Loo autorid on Anett (Kulbin), NOËP ja Jonas Kaarnamets (Frankie Animal, Erki Pärnoja bänd). Produtseeris NOËP, kelle eristuvat vokaali saab ka Aneti kandvale häälele lisaks antud loos ära tunda.

Soov koos lugu kirjutada tekkis Anetil ja NOËPil juba mõni aasta tagasi. Kui eelmise aasta oktoobris antud looga tegelema hakati, saadi aru, et kolmas ja maru-andekas muusik oli justkui puudu ning nii jõuti Jonas Kaarnametsani. Lugu keskendub argielu inimlikkusele ja on valminud erinevate muusikute iseloomulikke tunnetusi kokku sidudes, mis oli ka üheks koostööd kannustavaks jõuks. Toreda faktina olgu ka mainitud, kuidas salvestamisel kasutati biidielemendina näiteks tühja smuutipudelit.

“Sõnade kirjutamisel sai alguseks jämmi käigus kõlama jäänud fraas “Dont pretend” ja sellest lähtus kogu temaatika. Tahtsime kirjutada millestki, millega me kõik suhestume – tihti tuleb suhtes ette hetki, kus inimestel on keeruline üksteise jaoks aega leida ja sellest tulenevalt saavad mõned asjad välja öeldud, mida me võib-olla tõsiselt ei mõtle ja mis on tegelikult üsna läbinähtavad. Samas pole sellised olukorrad kunagi ühepoolsed ja loo sõnum ongi pigem see, et oleme selles koos ja üks ei ole rohkem süüdi kui teine. Kergemal noodil rääkides – salvestamisel kasutas NOËP kusjuures mingeid imelikke asju, nagu näiteks smuutipudelit, mida ühe biidi elemendina trummipulgaga tagus!” avab loo sisu Anett.

“Don’t Pretend” on Aneti teine soolosingel ja märgib laulja-laulukirjutaja jaoks stiililiselt uusi katsetusi. Nii jätkab ta muusika loomist, olles inspireeritud jazzi- ja soulivokaalidest, aga ka alternatiivsemast muusikast, seotuna R&B’ga.

Anett on tegutsenud nii bändi Wilhelm solistina kui sooloartistina. 2014. aastal jõudis Wilhelm Eesti Laulu finaali looga “Resignal” ja 2015. aastal poolfinaali looga “Light up your mind”. Seejärel jätkas Anett sooloartistina, andes välja esimese singli “Strong”, mis jõudis Eesti Laul 2016 poolfinaali.

Anett “Don’t Pretend” Spotifys 

Mean Teeth on kolmest noormehest koosnev trummi ja bassi kollektiiv. Üks noormees on pärit Leedust ning kaks Eestist. Mean Teeth alustas oma tegevust aastal 2015 juhuse läbi, kui grupi kaks liiget, Marius Kirjutaja ja Mark Bogdanovas hakkasid koostööd tegema. Kolmas liige, Alo Ansberg liitus hiljem, aastal 2017. Aastaks 2018 on nad läbi underground label’ite koorekihi käinud, kogudes maailmas märkimisväärset tunnustust. Samuti on tänaseks mängitud üle Euroopa eri riikides, näiteks Rumeenias, Tšehhis, Austrias, Slovakkias, Sloveenias, Hollandis, Inglismaal, Soomes, Leedus ja muidugi Eestis. Järgneva intervjuu andis Marius Kirjutaja.

Mida tähendab Mean Teeth?

Mean Teeth tähendab kurje hambaid. Drum & bass’i maailmas loob see meile laheda kuvandi ning teatud määral ka kirjeldab meie muusikastiili. Nimi on pärit ühest programmist mida, me kasutame, ning väljendab heli rikkumist hea maitse piirini. Muidugi pole siinkohal meie näol tegemist kurjade inimestega.

Mis stiili Mean Teeth viljeleb? Mitu inimest teie koosseisu kuulub?

Enamjaolt mängime trummi ja bassi. Vahel ka uuemat stiili ingliskeelse nimega half-time, mis on olemuselt sarnane dubstep’iga. Küll aga me ei piira ennast kindlate raamidega ja üritame olla piisavalt avatud. Meil on kolm liiget.

Millal ja kus oli teie esimene lavakogemus?

Esimene lavakogemus oli Eestis Tallinnas klubis Sinilind. Emotsioon oli meeletu ning eelnev kogemus nullilähedane. Teisalt esimene suurem esinemine oli meil Tšehhi pealinnas Prahas. See ei lähe ilmselt kunagi meelest, sest vastuvõtt oli väga soe ning Tšehhi inimesed on väga rõõmsad ja toredad.

Mis või kes on teie suurim inspiratsiooniallikas?

Üks suuremaid inspiratsiooniallikaid on ilmselt kogu see kommuun, kuhu me kuulume. See seltskond inimesi, kes kõik püüdlevad ühe ja sama eesmärgi poole. Seda siis üldpildis. Kui aga peaks rääkima inspiratsioonist stuudios muusikat tehes, siis mina toetun hästi palju protsessile ning lasen sellel ennast inspireerida.

Kuidas jõudsid DJ ametini?

Umbes 8–9 aastat tagasi hakkasin vaikselt produtseerimisega tegelema ning just muusika produtseerimine ning selle välja andmine erinevate label’ite all viis selleni, et meid hakati esinemistele kutsuma. See viis omakorda selleni, et tuli antud tegevus päriselt ära õppida ja hakata ka lavadel esinema.

Missuguseid ohte DJ töö sisaldab?

Ilmselt suurim oht on sattuda pahede küüsi, sest tegemist on ikkagi pidutseva elustiiliga.

Kuidas suhtud muusika plagieerimisse?

See on hea küsimus, sest teatud määral on plagieerimist trummis ja bassis omajagu. Ma olen sellele palju mõelnud ja arvan, et mingitel tingimustel on see isegi lahe. Selles mõttes, et kui originaali autor on sellest teadlik ning päri, siis on see isegi päris suur austusavaldus originaalartistile. Samas on see aga vastuoluline teema ning kui sellega üritatakse omal alal teatud staatust saavutada, siis ei ole see kindlasti ilus

Mille poolest erines Sinu ettekujutus oma tööst reaalsusest?

Ausalt öeldes väga mitte. Olen sellega tänaseks tegelenud umbes ühe aasta ning ilmselt on suuremad kogemused veel ees, aga tänaseni on kõik ettekujutuse järgi kulgenud.

Missugused on DJ ameti head ja halvad küljed?

Minu jaoks on häid külgi palju. Saan teenida raha sellega, mis mulle meeldib. Tuuridel tutvun teiste sama ala inimestega. Ma saan reisida erinevatesse riikidesse ja kohaliku kultuuriga tutvudes silmaringi avardada. Mul on võimalus kohtuda oma iidolitega ja esineda inimestele, kes on tulnud just mind kuulama. Halbadeks külgedeks on öine elurütm, mõnikord magamatus ning sagedased lennureisid ja ajavahest tulenev väsimus.

Kuidas mõjutavad magamata ööd sinu elukvaliteeti?

Minul negatiivseid kogemusi pole, sest püüan alati oma reisi läbi mõelda ning võimalikke takistusi ette näha. Kui paistab, et uneaega ei jää piisavalt, siis püüan magada teel olles, näiteks rongis, autos või lennukis. Nii saab ennast enam-vähem tasakaalu viia.

Kuidas suhtub perekond Sinu töö öisesse iseloomu?

Minu pere suhtub väga hästi. Olen teinud nullist ühe ning selle üle saab perekonnal ju ainult hea meel olla.

Millist nõu annaksid tulevastele ambitsioonikatele DJ-dele?

Ilmselt üks suuremaid vigu on see, et muusikat mängitakse nii-öelda endale ning rahvas jäetakse tagaplaanile, kuigi peaks ikkagi keskenduma rahvale ning nende meelt lahutama just neile sobival viisil. Tulevastele DJ-dele ütleksin, et tehke seda, mis meeldib, ja tehke, kuidas tahate — küll aga arvestage rahva soovidega.

Kas tunned, et rahvas suudab DJ töö kõiki tahke tundmata ettevalmistust ja töö keerukust hinnata?

Teinekord tunnen, et eriti mitte. Paljudes kohtades on DJ kui tööline kuskilt raadiosaatest ning arvatakse, et tuleb lava kõrval käia oma lemmiklugusid soovimas. Kui inimesed teaksid, mida DJ töö tegelikult endast kujutab ning kuidas me oma muusikat valime ja kaasa võtame, siis ilmselt oleks üksteisemõistmist rohkem.

Inimesed räägivad tihti klubide hääbumisest. Miks? Kas Sinu arvates on klubi endiselt suurepärane koht elektroonilise muusika mängimiseks? Kuidas näed muusika ja ruumi vahelist suhet?

Olen ka sattunud antud teemal sõnavahetusse. Klubide hääbumisest kui sellisest ma arvan siin rääkida ei saa. Elus juba on kord nii, et kui üks uks sulgub, siis teine avaneb ehk kus üks tegija sulgeb uksed siis järgmine avab. See on alati nii olnud ja käib teatud lainetena. Inimesed lihtsalt tüdinevad ühest ja samast ära. Klubi on väga hea koht elektroonilise muusika jaoks. Selle juures on just tähtis ruumi, peo õhustiku ja muusikastiili omavaheline suhtlus. Erinevad dekoratsioonid ja külalistele teatud tunde tekitamine külalistele on väga olulised.

Milline näeb välja DJ tavaline argipäev?

Mina olen tegelikult enamiku ajast produtsent ning DJ-töö on justkui loomulik jätk produtseerimistööle, mis tähendab, et minu argipäevad mööduvad muusikat tehes ning oma tiimi juhtides. Enamasti suhtlen teiste artistide või pidude korraldajatega. Kui aga on esinemine tulemas, siis tavaliselt valmistun esinemiseks, valides välja antud kohale sobiva muusikakausta.

Kas DJ-tööga elab ära või peab siiski paralleelselt lisatööd tegema?

See teema on veidi keerukam, kui küsimus eeldab. Nimelt saab siinkohal tähtsaks juba inimese eraelu ning eneseteostussoov. Leidub inimesi, kes töötavad ainult DJ-na, ning on inimesi, kes teevad lisaks ka midagi muud. DJ töötasud algavad vägagi väikestest summadest ning teatud tasemel pole seda võimalik ainult põhitööna teha. Kui on saavutatud kõrgem tase, siis on DJ-tööd kindlasti võimalik teha põhitööna.

Kus näed ennast viie aasta pärast?

Olles tänaseks Mean Teeth’i projektiga kolm aastat tegelenud ning selle ajaga väga häid tulemusi saavutanud, näen, et viie aasta pärast esineme ning tuuritame veel rohkem. Samuti on plaanis muusikastiili poolest ampluaad laiendada ning võimalusel ka teistes žanrites kaugemale jõuda. Kindlasti näen ennast DJ töös paremal pulgal.

Palun jutusta mõni huvitav lugu seoses oma tööga.

Üks huvitav lugu juhtus Tšehhis, kui olin oma esinemise lõpetanud ning mulle kutsuti takso. Taksos oli veel üks tüdruk, kes viidi tema koju. Kui tüdruk oli lahkunud, vaatas taksojuht minu poole ning sain aru, et ta tahab teada, kuhu mina minna soovin. Mina olin aru saanud, et taksojuhile oli juba öeldud, kuhu mind viia, aga selgus, et mitte. Taksojuht ei rääkinud sõnagi inglise keelt ja mina ei rääkinud sõnagi tšehhi keelt ning mind ehmatas see olukord ikka päris ära. Sõitsime linnas ringi ning mind valdas täielik teadmatus, mis saama hakkab. Lõpuks peatas taksojuht politseiauto ning üks politseinikest rääkis inglise keelt. Main talle ära seletada, milles asi on. Seejärel sain ühendust ka oma kohaliku kontaktisikuga, kes seletas politseinikele veel kord olukorda ning kuhu mind viia tuleb. Lõpuks asi lahenes. See oli suur ehmatus ning kindlasti õpetlik kogemus.

Autor Lisella Beatrice Kirjutaja
Toimetaja Triinu Mölder
Fotode autorid Janez Klenovsek ja Kaka Lee

Reniita Jugomäe on 16-aastane Viljandist pärit neiu, keda tabas tantsuhullus juba 7 aastat tagasi, kui ta liitus FACE Moe- ja Tantsukooliga.
(Foto: Valdo Ots)

Kuidas tutvustaksid end ühe lausega?

Ma olen seiklushimuline ning suure tantsuarmastusega neiu.

Kuidas leidsid leidsid enda jaoks tantsimise?

Tantsimine on mul veres, sellest ilmselt ka nii suur kirg tantsu vastu. Samuti meeldis mulle juba väga varakult igasugu tantse vaadata.

Kust tuli idee minna tantsutrenni?

Aeg-ajalt puutusin tantsimisega kokku juba lasteaias, sest mu ema oli kantritantsu õpetaja.

Selge huvi tantsu vastu tekkis 1. klassis. Otsisin Youtube’ist tantsuvideoid ning üritasin järele tantsida. Mu ema nägi seda ning 3. klassis suunaski ta mind FACE Moe- ja Tantsukooli. Varem tantsisin kodus, lasteringis ja kooli tantsutundides.

Missugused olid hirmud ja rõõmud esimest korda treeningutel osaledes ning esinedes?

Trennis käies kartsin ma alguses hirmsasti, mida teised minust arvavad, kui mul mõni samm sassi läheb või kui jalg piisavalt kõrgele ei tõuse. Nüüd aga tean, et trennis tegelevad kõik oma asjadega ning kellelgi pole aega teisi jälgida. Esinemistel tundsin alati vahetult enne lavale minekut sellist mõnusat võbinat südames ja kõhus ning kui lavale sain, siis nautisin seda ikka kogu südamest.

Mida soovitaksid paari aasta tagusele ning äsja tantsumaailma astunud iseendale?

Ma ütleksin iseendale, et pole vaja nii palju põdeda ning isegi kui kukudki laval, siis tea, et homme ei mäleta seda enam keegi!

Kes on olnud sinu iidol ning motiveerija sel teekonnal?

Minu väga suur motiveerija on siiani minu treener, kes tegi oma hobist töö. Ta tõesti teeb seda südamega.

Räägi kõige huvitavamast projektist, milles oled seoses tantsimisega osalenud.

Projekte on nii palju olnud, aga kõige soojema tunde on mulle jätnud 2016. aastal Koolitantsu festivalil esinemine. Me esinesime tantsuga „Ronk” ning pääsesime ka finaali. See tants on mul siiani südames ja selle vaatamine tekitab minus alati ülevaid tundeid.

Mis on sinu jaoks tantsimise pahupool?

Pikemat aega tantsuga tegeledes on vigastused kerged tulema. Näiteks on mu põlved hakanud väga ära väsima. Sageli tunnen õhtuti pärast korraliku trenni põlvedes valu.

Kui saaksid oma eluloos vaid üht asja muuta, siis mis see oleks ning miks?

Hetkel ma ei tahagi midagi muuta, sest olen õppinud, et elada tuleks hetkes ning mitte midagi kahetseda. Mis tehtud, see tehtud.

Milles seisneb sinu õnne valem?

Tuleb armastada ja hoolida ning see kõik tuleb ringiga tagasi. Ühesõnaga — tähtis on heasüdamlikkus.

Autor Sandra Rätsepso
Toimetaja Marit Mets
Fotod Valdo Ots ja Festival Koolitants

Eile varahommikul sai läbi uue Eesti mängufilmi “Sandra saab tööd” 35-päevane võtteperiood. Koomiliste elementidega psühholoogiline draama jõuab vaatajateni järgmise aasta sügisel.

Filmi produtsent Anneli Ahvena sõnul kulgesid valdavalt Tallinnas toimuva filmi võtted intensiivselt, võttekohti oli tavatult palju. “Oleme väga tänulikud kõikidele võttekohtade omanikele, kes meile vastu tulid ning meie töö sujuvaks tegid,” sõnas Ahven. “Samuti hoidis meid ilm, mis terve maikuu oli ebatavliselt soe.”

“Sandra saab tööd” peaosalist, ootamatult töö kaotanud füüsikadoktor Sandra Metsa kehastab Mari Abel. Filmi keskmes on inimese identiteet, mis pannakse proovile lõputus tööintervjuude karussellis, kus tuleb seista silmitsi võimumängude, silmakirjalikkuse ja pideva kohanemisvajadusega.

Mari Abeli kõrval teevad filmis kaasa Kaie Mihkelson, Raimo Pass, Henrik Kalmet, Jarmo Reha, Hendrik Toompere, Hendrik Toompere juunior, Tiina Tauraite, Alo Kõrve, Mait Malmsten, Carmen Mikiver, Riho Kütsar, Peeter Tammearu ja paljud teised head Eesti näitlejad.

Filmi stsenarist ja režissöör on Kaupo Kruusiauk, kelle jaoks on see täispika mängufilmi debüüt. “Sandra saab tööd” operaator on Sten-Johan Lill (“Päevad, mis ajasid segadusse”) ning kunstnik Tiiu-Ann Pello (“Deemonid”). Filmi toodab Kopli Kinokompanii, põhirahastajateks on Eesti Filmi Instituut ja Eesti Kultuurkapital.

Käisin ühel päeval ka YU Kaanestaari konkursi fotosessioonil kaasas ning tegin fotograafi, stilisti, jumestaja ja mõne modelliga intervjuud. Küsimused olid lihtsad: kes sa oled, millega tegeled, miks sa siin oled, missugune on olnud seni kõige eredam hetk.

Fotograaf Marleen Maarand: Olen fotograafiaga tegelenud viimased neli aastat ja nägin osalemises võimalust enda portfooliot täiendada. Kõige lahedamat hetke ei oska välja tuua. Iga päev on erinev fotograaf ja mina olen siin esimest päeva, seni on kõik kenasti sujunud. 

Fotograaf Marleen (paremal) pildistamas. (Foto: Laura Taal)

Stilist Berbel Lätt: Mulle tundus see põnev projekt kui hea võimalus ennast tutvustada, kuna olen ehtekunstnik. Paljudes outfit-komplektides, mida modellid kannavad, on minu kujundatud ja tehtud ehted, kuid hetkel töötan rohkem stilistina. Õnneks pole raskusi ette tulnud, suur osa loomingust sünnib ka kohapeal.

Stilist Berbel Lätt aitab Liisa Pärnpuul  jahu lennutada. (Foto: Laura Taal)

Jumestaja Kärt Harolski: Mina olen siin, sest tundsin, et tahan tulla. Kõige lahedam oli see, kui anti vabad käed oma ideede teostamiseks — tegin Victoriale Photopointi sessiooni jaoks mustad huuled ja kulmude alla valged lainerijooned. Rääkides millestki põnevast, siis kohe meenub, kuidas Henri karjus, kui ta gladiaatorit kehastas. See oli vist ainuke heli, mis isegi õue kostis. Kõige põnevam sessiooni teema on olnud statement, sest siis tegin pigem grimmi kui meiki.

Jumestaja Kärt Harolski tööhoos. (Foto: Laura Taal)

Järgmisena võtsin ette modellid ning küsisin neiltki paar küsimust.

Kes sa oled?

Henri: Youtube’is tuntud kui Hensugusta.

Liisa Pärnpuu: Vlogija, blogija, juutuuber.

Rauno Raiesmaa: Teen videoid Youtube’i.

Victoria Villig: Youtube’iga tegelenud üle kolme aasta — kanali Victoria Villig sketšid on kooliteemalised, kanalilt Planeet Vicki leiab vlogisid kaadri taga toimuvast —, samas tegutsen ka Instagram’is.

Pildistamisi on seni olnud kolm päeva — mis neil päevil toimunud on?

Henri: Palju asju. Meigitud on mind palju. Esimesel korral peideti lausa kulmud ära ja saatsin emale foto tekstiga “ema, ma olen haige”. Järgmisel päeval tehti mind gladiaatoriks, mis tähendas, et peale mantli ei olnud mul midagi seljas.

Hensugusta meigikihi all. (Foto: Laura Taal)

Hensugusta Kopli Maxima kaupluse ees teed ületamas. (Foto: Laura Taal)

Liisa: Oleme vahvasti pildistanud, erinevaid karaktereid loonud.

Liisa Pärnpuu Kassnaise rollis. (Foto: Laura Taal)

Rauno: Oleme pildistanud, erinevaid rolle ja lollusi teinud.

Rauno Raiesmaa pagarina fotosessioonil koos kõrbenud leivaga. (Foto: Laura Taal)

Victoria: Hästi palju erinevaid rolle olen saanud teha.

Victoria Villig Rahvusooperis Estonia. (Foto: PR Fotostuudio)

Milline on siiani eredaim mälestus?

Henri: Neid on lausa mitu. Sõin ajalehti ehk sümboolselt kollast meediat, mängisin grimeerijat, kus ma pidin möksi näkku määrima … ja kuidas pärast gladiaatori mängimist käisin kostüümiga ka Maximas poes — see oli huvitav seik!

Hensugusta söömas kollast meediat. (Foto: Laura Taal)

Liisa: High-fashion shoot: tahakammitud soeng ja kollane silmameik, disainerijakk, Dr. Martensi saapad.

Liisa Pärnpuu LUMIX kaameraga poseerimas. (Foto: Jürgen Niit)

Rauno: Kui pidin ärimees või artsy vend olema. Kõik on meeldinud ja vibe on hea.

Rauno kunstnikuna LUMIX kaameraga poseerimas. (Foto: Jürgen Niit)

Victoria: Pildistamine töö teemal CV Keskuse jaoks, sest sain esimest korda ettekandja olla — olen alati tahtnud seda ametit proovida. Kui me pildistasime, siis hoidsin kandikul seitset klaasi šampusega ja see oli tõeline väljakutse. Veel meeldis mulle kehastada Indiana Jonesi — pidin tulistama ja piitsaga vehkima. Samal päeval mängisin ka reisivat vlogijat. See ei olnud eriti raske, sest ma olengi selline, kes kuskil lennujaamas vlogib, seega olin omas elemendis.

Victoria Villig on kehastunud Indiana Jonesiks, et leida peidetud varandust.

Milline oli sinu fotosessioon statement’i teemal?

Henri: Pidin gladiaatorina karjuma.

Liisa: Kassnaine, kes võitles interneti-kiusajate vastu. Tänapäeval on küberkiusamine kahjuks kujunenud viisiks end väljendada või paremini tunda. Eelkõige võiksid vastutuse võtta täisealised sisuloojad, sest kiusamine võib ikka  kustumatu jälje jätta.

Rauno: Suunav küsimus kõlas nii: kui saaksid maailmas midagi muuta, siis mis see oleks? Mina soovin, et kõik leiaksid oma elus selle, mida nad armastavad teha. Miks just selline vastus? Sest siis oleks maailm rahumeelsem, kõigil oleks rahulikum elada.

Victoria: Ma leiutaksin vähiravimi, sest ma olen väga mitu lähedast vähile kaotanud ja ma ei taha, et see korduks. Kuna vähkkasvaja on geenmutatsiooni tagajärjel lihtne tekkima, siis on see päris raske ülesanne. Olin Indiana Jones, kes läheb seda ravimit otsima.

Kokku ootas osalejaid seitsme nädala jooksul seitse fotosessiooni, toredaid emotsioone ja põnevaid katsumusi kogunes seega veelgi. Vaata fotosid ning loe konkursi iga nädala ja teema kohta põhjalikumalt siit.

Autor Lislotte Minejev
Toimetaja Kadri Toomsalu

Sel nädalal on Tartu moehõnguline – esmakordselt toimuva Eesti Moe Festivali (Estonian Fashion Festivali) raames saab nautida moeetendusi, seminare ja palju muud. Laupäeval ja pühapäeval linastuvad Eesti Rahva Muuseumis eriilmelised moeteemalised dokumentaalfilmid, mille esitlejaks on moefilmide festival MoeKunstiKino.

“Moefilmide festival MoeKunstiKino on siiani toimunud peamiselt Tallinnas ning leidnud publiku hulgas väga sooja vastuvõtu,” kinnitab moefilmidega enam kui 10 aastat tegelenud Helen Saluveer. “Tartu jaoks valisime välja põnevad dokumentaalid, mis tutvustavad moemaailma väga erinevate nurkade alt ning pakuvad nii silmailu kui ka tõsisemaid teemasid.”

9. ja 10. juunil Eesti Rahva Muuseumis linastuvate filmide hulgas on “Mai esimene esmaspäev” (The First Monday in May), “RiverBlue” (RiverBlue) ja “Trendimajakad” (Trend Beacons). Saluveer toob neist eelkõige esile just moetööstuse pahupoolest pajatava “RiverBlue”. “See film sai valitud programmi hetkel Tartu ühe põletaivama teema – tselluloositehase – tõttu,” tõdeb korraldaja. “Loodetavasti tulevad filmiseansile ka noored, kelle tänastest ja homsetest valikutest sõltub meie looduse ja kogu planeedi heaolu.” Tegemist on mõtlemapaneva dokumentaalfilmiga, mis räägib jõgede saastamisest ja selle mõjust inimkonnale ning ka võimalikest lahendustest, mis sisendavad lootust säästlikumale tulevikule. Kaadritaguseks hääleks on näitleja ja režissöör ning puhta vee toetaja Jason Priestley, keda vanem põlvkond peaks mäletama tuntud noorteseriaalist “Beverly Hills 90210”.

Glamuuri ja silmailu pakkuv “Mai esimene esmaspäev” on ainulaadne pilguheit New Yorgi kahe olulise kultuurisündmuse telgitagustesse. Film räägib Metropolitani kunstimuuseumi kostüümiinstituudi aegade jooksul kõige suurema külastajate arvuga moenäituse „China: Through The Looking Glass“ („Hiina läbi peegli“) ning näituse avamist tähistava ja staaridest kubiseva heategevusliku ürituse „2015 Met Gala“ korraldamisest. Filmi peaosalisteks on ajakirja Vogue peatoimetaja Anna Wintour ning MET kostüümiinstituudi peakuraator Andrew Bolton.

„Trendimajakad” on põnev pilguheit salamaailma, mis mõjutab meid kõiki igapäevaselt, kuid millest vaid vähesed teavad. Vaataja viiakse moe ja disaini telgitaguste taha virvarri ja illusioonide kütkesse ning juhatatakse siis tagauksest taas välja. Põneva visuaalse pildikeelega dokumentaalfilm on ühtaegu nii meeltlahutav kui ka hariv – pärast selle nägemist ei paista moemaailm enam endine.

Kõik filmid linastuvad ingliskeelsena. Piletid (5/3.5) on saadaval ticketer.ee keskkonnas või enne linastusi ERM-is kohapeal. Ürituse ajakava on leitav fashionfestival.ee veebilehel või Facebookis https://www.facebook.com/events/1545813868789163/

Moefilmide festivali MoeKunstiKino põhisündmus toimub 4.-10. oktoobrini Tallinnas kinos Sõprus. Ürituse esitlejaks on Viru Keskus.

 First Monday

Mindvalley on 2003. aastal Vishen Lakhiani poolt asutatud rahvusvaheline haridus- ning tehnoloogia ettevõte, mille missiooniks on tuua miljonite inimesteni üle kogu maailma laiahaardeline, eluks vajalikke oskusi edendav haridus läbi maailmakuulsate autorite virtuaalsete kursuste, konverentside ning festivalide. Lisaks on Mindvalley väga pühendunud töötajasõbraliku organisatsioonikultuuri edendaja, olles aastaid nomineeritud Wordblu poolt üheks kõige demokraatlikumaks rahvusvaheliseks ettevõtteks.

Mindvalley asutaja ja juht Vishen Lakhiani on suur Eesti toetaja. Teda seob Eestiga eestlasest abikaasa Kristina Mänd Lakhiani, nende kaks last ja Mindvalley Eestis tegutsev 15-liikmeline tiim. 2017. aasta lõpus avaldati eestikeelsena Visheni raamat “Erakordse Elu Kood”, mis esmakordselt jõudis inglise keelsena trükki 2016. aastal ning jõudis kiirelt New York Times’i ja Amazon’i enimostetud teoste nimekirja.

2018. aasta suvel toob Mindvalley tiim esmaskordselt Tallinnasse suurürituse, Mindvalley U, mille programm leiab aset Kultuurikatlas 28. juunist kuni 22. juulini 2018.a. Mindvalley U on pea kuu aega kestev enesearengu teemaline haridusprogramm, kuhu ootame kokku üle 500 osaleja, kellest suurema osa moodustavad välismaalased. Mindvalley U eesmärgiks on pakkuda haridusplatvormi elukestvaks õppeks sõltumata isiku vanusest ja tänu sellele loome eraldi programmi ka lastele ja teismelistele. Lisainfo: http://www.mindvalley.com/u/

Mindvalley U programmi raames korraldame Eesti Vabariigile juubelikingitusena noorte inspiratsioonipäeva, laupäeval, 21. juulil, Kultuurikatlas, mille viime ellu koostöös EV100 meeskonnaga.

Eesti noortele suunatud TASUTA inspiratsioonipäevale (tavahind 520 EUR) ootame osalema ligikaudu 500 noorukit üle kogu Eesti vanuses 14-20. 

Terve pika päeva vältel 10:00-18:00 astuvad laval üles lisaks Eesti oma eeskujudele ka rahvusvaheliste lavade inspireerivad kõnelejad, kes jagavad teadmisi, oskusi ja edulugusid, aitamaks eesti noortel leida enda tee, mis on kooskõlas nende endi südamesoovide, unistuste ja visiooniga. (Tanel Padar, Kristel Kruustük, Vishen Lakhiani, Kristina Mänd-Lakhiani, Alar Ojastu, Keili Sükijainen ja Gelong Thubten).

Kandideeri SIIN