Kell 7:30 olin taas laevas, kaamera kotis, et sõita Tallinna Kunstikooliga juba neljandat korda Helsingisse. See on reis, mille võtame ette tavaliselt talvel. Kogu väsimus, mille põhjustas varajane ärkamine, kadus kohe, kui tundsin isuäratavat hommikusöögi lõhna. Teades, et ees ootab pikk päev täis väsimust ja jalavalu, tankisin ennast laevas täis.
Helsingi on minu jaoks juba kodune. Kõndides tuttavatel tänavatel ei tundnud nagu oleksin siia jõudmiseks sõitnud laevaga kaks pikka tundi. Pigem nagu oleksin astunud üle suure lombi, leides end ikka veel oma mugavustsoonis. Loomulikult on Helsingi arhitektuur unikaalne ja tänavatel omamoodi võlu, aga olen sellega juba nii harjunud ning paljud kohad on vägagi tuttavaks ja armsaks saanud.
Muuseumid on lähedal ja alaealistele tasuta. Eriliselt paistab oma kaasaegse kunstiga silma Kiasma. Selle muuseumi kujundas ameerika arhitekt Steven Holl. Kiasma sarnaneb meie Kumu muuseumiga ja võib arvata, et Kumule võeti Kiasma eeskujuks. Kiasma avati 1988. aastal ning sealseid näitusi on külastanud miljonid inimesed, mis on mõistetav, kuna muuseum on vägagi ligitõmbav. Mind on see oma värvilisse ja unikaalsesse maailma tõmmanud juba neli korda ja ootan alati, mida uut seal näha saan.
Seekord sai näha uut väljapanekut Mona Hatoum’i poolt. Kunstnik, kelle pere ei pooldanud tema tahet teha kunsti, käis oma rada mööda ja arendas oma kunstioskusi. Tema näitusi on näidatud üle kogu maailma ja 2015. aastal sai ta soolo näituse Bostoni kunstimuuseumis, Institute of Contemporary Art. Üks tema esimestest suurtest kunstiteostest oli 1988. aastal nimega „Measures of Distance”. Teos on videotükk, mis koosneb paljudest elementidest. Videos jooksevad ekraanil araabiakeelsed kirjad, mis on kirjutatud Hatoum’i ema poolt ja videos Hatoum tõlgib need inglise keelde. Taustal mängivad pildid Hatoum’i emast.
Ta kasutab oma näitusel huvitavat fotograafiat, samuti huvitavaid, aga natukene häiriva sisuga videoid, ettearvamatuid skulptuure ning ka joonistusi paberitel nii, et kõikidele kunstihuvilistele pakub tema näitus midagi. Minu lemmikuks osutus kõik, mis vilkus või valgustas. Vilkuv trips-traps trull oli hüpnotiseeriv. Jäin seda vaatama, püüdes meelde jätta, mis järjekorras värvid ilmuvad. Kuna olen nõrganärviline, ei läinud videod mulle eriti peale. Kõik, mis seal näitusel näidati oli nagu magnet, tõmbas mind kaameraga ligi ja pani klõpsima. Mona Hatoum’i näitust olen vaatamas käinud kaks korda ning läheksin heal meelel ka kolmandat korda.
Tavaliselt ei oska ma midagi tarka koolivaheaegadel teha ja just seetõttu tulevad päevakruiisid kasuks. Saan fotograafiat harjutada ja olla kindel, et ma ikka päevas 10 000 sammu kõnnin. Isegi, kui jõuan sadamasse nii, et olen valmis lihtsalt kuhugi pingile magama heitma, mõtlen ikkagi sellele, millal järgmine taoline reisivõimalus tekib.
