by Mari-Liis | jaan. 26, 2017 | Kultuur
Trennis higiseks tantsitud riided asenduvad kibekiirelt uutega – rõivastega, mis said juba hommikul kapist välja valitud, mitte just kõige classymal viisil kokku volditud ning kaasa haaratud. Kuigi teadsin toimuvast džässkontserdist juba ammu, jäävad sellest hoolimata sellised otsused alati viimasele minutile.
Haarasin veel rongijaama pisikesest putkast ergutava vitamiinijoogi ja nelikümmend grammi lemmikuid Pringelseid. Pole peale trenni küll ideaalne variant, ent ajab asja ära.
Kindlasti ei olnud see unistuste viis kontserdile jõudmiseks. Täpselt viisteist minutit sooja duši all ja ning maitsev õhtusöök jäid puudu. Hoolimata sellest tundub mulle järjest enam, et vahest ongi vaja mugavustsoonist välja astuda ning end uute olukordadega üllatada.
Nagu mina üllatasin end reede õhtul vist elu kõige esimese korraliku džässkontserdiga.
“Aitäh, Valter Ojakäär”
Ent tänusõnad ei lähe siin vaid Ojakäärule, kelle panus džässmuusika tutvustamisel on tänaseni hindamatu. Õhtu oli täis maagiat. Ma usun, et kõik teavad neid filmistseene, kus naine jalutab kaunimana kui kunagi varem trepist alla ning mees ootab teda seal, käed õieli. Vähemalt mõni selline paar oli kindlasti tol õhtul NO99 restoranis minuga muusikat nautimas.
Igal lauljal, kes sel õhtul lavale astus, oli rääkida oma lugu. Nii, nagu me uuele inimeselegi tutvudes räägime, mitu kassi meid kodus ootab või millises koolis hetkel õpime.
Ent mis eriliselt silma hakkas? Nendelt lauljatelt laval on palju õppida. Soe hääl, mis iga loo sisse juhatas. Aupaklikkus, millega suhtuti Valter Ojakääru ning tema muusikasse. “Ta oli hingelt suur mees.” Sel hetkel tekkis tunne, et olen valmis esimesel võimalusel poodi jalutama ning kaasa ostma Ivi Rausi sooloalbumi. Kui keegi inimese kohta nii kenasti ütleb, tekib paratamatult suurem austus ka inimese enda vastu.
Kogu lavakultuur, see, mida meile enne igat esinemist rõhutatakse – laval Sa ennast ei säti, laval oled Sa esineja.
Sel põhjusel ei tasu kellelgi suhtuda skeptiliselt üritustesse, mille lineup pole lemmik või arvustused alati kümne punkti väärilised. Õpime ju siiski inimestelt enda ümber. Otsime kilde, millele kodus tagasi mõelda ning enda peal katsetada. Ning lõppude lõpuks on arvamus alati subjektiivne. Kes annab võimaluse, saab loa muusikat ka hiljem kritiseerida.
Kui kontsert jõudis minu jaoks haripunkti, mil esitamisele tuli lugu vanast majast, jäi pilk naelutatuna lavale. Tundus, et sarnaselt reageeris ka minu ees seisnud sõbranna. Need hääled, mis laulja suu ja pillidega tekitas, olid lihtsalt niivõrd täpsed. Nagu astuksime samal hetkel kääksuvale trepile või avaksime puitmaja ust. See oli lahe!
Loodan südamest, et mõni neist kogemustest kõnetas. Või andis mõtteainet.
Kui nii – laske džässil end üllatada.
by Mari-Liis | juuni 18, 2016 | Elustiil
Muutustega kipub olema niimoodi, et märkame neid selgemini siis, kui tulem avaldab meile otsest mõju. See on ka üks põhjus, miks on noorukil keeruline ennast seostada keskmise kontoris töötava inimesega, kes istub ligi 13 tundi päevas ning vaevleb siseorganitega seotud probleemide ja halva rühi käes.
Kuna sellised muutused leiavad aset aga pika aja jooksul, siis kohaneb meie keha nendega ajapikku ning ei pane muutusi tähelegi. Meil on mugav kohaneda.
Arstid ja füsioterapeudid on võimelised loetlema kümneid istuva eluviisiga seotud tagajärgi:
- lihaste elektriline aktiivsus langeb miinimumini;
- hea kolesterooli tase langeb 20%;
- rasvu lagundavate ensüümide aktiivsus langeb 90%;
- insuliinitundlikkus väheneb;
- energiakulu langeb;
- esile kerkivad ortopeedilised probleemid: kaelapiirkonna valud, karpaalkanali sündroom, alaseljavalu, diski prolaps ja palju muud.
Vireo füsioteraapia ja treeningute eestvedaja Merle Leineri sõnul on aga vähe abi sellest, et oskame nimetada istumisest tekkivaid probleeme. Seniks, kuni inimene ise probleemi ei tunneta, ta muutusi tegema ei hakka. Probleem tuleb tavaliselt hiljem, siis kui esimene seljaoperatsioon on tehtud või infarkt käes. Pärast seda on enamjaolt motivatsioon muutusi ette võtta üsna suur.
Kuid milline on istumise ja liikumise kuldreegel? Kas on olemas kindel süsteem, mida järgides hoiame ära eespool mainitud võimalikud probleemid? Istumisasendite kohta on küll õpetusi, ent eriti ei räägita, et ükskõik milline meie istumisasend ka ei oleks, peaks seda päeva jooksul muutma, sest ükski asend ei ole tervise seisukohalt hea üle kahe tunni. „Mitmekesisusest ülekoormusprobleeme ei teki,“ sõnab Leiner. Sageli on aga näiteks rahvatervise soovitusi raske praktikasse sobitada. Näitena toob Vireo füsioterapeut välja iga tunni aja tagant püsti tõusmise ja liikumise. „Loomulikult ei saa oodata, et tööhoos olev inimene võtab kuulda rahvatarkust ning tõuseb iga kell püsti ja hakkab võimlema. Selleks ei ole lihtsalt aega ja nii jääb töö pidevalt pooleli.“ Aga mis kasu on soovitustest, mida reaalselt ei rakendata, isegi ei kaaluta nende kasutusele võtmist? Enamike füsioterapeutide unistus on hoopis see, et terapeutilised harjutused on päeva sisse kujundatud nii, et teeme neid muuseas. Seega on edasiminek ka see, kui suudame näiteks istumise tõttu lühenenud puusapainutajat venitada kohviautomaadist kohvi oodates või pidades lühikesi nõupidamisi pigem seistes.
Seega pole olemas kindlaid või õigeid istumisasendeid ega ka harjutusi, mida tööaja vahepeale kindlasti tegema peaks. Ometi saavad organisatsioonid palju selle jaoks ära teha, et pakkuda kollektiivile mitmekesiseid võimalusi puhkeaja efektiivsemaks kasutamiseks. Just seetõttu võimaldavad mitmed laialdaselt tuntud ettevõtted, nagu Apple ja Playtech, enda töötajatele vaheldusrikkaid ajaveetmisvõimalusi: varbseinad rippumiseks, pehmed pallid harjustuste tegemiseks ning ergonoomilisemaks istumiseks, lauajalgpall ja pingpongilauad liikuvamateks pausideks, mitmed treeningvõimalused kontoris varajastel hommikutundidel. Nii leiab igaüks endale selle kõige sobilikuma tegevuse, mida harrastada lõunapausil või mõnel muul sobilikul hetkel.
Samuti leiab Leiner, et on positiivne tõdeda, et ka koolides mõeldaks järjepidevalt sellele, kuidas lapsi laua tagant püsti saada ja klassikalisele istumisele vaheldust pakkuda: aktiivsed ja mängudele keskenduvad vahetunnid aulas, soojemal ajal kooliõue lubamine. Ka uuringud on näidanud, et kui õpilane saab olla matemaatikatunni ajal kasvõi korraks kehaliselt aktiivne, kasvavad nii tema kaasamõtlemine, produktiivsus kui ka ülesannete lahendamise võimekus. Seega võib öelda, et koolid oma suhtumise kujundamisel väga õigel teel.
Oluline ja hea on pidada meeles, et istumine ühes kindlas asendis on kui porgandite söömine: tervislik mingi kindla piirini, ent ainult sellest ei ole võimalik elada. Leiner lisab, et eelkõige soovitab ta mistahes organisatsioonidel keskenduda aga enda töötajate soovidele ja erinevustele. Need, kellele meeldib tantsimine, ei hakka tõenäoliselt rõõmuga käima jõusaalis, ja need, kes soovivad ujuda, ei pruugi tahta korvpalli mängida. Igasuguste sekkumiste planeerimine peab algama sellest, et tööandja tunneb oma töötajaid, vajadusel korraldab täiendavaid uuringuid. Ent kellel jääb endal ideedest puudu, saab alati Vireo füsioterapeutidelt tellida koolitusi või konsultatsioone teemadel, kuidas enda töötajate tervise eest hea seista.
Toimetaja: Mari-Liis Koemets
mariliis@yu.ee
YU Magazine on ajakiri inimestest, kes inspireerivad ning suunatud lugejaskonnale, kes soovib olla inspireeritud. Väljaannet saab osta nii müügipunktidest üle Eesti, tellida postiga (üksiknumbri hind 6,50 €) või lugeda hoopis digiversioonis (üksiknumber hinnaga 1,99 €). Nüüdsest müügil ka YU suvenumber.
by Mari-Liis | juuni 1, 2016 | Elustiil
Valides eriala, millega end siduda, seisame alatihti paljude valikute ees. Vastuvõetud otsus ei pruugi osutuda meie jaoks õigeks ka pikemas perspektiivis. Nii asus Ksenja Kuligina esmalt õppima Avatud Akadeemias graafilise disaini eriala.
Ent alles kolmandat kursust lõpetades oli talle selge, et valitu pole päris see, millega naine soovib iga päev tegeleda ning leiba lauale tuua. Ei oska öelda, kas tegu oli pelgalt juhuse või õnnega, ent lõpetamisega samal ajal käis Ksenja Kreeta saarel puhkamas, kus armus külasse nimega Margaritos. Just see paik osutus kunstniku edasiste valikute üle otsustavaks. Keraamikaga tegelevad kohalikud, inspireerivad poed-stuudiod tänavatel – ei olnud rohkem vaja, et Ksenja mõtteid klaariks lüüa. Eestisse tagasi jõudes astus naine graafilise disaini kõrvalt ka keraamika erialale Eesti Kunstiakadeemias (EKA).
Ometi ei olnud Margaritos esimene koht, kus Ksenja keraamikaga kokku puutus. Oma esimese savist eseme valmistas ta juba lapsepõlves omaette mängides. Pärast vihmasadu kaevas kunstihuviline tütarlaps mäe nõlvalt savi, tehes sellega väikeseid telliseid, millest ehitas hiljem majakesi. See on naisel siiani meeles kui väga põnev ja südamelähedane päev. Ka keskkoolis kunstikallakuga klassis õppides proovis ta kätt keraamikas. Hiljem graafilist disaini õppides olid kõik saviga seotud ained aga Ksenja täielikud lemmikud. Savi lihtsalt on materjal, mis on tänast keraamikut juba varajasest lapseeast kõnetanud.
Mida pead enda peamiseks sõnumiks, millele enamiku oma tööde puhul rõhud või mida edasi anda püüad? Kui kõrgeks hindad enda tööde emotsionaalse väärtuse nende rahalise väärtuse kõrval?
Armastust materjali vastu, see on nagu kahekõne: uudishimu ja eksperiment ühelt poolt ja toote hingestamine teiselt poolt. Lõpptulemusena on aga olulisim suhe vaataja ja eseme vahel. Ent emotsionaalne aspekt on palju atraktiivsem, eelkõige hindan väljakutseid ja põnevust. Rahaline väärtus on minu jaoks vaid üheks motiveerijaks paljudest.
Millised on Sinu lemmikmaterjalid ja värvikombinatsioonid? Kuivõrd sõltub nende valik sõnumist, mida töödega öelda tahad?
Tavaliselt tekib materjalide valik lähtuvalt ülesandest, kontseptsioonist, tellija huvidest. Lemmikum on näiteks portselan oma tuntud omadustega: läbikumavus, värvus, õrnus. Ja samuti värvilised šamotirikkad kõrgkuumussavid, mis sobivad hästi just käsitsi modelleerimiseks. Rääkides värvikombinatsioonidest, on monokroomsed kindlasti minu lemmikuteks. Üleminek valgelt tumehallini, kõik sinakad värvitoonid ja selged värvid, mis annavad töödele kontrasti juurde.
Kuivõrd sarnaneb või erineb tavaliselt Sinu algselt koostatud tootekontseptsioon lõpliku tööga, mille hiljem müügile paned?
Enamjaolt püüan rohkem kontsentreeruda tootekontseptsiooni loomise ajal, et olla kindel oma lõpliku töö nägemuses ja endale eesmärgid selgeks teha. Samas ei saa välistada juhust, et toode töö käigus ise täielikult muutub. Alustan ühest ideest, lõpetan aga hoopis millegi muuga. See on puhas otsing.
Iga kunstniku töö on aga mingil määral teistest eristuv ja silmapaistev. Ksenja ise toob naljatledes välja, et eks see allkiri eseme põhjas kindlaks märgiks ole, mis töö meeldejäävaks muudab. Tegelikult näeb keraamik enda töid aga eelkõige looduslähedaselt lakoonilistena. Enda jaoks kõige erilisemat tööd nii lihtne aga välja tuua ei ole, sest iga töö on protsessi ajal eriline ja ainulaadne. Nii saab esile tõstetud hoopis kõige suurem käsitsi modelleeritud ese: hoiupõrsas. Selle valmistas ning põletas elektriahjus valmis naine Erasmuse programmi raames rahvusvahelise üliõpilasena Austrias Lintsi Kunstiülikoolis viibides. Või hoopis kõige mahukam tellimus: kaanega õllekruuside valmistamine Arhangelskis asuva tselluloositehase jaoks, kruuse oli kokku 300.
Kõige meeldejäävamateks juhtumiteks tööl peab Ksenja aga neid, mil mõne tellimuse valmistamise ajal on ahjus midagi pragunema hakanud või siis näiteks glasuurikiht ebaühtlaselt katnud. Seetõttu ei saa arvestamata jätta ka praagiga, mis tähendab, et tellimusi täites on alati väga oluline ajaplaan paika panna, sealjuures arvestades ka võimalike probleemide ja möödapanekutega.
Räägi oma kõige suuremast erialasest saavutusest.
Hetkel on selleks kindlasti oma stuudio loomine ja arendamine. Kõik sai alguse enne EKA lõpetamist, mil sain oma esimese erialase töö keraamikaõpetajana Juhkentali Gümnaasiumis. Pärast EKA lõpetamist sain tänu sõbrannale jagada üht stuudiot kahe kolleegiga. Pärast töökat aastat nii koolis kui ka stuudios mitmeid kursuseid andes ning üritusi korraldades, otsustasin osta ahju ja üksi edasi liikuda. Väike stuudio Saku tänaval asuvas büroohoones sai mulle aastaks uueks koduks. Eelmise aasta augustis kolisin Tartu maanteele 1910. aastal ehitatud hoonesse, kus renoveerimise käigus tulid vana krohvi alt välja originaalsed telliskivi- ja paekiviseinad. Nii sai loodud Keraamikastuudio. Keraamikastuudio tegevuseks on peamiselt mitmed kursused nii täiskasvanutele kui ka lastele. Poest on võimalik osta ka minu enda loomingut.
Oled öelnud, et naudid töö juures eelkõige protsessikulgu, olgu ülesandeks mis tahes. Ent milliste toodete valmistamisel tunned Sa end siiski kõige kodusemalt?
Jah, just tööprotsess köidab mind, see võimaldab ideid materialiseerida. Lemmiktegevuseks on savi vaba voolimine oma käte vahel.
Uurides Ksenjalt, mil määral ja kuidas on keraamika valmistamise metoodika tema puhul ajas muutunud, tõstab keraamik esile pigem enda oskuste arendamise ja kogemuse, mis aja möödudes aina kasvab: „Viibin pidevalt otsingutel. Mind mõjutab kõik, mis minu ümber toimub. Igaüks võib mind eneseteadmata motiveerida või inspireerida.“
Leo Rohlin, Lucie Rie, Matthew Chambers, Fenella Elms, Frances Lambe, Valeria Nascimento, Jun Kaneko, Katharine Morling, Sakiyama Takayuki – see on vaid lühike nimekiri kunstnikest, keda Ksenja esile tõstab ning enda eeskujuks peab. Reaalsuses motiveerivad lisaks inimestele ka külastatavad kunstimuuseumid, disainigaleriid, ajaloomuuseumid, kohad, kust leiab vana aja keraamikat. Samuti aitab kaasa internet. Keraamik arvab, et oma maailmapilti ja arusaamist kunstist täiendab ta üsna iga päev. Kui esile tõsta vaid üks inimene, kellega naine koostööd teha sooviks, osutuks valikuks Juz Kitsoni. Tegu on väga andeka noorkunstnikuga, kes kasutab oma installatsioonides palju keraamikat. Tema feministlik ja sürrealistlik meetod on Ksenjale lähedane.
Millised on järgmised kolm sammu, mida soovid ära teha, et tõusta enda erialal veel professionaalsemale tasemele kui praegusel hetkel oled?
Esiteks soovin osaleda rahvusvahelistel keraamikavõistlustel ja sümpoosionitel.
Teiseks tahan teha isikliku näituse ja osaleda rühmanäitustel.
Kolmandaks tahan müüa oma tooteid rahvusvahelistes portaalides.
Mis paneb Sind keskenduma sellele, et olla parim keraamikaga tegeleja ja nende toodete pakkuja?
Kindlasti rahulolevad kliendid. Kursuste ajal motiveerivad mind rõõmsad näod ja inimeste naeratused, eriti siis, kui nad saavad oma esemed ahjust kätte. Ja muidugi on laste eneseuhkus nende enda silmis mulle kõige suuremaks auhinnaks. Igapäevaseks motiveerijaks on kindlasti perekond. Perega koos veedetud aeg annab lisajõudu ja motiveerib edasi pingutama.
Toimetaja: Mari-Liis Koemets
mariliis@yu.ee
YU Magazine on ajakiri inimestest, kes inspireerivad ning suunatud lugejaskonnale, kes soovib olla inspireeritud. Väljaannet saab osta nii müügipunktidest üle Eesti, tellida postiga (üksiknumbri hind 6,50 €) või lugeda hoopis digiversioonis (üksiknumber hinnaga 1,99 €).
by Mari-Liis | jaan. 20, 2016 | Persoon
Fotograaf:_Andrey Kulpin
Sofia Hallik on nüüdseks semestri Eesti Kunstiakadeemia doktoratuuris õppinud noor ehtekunstnik, kes keskendub oma loomingus peamiselt analüüsi teel sündinud ehk investigative ehtele. Tema jaoks toimib ehe ühes revolutsioonilise ja radikaalse meetodiga, mis võimaldab paremini edasi anda ka doktoritöös uuritava täiuslikkuse ideed. Ühe esiletõusva ja teistest eristuva joonena toob Sofia välja intiimsuse: „Kõige adekvaatsema vastuse sellele küsimusele oskavad anda aga vaatajad või minu tööde omanikud. Enda töid on raske hinnata kõrvalseisja pilguga.“ Seejuures toob ta välja aga mõned vaatajate esiletõstetud märksõnad: seksuaalsus, minimalism ja steriilsus – eks igaüht kõnetab ehe isemoodi.
Mõistes oma kirge ilu vastu, otsustas Sofia juba varajases koolieas,et kunst on midagi, millega soovib edaspidi tegeleda. Nüüdseks on ehteloome tema jaoks kui piiramatu tegevus, mis pakub emotsionaalset ja intellektuaalsest naudingut igas etapis: idee sünd, töö materjaliga, valmis ese, ehe uue omaniku kehal. Lisaks sellele on ehe draama, mis on esitatud erootiliselt ilusas ja esteetilises kestas. Selles on oma ilu, mis peidab end eseme sügavuses pinnale pürgimata.
Oma esimese töö, prossi, valmistas ehtekunstnik portselanist. Kuigi materjal ise seostub nii tütarlapseliku kapriissuse ja hapruse kui ka meheliku stabiilsuse ja tugevusega ning seetõttu Sofiale ka väga muljet avaldab, on ta selle kõrvale leidnud teisi meelierutavaid materjale. Praegusel hetkel pöörab ta suurt tähelepanu kummile, mille alkeemia üllatab ja intrigeerib. „Mitte keegi ei oska oodata, et see on kumm ja veel enam painduv materjal. Tavaliselt aetakse see kergesti segi kristalli või klaasiga,“ lisab Sofia.
Praegusel hetkel näeb Sofia ennast aga igati konkurentsivõimelise kunstnikuna olenemata sellest, millisesse „kaalukategooriasse“ ta teistega võrreldes kuulub. Iga valmistatud ehe viib teda järjest uue potentsiaalse ehte ja ideeni. Niisamuti on ka stiiliga, mis kohandub vastavalt ajastule ja hetke olemusele.
Noore ehtekunstniku tulevikuplaanides ei jagu ruumi tagasihoidlikkusele. Praegusel hetkel tegeleb ta ehtekunsti näituse kureerimisega Narvas Kreenholmi villas. Kavas on viis näitusesaali: EKA ehte- ja sepakunsti kateedri looming, sepakunst, EKA ehte- ja sepakunsti õppejõu ehted, põlevkivi projekti näitus ja SA Noor Ehe stipendiaatide looming. Lisaks valmistub Sofia esteetika ja visuaalkultuuri loengu lugemiseks suure, üle 100 kuulajaga auditooriumi ees. Viimasena on plaanis üllatus, millest me kõik õige pea kuulda saame.
Fotograaf: Andrey Kulpin
Fotograaf: Andrey Kulpin
Fotograaf: Andrey Kulpin
