Kas tänane haridus toetab tuleviku töökohti?
Kohustuslikult masendav kirjandusklassika ja ulmelised diferentsiaalvõrrandid. Meetod, mis hindab tuupimise võimekust ja paneb loomingulise andekuse konkureerima faktide meeldejätmisega.
Oleme kokku puutunud noortega, kes kurdavad, et nad ei leia tänasel haridusel seost oma tulevikuga. Seepärast ka see ilmselge demotiveeritus osaleda aktiivselt õppetöös.
CV Online ja Ajakiri YU tekitasid tuleviku tööpakkumised, mis annab meile kõigile mõtteainet. Kas see mida praegu koolides õpetatakse on 15. aasta pärast rakendatav? Või on koolis käimine üsna mahavisatud aeg? Mida Sina arvad?
Kas Revailderi nimetust kandev amet võiks olla tuleviku töökoht? Oletame, et hoolid keskkonnast ja tahad aidata taastada inimeste poolt hävitatud piirkondi, kas tunned siis, et saad täna piisavalt infot ning oskusi kuidas seda teha? Või huvitab Sind hoopis disain ning uuskasutus, robootika ja suured liitideed? Kas kool jagab täna piisalvalt teadmisi, mida juba lähitulevikus kasutada saaks?
Soome haridussüsteem, mille eesmärgiks on aidata õpilastel kaotada ära küsimus: “Miks mul seda kõike õppida vaja on?” ning radikaalsed muutused, nagu õppeainete kaotamine ning õpetaja monoloogi asemel grupitöö, on ilmselge vastus tänapäeva haridusele.
Millal see Eestis juhtub?
Ma arvan, et hariduses peaks keskenduma rohkem tulevases töökohas vajalike ainete õpetamisele, kuid ma ütleks, et tänapäeva haridus pigem toetab tulevasi töökohti.
Mina arvan, et meil on liiga palju üleliigset. Näiteks kui inimene on humanitaarsuunas koolis, siis pole vaja nii väga keskenduda füüsikale, bioloogiale või isegi matemaatikale. See ei tähenda muidugi, et neid aineid üldse ei pea olema, vaid seda, et liiga intensiivselt keskendutakse asjadele, mis teatud suuna õpilastele huvi ei paku. Mina kui keeleklassi õpilane ootaks, et me tegeleks palju rohkem keelte ja ajaloo ning kultuuriga. Minu arust ei ole mul vaja nii palju bioloogiat selleks, et saada näiteks toimetajaks. Või muusikaajalugu selleks, et õppida filoloogiat. Võib-olla on mu vaated valed, sest tegelikult ei oska ma nii hästi öelda, mis mind ikkagi tulevikus ülikoolis ees ootab. Äkki ikka on neid aineid vaja. Lihtsalt inimene peab teadma, mida ta tahab teha tulevikus ning selle nimel kõvasti tööd tegema.
Et mitte liialt pikalt teema üle filosofeerima hakata, arvan, et tulevase töökoha saamisel sõltub palju noorest endast ja tema teadlikkusest, mida ta teha tahab, nagu arvas ka Gerta eelpool oma kommentaaris. See, et koolis õpetatakse palju erinevaid aineid, on hea, avardab silmaringi ja aitab valida, mis mind võiks tulevikus huvitada, mis mitte – igaljuhul rajab aluse baasteadmistele meid ümbritsevast maailmast. Selge on see, et kõrgemat matemaatikat läheb vaja vähestel, kuid oma ajurakkude liigutamiseks on see igati hea ja aitab aju arengule kaasa, nagu teadlased väidavad. Palju neid noori ikka peale õppetööd kabe-või maleringis käib? Palju filosoofiateooriast või mõnest muust nö kuivast materjalist pähe tuupida on tarvis, sõltub vist ka aine õpetajast? Tõsi jah, siin on õpetaja võimalus ainet huvitavaks ja meeldejäävamaks teha tuues selle tänapäeva. Ma üldjuhul siiski arvan, et meie koolihariduses pingutatakse kõvasti, et kasvaksid tublid ja innovaatilised inimesed, kes suudavad Eesti elu edasi viia. Aga noorte häält tuleks igal juhul “kõrgemal pool” kuulda võtta ja nende ettepanekuid tõsiselt kaaluda :)!