Üks tavalisest soojem ja kevadisem kolmapäev juhatas mind juba traditsiooniks kujunenud igakuisele kiirkõnnile džässirajal. Ent sel korral liikusin ma selgelt teises suunas, nimelt noorte tegijate loomingu poole. TudengiJazzi juubelipidustused jõudsid Tartusse!
Kui aga mõtlete nagu mina, et neli ühe õhtu jooksul lavale astuvat bändi võivad jääda liialt üksluiseks, siis võta näpust – nad üllatasid, ja kuidas veel.
Kuigi olen elupõline tartlane, ei olnud minu vaist enne TudengiJazzi mind Tartu Jazzklubisse kontsertile viinud. Sestap ei teadnud ma ka oodata, kas publiku seas on pigem vanem või noorem põlvkond, pigem tõelised muusikafanatid või lihtsalt kolmapäeva õhtu nautijad. Kuid sama mitmekesine, kui oli tol õhtul kõlanud džäss, oli ka rahvas, kes noorte innukat musitseerimist jälgis.
Esimesena lavale astunud Kristi Raias Trio ei vajanud pikalt aega, et end publikuga samale lainepikkusele viia. Üheskoos jutustati lugu esimesest tutvumisest armastuseni, mil abiks töötlused tõelistest džäss-standarditest, nagu Frank Sinatra ja I’ve got you under my skin.
Poole tunni möödudes asendus heliseva vokaaliga trio aga õhtu kõige spontaansema, isegi natuke rokiliku džässiga. Raisky Business’i rahvusvaheline koosseis asus mängima ilma ühegi noodita! Nelik, kes järgmise kolmekümne minuti jooksul vaevalt teineteist vaatas, mängis instrumente aga täielikul usaldusel ning pakkus kuulajatele värskendava džässikogemuse.
Õhtu teises pooles liikusime tagasi vähemalt minu jaoks natuke “klassikalisemale” džässile. Koosseisu Jazz In Case andekad heliseadjad esitasid kuulajatele lugusid täiesti oma repertuaarist, kusjuures mängiti õhtu jooksul iga bändiliikme ühte lugu. Huvitava nüansina meeldis mulle nende lugude puhul, et oli olemas küll pealkiri, ent teosed ise olid sõnadeta, mistõttu jäi iga kuulaja otsustada, millist emotsiooni üks või teine käik tähistas. Nagu muusikas ikka, oli palju tõlgendamise küsimus. Ning ega teistest vähem ei inspireerinud ka õhtu viimane, Kristiina Päss Blue Gallery.
Hoolimata sellest, et ealt noored džässilembelised olid koos musitseerinud vaid mõned kuud, mõjusid nad laval justkui vanad kalad. Kuid eks see ole järjepideva ja innuka tegutsemise vili, mis pakub mõtlemisainet meile kõigile. Just džässilava võib olla koht, kust leiame motivatsiooni ka oma südameasjaga tegelemiseks.
Noor muusik, Sa innustad!
