Noor popmuusik Jüri Pootsmann, kelle tähelend sai alguse saatest „Eesti otsib superstaari“ ja kes on läbi teinud Eurovisiooni-karuselli, andis välja uue kauamängiva, mis saadaval ka vinüülplaadi kujul. Noormees, kes pärjati tänavu Eesti muusikaauhindade tseremoonial aasta meesartistiks, on andnud meie popmuusikale uue maheda kõla ja mitu stiilset muusikavideot. Praegu viljeleb Jüri kergelt unelevat ja nukramates toonides eestikeelset muusikat.
Alustakski algusest. Kui sa läksid 2015. aasta kevadel „Eesti otsib superstaari“ saatesse, siis kui tõsiselt sa seda võtsid ja eelvooruks valmistusid?
Ma küsisin ikka enne hästi palju nõu. Elasin tookord Raplas, kus on rohkesti muusikateadlikke inimesi – õpetajaid ja pillimehi, kellega hääleseadet harjutada ja lauluvalikut arutada. Ma ei tahtnud, et mul seal saates halvasti läheks. Ma tõesti võtsin seda väga tõsiselt.
Kui tihti sa Tallinnas elades satud oma kodukanti Raplamaale?
Kahjuks mitte enam nii tihti. Kui ma sinna lähen, siis juba pikemas ajaks, mulle nii ei sobi, et törts, törts, törts – kolm tundi siin ja siis jälle seal. Aega võiks selleks rohkem olla. Ma vahepeal ikka käin Raplas, kuna mul on seal omi asju ajada: külastan oma ema, õde, vanaema, sõpru …
Aga miks sa üldse teed muusikat? Mis sind selles kõige enam inspireerib, kas stuudios nokitsemine, esinemistelt saadav energia, publik, tagasiside …?
See on küsimus, mis vajab pikemat mõtisklemist. Ma arvan, väga paljud inimesed ei teagi, miks nad midagi teevad. Mulle tundub, et ma kuidagi sattusin muusikasse, läksin vooluga kaasa, kõik juhtus kuidagi kiiresti ja ma hetkel olen lihtsalt siin. Ma usun, et ma alles kunagi hiljem taipan, kuidas see juhtus ja miks. Mulle meeldib see kõik.
Kas sinu uus album „Täna“ on pigem mahe ja unelev või tantsuline popp?
Mõnes mõttes on sellel albumil iga lugu isemoodi. Viimane laul „Täna“ on jah väga tantsuline ning erineb oma laadilt kõigist teistest. Terve album „Täna“ on pigem melanhoolne. Üpris dreamy ja veidi kurvema tooniga plaat.
Ja albumi kujundus? Need itaalialikud sambad, ornament, samas ometi mõjub kui põhjavalgus …
Käsime just Tartus vinüüle pressimas – ports selliseid plaate tuleb ka müüki. Püüamegi kujunduses meelega sellist puhast liini hoida. Stiililt võib see visuaal mõnele külm tunduda, aga on puhas ja põhjamaine.
Huvitav, et mulle seostub sinuga millegipärast selline kerge retrohõng. Millest see tuleb: on see hoiak, välimus, juhuslikud „Eesti otsib superstaari“ saate klipid või siiski sinu muusika? Sellist stiili sa praegu vist ei viljele?
Ma päris nii ei mõtle ette, et teeme nüüd konkreetset stiili, et see sobiks. Aga ma tahan teha pigem tänapäevast, moodsat muusikat, samas oma väikeste nüanssidega. Ja muidugi mu produtsent Sten Sheripov on tegelikult väga retrovend. Ta teeb ise filmimuusikat ja tema käekiri kõlab kindlasti ka sellel albumil läbi.
Kas albumi nimi „Täna“ vihjabki sellele tänapäevasusele?
Jah, stiililise poole pealt võib-olla küll. Ning veidi ka sõna otseses mõttes täna kui hetk, kus vaatame, mis tuleb edasi.
Kas sa ise kirjutad ka lugusid või pigem sünnivad need koostöös?
See album on pigem koostöö. Räägin kaasa ja jagan mõtteid mitme loo puhul.
Jällegi ma olen siia muusikamaailma kuidagi liiga ruttu sattunud, et mul võtab see kõik lihtsalt aega. Ma arvan, et tark ei torma.
Kuidas on Eestis popstaaril üldse loomevabadusega? Kas sa tajud teatud piiranguid ja ettekirjutusi?
Vajaduse korral mind suunatakse, aga midagi peale ei suruta. Minult oodatakse pigem oma otsest ja isiklikku kogemust, sest see on siiram ja ausam ning seeläbi mõjub. Pigem aidatakse mul enda muusikaga tasapisi välja tulla. Ma teen seda vaikselt, aga ma tunnen, et olen kujunemisjärgus.
Mida sa ise kuulad? Just mitte niivõrd inspiratsiooniks, kuivõrd selle mõttega, et saavutada teatud meeleolu või milleski üle saada.
Mul pole otseselt lemmikartiste. Või tegelikult neid häid on niivõrd palju, et kuidagi pingeritta seada oleks raske. Aga ma kuulan kurvema tujuga ikka kurba muusikat ja see aitab mul asjadest üle saada. Teatud mõttes kurbus võimendub, aga see toimib. Hästi hea tujuga kuulan tantsumuusikat.
Su video loole „Nii või naa“, selle mõnus suvebriis, lahedad rulatšikid ja Haigla pidu – see kõik tabab hästi praegust noortehängi. Mis sa arvad, kus noored praegu, talvel, pimedal ajal, võiksid sama mõnusalt aega veeta?
Tõepoolest ma suudan selle videoga ka ise kergesti samastuda. Ma olen täielikult suveinimene, see esimene lumi isegi veidi ehmatas mind. Ma vajan päikest, seepärast püüan pimedamal ajal kasvõi korra kuhugi päikselisemasse kohta reisida. Ma pakun, et talvel võiksid inimesed näiteks kuskil hubases kohvikus kakaod juua.
Kes on sinu unistuse koostööpartner? Näiteks mõni laulja või produtsent.
Praegu ma välismaa poole ei vaata, tahan Eestis olla. Aga edaspidi üritan võtta omale omaette aega, sest mu unistus ongi tulla välja oma muusikaga, teha enda täispikk album. Ma tean Eestis väga häid kirjutajaid ja produtsente, aga ei soovi ühtegi nime siinkohal nimetada.
Kas sul tuleb ka tuur? Mulle meenub legendaarne kontsert trammis ning ma isiklikult ootan järgmist kontserti rongis, siis ma mahuks vast kuulama ka …
Otseselt meil tuuriplaane ei ole. Annan ühe suure esitluskontserdi Tallinnas detsembri alguses.
Mida sa teeksid siis, kui sa ei teeks muusikat? Sa hakkasid muusikaga tegelema vist kohe pärast keskkooli lõppu?
Issand jumal! Ma ei teagi …
Mul oli üks aasta vahet. Töötasin ühes kõnekeskuses. Ma arvan, et ma töötaks ikka seal.
Oi sellest oleks küll kahju!
Ei, mulle väga meeldis seal. Ma õppisin Taanis paar aastat tagasi kooli ajal, olin aasta vahetusõpilane ja elasin Taani peres. Ma kõnelen seda keelt. Ja kõnekeskuses siis broneerisin taanlastele reise. See oli lahe töö. Aga võimalik, et ma oleksin läinud kuhugi välismaale õppima. Või reisiks hoopis ringi. Või elaks äkki veel ema juures. Hästi palju võimalusi oleks. Mul ei olnud konkreetset plaani. Ju mul läks nii, nagu minema pidi.
Noor muusik, DJ ja produtsent Sander Mölder, klassikalise muusika taustaga elektroonilise muusika artist, kelle produtseeritud lugusi on mängitud BBC1s ja kes on esinenud festivalidel ja kontserditel üle maailma, veab Tallinnas koos Peeter Ehalaga populaarset soulimaigulist tantuspeosarja Tiks. Sander ei reeda YU-le ei hitivalemit ega täis tantsusaalide saladust, aga soovitab end regulaarselt uue muusikaga karastada.
Kui vanalt ja kuidas jõudsid plaadikeerutamiseni?
Esimest korda mõtlesin selle peale, et DJd on olemas, vist umbes seitsmendas või kaheksandas klassis, kui hakkasin rohkem muusikasse süvenema ja erinevaid asju kuulama. Umbes samal ajal ostsin oma esimesed vinüülid, hankisin kuskilt vana Radiotehnika mängija ja mõned korrad proovisin kohe ka koolipidudel mängida, aga see kukkus kuidagi nii kehvasti välja, et suurt tulevikku selles ei näinud ja keskendusin rohkem pillimängule, bändide tegemisele ja arvutiga lugude valmistamisele. Kogusin küll vinüüle tasapidisi edasi, aga mängima hakkasin uuesti umbes kümmekond aastat hiljem. Olin teinud Inglismaal õppides podcast´i moodi selliseid lühikesi mixtape´e, neid tehes kasvas isu uuesti mängida. Tegime Brightonis mõned tudengipeod ja selt sai see kuidagi uuesti hoo sisse.
Mis värk nende vinüülplaatidega on?
Üsna ideaalilähedane formaat: väga hea heli (kui plaat on hästi hoitud), saab käega katsuda ja on päriselt olemas, ilusad või vähemilusad plaadiümbrised, kogumis-, otsimis- ja leidmisrõõm (paljud pole digitaalselt saadaval) ja nii edasi.
Mis annab muusikapalale hinge? Viited varasemale? Sõnad? Uudsed kombinatsioonid? Või midagi muud?
Hea küsimus. Ma arvan, et selle kohta mingit kindlat skeemi ei ole, kuidas hinge loo sisse saab. Või mingit retsepti, kuidas sõnu ja viiteid kokku segada. Ma olen selle poolt, et kui pala või lugu on ausalt kirjutatud, siis ongi hing sees. Kui eesmärk ei ole kirjutada järgmist hitti ja teha seda lihtsalt sellepärast, et protsess meeldib, siis on kõik juba aus. Selle üle võiks oluliselt pikemalt arutleda, aga see vist ei mahu praegu siia. Sõnadega on mul nii, et mingil põhjusel pole ma neid muusikas kunagi eriti kuulanud. Seetõttu on kahjuks ka jäänud tähelepanuta hulk muusikat, kus laulusõnad esikohal. Võib-olla on hinge aususele veel mõni vihje.
Kuidas sa valid, mida produtseerida: kas sulle tehakse konkreetne pakkumine või valid ise laheda artisti, kes kusagil kõrvu jääb?
On olnud nii tellimustöid kui ka enda initsiatiivil kirjutamist ja produtseerimist. Mõlemal omad plussid ja miinused.
Kas tänapäeval on võimalik elu ka ilma Spotifyita?
Ikka on, aga Spotify on siiski päris hea. Kahjuks küll ainult siis, kui on see Premium-variant. Tasuta versioon on nüüd kuidagi üsna ebamugavaks muudetud.
Sa oled Saaremaa poiss. Kus sa omal ajal saarel pidudel käisid?
Saaremaal olin üldsegi liiga noor, et pidudel käia (kolisin 16aastaselt Tallinasse). Paar korda sai vist ikkagi käidud mõnel legendaarsel Punase baari lastepeol. Kuna need muusika koha pealt just eriti ei inspireerinud, siis korraldasime sõpradega ise pidusid. Mõned neist olid ka suuremad, näiteks Saaremaa ühisgümnaasiumis koolipeona toimunud “Lõpu algus”, kus mängis plaate Raul Saaremets ja esines 2000. aastate megapopp poistebänd Soul Militia.
Millest said alguse Tiksi peod? Kas mäletad teie esimest pidu?
Jah, esimene pidu oli mõne aja taguses menukohas Hoov, mis asuski hoovis ja sinna sai sisse Viru tänava ja Turu tänava nurgalt. Koha omanikel oli seal 2012. aasta suvel üks vaba laupäev, kui ma õigesti mäletan. Olime Peeter Ehalaga ammu mõelnud, et võiks midagi koos teha või vähemalt koos plaate mängida. Küsisime selle kuupäeva siis endale ja mõtlesime, et kuna nii vähe on juba peoni jäänud, siis teeme midagi sellist rahulikku, stressivaba, midagi sellist, kus oleks lihtsalt tore tiksuda. Peeter pakkus siis välja, et panemegi nimeks Tiks, et siis on selge, mis värk on … et liigset tantsimist ei maksa oodata. Kujunes ikkagi nii, et läks üsna edukalt, inimesed siiski tantsisid ja juba kolme nädala pärast tegime uue.
Milline on hea DJ põhiomadus?
Ma ei ole üldsegi veendunud, et oleksin sealmaal, kus seda niimoodi hinnata. Endale tuletan aegajalt meelde, et selleks, et asjad selles valdkonnas toimiksid, pean end regulaarselt enda jaoks uue muusikaga üllatama.
Kas sulle meeldib Daft Punk?
Ikka veel jah!
Mida sa soovitaksid noorele algajale DJ-le?
Võiks lihtsalt palju erinevat muusikat kuulata (klassikast rokini ja džässist hiphopini) ja mitte mõelda DJ-ameti peale. Kui tõesti tuleb tunne, et enam kuidagi ilma ei saa, siis selle tehnilise poole saab alati selgeks õppida. Natukene läheb küll aega, aga ikkagi.
Varem pidasin džässmuusikat piisavalt intiimseks, et mitte meelitada kohale rahvamasse. Kui võrrelda, oli džäss minu jaoks pigem kultuurne kolmapäev lemmiklokaalis, kui raju reede mürarohketel tänavatel.
Üks laupäevaõhtu meeleolukate Telliskivi loomelinnaku majade vahel andis aga džässile taaskord uue perspektiivi.
Jazzkaar tõestas, et džäss võib olla mõlemat – just see, mida Sa parasjagu vajad.
Ausalt öeldes oli Jazzkaar minu jaoks alati kuidagi kauge ja võõras maailm. Ma polnud päris kindel, kes taolisel festivalil üles astuvad, millistele inimestele on see suunatud ja kuidas võib valitsev meeleolu sobida neile, kes igapäevaselt džässi ei kuula.
Kui algul tundus, et ehk polegi natulejaid nii palju, koondus juba Sebastian Studnitzky kvarteti ajal lava ümber kuulajaid, kes olid elektroonilise džässi nüansirohkust valmis nautima ka püstijalu. Kiirus, millega Sebastian suutis klaverimängult trompetile ümber lülituda, oli niivõrd vapustav, et ka väiksemad džässisõbrad võisid juba professionaalse musitseerimise pärast kontserdile jääda. Minu isiklik lemmik oli tol õhtul remix loost, mille järjest kiirenev tempo mõjutas ka pealtvaatajate reageeringuid. Mõnel jõnksus kaasa pea, teisel jalad või koguni terve keha. Oli näha, et kvarteti muusika avaldas muljet. Vähemalt meie emaga olime müüdud ning soetasime plaadi ka hilisemaks kuulamiseks. Hiljem sattusin veel spontaanselt Jazzkaare vox popi, milles paluti rääkida esimestest elamustest.
Fotograaf Siiri Padar, 2017
Õhtu teine artist, Meshell Ndegeocello, köitis esmalt oma urbanliku oleku, tumeda pika mantli ja eripärase häälega. Tema muusikas esines isegi rokilikke elemente ning kerget räppi ja jutustamist muusika saatel, mis oli taaskord niivõrd teistsugune ja ettearvamatu lähenemine džässile. Jälgides aga seda, kui palju rahvast oli Meshelli kuulama kogunenud, kuidas isegi valgus saalis kogu valitseva meeleoluga sobitus ning millise rahuga laulja oma teoseid esitas, paistis kaugele, et tegemist on juba kogenud superstaariga.
Fotograaf Siiri Padar, 2017
Oma publitseva energiaga lõpetas õhtu Jazzkaarel Berliinis tegutsev noor ja värske koosseis Holler My Dear. Mis neid õhtu jooksul kuuldud ja nähtud artistidest eristas, oli kindlasti pidev suhtlus ja pilkkontakt publikuga, mistõttu oli ka lihtsam emotsioonidega kaasa minna ja lausa muretult ringi kepselda. Tegemist oli muusikutega, keda kujutaksin folgisõbrana ette ka erinevatel Eesti lavadel esinemas ja publikut tantsutamas.
Nii sain vaid õhtuga Jazzkaarel osa kolmest täiesti erinevast emotsioonist ja kontsertielamusest. Kuigi džässile mõeldes võib esmalt tekkida tunne, et see ei ole Sulle, tuleb julgelt need piirid ja hirm ülatada. Sest nagu juba öeldud, džäss võib olla täpselt see, mida Sa parasjagu vajad. Tuleb vaid enda jaoks õige üles leida!
Reedel, 5. mail avab Eesti Arhitektuurimuuseum suurnäituse „Kopli sonaat. Vene-Balti laevatehas.” Näitus annab mahuka ülevaate ajaloolise Vene-Balti tehase ajaloost Kopli poolsaare identiteedi kujundajana.
Kopli – kõige intrigeerivam linnaosa Tallinnas, mille vastuoluline maine ning minevik on sünnitanud palju linnalegende – näib seisvat oluliste muutuste lävel. Poolsaare tippu rajatud Vene-Balti laevatehase, ühe Tallinna võimsama tööstusettevõtte asutamisest möödub tänavu 105 aastat. Näituse kuraatori, arhitektuuriajaloolase Oliver Orro sõnul on sel puhul paslik vaadata ajas tagasi ning uurida, kuidas eestlased on sajandi jooksul püüdnud tsaariimpeeriumi mastaapse pärandiga hakkama saada: „Praegu pisut räämas ja väsinud ilmega, esmapilgul ehk ebaatraktiivses Koplis on tunda nii suure ajaloo puudutust kui ka aimata suurt väljakutset tulevikuks. See teeb Kopli põnevaks.”
Näitus käsitleb Vene-Balti laevatehase arhitektuuri, asumi kujunemist ja tähtsust meie linnaehituse ja tööstuspärandi ajaloos. Vene-Balti laevatehas alustas Tallinnas Koplis tegevust 1913. aastal. Tegemist on ühe kõige suurejoonelisema 20. sajandi alguse tööstuskompleksiga kogu Läänemere regioonis. Lisaks hiiglaslikele dokkidele ja laevaehitusbasseinidele ehitati hulk paekivist tootmishooneid, võimas juugendlike joontega peahoone ning rajati ulatuslik tehaseasula koos teenindusvõrguga. Kogu kompleksi projekteerimist juhtis kuulus Peterburi arhitekt, akadeemik Aleksandr Dmitrijev. Juba Eesti Vabariigi algaastatel tekkis probleem suurte tootmishoonete kasutamisega, tööliselamute alast püüti luua kaasaegset heakorrastatud rajooni, Kopli sai moodsa rahvamaja ning kooli.
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on tehas jätkanud laevaremondiettevõttena. Kunagises peahoones asub nüüd Eesti Mereakadeemia. Endine tehaseasula ei ole enam ettevõttega seotud ning selle töölismajadest koosnev osa, mida tuntakse Kopli liinide nime all, on osutunud 1990. aastatest alates üheks kõige problemaatilisemaks piirkonnaks Tallinnas. Paljud tühjaks jäänud hooned on praeguseks maha põlenud või seisavad varemetes, tehaseasula algne, terviklikult planeeritud struktuur on hävimas.
Viimastel aastatel on Tallinna arengus toimunud mitmeid olulisi muutusi, endised tööstusalad ja puitrajoonid on saanud hinnatud elu- ja kaubanduspiirkondadeks ning on vaid aja küsimus, mil ehitusbuum Kalamajast Kopli poolsaarele jõuab. Näitus tutvustab Kopli tööstusalade potentsiaali muutuda kaasaegselt kujundatud elukeskkonnaks. Näitusel eksponeeritakse unikaalseid arhiivijooniseid nii Eestist kui ka Peterburi arhiividest, samuti ulatuslikku ajaloolist fotomaterjali. Tänast Koplit, selle tööstust ja elamuid on näituse tarbeks fotografeerinud Martin Siplane.
Maja kivitrepikoja ümbert on kadunud. Foto Martin Siplane
Staapel ehk kaldpind laeva ehituseks, 1914. Rahvusarhiivi Ajalooarhiiv
Tehase peahoone, nüüd Eesti Mereakadeemia. Foto Martin Siplane
Valmiv sõjalaev staaplil, ca 195. Rahvusarhiivi Ajalooarhiiv
Valmiv sõjalaev staaplil, ca 195. Rahvusarhiivi Ajalooarhiiv
Vene-Balti tehase tootmishooned tänapäeval. Foto Martin Siplane
Õhuvaade endisele tehasealala. Foto Tõnu Tunnel
Õhuvaade Vene-Balti tehasele 1920. aastatel. Foto Tallinna Linnamuuseum
Tallinn Music Weeki (TMW)Telliskivi artisti-auhinna (Telliskivi Creative City Award ) võitsid post-pop produtsent ja laulja Mart Avi, multiinstrumentalist Erki Pärnoja ning elektropopi artist
NOËP. Tiitliga kaasneb kõikidele võitjatele 1300 euro suurune rahaline
preemia ning Music Estonia poolt välja pandud mentorlussessioonid
hinnatud välisekspertidega. *
Post-pop produtsendi ning vokalisti *Mart Avi* puhul rõhutati enim tema
esituse terviklikku kunstilist kontseptsiooni, moodsat ja omakõlalist
helipilti ning mängulist vokaali. Mõjuka muusikakriitiku ja -kirjaniku
Simon Reynoldsi sõnul eristus Mart Avi niinimetatud kontseptroonika
artistidest eeskätt oma teatraalsuse ja artistlikkusega; briti
muusikaveebi Drowned in Sound ajakirjanik Anastasia Connor nimetas Avi
aga „tõeliseks žanrijärgse ajastu artisti kehastuseks“ ning tema TMW
ülesastumist üheks oma viimaste aastate erakordseimaks kontsertelamuseks.
„Pikalt painama jäänud luumurrust taastununa andsin oma TMW esinemised
suure hoo ja uuestisündinud skeleti pealt,“ meenutab artist. „Peas käis
korralik tulevärk, mille sädemed proovisin lavalt alla suunata, et mitte
põlema süttida!“
(Foto: Tanel Tero)
„Pikalt painama jäänud luumurrust taastununa andsin oma TMW esinemised
suure hoo ja uuestisündinud skeleti pealt,“ meenutab artist. „Peas käis
korralik tulevärk, mille sädemed proovisin lavalt alla suunata, et mitte
põlema süttida!“
Loorbereile puhkama jääda Avi ei plaani: “Nüüd mõnda aega peatuda ei
kavatse ning kuna helitehnika minu käes kaua ei kesta, siis kulub
auhinnaraha jooksvate kadude ja tulevaste ehmatuste katteks. Tegelen
ilmselt veel sel aastal ilmavalgust nägeva plaadiga, mille nime ma veel
ei ütle. Aitäh!“
Lugudekirjutaja ja multiinstrumentalist*Erki Pärnoja* koos bändiga
esitles festivalil oma tänavu ilmunud esimest täispikka sooloalbumit
“Efterglow“. TMW delegaadid toonitasid tema muusika ainulaadset
põhjamaist laengut, impressionistlikke kitarrikäike, filmilikku
kõlapilti ning kogu bändi kõrget pillimängu taset.Tape Op muusikaajakirja toimetaja Alex
Maiolo sõnul on “Efterglow“ muusikas põhjamaalastele ainuomast
„maastiku-heliriba” tunnetust.
Elektroonilise indie-popi artist*NOËP* ehk *Andres Kõpper *pälvis
muusikatööstuse proffidest delegaatide tähelepanu oma publikut haarava
kavaga, mille seast leidis ka hittsinglid „Move“ ja „Rooftop“. Prantsuse
muusika-agentuuri Junzi Arts /booker/i Clotaire Buche sõnul on NOËP
„next big thing“ ning ka USA Minneapolis Magazine ajakirjaniku Jeffrey
Barney leidis multiandekast ühemehebändist ohtralt rahvusvahelise
kõlapinna potentsiaali.
Auhinnaraha plaanib Kõpper kasutada uute lugude lõpetamise
investeeringuks. „Ehk kaalun ka ühe mikrofoni ostmist, mille soetamise
mõtte olin ennist juba maha matnud.“
NOËP TMW 2017 festivalil Fullsteam 15 kontsertõhtul. Fotod: Tanel Tero
Mart Avi „Blind Wall“ muusikavideo:
https://youtu.be/SYB13s3Dsqc*
Tänavu sügisel Itaalias ma alles avastasin enda jaoks kohvi. Itaalased imestasid, kuidas ma koguaeg nii erk olen, arusaamata, et peamiselt on selles süüdi nende kange kohv. Nad muidugi naersid meie kohvijoomisharjumuste üle: lahja, filtriga ja piimane, eksole. Aga tegelikult oleme me ka Eestis juba palju teadlikumad, isegi nõudlikumad kohvi suhtes. Mis džin toonik?Coffe tonicon selle pikaksveninud talve öiste erksuspuhangute jook. Ma juba näen oma KOKOMO kohvist erksas vaimusilmas kuidas Kalamaja nurkades tekib aina enam mõnusaid coffeshoppe.
Täna ja homme toimub Kultuurikatlas: Tallinn Coffee Festival 2017. Erinevad loengud, erinevad brändid ja kõige lahedam: baristade võistlus, minge jugelt osalege. Festivalil on muuseas näha ka Villu Viikholmi fotonäitus “Coffessions” – mõnusad analoogfotod Berliini, Helsingi jt kohvikutest.
Fanvestory üllatab jälle – 1. mail kell 18.30 paneb osa loost müüki Tommy Cash. Täpselt kuu aega tagasi tuli turule uus Eesti FinTech startup Fanvestory koos Tanel Padari looga „Parem veelgi“. *Loo mängitavus raadiotes ja Youtube’is on olnud väga hea ning peatselt saabub Fanvestory’le ka esimene ametlik statistika, mida Taneli fanvestoritega jagatakse. Seniks on Fanvestory turule tulemas uue looga. Sel korral koostöös Tommy Cashiga.
Tommy Cash on üks väheseid Eesti artiste, kes lööb laineid enamjaolt just kodumaalt väljaspool. Tommy videod on maailmakuulsad ning vaadatud Youtube’is miljoneid kordi. Tommy Cashil on fänne nii Euroopas, Venemaal kui ka isegi Jaapanis. Tommy on üks omanäolisemaid artiste, kes lisaks muusikale oskab väga oskuslikult oma sõnumit visuaalsel kujul edasi anda.
Pärast pikka Euroopa turneed on Tommy Cash tagasi Eestisse jõudnud ning teeb uue loo raames koostööd Fanvestory’ga. Koostööl on sel puhul selge eesmärk – luua uuele loole koos fännidega muusikavideo, mis raputaks avalikkust veel rohkem kui varasem looming. Video skript jääb küll esialgu saladuseks, kuid saab juba ette lubatud, et Tommy loosse investeerivatele fanvestoritele jõuab see info esimesena.
Fanvestory on muusikabörs, kus kõigil soovijatel on võimalik osta lauludesse osalus ning teenida selle edu pealt tulu. Tegemist on
innovaatilise ärimudeliga, mis ühendab artiste ja fänne täiesti uuel, mõlemale osapoolele kasumlikul, samas lõbusal moel.
Fanvestory on kuu aja jooksul tegelenud intensiivselt tootearendusega ning juba suvel plaanitakse turule tulla järelturu platvormiga. Lisaks sellele käivad läbirääkimised ettevõtetega, kellega koostöös plaanitakse hakata fanvestoritele kuvama reaalajas statistikat loo mängitavuse kohta.
Fanvestory tegemistega saate kursis olla Ajujahi saate raames, kus hetkel võisteldakse TOP7-s.
12.05-14.05 toimub Eesti Näituste messikeskuses värvispetsialist Raija Lydecken`i raamatu “Värvivapustus” esmaesitlus, mis lihtsalt ja mänglevalt teeb Eesti naistele selgeks värvid ning annab teadmise kuidas need enda kasuks tööle panna nii, et näed alati ja igal pool vapustav välja. Värvid on kõigile tasuta!
Raamatu autor Raija Lydecken on sündinud Soomes ning üles kasvanud Kanadas. Tema sugupuu juured asuvad aga Ungaris ja Saksamaal. Peale varajast noorusaega kolis ta tagasi oma sünnimaale Soome. Värvimaailmaga kokku puutudes teadis ta koheselt, et tahab end sellele valdkonnale pühendada. Rohkem kui 10 aastat koolitas ta end järjepidevalt Londonis. Mõne aastaga kogunes tema juhtimise alla rohkem kui 50 edasimüüjat, keda ta oli treeninud värvikonsultantideks. Värvispetsialistina konsulteeris ta inimesi väga erinevatest valdkondadest. Nende seas poliitikuid, ilutegijaid, personalijuhte, disainereid, koduperenaisi ning avaliku elu tegelasi. Ta õpetas ilukoolides ning erinevate iluvaldkonnaga seotud seminaridel üle kogu Soome Vabariigi. Suur osakaal tema elus oli ka raadio- ning TV esinemistel.
Katkend raamatust:
“Tõin ärireisidelt kaasa riideid oma tütrele, kes näeb oranžis, laimirohelises ja beežis suurepärane välja. Töötades värvide ja ilu alal olen ma alati ligi pääsenud viimasele rõivamoele, kingadele, jumestusele, käekottidele ja nii edasi. Sageli peeti mu tütre rõivaid ülemäära hinnalisteks ning kommenteeriti, et kõigil pole sellist luksust endale nii tihti nõnda kalleid rõivaid lubada. Need ütlemised olid väga naljakad, sest sedasi arvavatel inimestel ei olnud aimugi, et tegelikult ostsin talle alati kõige soodsamaid riideid, mis olid lihtsalt õiget värvi! Siinkohal oli hea neile näidata, et asi pole sugugi rahas, sest me kõik peame riideid ostma nii ehk naa. Küsimus on teadmises mida ja kelle jaoks konkreetselt valida.”
Kas oled kunagi mõelnud millised värvid Sulle tõeliselt sobivad, millist värvi kleiti valida, soetanud mõne riideeseme, mille ostmist oled hiljem kahetsenud või seisnud nõutult riidekapi ees, sest midagi ei ole selga panna?
Raamatust “Värvivapustus” leiad vastused neile ja paljudele teistelegi küsimustele, mis annavad Sulle teadmise kuidas värvid enda kasuks tööle panna nii, et näed alati ja igal pool vapustav välja!
Põnevaid lugusid Eesti naistest, kelle eludele värvid on mõju avaldanud, saad lugeda SIIT
