Kunstitudengid räägivad audiovisuaalses keeles

Kunstitudengid räägivad audiovisuaalses keeles

Meie igapäevases eksistentsiaalses liikumises on seisund, mis nõuab andmete salvestamist, et suudaksime järeltulevatele põlvedele öelda põhjendatult “ME olime olemas”. Sellisest mõttekonstruktsioonist on sündinud universumisse “Suurtegude sõnaraamat”, kuhu salvestatakse andmed – näitus “DA7A”.

YU käis uudistamas, mida põnevat on tulevased Tartu Kõrgema Kunstikooli lõpetajad kokku pannud ning mida üks tõeline audiovisuaalne näitus endast kujutab.

Milleks selline audiovisuaalne näitus? 

Siim Parisoo: Et inimene, kes võiks meie kooli astuda, saab näha praeguste tudengite tehtud töid ja loodetavasti ka selle tunde kätte, kas see on tema jaoks – kas see, mida me teeme, on seda väärt. Ja kui tundub lahe, siis loodetavasti tullakse Kõrgemasse Kunstikooli õppima.

Emma Eensalu: Muidugi on see ainult üks osa sellest, mida meediaosakonnas õpetatakse, väga väike osa. Võib-olla näitus näitabki kõige paremini seda, et kuna Eestis on kaks sellist kõrgkooli ja EKA tegeleb ainult graafilise disaini poolega, et siis meil on lisaks video ja animatsiooni pool.

Mida näitus sümboliseerib?

Emma Eensalu: Selle näituse kohta võib öelda, et kui me alustasime esimesel kursusel, oli meid 14, nüüd on jäänud aga sümboolne 7. Näitus ise on justkui nelja aasta kokkuvõte, mis on meediaosakonnas tehtud, seda aga meie 7 kooli lõpetava pilgu läbi, kes astuvad kohe iseseisvalt uude ellu. Samuti on näitus jagatud 7 osaks – iga ruum on väga eriilmeline, peegeldades meie kursuse erinevaid inimesi ja nende mõtteid. Vahel tulevad kompromissid lihtsasti, vahel väga keeruliselt, ent me tunneme, et praegusel näitusel sai igaüks n-ö teha midagi, mida süda ihaldas.

Näiteks on üks eksperimentaalruum, kus näitame väga lihtsaid asju, mida saab iga inimene kasvõi lindiga kaameraga kodus teha. Oleme mänginud peegeldustega ning püüdnud võimalikult vähe digitaalselt muuta – seega on praktiliselt tegemist käsitööga.

Mida teha edasi oskustega, mis olete nelja aasta jooksul Kõrgemas Kunstkoolis omandanud?

Siim Parisoo: Kõik, mida me õpime, on hea ettevalmistus ning annab tugeva baasi edaspidiseks. Kui huvitab rohkem video, saab sellega tegeleda jne – igatahes annab valmiduse, et minna tööle reklaamiagentuuri, võib-olla aga hoopis helialale, montaaži. Ampluaa on väga lai, mistõttu on tagatud hea võimalus karjääri alustamiseks.

Emma Eensalu: Näiteks algab meil praktika peale esimest kursust ja algusest peale käime erinevates juhtivates agentuurides praktikatel. Nii on neljandat kursust lõpetades juba tunduvalt julgem ellu astuda. Samuti on meil osakonnas nii palju eri võimalusi, et Sa leiadki enda jaoks selle õige. Kooli tulles mõtled, et tahaks olla pakendidisainer, aga siin avastad, et hoopis heli on palju südamelähedasem. Nelja aastaga jõuad kasvada suureks ja leida oma suuna.

Kui palju pöörduvad teie poole organisatsioonid, et tudengitega koostööd teha?

Emma Eensalu: Rohkem, kui jõuame reaalsuses ära teha. Mõned tahavad ka raha anda, mõned ootavad seevastu tasuta tööd, mis on ka täiesti arusaadav. Tõsiasi on aga see, et tudengi elu on raske ja ise tuleb kuidagi ära elatuda, mistõttu ei saa kõike päris niisama teha.

Siim Parisoon: Viimane suurem projekt, mida tegime, oli näiteks muusikavideo Genkale ja Põhjamaade Hirmule. See tuleb nüüd märtsi alguses välja, eks ole kuulda ja näha.

Miks peaksid noored teie näitust vaatama tulema?

Emma Eensalu: Usun, et see annab aimu, et kunstnikud ei ole ainult loodrid ja veinijoojad, vaid teevad kas päris asju, erinevaid projekte firmadele jm.

Siim Parisoo: Väljapanek on tõeliselt hea ja me ei pea noori siia petma. Loodame, et meie ja juba näitust külastanute emotsioonid on piisavad selleks, et noored tahavad ise siia tulla.

Audionäitus DA7A on soovijatele avatud kuni 11. märtsini 2017 Galeriis Noorus. 


Fotod: Jakob Meier

Eestlanna New Yorgis maailmakuulsas Alexander Wangi moemajas

Eestlanna New Yorgis maailmakuulsas Alexander Wangi moemajas

Umbes kell kümme hommikul peatub Hiiumaalt pärit Gerli Pesor Manhattanil ühe päevi näinud kuuekorruselise hoone ees. Süda lööb ootusärevusest valjemini kui vaibaklopits. Eesti kunstiakadeemia nahadisaini eriala lõpetanud eesti tüdruk on teinud läbi suure kadalipu ning osutunud sadade soovijate seast üheks õnnelikuks, kes pääses Balti-Ameerika vabaduse fondi programmis väljavalituks ja saadeti nüüd New Yorki tippdisainer Alexander Wangi moemajja.

Tavaliselt antakse praktikantidele selline võimalus paariks-kolmeks kuuks, ent lahke saatus pakkus eesti tüdrukule sellise privileegi suisa terveks aastaks. End pisut kogunud, vajutab Gerli lõpuks linki ning astub moemaja uksest sisse.

Esimene emotsioon

Õhus heljub eriline aura. Kohe on selge, et loomingule ja töötegemisele on siin rohkem rõhku pandud kui sisustusele. Ujudes läbi bürokraatiamere, visatakse Gerli ilma igasuguse eelmänguta mustades-valgetes toonides kontorisse. Ei ole siin aega esimesel päeval kohvinurgas vaikselt sisse elada ja uue keskkonnaga harjuda, vaid tuleb kohe hakata kotivisanditele värvilahendusi välja pakkuma. Suures avatud kuubikus töötab kõige rohkem viis inimest. Leping keelab lilled, fotod ning akvaariumikalad. Samuti on reguleeritud, milliseid pastapliiatseid ning märkmepabereid moemajas kasutada võib. Isegi riietumisstiil on paberil must-valgelt kirjas just nagu kogu ülejäänud moemaja värvigammagi. Kõige selle eesmärk pole aga mitte niisama reeglite väljamõtlemiseks, vaid tootemargi imago hoidmiseks, et moemaja külastaja saaks samasuguse emotsiooni, mis neil esindus- või internetipoodi külastades tekib.

Lisaks käekotitiimile, kuhu ka Gerli kuulus, asusid samal korrusel veel kinga- ja produktsioonitiim, tarbegraafika-, tootedisaini-, transpordi- ning logistikaosakond ja tehnoloogid. Ülemisel korrusel asetsesid meeste- ja naisterõivaste meeskonnad. Lisaks müügitiim, showroom’i meeskond ning õmblejad. Hoolimata suurtootmisest õmmeldi kohapeal ka näidiseid. „Tegemist on tootmisettevõttega, kus käsitööd tehakse vaid eritööna – eriprojektid kuulsuste jaoks. Minu sealviibimise ajal valmisid lavariided näiteks bändile The Weeknd,“ räägib Gerli, kuid lisab, et Wangi rõivaid on kandnud teiste seas ka Rihanna, Beyonce, Kanye West, Madonna, Kylie Jenner.

Alexander Wangi kontor oli iseenesestmõistetavalt aknaga ning asetses hoone kõige kõrgemal korrusel.

Tööülesanded

Kuna Eestis ei saa omandada kogemusi kahesajapealises moemajas, siis polnud Gerlil aimugi, kuidas New Yorgis suures ettevõttes töö päriselt käib. „Ma olin alguses ikka väga roheline, aga nad teadsid ja arvestasid sellega ning õpetasid igal sammul ning olid mulle toeks,“ räägib Gerli ning lisab, et üksi ei peagi seal esialgu hakkama saama. Igale praktikandile antakse oma isiklik juhendaja, kellega koos pannakse paika mitme lehekülje pikkune plaan, kus on üles märgitud kohustused ja ülesanded ning isiklik arengukava ettevõttes viibimise ajal. Gerli juhendajaks sai käekotitiimi nooremdisainer Simona Caruso, kes tegeles põhiliselt väikeste aksessuaaride ja furnituuridega. Otseloomulikult sai nendest tegevustest ka Gerli peamised töökohustused. Kui aga vähegi võimalik, siis abistas ta ka produktsioonitiimi, kellega tihedalt koostööd tehti. Gerli on realist ega loonud muinasjutu keskele sattudes endale mingeid illusioone. „Nautisin kõike ning igat tööd, mis mulle anti, tegin suure rõõmuga,“ meenutab Gerli.

Kohtumine Alexander Wangiga

Iga päev toimusid moemajas koosolekud, kuhu praktikante reeglina ei lubatud. Kuna Gerli oli sinna saadetud aga terveks aastaks, siis lubas juhendaja tal vaikselt nurgas kuulata. „Koosolekul kohtusingi esimest korda Alexander Wangiga. Ta on ääretult konkreetne ja distsiplineeritud inimene. Kuna ta viibis samal ajal tihti Pariisis, olles Balenciaga kunstiline juht, sattus ta New Yorki vaid iga paari nädala tagant. Seetõttu olid koosolekud üsnagi intensiivsed,“ meenutab Gerli. Wangi fenomeniks peab eestlanna seda, et kuna kuulus moelooja on ka ise noor, siis ta teab täpselt, mida noored tahavad. Alexander Wangi peamine liin on streetwear, millega ta ka oma karjääri alustas. „Võite arvata, et ta rõivastab end iga päev uhketesse kostüümidesse, aga tegelikult kannab ta lihtsat musta T-särki ja musta värvi teksaseid,“ räägib Gerli.

Tavaline tööpäev Alexander Wangi moemajas

Peamiselt töötas Gerli käekotivisanditega. Tema ampluaaks olid värvi- ja materjalilahenduste välja pakkumine. Samuti valdas ta arhiive, tegeles prototüüpidega, pildistas tooteid ning töötles neid arvutis. Viimane oli Gerli jaoks esialgu võõras. Ta oli kunstiakadeemialikult harjunud kõike käsitsi tegema, kuid tehases nii käekotte ei valmistata. Seetõttu õppis Gerli kiiresti ära kõik kujundusprogrammid. Samuti pidi ta iga päev nahaagentidega suhtlema ja neid külastama. „Pidin tihti mööda linna ringi jooksma ning näidiseid koguma. Aga see meeldis mulle väga. Nägin lähedalt valdkonnas tegutsevaid ettevõtjaid, tööd materjali vahendamisega ning sain palju häid kontakte. Tunnen New Yorki nüüd nagu oma peopesa,“ räägib Gerli.

Ametlikult kestsid tööpäevad kella seitsmeni õhtul, kuid tihti tuli teha ületunde. Eriti šõueelsetel perioodidel. Lõunapausid venisid see-eest aga tihti paaritunnisteks. Gerli lemmikkohvikute ja -restoranide hulka kuulusid Baked, La Colombe ning Five Leaves. Viimane on varalahkunud Heath Ledgeri loodud restoran, kus Gerli sõnul pakutakse maailma kõige paremaid burgereid. „Meil oli tore pere, mis koosnes mõnusatest sõbralikest, lahketest ning avatud inimestest. Veetsime palju aega koos ka tööväliselt. Käisime väljas ning üksteisel külas,“ kirjeldab Gerli oma töökaaslaseid hea sõnaga. Praktika lõpuks usaldati talle juba piisavalt palju disainiülesandeid. „Olin lõpuks disaineri assistent ning mu tööülesanded olid väga vastutusrikkad. Ma ei tundnud ennast enam praktikandina. Olin Alexander Wangi moemajas töötavate disainerite kolleeg,“ meenutab Gerli.

Elukoht

Kui Tallinnas on raske korterit saada, siis New Yorgis on omaette väljakutse endale tuba leida. Gerlil õnnestus esialgu saada elamine Brooklynis Crown Heightsis. See on endine geto, kus ühel pool elavad hassiidi juudid ja teisel pool jamaicalased. 20 aastat tagasi oli juutide ja jamaicalaste vahel tulistamine, mis New Yorgi eliiti siiani kohutab. „Mu töökaaslased ahhetasid, kui kuulsid, et Crown Heightsis elan, ja soovitasid mul sealt kiiresti ära kolida. Aga mina nautisin sealset elu, sest minu meelest on jamaicalased lahedad, kuulavad oma reggae-muusikat ja juudid samal ajal tegelevad oma asjadega – kõik oli okei. Inimesed teretasid mind hommikuti, uurisid, kuidas läheb, ja soovisid head päeva. Üks naine jooksis mulle ühel vihmasel hommikul isegi vihmavarjuga järele ja muretses, et ma märjaks ei saaks. Inimesed olid hästi sõbralikud ja vastutulelikud,“ meenutab Gerli Brooklyni elu. Hiljem pakuti tüdrukule aga paremat tuba ning ta kolis Queensi Forest Hillsi, mis oli Brooklyni täielik vastand. Äärelinna elu oli vaikne ning see oli igav rajoon, kus oli palju eramaju ning lastega peresid.

New Yorgis elavad üksinda vaid hea palgaga kõrgetel kohtadel töötavad inimesed. Alexander Wangi moemajas said sellist luksust lubada endale vaid peadisainerid. „Tihti jagavad isegi abieluinimesed korterit kaaslastega. Meie vanemdisainer, kes oli rase, sai oma elukaaslasega eraldi elamise alles vahetult enne sünnitust,“ räägib Gerli ning ütleb, et keeruline on üksi elada, sest hinnad Suures Õunas on tohutult kõrged.

Praktikandid on hoitud

Igas kvartalis planeerib moemaja praktikantidele näitusi ja muuseumikülastusi. Kord kuus toimub ka ühine inspireeriv lõunasöök, kus osaleb ettevõttest mõni disainer, kes jagab noortega oma kogemusi ja läbielamisi. See näitab, et praktikante ei rakendata tuimalt tööd tegema, vaid hoolitsetakse nende arengu eest.

Ettevalmistused suurteks moesõudeks

Gerli sai New Yorgis viibimise ajal kaasa lüüa kahel moenädalal, olles backstage’i assistent. Kuigi tagaruumides pole glamuuri, vaid tohutu soengute tegemine ja jumestamine, riiete ning aksessuaaride parandamine ning proovikõndimised, pühenduvad kõik asjaosalised siiski palju. Sõule eelneb alati tohutu ettevalmistus ja töö. Alexander Wang põhimõtteliselt elab sõuruumis, et panna paika etenduse pisimadki detailid. Ta on oma modellidega parim sõber. Tal on omad muusad ja lemmikud, nende seas muide ka kaks eesti modelli: Harleth Kuusik ja Kätlin Aas. Vahetult enne Gerli Tallinnasse naasmist toimus Alexander Wangi suurejooneline 10. tegevusaasta sõu. Pärast etendust avanesid lava külgedel uksed, kutsudes rahvast järelpeole. Tavaliselt praktikante nendele ei lubata, kuid õnnesärgis sündinud Gerli sai ka sinna prii pääsme. Seal esinesid muu hulgas Lil Wayne, Tinashe ja Ludacris.

Soovitus ja plaanid

Moemajas kogemust hankides tegi Gerli järelduse, et oluline on teiste valdkondade inimestega rohkem koostööd teha. Üksi ei jõua nii palju ja hästi. „Kui üks disainer võtab enda kanda üheksa ametit, siis see kurnab ja põletab läbi. Edu alus on hea tiimitöö. Teisi inimesi võib usaldada. „Edu saab tulla ainult tänu meeskonnale, mille kõik liikmed töötavad suure kirega ühise eesmärgi nimel,“ kinnitab Gerli.

Lähitulevikus on Gerli huvitatud eelkõige aksessuaaride tootmisest. Ideaalis püüdleb ta sinnapoole, et Eestisse võiks tekkida üks uus ja vinge moemaja. Selleks on tarvis aga head tiimi, mis tegeleks majandusliku poolega, brändingu ning imagoga. Seetõttu on Gerli avatud igasugustele koostööpakkumistele ja tutvub hea meelega nendega, kes on huvitatud massproduktsioonist ning näevad üldpilti natukene laiemalt.

RAHVUSVAHELINE TÖÖKOGEMUS USAs KOOS EKSKLUSIIVSE KUNI 30 000EUROSE STIPENDIUMIGA!

Balti-Ameerika vabaduse fond (BAFF) tegutseb Baltimaades alates 2010. aasta sügisest. Fondi missioon on tugevdada sidet USA ning Eesti, Läti ja Leedu vahel, korraldades majanduskasvule ja demokraatlike protsesside arengule suunatud hariduslikke vahetusprogramme. Fond investeerib Baltimaade inimvarasse, pakkudes perspektiivikatele tudengitele ja teadlastele kolme stipendiumiprogrammi, mis võimaldavad saada raha praktikaks, õpinguteks ja uurimistööks Ameerika Ühendriikides.

BAFFi erialapraktika stipendium

Üliõpilastel ja äsja kõrgkooli lõpetanutel, kes soovivad saada rahvusvahelist töökogemust ning on valmis kiireks isiklikuks ja ametialaseks arenguks, on võimalus taotleda BAFFi eksklusiivset stipendiumit (Professional Internship Program). Parimad kandidaadid saavad võimaluse oma erialale vastavat praktikat teha USA-s neile otsitud ettevõttes või organisatsioonis. Stipendium, kuni 30 000 dollarit aastas, katab kõik kulud: lennupiletid, tervisekindlustuse ning võimaldab ka ära elada (majutus, toitlustus ja muu).

Balti-Ameerika vabaduse fond tagab programmi sissesaanutele kuus kuni 12 kuud kestva praktika (praktika pikkus sõltub kandidaadi enda soovidest) mõnes USA ettevõttes või organisatsioonis vastavalt konkreetse inimese erialale. Fondi abil on praktikal käinud pea 80 eestlast, kes on olnud väga erineva haridusliku taustaga: avalik haldus ja avalikud suhted, ajakirjandus, ettevõtlus, infotehnoloogia, geneetika, kunst, filmindus, heategevus, haridus, energeetika, ehitus, turism, põllumajandus ja teised. Tuntuimad organisatsioonid, kus praktikal on käidud, on Skanska, ABB, Techstars, Alexander Wangi moemaja, JBANC, Independent Diplomat, Aon.

Järgmine kandideerimistähtaeg on 02.04.2017.

Kandideerimiseks vajalikud dokumendid (vt ka: http://www.balticamericanfreedomfoundation.org/internship/apply.aspx):

  • kandideerimisavaldus
  • motivatsioonikiri
  • foto
  • elulookirjeldus
  • tõend õppetulemuste kohta ja/või diplom
  • inglise keele oskust tõendav dokument (keeletesti tõend või näiteks ülikoolist või õppejõult, juhendajalt saadud keeleoskust kinnitav tõend)
  • akadeemiline soovituskiri (õppejõult, juhendajalt või mõnelt teiselt)
  • professionaalne soovituskiri

Dokumendid võib otse saata Eva Kaubale, kes on BAFFi esindaja Eestis.
E-posti aadress: ekauba@ciee.org.

Valgustatud kunstimaailmast

Valgustatud kunstimaailmast

Kell 7:30 olin taas laevas, kaamera kotis, et sõita Tallinna Kunstikooliga juba neljandat korda Helsingisse. See on reis, mille võtame ette tavaliselt talvel. Kogu väsimus, mille põhjustas varajane ärkamine, kadus kohe, kui tundsin isuäratavat hommikusöögi lõhna. Teades, et ees ootab pikk päev täis väsimust ja jalavalu, tankisin ennast laevas täis.

Helsingi on minu jaoks juba kodune. Kõndides tuttavatel tänavatel ei tundnud nagu oleksin siia jõudmiseks sõitnud laevaga kaks pikka tundi. Pigem nagu oleksin astunud üle suure lombi, leides end ikka veel oma mugavustsoonis. Loomulikult on Helsingi arhitektuur unikaalne ja tänavatel omamoodi võlu, aga olen sellega juba nii harjunud ning paljud kohad on vägagi tuttavaks ja armsaks saanud.

Muuseumid on lähedal ja alaealistele tasuta. Eriliselt paistab oma kaasaegse kunstiga silma Kiasma. Selle muuseumi kujundas ameerika arhitekt Steven Holl. Kiasma sarnaneb meie Kumu muuseumiga ja võib arvata, et Kumule võeti Kiasma eeskujuks. Kiasma avati 1988. aastal ning sealseid näitusi on külastanud miljonid inimesed, mis on mõistetav, kuna muuseum on vägagi ligitõmbav. Mind on see oma värvilisse ja unikaalsesse maailma tõmmanud juba neli korda ja ootan alati, mida uut seal näha saan.

Seekord sai näha uut väljapanekut Mona Hatoum’i poolt. Kunstnik, kelle pere ei pooldanud tema tahet teha kunsti, käis oma rada mööda ja arendas oma kunstioskusi. Tema näitusi on näidatud üle kogu maailma ja 2015. aastal sai ta soolo näituse Bostoni kunstimuuseumis,  Institute of Contemporary Art. Üks tema esimestest suurtest kunstiteostest oli 1988. aastal nimega „Measures of Distance”. Teos on videotükk, mis koosneb paljudest elementidest. Videos jooksevad ekraanil araabiakeelsed kirjad, mis on kirjutatud Hatoum’i ema poolt ja videos Hatoum tõlgib need inglise keelde. Taustal mängivad pildid Hatoum’i emast.

Ta kasutab oma näitusel huvitavat fotograafiat, samuti huvitavaid, aga natukene häiriva sisuga videoid, ettearvamatuid skulptuure ning ka joonistusi paberitel nii, et kõikidele kunstihuvilistele pakub tema näitus midagi. Minu lemmikuks osutus kõik, mis vilkus või valgustas. Vilkuv trips-traps trull oli hüpnotiseeriv. Jäin seda vaatama, püüdes meelde jätta, mis järjekorras värvid ilmuvad. Kuna olen nõrganärviline, ei läinud videod mulle eriti peale. Kõik, mis seal näitusel näidati oli nagu magnet, tõmbas mind kaameraga ligi ja pani klõpsima. Mona Hatoum’i näitust olen vaatamas käinud kaks korda ning läheksin heal meelel ka kolmandat korda.

Tavaliselt ei oska ma midagi tarka koolivaheaegadel teha ja just seetõttu tulevad päevakruiisid kasuks. Saan fotograafiat harjutada ja olla kindel, et ma ikka päevas 10 000 sammu kõnnin. Isegi, kui jõuan sadamasse nii, et olen valmis lihtsalt kuhugi pingile magama heitma, mõtlen ikkagi sellele, millal järgmine taoline reisivõimalus tekib.

 

Romantiline, põnev, krutskeid täis

Romantiline, põnev, krutskeid täis

Üks minu intervjueeritav ütles kord, et inimesed, kes tegelevad muusikaga, kuulavad vokaali sageli viimase asjana, kuna see, mis toimub sõnade taga, kipub olema veel mitmekülgsem, et mitte öelda huvitavam.

Niisiis istusin möödunud nädalavahetusel Rakvere Jazzukohvikus maha täiesti uue suhtumisega. Ühest kuulsaimast jazzplaadist Nancy Wilson/Cannonball Adderley sai minu ohver. Nimelt lubasin endale, et keskendun sel kontserdil pigem instrumentidele, kuulates, millist lugu need suudavad jutustada.

Muusika oli romantiline, põnev ja kohati lausa krutskeid täis. Kui pealkiri ütles magav mesilane, kostus kõrvu uinutav kontrabass, ehk ka mõni kirevam noot saksofonilt. Kui sõnad rääkisid sellest, mida kõike võiks üks naine teha kohtudes lõpuks oma armastatuga, puhkes laval aga sõna otseses mõttes jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalmäng. Intensiivsus, millega iga mängija oma pilli kohtles, tõstis heliteose minu jaoks täiesti uuele tasemele. Jälgides kolmekümment kuulajat, kes minuga sel hetkel saalis õhu pärast võitlesid, tunnetasin lõpuks täielikku eufooriat ja kaasaelamist. Täpselt midagi sellist, mida peaks iga kontsert inimestele pakkuma.

Džäss on minu jaoks avanud ukse puhta muusika maailma. Puhta selles mõttes, et on vähe tõenäoline, et kuuldu osutub soperduseks või on seda lihtne mõne teise teosega kõrvutada. Vähemalt minul, kes ma alles seisan selle maailma ukselävel. Nagu me teame, on ühiskond liikumas aga järjest laisema keelekasutuse suunas: “võib-olla” on juba ammu asendanud “v-b”, rääkimata lühenditest nagu “lmfao” või “põs”. See on koht, kus toob džäss mind aina enam tagasi juurte juurde. Mis sest, et lauljatar Susanna Aleksandra suust kõlasid sel korral vaid inglise keelsed sõnad. Luges see, kui klaar oli tema diktsioon ning kui oluliseks pidas naine iga lauldud sõna. Usun, et Aleksandra oleks suutnud teha au ka meie armsale eesti keelele.

Tänase popmuusika kõrval on kõik eelnev täielik rariteet. Nüüd ei ole minu jaoks kahtlust, et mitmekesisus harib ja avab silmad. Ning oli vaid lisaboonus näha, kuidas trummar Reigo Ahven või bassimängija Heikko Remmel laval naeratasid ning oma südame kuulajate kõrvus tuksuma panid.

Niisiis istusin möödunud nädalavahetusel Rakvere Jazzukohvikus ja naeratasin. Naeratasin, sest maailmas on inimesi, kes pakuvad siiani ilusaid ja meeldejäävaid elamusi. Ning miks mitte otsida neid just džässi lavalt? 

Tallinn Fashion Week avab märtsikuus moekevade

Tallinn Fashion Week avab märtsikuus moekevade

Eesti suurim moesündmus Tallinn Fashion Week naaseb märtsikuus ning leiab seejuures aset juba kaheteistkümnendat korda.

Ühes kevadise Tallinn Fashion Weekiga annavad moekevadele avalöögi 14 disainerit ja brändi, kes esitlevad ürituse raames oma kõige värskemaid kollektsioone.

Juba teist aastat järjest toimub Tallinn Fashion Week kaks korda aastas ning esitleb kodumaisete moedisainerite uusimat loomingut nii sügisel kui ka kevadel. Sel kevadel tervitab Tallinn Fashion Week moesõpru 15.-17. märtsil ning moenädala ametlikuks toimumispaigaks on Hilton Tallinn Park hotelli konverentsikeskus.

“Meil on ääretult hea meel, et huvi kodumaise moeloomingu vastu on niivõrd suur ja üha kasvav. Tänu sellele saamegi kohaliku moeparemiku kaks korda aastas lavale tuua ning üheskoos siinsele disainile kaasa elada,” kommenteerib ürituse peakorraldaja Anu Kikas seekordset Tallinn Fashion Weeki. “Sel kevadel leiab Tallinn Fashion Week aga aset Hilton Tallinn Park hotellis, mis on uusim ja mugavaim asukoht nii disaineritele kui ka moepublikule,” lisab ta.

Kaheteistkümnendal Tallinn Fashion Weekil astub üles 14 disainerit ja brändi, tuues moenädalale kokku Eesti moedisaini vaieldamatu paremiku. Moenädalale annab 15. märtsil avalöögi kunsti ja moodi ühendav rõivabränd Wear-Arts ning sellele järgnevad 16. ja 17. märtsil Kaidi Kuur, Mammu Couture, Year by Raivo Holm, Diana Denissova, Iris Janvier, Monton, Diana Arno, Triinu Pungits ja Embassy of Fashion ühes oma võrratute disaineritega. Lisaks eelnevalt nimetatud moeloojatele ning brändidele astub TFW raames üles ka juveelipood Goldtime, kes toob moepublikuni värsked ja kaunid nopped Eesti ehtedisaini maailmast.

Sel aastal on aga esmakordselt võimalik mitmete moedisainerite loomingut ka n-ö otse lavalt osta, sest Tallinn Fashion Week teeb koostööd peagi avatava veebimüügi keskkonnaga Pre-o-Porter, mis võimaldab tellida disainerite kõige uuemaid rõivaid enne nende ametlikku tootmist. Pre-o-Porteri platvorm annab moesõpradele võimaluse rääkida kaasa trendide arengus, suunata poodide tootevalikut ning soetada Eesti moedisainerite tipploomingut enne, kui see kauplustesse müügile jõuab. Pre-o-Porter paiskab disainerite tooteid müügile tavapärasest soodsama hinnaga ning ostja saab enda tellitud eseme kätte ühe kuu jooksul. Lisaks aitab antud ettetellimise süsteem vältida liigset tootmist, sest nii ei lähe valmistamisele tooted, mis tulevikus seisma jääksid.

Tallinn Fashion Weeki piletid jõuavad müügile 1. märtsil ning on saadaval nii Piletilevis kui ka üritusel kohapeal. Kevadise moenädala toimumisele aitavad kaasa Peugeot, Oriflame, Embassy of Champagne, Goldtime, RGB, Kevin.Murphy, Magnum ja World Class.

TFW põhiprogramm

Kolmapäev 15.märts
19.00 Wear-Arts (moekeskuses Defitsiit, Koidu 122)

Neljapäev 16.märts
18.00 Kaidi Kuur, Mammu Couture
19.30 Year by Raivo Holm, Diana Denissova
21.00 Iris Janvier

Reede 17.märts
18.00 Monton
19.30 Diana Arno; Goldtime: Eesti ehte disainisümfoonia
21.00 Triinu Pungits, Embassy of Fashion

Lisainfo leiad siit.

Elektrooniline ja klassikaline muusika ühendavad jõud

Elektrooniline ja klassikaline muusika ühendavad jõud

Dirigent Olari Elts ühendab jõud elektronmuusik Sander Mölderiga, et tuua publikuni Ühendriikide tuntuima kaasaegse helilooja loomingut.

25. veebruaril pakub ERSO Estonia kontserdisaalis midagi täiesti erilaadset. Dirigent Olari Elts raputab sel õhtul publikut elektroonilist ja orkestrimuusikat ühendava kontserdiga “Alternative Energy”. Esimest korda ühinevad ERSO tegemistega elektronmuusik Sander Mölder ja DJ Peeter Ehala, visuaalsed lahendused loob videokunstnik Alyona Movko.

Kontserdi nimiteoseks on Ameerika helilooja Mason Batesi “Alternative Energy”. Publik saab kuulda ja näha, millises suunas liigub 21. sajandil orkester ja kogu orkestrimuusika. “Elektroonilist ja orkestrimuusikat ei ole kerge kokku sulatada, kuid viimasel 10-15 aastal on sel alal toimunud kolossaalsed arengud. Maailmas on noorema generatsiooni kuumim nimi selles vallas praegu Mason Bates,” märkis Olari Elts.

Batesi loomingu kõrval saab kuulata elektronmuusika vanameistri, Ameerika ühe parima orkestritundja John Adamsi teost “City Noir” ning kontserdi avateosena tuleb ettekandele noore Eesti helilooja Marianna Liiki uudisteos “Motion in Oscillating Fields”.

Sander Mölder nimetab Olari Eltsi pakutud koostööd põnevaks väljakutseks. “Nooruses tšellot õppides poleks ma eales arvanud, et teen ERSOs orkestrandidebüüdi hoopis elektroonikaspetsialisti ehk laptopimängijana,” mainis Mölder.

Pärast kontserti jätkub õhtu Teatris NO99, kus pannakse püsti meeleolukas TIKS-pidu.

Kontsert “Alternative Energy” kuulub ERSO “Tulevikumuusika” kontserdisarja, mida toetab Nelja Energia AS. Kontserdiga juhitakse tähelepanu taastuvenergia kasutamise olulisusele.

Lisainfo ERSO kodulehel või Facebookis.

Revolutsioon hariduses

Revolutsioon hariduses

Kas tänane haridus toetab tuleviku töökohti?

Kohustuslikult masendav kirjandusklassika ja ulmelised diferentsiaalvõrrandid. Meetod, mis hindab tuupimise võimekust ja paneb loomingulise andekuse konkureerima faktide meeldejätmisega.

Oleme kokku puutunud noortega, kes kurdavad, et nad ei leia tänasel haridusel seost oma tulevikuga. Seepärast ka see ilmselge demotiveeritus osaleda aktiivselt õppetöös.

CV Online ja Ajakiri YU tekitasid tuleviku tööpakkumised, mis annab meile kõigile mõtteainet. Kas see mida praegu koolides õpetatakse on 15. aasta pärast rakendatav? Või on koolis käimine üsna mahavisatud aeg? Mida Sina arvad?

Kas Revailderi nimetust kandev amet võiks olla tuleviku töökoht? Oletame, et hoolid keskkonnast ja tahad aidata taastada inimeste poolt hävitatud piirkondi, kas tunned siis, et saad täna piisavalt infot ning oskusi kuidas seda teha? Või huvitab Sind hoopis disain ning uuskasutus, robootika ja suured liitideed? Kas kool jagab täna piisalvalt teadmisi, mida juba lähitulevikus kasutada saaks?

Soome haridussüsteem, mille eesmärgiks on aidata õpilastel kaotada ära küsimus: “Miks mul seda kõike õppida vaja on?” ning radikaalsed muutused, nagu õppeainete kaotamine ning õpetaja monoloogi asemel grupitöö, on ilmselge vastus tänapäeva haridusele.

Millal see Eestis juhtub?

 

 

Tuleviku tööpakkumised

Pane end proovile ja kandideeri sellele tuleviku-ametikohale läbi CV-Online’i kiirkandideerimise – nii on Sul võimalik juba märtsis võita tulevikutöökoha esimene kuupalk, milleks on Eesti keskmine kuupalk 899 eurot (neto).

 

YU NOORED küsisid koolis küsimuse:

Kas tänapäeva haridus toetab tuleviku töökohti?

Kuula ja vaata, mida noored rääkisid.

Tuleviku töökohad

Tuleviku töökohad

Tuleviku töökohad

Milline näeb välja töökultuur aastal 2030 ja millised oskused on töötaja puhul siis enim nõutud? Kuidas on elu ja maailm 15 aasta pärast võrreldes tänasega muutunud? CV Online ja YU vaatasid koos tulevikku ning tuvastasid trende, mis muutuvad globaalsel tasandil.

Tulevikku piilumine võib tunduda oletuslik ning isegi veider. Valitud kuue ametipositsiooni suhtes viisime aga eelnevalt läbi mahuka uurimustöö, mistõttu ükski nendest töökohtadest ei ole tühja koha pealt välja mõeldud, vaid tugineb CST Inspire Minds koostööl futuruloogidega. Ka meie Eesti inimesed ja ettevõtete juhid jagasid antud tulevikuametite suhtes oma mõtteid, et noored võiksid tulevikuplaneerimisel neid teadmisi vajaliku hariduse omandamisel rakendama asuda.

Fotosessioonil osalesid: modellid Doris, Getter, Anete Li, Pauline, Elina ja Sander, Yes Right Models modellide mänedžer Alex Castaldi, Yes Right Models Balti- ning Skandinaaviamaade esindaja Polina Rubtsova, fotograafid Anna Kuriljonok ja Anna Ivahnenko. Jumestajad Egle Ainumäe, Zoja Nova, Triinu Halliste, Triin Klaas. Juuksurid Annika Esnar, Raimo Suviste ja RandRilu salong. Kevin Murphy, Max Factor, Vero Moda, River Island, Sigrid Kuusk, Elisabetta Silvestri, Sandra Luks, Jack & Jones, Videograafid Kristjan Juusu ja Giamoco Brenna. Võimsa stilistika eest hoolitsesid EKA moestilistika eriala esimese kursuse tudengid Kadri Vahar ja Margit Malva.

Kaanestaari konkursi suur idee on anda võimalus noortele projektis ise käed külge panna. Modellide näol on tegemist new face´idega, kes pole täna veel seotud ühegi modelliagentuuriga, kuid kelle suur soov on valdkonnas end proovile panna. Kaamera taga toimetavad kirglikud algajad fotohuvilised, kes on valmis parima tulemuse nimel kasvõi öösel töötama. Jumestajad moodustavad aga andekad noored, kes soovivad oma portfooliot täiendada. Kõiki neid noori juhendavad oma ala professionaalid, eesmärgiga aidata teha enesekindlaid valikuid edukama tuleviku suunas.

Tutvu tuleviku tööpakkumistega:

Nostalgist taaselustab pensioniealiste inimeste mälestusi. Selle asemel, et leppida tüüpilise pensionipõlvega ning veeta aega puhkekülas, kus kõik apartemendid näevad ühesugused välja, kasutavad jõukad eakad 2030-ndal aastal…LOE EDASI

Inimesed võivad ju surra aga andmed mitte. Kogudes kokku ja toimetades seda tohutud digitaalset pärandust, mis inimesest alles jääb…LOE EDASI

Keskkonda ohustavad jäätmejaamad on muutnud toodete korduvkasutuse juba tänapäeval igati normaalseks.Uus korduvkasutuse normatiiv, mis 2030-ndal aastal…LOE EDASI

Aastal 2030 mängivad robotid meie eludes suurt rolli, osutades abi kodutöödes ja pakkudes erinevaid teenuseid. Nad maksavad endiselt kõrget hinda…LOE EDASI

Iga kord, kui inimene sooritab ostu internetis, logib end sisse sotsiaalmeedia kanalisse või avab külmkapiukse, et valada endale klaas piima, jätab ta endast maha käitumismustri…LOE EDASI

Kogu maailm valutab südant keskkonna saastatuse pärast ning seetõttu on revailderi ametikoht lausa hädavajalik. Revailderi ülesanne on…LOE EDASI

Palju õnne, Käti Erit!

Käti osales tuleviku töökoha kampaanias, kandideerides “digimatusetaliaja” kohale.

CV-Online’i loosiratas valis tuleviku töökoha esimese kuupalga ehk 899€ (neto) võitja välja kõige populaarsemale töökohale – digimatusetalitaja ametisse – kandideerinute vahel.