Vaid üks pilguheit aknast välja paljastab meile nukra tõe. Aasta esimeste kuude ilmad on heitliku meelega – ühel hetkel tänavaid valitsenud kohev lumekate on järgmisel justkui õhku haitunud, õues domineerivad juba tuttavaks saanud nukrad toonid ning kõnniteele on tekkinud lombid. Leidub väga vähe põhjuseid, miks oma nina koduukse vahelt välja pista, ja aina rohkem tundub, et on olemas ainult üks mõistlik variant oma aja veetmiseks: jääda koju ning mängida videomänge.
Aasta algus on reeglina vaikne. Kõik suured ja säravamad teosed hakkavad mängijateni jõudma reeglina alles märtsikuus, ent see ei tähenda, et mängimata jääks. Vastupidi, esimeste kuude vaikus annab suurepärase võimaluse väiksematele indie-arendajatele, et oma töö vilju esitleda, ja just nendele selles artiklis keskendumegi.
Üheks silmapaistvamaks näiteks sel puhul on „That Dragon, Cancer“, mille tegijad, abielupaar Ryan ja Amy Green, kasutavad just videomängumeediumit, et jutustada meile üdini isiklik ning kurb lugu oma pojast Joelist, kel diagnoositi 12kuusena vähk. „That Dragon, Cancer“ näitab meile hetki järgneva nelja aasta jooksul, mida nii vanemad kui ka Joel läbi pidid elama. Kõik neist momentidest ei ole ilmtingimata kurvad (osad neist on lausa fantastiliselt ülevõimendatud), ent kuiva silmaga jätab too
„Oxenfree“ on tunduvalt rõõmsamates toonides ja mängulikum (olgugi, et ka seegi tegeles teatud tasandil lähedaste surmaga ning selle mõjuga inimestele). Tegu on ilusa disainiga seiklusmänguga, kus kamp pidutsevaid noorukeid avastab väikeselt saarelt juhuslikult salapärase nähtuse, mis pöörab nende reaalsuse pea peale. Saarel ringi jalutades tuleb lahendada mõistatusi, olla tunnistajaks veidratele üleloomulikele sündmustele ja teha kaalukaid valikuid, mis määravad ära nii loo lõpu kui ka tegelaste omavahelised suhted. Mäng kasutab nüüdseks juba mängutööstuses populaarseks saanud dialoogisüsteemi, kus mängijal on vestluse käigus võimalus valida mitme reaktsiooni vahel, ent mitte kunagi varem pole selline süsteem niivõrd naturaalsena tundunud. Peategelane võib vahel teiste jutule vahele segada ja selle tulemusena jätab tegelastevaheline diskussioon loomuliku mulje. „Oxenfree“ ei ole just kõige pikem mäng (kestust on sel umbes nelja tunni jagu), ent valikute mitmekesisus ja siiras sarm annavad põhjuse mitu korda läbi mängida.
Jaanuarikuule pani korraliku punkti „The Witness“, mis on videomäng selle kõige robustsemas mõttes. Mängija leiab end üksikult saarelt, mille ainsateks elanikeks on mõistatused. Nende lahendamine ei ava aga ilmtingimata ainult uusi peamurdjaid, vaid aitavad loogiliste vihjete kaudu tulevasi väljakutseid ületada. Kõige tipuks pulbitseb saare pinna all end peitev narratiivne saladus. „The Witness“ ei pruugi olla igaühele, pigem on tegu nišitootega neile, kes soovivad asju omas tempos teha ja loogikat proovile panna. Selle mängu puhul tuleb kaasa hoiatus „Anna kuradile näpp, ta võtab kogu käe“! Ka „The Witness“ haarab mängijast kinni ega lase enam naljalt lahti.
Veebruar oli stiilsete mängude kuu. Esimesena jõudis meieni „Firewatch“, mis oma olemuselt on justkui segu „Oxenfree’st“ ja „The Witnessist“. Esimeselt laenatakse mitmeid valikuid pakkuv dialoogisüsteem ning üleloomulike nähtuste olemasolu, teiselt aga tolle ilus värviline visuaalne ilme. „Firewatch“, nagu nimigi vihjata võib, räägib loo Wyomingus pesitsevast pargivalvurist Henryst, kes hoiab kohalikel puudel silma peal, et ära hoida võimalikke metsapõlenguid. Tema ainsaks kaaslaseks on kaugustes asuv teine pargivaht Delilah, kellega mees vestleb vaid raadiosaatja kaudu.
„Unravel“ on eelmiste mängude nimistus vast kõige eripärasem – teose peaosas on lõngast poisike Yarny, kes otsustab maailma avastama minna. Teepeal tuleb tal lahendada väiksemaid mõistatusi samal ajal elus püsides, sest käimisel kõhneneb Yarny kaduva lõnga tõttu. Tegu on üdini siira ja armsa mänguga, mida mul endal õnnestus juba eelmise aasta suvel proovida, ning ma ei pidanud pettuma, kuna ainuüksi killuke Yarny seiklustest tegi südame soojaks. „Unraveli“ ilmumisele eelnenud reklaamikampaania üks seikadest sisaldas muuseas ka mängu autori õpetusvideot, kuidas ise lõngast Yarnyt valmistada, seega isegi, kui videomängud üldse ligi ei tõmba, saab sellelegi vaatamata lõngapoisi endale külla kutsuda.
Veebruari ja tõenäoliselt ka kogu selle aasta (kui mitte sajandi) stiilseima mängu tiitli napsab endale aga kindlasti „Superhot“, mis pärast pikka ootamist kohale on jõudnud. Tegemist on minimalistlikus stiilis tulistamismänguga, kus võimutsevad valged, mustad ja punased toonid ning kus aeg liigub ainult siis … kui sina seda teed. Sellest tulenevalt muutub „Superhot“ kiirelt tavalisest fantaasiavaesest märulist pingeliseks strateegiat nõudvaks peamurdjaks.
Märtsi saabudes ärkavad suuremad mängustuudiod talveunest ja meieni jõuavad (ning on juba ka jõudnud) sellised suuremad teosed nagu strateegiamäng „XCOM 2“, inimkonna ürgaegasid meenutav „Far Cry Primal“, Manhattani lumistel tänavatel aset leidev „The Division“ ning veel mitte kohale jõudnud, ent juba horisondil paistvad masohhislikult raske „Dark Souls 3“, ajaga mängiv „Quantum Break“ ning tänapäeva Indiana Jonesi meenutava Nathan Drake’i viimast seiklust sisaldav „Uncharted 4: A Thief’s End“. Mis kõige parem, see on ainult osake sellest, mida sellelelt aastalt oodata võib.
Mida teha aga siis, kui kõik eelnimetatud mängud mängitud saavad ja kodus istumisest kõrini on? Seljuhul tuleb välja mängima minna! Õnneks on lähitulevikus terendamas päris mitu kodumaist videomängudele pühendatud üritust. Esimene neist on MängudeÖÖ, mis koondab ühe kinohoone katuse alla kokku nii tulihingelised mängurid kui ka need, kelle jaoks too meelelahutusžanr alles uus ja värske on. MängudeÖÖ on mitmekülgne ja pakub kõikide jaoks midagi. Kevadine üritus toimub 26. märtsil, ent kui selle maha magad, ära heida meelt, sest sügisel toimub veel üks! Maikuus, täpsemalt 6.–8. maini leiab aset arvutimänguritele mõeldud traditsiooniline võrgupidu TTÜ Lan, mis nagu nimigi reedab, toimub Tallinna Tehnikaülikoolis.
Mängurid ütlevad, et kevad on parim hooaeg videomängude nautimiseks – ei ole enam talv, aga pole nagu päris suvi ka. Õnneks on olemas ohtralt võimalusi, kuidas üksi või koos sõpradega mõnusalt aega veeta. Need võimalused on otse loomulikult virtuaalsed.
Toimetaja: Sten Kohlmann
YU Magazine on ajakiri inimestest, kes inspireerivad ning suunatud lugejaskonnale, kes soovib olla inspireeritud. Väljaannet saab osta nii müügipunktidest üle Eesti, tellida postiga (üksiknumbri hind 6,50 €) või lugeda hoopis digiversioonis (üksiknumber hinnaga 1,99 €). Nüüdsest müügil ka YU suvenumber.
