ise kirjanikuks. Noh, romaanivõistluse tähtaeg on kahe kuu pärast! Kirjutage siis!“ Ja Eia otsustas, et kirjutabki. Planeeris, et teeb 20 peatükki, kui pikad need peavad olema, mitu vaba päeva on tähtajani, pani pisikestele paberitele kirja, mis igas peatükis juhtub, ja hakkas pihta. Sellest, et ta romaan „Kuu külm kuma“ osutus võistlusel äramärgitud tööks, sai ta juhuslikult teada siis, kui kooliaegne emakeeleõpetaja kirjutas talle halvustavalt: „Näen, et sul läheb hästi, aga et sa teaksid, su kaheksandas klassis käiv õetütar kirjutab sust palju paremini!“ Torge ei õnnestunud. „Mõtlesin, et issand kui lahe!“ ütleb Eia.

kirjanik Eia

Ka Eia kaks järgmist romaani – ja viimane, mis pole veel ilmunud – said kirjutatud võistluste jaoks. Mõni autor teatab, et tema juba on kirjanik ega kirjuta enam mingile konkursile, aga Eiale meeldib, kui on tähtaeg. See, kuidas võistlusel läheb, polegi oluline.

Eia, kes töötab iga päev ajakirja Anne & Stiil tegevtoimetajana, usub, et ajakirjanikutööst on talle väga palju kasu olnud. Näiteks on ta aru saanud, et kõik üleliigne tuleb välja jätta, ükskõik kui palju tööd selle kirjutamisele kulus. „Ma vaimustun nii paljudest teemadest, et tekib info üleküllus. Guugeldan lõputult, tellin Amazonist 40 raamatut, endal on tähtaeg paika pandud, et kahe nädala pärast peab romaani mustand valmis olema.“ Kuid ajakirjanduses on piiratud nii aeg, vorm kui ka infohulk, mille lugeja on võimeline vastu võtma. „Suur õppetund on mulle olnud ka see, kuivõrd tähtis on arvestada lugejaga,“ ütleb ta. 20aastaselt mõtles Eia klassikutele, keda omal ajal ei mõistetud, ja leidis, et kirjutada tuleb vaid iseendale. Enam ta seda meelt ei ole: „Kui tahad mingit tähtsat sõnumit või teemat edasi anda, siis on vaja seda teha nii, et see lugejani jõuaks.“

Eia leiab, et ühest halvast harjumusest pole ta siiani vabaks saanud: lisada teose lõppu paar üleliigset lehekülge. „Kõik mu raamatud oleks pidanud lõppema enne viimast peatükki! Aga ma ei suuda end tagasi hoida,“ ütleb ta ärritunult, kuigi teab, et ta pole ainus. „Näiteks ühed maailma parimad raamatud, „Harry Potteri“ sari. Fantastiline! Ja siis lõpus need leheküljed:19 aastat hiljem, kui kõigil on lapsed … Miks?! Nii halb harjumus on öelda, mis pärast juhtub. Ega elus ju ei tea, mis kuude või aastate pärast saab.“

Millist nõu annab Eia neile, kes tahaksid samuti kirjanikuks saada? „Ülimalt elementaarne nõuanne: KIRJUTA. Kohtan pidevalt inimesi, kes ütlevad:„Issand kui äge, et sa oled kirjanik! Ma tahaks ka kirjutada.“ Mul tekib alati küsimus, et miks sa siis ei kirjuta?“ Eia usub, et peaaegu kõigil on häid ideid ja väga paljudel on oskus ka end sõnaliselt väljendada ja lugu jutustada. Aga üllatavatelt paljudele ei sobi kirjutamise formaat, need pikad tunnid üksi arvuti taga. Eiale sobib.Tema jaoks on ideaalne kirjutamisrütm see, kus nädalavahetused on täiesti vabaks võetud, telefoni ta vastu ei võta ning ainult kirjutab ja loeb vajalikul teemal.

„Mul peaks kahe nädala pärast ühe romaani mustand valmis saama,“ räägib ta silmade särades. „Olen väga elevil, nii vähe on minna, aga ma ikka ei tea, mis juhtub. Kui alustad raamatut, siis sa veel ei tunne oma tegelasi. Isegi kui mõtled, et see tegelane on täpselt nagu mu sõbranna Kati, siis juba teisest peatükist hakkab ta täiesti oma elu elama.“

Eia Uusi ilmunud teosed: 

  • „Kuu külm kuma“ (2005)
  • „Kahe näoga jumal“ (2008)
  • „Minu Prantsusmaa“ (2013)
  • „Aasta Pariisis“ (2014)

 

Fotod: Kadri Palta

Toimetaja: Helen Kalpus

helen@yu.ee

YU Magazine on ajakiri inimestest, kes inspireerivad ning suunatud lugejaskonnale, kes soovib olla inspireeritud. Väljaannet saab osta nii müügipunktidest üle Eesti, tellida postiga (üksiknumbri hind 6,50 €) või lugeda hoopis digiversioonis (üksiknumber hinnaga 1,99 €). Nüüdsest müügil ka YU suvenumber.

 

Stig Rästa „Minu Kennedy“ läbi lugeja silmade!

Stig Rästa „Minu Kennedy“ läbi lugeja silmade!

Kiirustasin Solarise Apollosse Stig Rästa raamatu „Minu Kennedy“ esmaesitlusele. Läbiloetud raamat, mis mulle tugevat mõju oli avaldanud, oli mul käekotis kaasas.  Olin kindel, et ees ootab suur rahvahulk ja ma ei eksinud.

Esitluse ajal tundsin kerget muhelust, samas kadusin vastuolulistesse mõtetesse – esiteks võeti autor aplausiga vastu ja seejärel, vaene Stig, peab jälle nendele tobedatele küsimustele vastama. Õnneks esitati mõni asjalik küsimus siiski ka. Kõik, kes raamatut on lugenud, saavad aru, miks mul selline reageering tekkis ..

Olen Stigiga ühevanune ja see elu, mida tema tollel ajal Lasnamäel elas, oli tegelikult ka meie väikeses külas aktuaalne. Stigi värvikad kirjeldused sõpradega hängimistest, punkritest, alkoholi pruukimisest, pidudest, autodega ringi sõitmistest jne. Elu õppetunnid läbi kogemuste. Sel ajal oli see kuidagi täiesti tavaline ja tõesti, käis ka minu kasvamise juurde. Ainus, millest mina täielikult puutumatuks jäin olid narkootikumid, kuid millest raamatu kangelane juttu teeb. Ma ei tea ka kedagi oma külast kes oleks neid tarvitanud. Purjus peaga sõitmiste osas pean kahjuks nentima, et kuigi Stig ei kaotanud selle rumaluse tõttu oma sõpru-tuttavaid, siis meie sõpruskond jäi ilma lausa neljast noorest hingest.  Olen veendumusel, et ega praegune noorte elu suurt teistmoodi pole, kui toona. Ainult punkreid arvatavasti pole.

Loomulikult ei saanud teoses üle ega ümber muusiku elust. Kõik kutid, kes on kunagi mõelnud bänditegemisele, saavad sealt suhteliselt hea ülevaate, milline see elu välja näeks ja milliseid pingutusi selleks tegema peab. Kuidas üldse sünnib üks lugu.

Kui aus olla, siis ega ma lugemist alustades selle mõju osas enda üle väga ei kahelnudki. Lugu puudutas mind nii, et kui olin jõudnud 117 lk lõpuni, tönnisin nagu väike plika. Teadsin täpselt millest Stig sel hetkel kirjutab. Antud leheküljelt saab lugeda millistele küsimustele Stig aastaid vastuseid on otsinud ning millised on tema hirmud. Samuti saab sealt vastuse miks raamat kannab just sellist pealkirja nagu “Minu Kennedy”. Mõte liikus paratamatult Stigi vanematele, et mida nemad neid ridu lugedes tundsid…

Tunnen Stigiga veel midagi ühist -räägin ärevuse-ja paanikahoogudest ehk siis „lõvist“ nagu ta esitlusel selle võrdlusena välja tõi. Ka minul tuleb aegajalt selle pahalasega võidelda.  Kuigi see on nn trendihaigus, ei räägi keegi sellest siiski avalikult. Tahtsin väga teada mismoodi meie eurolaulik selle haigusega hakkama saab, kuidas on tema eluteekonda see häiriv tegur mõjutanud. Kui mind see probleem kummitama hakkas, olin omadega sisemiselt täiesti sassis. Abi ei olnud kusagilt võtta, sest tol ajal (18 aastat tagasi) soovitas kohalik arst  lihtsalt piparmünditeed juua. Mis sest, et olin mitu korda erakorralises käinud, arvates, et hakkan otsi andma. Ei andnud mulle keegi mingit seletust, et mis toimub, vaid öeldi lihtsalt, et  kõik on korras. No aga ei olnud ju. Asi läks aina hullemaks kuni olin omaenese vang. Tundsin end kõige paremini kodus, nagu Stig, sest seal oli turvaline.  Õnneks vahetus mu arst ja sain lõpuks abi. Lohutati, et see on tublide inimeste haigus ja füüsiliselt kõik korras. Kui Stig kirjutas sellest, kuidas ta oma esimese tableti sisse võttis ning mida see kaasa tõi, siis tuli endalgi see õudus meelde. Nojaa, isegi kui mina ei võtnud tervet tabletti nagu seda Stig teadmatusest tegi, vaid veerand nagu kord ja kohus ette nägi, siis kogu see jama mis mu sees oli tuli ikkagi kõik välja. See oli kohutav tunne. Tänaseks olen õnneks need tableti söömised ja suuremad hädad seljatanud, aga pingelistel aegadel tuleb ikka „ lõvi“ külla. Kas sellest kunagi täielikult vabanen, eks aeg annab arutust.

Kokkuvõtteks on mul väga hea meel, et Stig oma “sahtleid” korrastama läks ja selle palverännaku ette võttis. Raamat pakkus ehedaid emotsioone, oli õpetliku alatooniga ja põnev.

Eriti tore oli esitlusel tõdeda, et ka meie YU toimetaja, Helen Kalpus, on suure osa endast sellesse raamatusse pühendanud. Nimelt toimetamise näol. Annan oma 15 a. tütrelegi nüüd raamatu pihku. Saame ühel õhtul mõnusa arutelu maha pidada. Eks kuuleb, mis tema sellest kõigest arvab …

Toimetas: Raili Salvet

ajakava