Võib öelda, et kümme aastat on piisav aeg, mil jõuab elus ette võtta kardinaalseid muudatusi. Just nii tegi Adam Cullen, eesti kirjanduse tõlkeguru ja luuletaja, kui kolis pärast ülikooli Minnesota osariigist Eestisse ning otsustas siinse keele ära õppida.
Tänaseks on Adam Maarjamaa oludega niivõrd kohanenud, et tõlgib eesti kirjandusklassikat inglise keelde.
Kuidas sattusite kirjanduse juurde? Aga eesti kirjanduse juurde?
See juhtus üsna juhuslikult. Käisin Fenno-Ugria asutuse jõulupeol nende kontoris. Tollases majas oli veel ka Eesti Kirjanduse Teabekeskus, kelle eestvedajad ka peole sattusid. Tol ajal tõlkisin vabatahtlikult Fenno-Ugria asutuse jaoks ja sellest tuli seal ka Teabekeskuse tegijatega juttu. Nad ehmatasid esialgu täitsa ära, et ma tõlkimisega tegelen ja uurisid kas ma ka ilukirjandust või luuletusi tõlkinud olen. Siis ma veel ei olnud, aga olin valmis selles ka kätt proovima. Nad tundsidki selle vastu huvi ja saatsid mulle prooviteksti, tulem neile sobis ja edasine ongi juba ajalugu. Esimene raamat nendega koostööst oligi Indrek Hargla „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus”.
Mis on olnud kõige naljakam juhtum eesti keelt õppides?
Endal ei tule meelde, aga mu Ameerikast pärit sõbral küll juhtus. Praegu ta räägib keelt väga hästi ning omavahel suhtlemegi eesti keeles, aga kui ta esmalt Eestisse tuli, siis ta küll pisut seda oskas, aga mitte nii hästi. Eestisse kolides soovitasin talle võimalikult palju selles keeles rääkida, isegi siis, kui ta kindlat sõna ei oska. Ütlesin talle, et kui sõna ei tea, siis tee selle ümber ringe kuni vestluspartner selle ise välja pakub. Nii jäävad need paremini meelde. Siis ta üks päev üritaski nii teha, nimelt tahtis padjapüüri osta ja läks Jyski. Poodeldes tuli tal millegipärast „ajupuuks” ehk see sõna ei tulnud meelde ega ka sõna padi mitte. Kuna ta kaupa ise üles ei leidnud, siis ta läks müüja juurde ja ütles, et: „vabandust, tahaksin osta asja, mis läheb selle asja ümber, mille peale sa paned pea, kui sa magad”. Siis müüja vaatas teda imelikult ja küsis, et kas ta mõtleb padjapüüri. Nüüd edaspidi on tal see väga selgelt meeles.
Mis oli esimene eesti keelne raamat, mille läbi lugesite? Mis mulje jättis? Aga esimene tõlketeos?
Andrus Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu”. See jättis ikka vägeva mulje ja tükk aega oligi see mu lemmikraamat. Kohati on see teos pöörane ja kujundeid täis. Samas arvan, et see oli õige raamat, mida eesti keeles lugeda, et selle kultuuriga tuvuda, sest see on mingis mõttes ulme ja paljude liialdustega kirjutatud raamat, aga see-eest väga hea.
Minu esimene tõlketeos, mis ilmus oli Tõnu Õnnepalu (kirjanikunimega Emil Tode) „Raadio”. See oli esimene suurem teos, mis tegin ja mis ilmus ka Ameerikas, Inglismaal ja Iirimaal.
Kuidas teie lähedased reageerisid, kui rääkisite, et tõlgite kirjandust võõrkeelest emakeelde?
Ma arvan, et nad siiamaani ei tea päris täpselt mida teen ja ega ma pole konkreetselt öelnud ka. Samas nad teavad, et olen vahel veidi ootamatu ja nad peavad juba selliseid tegusid, nagu ka Eesti kolimine juba minulikuks teoks.
Mis on senini kõige keerulisem teos, mida olete tõlkima pidanud?
Kindlasti Mihkel Muti „Kooparahvas”, aga olen nüüdseks juba mitmeid tema teoseid tõlkinud, nt ka lühijuttude sarja peategelase Fabiani lugudest „Siseemigrant”. Muti kirjutamisstiil on mänguline ja irooniline, mis on ülepea lämmatav. Kirjutasin sellest irooniast ka inglisekeelse artikli ja mul on tunne, et inglise keelse lugeja jaoks on selline iroonilisus kuidagi võõras. Just selline eesti maitse järgi iroonilisus on teistele kuidagi liiga paks ja tihe, et seda on tekstina raske serveerida nii, et algteoses naljaviskamine säiliks ning oleks loetav. Lisaks on see autorile väga tähtis ja ta on selles osas väga nõudlik.
Kui palju jääb teil tõlkimise kõrvalt aega enda loomingu jaoks? Kas eelistate rohkem kirjutada luuletusi või ka novelle jms?
Väga vähe, aga tõlkimine iseenesest on ka ju oma looming. See on nii loominguline, et väsitan end vahel päeva lõpuks nii ära. Üks päev on mul teatud tunded, mis on ka mu tekstis loetav, teisel päeval jälle teistmoodi. Vahel jalutan kuskil ja siis lihtsalt luulekilluke tuleb pähe ja siis panen selle kirja.
Eelistan enamasti ikka luuletusi. Ühe pikema teksti kirjutasin ka hiljuti, mis ilmus väljaandes „Tõlkija hääl”, mis on eesti kirjanike liidu igaastane almanahh. Samuti olen mõelnud novellide kirjutamise peale, aga praegu olen rahul luulega, mis on enamasti 10–15 realised.
Millised teemad või valdkonnad teid luuletamisel kõnetavad? Kust inspiratsiooni leiate?
Enamasti on need looduse- ja mereteemalised. Eestis olles on see mind nii palju mõjutanud. Kindlasti on see kõvasti aidanud minu siia kolimisele kaasa. Tunnen, et eesti keelel ja loodusel on mingi ühisjoon ning need on lahutamatud.
Mul valmib peagi luulekogu, kus on ka palju mere ja loodusega seonduvat, kui ma ei kavatsenud seda selliselt.
Kui palju olete praeguseks luuletusi kirjutanud?
Raske öelda palju neid kokku on. Palju on luulekogus ilmumas, mõned aga ei kõlba avaldamiseks, teisi jälle ei tahaks veel avaldada ning osad on ka vaid enda jaoks kirjutatud. Loomingulisus ongi ju suuresti enda väljendamine.
Kas eelistate luuletusi kirjutada inglise või eesti keeles?
Ei oska öelda, see valik on tavalisel juhuslik, oleneb sellest, mis keel mul parasjagu peas jookseb, siis see niimoodi luules ka väljendub. Mõnda teksti ei anna nt üldse inglise keelde tõlkida. Olen küll üritanud ja vaadanud kas kõik luuletused saaksid olla kahekeelsed, aga siiamaani pole saanud. Seega on mõned algselt ainult eesti keeles, teised jälle vaid inglise. Samas on ka luulet, mille tegin inglise keeles ja siis kirjutasin eesti keelde aga ka vastupidi. Leian, et ilukirjanduse ja luule puhul on tähtis, et tõlkija oskaks sihtkeelt emakeelena, muidu võib palju kaduma minna. Grammatiliselt võib ju kõik suurepärane olla, aga mõtte säilitamisel ja lugeja mõistmisel on ka väga suur osa.
Rohkem Adami loometööst saad lugeda YU suvenumbrist, mis on saadaval suuremates jaekauplustes või telli siit.
Fotod: Kadri Palta
Toimetaja: Andra Stražev
andra@yu.ee
