by Gerli Tooming | aug. 11, 2018 | Avalehele, Elustiil, Kunst, Persoon
Saime Allaniga päikesepaistelisel lõunal Komas kokku ning rääkisime tööst, elust ja maailmast. Allan Tuul (30) on tätoveerija Eestist, kes on mööda maailma rännates kehadele joonistanud nii Austraalias, kui ka Balil. Selle aasta maikuus reisis ta nädalaks Šveitsi külalisartistiks. Allan, kunstnikunimega zero.kaos on praeguseks minule teinud neli tätoveeringut ning tõenäoliselt on tema nõela alt läbi käinud eestlasi veel omajagu. Tööd on stiilipuhtad ja väga isikupärased. Allan on spirituaalne ja sooja südamega inimene, käinud läbi heast ja halvast.
Kuidas lõpetaksid lause “Allan on inimene, kes … “?
” … on sündinud valele planeedile.” (Naerab) Ära seda kirja pane.
Kasutad ka nime Aeron, kuidas eelistad, et Sind kutsutakse — Allan või Aeron?
Mulle meeldib, kui inimesed mind kohe internetist üles ei leia, aga ma polegi kindel, kumba eelistan. Tegelikult olen ma ikkagi Allan. Samas pole ma kunagi tundnud, et see päriselt minu nimi oleks. Otsisin uut nime, teisalt tahtsin, et initsiaalid jääksid samaks … Ehk võtan mõlemad nimed.
Oled tätoveerinud aastast 2011. Kuidas selle vastu huvi tekkis?
Huvi üleüldiselt kunsti vastu on olunud terve elu, aga ma pole nii suur kunstisõltlane, kes tunneks, et iga päev peaks joonistama. Umbes 20-aastaselt avastasin sellise teema nagu püha geomeetria ja tätoveeringud pakkusid huvi, kuid kohe ei tekkinud erilist sidet. Pigem otsisin, mida endale nahale tahaks teha ja siis juhuslikult sattusin geomeetriliste täpitehnikas tätoveeringute peale ja see oli automaatne sügavam äratundmishetk, mis tekitas tahtmise ära õppida, kuidas neid tehakse.
Milline on Sinu esimene tätoveering enda kehal?
Ma olin 17 ja üks tätoveerija, kes mu vennale tegi, polnud nõus alakale tegema, kuid ma tahatsin ikkagi lahe olla. Võtsin ühendust oma sõbraga kes, nagu ma teadsin, hobi korras vahel tätoveerib. Tegime ise tehtud masinaga, mänguauto seest võtsime mikromootori ja nõela asemel oli kitarrikeel läbi pastaka toru lükatud, vooluallikaks oli ümber ehitatud Nokia laadija. Selleks tätoveeringuks oli nii-öelda minu nimi hiina keeles. Otsisin netist nimegeneraatori ja vastavalt tähendusele valisin endale kõige sobilikuma nime.
Oma esimesed harjutused tegin iseenda kehale ning esimene, mille ma kellelegi teisele tegin, oli armastuse sümbol ja samuti hiina keeles.
Kuidas Sinu arust Eestis tätoveerimiskultuur viimaste aastate jooksul arenenud on?
On tekkinud väga palju uusi noori tegijaid, nii häid kui ka mitte nii häid. (Naerab) Arvestades, et Nõukogude Liidus oli tätoveerimine patt ja pättidele omane, siis praeguseks on Eestis tehtavad tööd maailma tasemel.
Kuidas näeb välja Sinu klassikaline tööpäev?
Ärkan, vahel jõuan kodus kohvi juua, ning alustan tööpäeva kella kaheteistkümnest. Üldjuhul eelistan tegeleda ühe kliendiga päevas, sest mulle ei meeldi liialt kiirustada ja ma ei taha, et oleks mingi ajaline piirang. Tahan teha piisavalt pause, kas siis kliendi või enda jaoks. Vahel on tööpäev kaks, vahel kaksteist tundi. Enamasti on kliendil disani osas midagi ette valmistatud, kui mitte paberil, siis vähemalt vaimselt, visioon. Mõnikord läheb ettevalmistuseks pool tundi, mõnel päeval kolm tundi, väga individuaalne.
Mis on seni olnud Sinu lemmikstuudio?
Igati lemmik on Bad Pen Pal Tallinnas — olen seal nii töötanud kui ka külastajana viibinud.
Milline on Su enda praegune stuudio?
Privaatne stuudio Tallinnas koos sõbra Sass Obuhoviga. Plaanin regulaarselt teha lühiajalisi tööotsi külalisartistina välismaal, kuid koduks jääb ikkagi Eesti.
Mis või kes Sind iga päev mõjutab?
Iga päev juhtub väikeseid kokkusattumusi, mis minu jaoks on pigem sünkroonsused ehk igapäevased väikesed imed. Kui hoida süda ja mõtted avatuna, siis ümbritsevad sind kogu aeg väikesed imed, mida märkad ainult, kui oled neile vastuvõtlik.
Mida Sa elus siiani enim kahetsed?
Mitte midagi, sest ma olen siin ja praegu täpselt see, kes ma olen, tänu sellele, mida olen läbi elanud.
Kas perfektsus eksisteerib?
Ideaalina, mille poole püüelda — kindlasti. Reaalselt, inimeste elus mitte.
Kui Su elu oleks film, mis oleks selle pealkiri?
Sellel polegi nime, sest elu ise on film ja meil kõigil on au olla oma filmi peategelane.
Do you serve money or money serves you?
Kui teha õigeid otsuseid ja elada südame järgi, siis teenib raha mind. Kui ma ei tööta kindlale eesmärgile keskendununa, teenin mina raha.
Mis on Sinu moto?
“Ainus kindel asi elus on muutus.” Inimesed, kes ei suuda seda aktsepteerida, kannatavad.
Hoia end Allani tööga kursis Instagramis ja Facebookis.
Intervjueeris Gerli Tooming
Fotode autor Ken Mürk
Toimetaja Kadri Toomsalu
by Merit Mäekalle | aug. 10, 2018 | Avalehele, Elustiil
Katharinenthali kohvik asub Tallinnas Kadriorus. Ilusate ilmadega saab istuda väliterrassil, kust avaneb imeline vaade Kadrioru pargi poole. Võimalik on ka sees istuda, aga kui on palju külastajaid, ei pruugi ruumi olla. Kui mina külastasin, olid nii sees kui ka väljas lauad üsnagi täis.
Menüüst leiab eelroogi, salateid, suppe, pastasid, pearoogi ning ei puudu ka lastetoidud. Samuti leidub nii mõnigi roog taimetoitlastele ja veganitele. Siinkohal mainin, et lootsin veidi suuremat soolase valikut, kuid see-eest on magusalett saiakestest, kookidest ja pirukatest lookas. Toitude ooteaeg on 15–30 minutit. Teenindajad on sõbralikud, aga tellimist ja arvet pidi üsna kaua ootama, sest rahvast oli palju ja töötajatel olid käed-jalad tööd täis. Hinnad on kohati kallid, aga toidud näevad väga isuäratavad välja.
Proovisin kitsejuustusalatit prosciutto-singi ja maasikatega ning magustoiduks rullbiskviiti kohupiima ja marjadega. Salat minu lemmikroogade hulka ei kuulu, kuid rullbiskviit oli päris maitsev. Jookidest otsustasin värske apelsinimahla kasuks — see on alati kindel valik.
Katharinenthal on minu arvates väga mõnus koht sõprade või perega suve nautimiseks. Miks mitte teha pärast kohviku külastamist ka üks mõnus jalutuskäik imelises Kadriorus.
Autor Merit Mäekalle
Fotode allikas Katharinenthali Facebooki leht
Toimetaja Merily Šmidt
by | aug. 9, 2018 | Avalehele, Sport
Juba viiendat aastat aset leidev heategevuslik rattaaktsioon Tahtejõu tuur võtab sel reedel ette enam kui 1000-kilomeetrise rattaretke ümber Eesti, et koguda annetusi puuetega inimestele erirataste hankimiseks.
Tahtejõu tuuri idee autori Priit Salumäe sõnul ulatab tänavune tuur abikäe aktiivsetele hoolekandeasutustele ja puuetega inimeste keskustele, kelle kliendid ja külastajad saavad tänu kolmerattalistele eriratastele võimaluse nautida rattarõõme ning toimetada oma igapäevaseid tegemisi vähema vaevaga.
Foto autor Tõnu Tunnel
„Paljud füüsilise puudega inimesed saavad kasutada ratast kui abivahendit, mis lihtsustab nende jaoks oluliselt igapäevast liikumist. Kuid ratas kingib neile ka võimaluse omal käel või pere ja sõprade seltsis aktiivselt liikuda ning värskes õhus rattasõitu nautida,“ sõnas Salumäe.
Annetuse abil ostetud jalgrattad lähevad neljale aktiivsele erivajadustega inimeste hoolekandeasutusele. Rattaid hakkavad kasutama Eesti Agrenska Fondi Tartumaal asuva Tammistu Perekeskuse hoole all olevad puuetega lapsed ja noored, Põlvamaa Puuetega Inimeste Koja kliendid nii Põlvas kui ka Peril, sotsiaalteenuste keskus MTÜ Iseseisev Elu Elva keskuse kliendid ja MTÜ Tugiliisu Tallinna Kakumäe keskuse kliendid.
Rattaostu fondi kantakse nii heategevuslikul rattatuuril osalenute osavõtutasu kui ka kõik Tahtejõutuuri veebilehe kaudu tehtud annetused. Esmakordselt on kõigil võimalik panustada erirataste hankimisse ka annetustelefonide kaudu – helistades numbritel 900 8001 ja 900 8002 saab annetada vastavalt 10 või 50 eurot.
Tahtejõu tuuri tänavune rekordpikk distants viib 50 ratturit 1000-kilomeetrisele rattaretkele, mis algab Tallinnast ning teeb tiiru ümber mandri-Eesti, läbides teel Rakvere, Mustvee, Tartu, Põlva, Valga, Pärnu, Haapsalu ja hulganisti teisi Eesti paiku. Täpsema marsruudiga on võimalik tutvuda siin: https://2018.tahtejoutuur.ee/kus/.
„Tahtejõu tuur aitab inimesi, kes soovivad olla jätkuvalt füüsiliselt ja sotsiaalselt aktiivsed vaatamata sellele, et nende liikumisvõime on piiratud. Meie rattaentusiastide seltskond teab, et võimalus iga päev ratta sadulas tunde veeta on privileeg. Seetõttu pühendamegi igal aastal ühe nädalalõpu inimestele, kelle jaoks ei ole liikumine midagi iseenesest mõistetavat, ning väntame oma võimete piiril nendele uute võimaluste kinkimiseks,“ selgitas Salumäe.
Eelmisel aastal hangiti Tahtejõu tuuri abil kogutud raha eest käsiratas Invictus mängude mitmekordsele kuldmedalistile Janno Lepikule. Varasemate aastate tuuride toel on hangitud käsiratas Rauno Klausenile, vehklemisvarustus Narva ratastoolivehklejate Aleksei Štšeglovi ja teiste Florett klubiliikmetele ning tugi- ja liikumisaparaat Haapsalu Viigi Kooli talitlushäiretega õpilastele.
Lisainfo: https://2018.tahtejoutuur.ee/
Priit Salumäe
+372 5055 999
by | aug. 8, 2018 | Avalehele, Elustiil, Kultuur
Laupäeval, 4. augustil algasid Türil uue Eesti Noorte Muusikaliteatri muusikali proovid. Eesti Noorte Muusikaliteater on tegutsenud juba viis aastat, lavalaudadelt on läbi käinud pea 300 noort ja andekat lauljat, näitlejat ja tantsijat. Esimese tegevusaasta puhul toob teater lavale varasematest veelgi võimsama ja uhkema muusikali „Sofia“.
Muusikal räägib inimlikkuse ja kuulsusrikkuse vahelisest tasakaalust ning mõistmisest, et vahel ei mahu need kaks ühte tuppa. Väikelinnast pärit Sofia suurim soov on vallutada lavasid ning astuda maailmakuulsate lauljate kõrval punasele vaibale. Unistused võivad täituda aga oodatust kiiremini ning peagi leiab Sofia end showbusiness’i säravast maailmast, kus kõik ei pruugi olla alati selline, nagu paistab. Kes kellele hammast ihub? Millised kleidid kuulsustel seljas on? Kes kellega käib? Milliseid valikuid peab Sofia tegema ja mis on elu mõte?
Muusikalis löövad kaasa „Eesti otsib superstaari“ saates tuntuks saanud Ketter Orav, Jaagup Tuisk, Hele-Mai Mängel, Mait Mikussaar ja veel paljud teised andekad noored. Lavastaja ja üks muusikali autoritest on samuti saates tuntust kogunud Kaarel Orumägi. Teine autor on Vanemuise solist ja uue Eesti mängufilmi „Klaver, kits ja silikoonid ehk Kõigil on õigus õnnele“ näitleja Kärt Anton.
Mis peamine: muusikal õpitakse ära laagri formaadis vaid viie päevaga. See on kolm vaatust pikk, mis tähendab, et õppimist on palju ja proove tehakse varahommikust hiliste öötundideni. Kõik 50 muusikalis osalevat noort on väga andekad, seega ei ole see nende jaoks probleem. Muusikali teeb veel eriliseks see, et kõik eestvedajad on noored. Lavastaja, helilooja, muusikajuht, koreograaf, rekvisiitorid, valgustajad, näitlejad, lauljad ja tantsijad on ise huvi üles näidanud ja tänu sellele vahva võimaluse saanud.
Etendused on Türi kultuurikeskuses 11.–13. augustini ja 22.–25. augustini. Pileteid saab broneerida telefonil 387 8248 ja aadressil broneerimine.muusikaliteater@gmail.com.
Rohkem infot Eesti Noorte Muusikaliteatri kohta leiab teatri Facebooki lehelt https://www.facebook.com/ENMTeater/.
Autor Carol Leiste
Toimetaja Merily Šmidt
by Greetel Kala | aug. 7, 2018 | Avalehele, Disain, Elustiil, Ilu & Mood, Z fashion
Kui ilm on kodus peitumiseks liiga ilus, kuid rand on rahvast täis, on ideaalne aeg minna pühapäevasele kaltsukatuurile. Öeldakse küll, et tasuta lõunaid pole olemas, aga kui jõudsin Põhja-Tallinnas asuvasse Paavli kaltsukasse, sain enesegi suureks üllatuseks osa tasuta hoovimüügist ehk kes otsib, see leiab ja raha kokku hoiab, sest südame võitnud asjadega võis lahkuda nende eest maksmata.
42–44 suuruses rõivaid kandva naisena on taaskasutuspoodidest tihtipeale raske leida ilusaid, meelepärases stiilis ning soodsa hinnaga esemeid. Kuid hoovimüügilt sain kapitäiteks tuua suisa mitu ägedat rõivaeset!
Helesinine põlvini ulatuv plisseeseelik ning pesukarudega triiksärk annavad koos edasi töökat, kuid samas suvist meeleolu, mis on täiuslik kombinatsioon nii aiapeole kui ka suvehooajal kontorisse.
Seeliku ja pluusi kombinatsioonile võib alati lisada jaki, et vastu astuda jahedale õhtule või muuta komplekt kontorikeskkonna jaoks ametlikumaks. Mina leidsin hoovimüügilt kolmveerandvarrukatega tumelilla bleiseri, mis harmoneerub seeliku värviga.
Väikese “That ‘70s Show” vibe’i toob riidekappi sinepikollane lillemustriga seelik, millel annavad aktsenti taskud, kuhu mahutab nii telefoni, võtmed kui ka rahakoti. See seelik on üks parimaid viimase aja “oste”: täiesti tasuta! Punase-valgekirju pikkade varrukatega kehasse hoidev kampsik on oma mustri poolest inspireeritud seitsmekümnendatest, kuid kandub stiilselt üle ka kahekümne esimesse sajandisse ja sobib talvel vaikselt jõulumeeleolule vihjama.
Volangidega roosa kleit on tänu poolde säärde ulatuvale pikkusele täiuslik valik romantiliseks jalutuskäiguks rannas, kuna kleidi äärt ei peagi üles keerama, et läbi lainete astuda! Asümmeetriline kaelus on lustakas ning flirtiv, seejuures üleliia paljastamata. Üle kõhu voolavat volangi ei tasu karta. Teades isiklikust kogemusest, kui ebakindlaks võib kõhupiirkond naise muuta, võin kinnitada, et rõhutamise asemel aitab volangi liikuvus nn murepiirkonda hoopis peita.
Oma stiili poolest kuumi kuuekümnendaid imiteeriv luitunudpruun kleit peidab endas mitmeid väikeseid detaile — plisseeritud alla põlve seelik, täpiline muster, väikesed valged nööbid rinnal ning triiksärgi kaelus —, mis talle igal kandmiskorral uue hingamise annavad. Kleidi materjal on kerge, läbipaistmatu ning hingav, ainus pahe on väike topilisus, kuid selle vastugi on rohtu: topieemaldaja, mille võib leida Koduekstra kauplustest.
Autor Greetel Kala
Toimetaja Kadri Toomsalu
by Gloria Sibold | aug. 4, 2018 | Avalehele, Disain, Elustiil, Ilu & Mood
Tänapäeval on teemapeod väga populaarsed ning seda eriti noorte seas. Kes ei oleks murdnud pead mõeldes, mis stiilis pidu ikka korraldada?Järgnevast loetelust võib igaüks endale midagi sobivat leida!
Pidžaamapidu
Tunne ennast mugavalt isegi tähtsal sündmusel! Dekoratsioonideks on padjad ja pehmed mänguloomad suisa ideaalsed, rääkimata toredast võimalusest tulla peole otse voodist.
Foto allikas Pinterest
Back to 90’s
Aeg panna jalga kottis teksad, selga nabapluus, kaela choker ja kõrva hiiglaslikud ümmargused rõngad! Lase ideedel lennata ja ilmu peole uue inimesena.
Foto allikas Pinterest
Adidas vs Nike
Kumb bränd on Sinu sõprade seas rohkem levinud? Korralda “Adidas vs Nike” pidu ja jõua selgusele! Järjekordselt igati mugav stiil ning miks mitte korraldada peol ka mõni sportlik mäng.
Kuulsused
Riieta ennast oma iidoliks ja astu punasele vaibale! Õhtupoolik Rihanna, Justin Bieberi või Nicki Minaj’ina tundub põnev, kas pole?
Foto allikas Pinterest
Punk rock
Lase oma sisemine punkar välja, viska näpud püsti ja roki oma sõpradega nagu Nirvana!
Foto allikas bloom.com
Autor Gloria Sibold
Toimetaja Kadri Toomsalu
by Triinu Mölder | aug. 3, 2018 | Avalehele, Elustiil, Kultuur, Sport
Sossimäest üles rühkides näeb kõrgeid kiviseinu, mille taga oli omal ajal tselluloosivabrik. Tänapäeval kasutatakse neid ruume hoopis teisel eesmärgil. Hoonesse sisenedes saab kohe aru, et vana vabriku hõngu maja endas enam ei peida: juba uksel hakkab silma paar treeningsaali silti. Üks neist on huvitava ja võõrapärase nimega Casa Grande, mida otsima läksingi. Ukse number 7 taga võtavad mind vastu kaks noormeest Andris ja Kristjan, kes kasutavad vaba aega saalis harjutamiseks ning annavad siin trenne, et teistelegi oma oskuseid edasi õpetada. Saalis on uhked kõrged laed, kuid siiski on tunne väga hubane, sest treenerid on ruumi ise kujundanud ja paljutki juurde meisterdanud. See on väga äge koht, mida hoonet väljastpoolt vaadates oodatagi ei oska, ning mulje on hoopis teistsugune kui muudes spordiklubides.
Capoeirista. Foto autor Martti Kikojan
- Te olete siin nii laheda ja hubase saali sisse seadunud. Millega te tegelete?
Oleme loonud siia oma treeningsaali. Varem rentisime ruume teistes Tallinna spordisaalides, kuid siis sõltusime saadaval olevatest aegadest ja teiste gruppide trennigraafikust. Nii mõtlesimegi välja uue plaani ja rentisime täitsa oma ruumid, et saaksime sõltumatud olla ja trenni teha sobivamal ajal.
Meie põhitrenn on capoeira, kuid peale selle tegeleme ka jõutreeninguga, hommikuti teeme venitust ja äsja võtsime kavasse ka yin-jooga. Treeningud valisime selle järgi, et need toetaksid capoeira’t ning samas sobiksid inimestele, kes capoeira-maailma veel siseneda ei soovi. Põhitreeningu capoeira elemendid paistavad välja ka saali välimusest ja inventarist. Näiteks võib saalis lehvimas näha Brasiilia lippu ning meisterdasime pillide jaoks omaette seina.
Pillid, mida kasutatakse capoeira‘s. Foto autor Stiina Einasto
- Usun, et ma pole ainus, kelle jaoks on capoeira võõras. Seletage paari sõnaga, mis see endast kujutab.
Capoeira on Brasiiliast pärit liikumiskunst, mis koosneb tantsust, võitlusest, muusikast ja kultuurist. Capoeira-võitlust nimetatakse mänguks, sest eesmärk ei ole teisele inimesele haiget teha ega pihta lüüa, vaid temaga dialoogi astuda erinevate liikumisviiside, löökide, põigete ja kaitsete kaudu. Mäng toimub roda’s: kõik osalejad moodustavad ringi ja kaks capoeirista’t asuvad teiste keskele mängima. Ringi moodustajad laulavad ja plaksutavad kindlas rütmis ning alati on ka mõni pillimängija. Capoeira-muusika tegemiseks kasutatakse spetsiaalseid pille.
Capoeira-mäng. Foto autor Marilyn Rebane
- Capoeira on ilmselt teie kõige suurem ühisosa, sest selle kaudu saite juba aastaid tagasi tuttavaks ning teist on saanud väga head sõbrad. Nüüd annate koos siin saalis trenne. Mida capoeira’ga tegelemine teie jaoks tähendab ja mida see teile annab?
Kristjan: Capoeira motiveerib mind, annab hea tuju ja palju energiat. Mängides kaovad peast kõik igapäevamured ning see on aeg, kui saan keskenduda ainult muusikale ja teisele inimesele ringis. Minu jaoks teeb capoeira väga atraktiivseks ka see, et sellel ei ole otseselt lõpp-punkti, sest capoeira koosneb mitmest erinevast oskusest, mida tuleb kogu aeg lihvida, näiteks liikumist, akrobaatikaoskusi, löökide täpsust, pillimängu ja laulmist.
Capoeira’ga tutvusin 2007. aasta sügisel Pärnus, kui õpetaja Lauro C. Lins käis koos oma õpilasega Pärnu ühisgümnaasiumis esinemas. Tol korral nende esinemist vaadates ei osanud ma ettegi kujutada, et ise kunagi samamoodi liikuda suudaksin. Juba pärast esimest trenni aga tundsin, et sobin sellesse õhkkonda ning olen leidnud selle, mida olin otsinud.
Andris: Sõbrunesin capoeira’ga 8. septembril 2006. aastal Tartus. Tollal elas minu brasiillasest õpetaja Leandro Cocao Eestis. Tema juures alustasin õppimist. Alates 2009. aastast olen juhendanud capoeira-treeninguid ja workshop’e nii Tallinnas kui ka Tartus. Olen palju käinud õpetamas ka välismaal, näiteks meie naabrite juures Soomes ning capoeira ja mu mestre ehk õpetaja kodumaal Brasiilias.
Sealse kultuuri keskel elamine andis ainulaadse elamuse, mis aitas mul nende olemust ja elustiili veel paremini mõista. Tihti tunnen brasiillaste elustiiliga isegi suuremat sidet kui meie kohaliku põhjamaise olemusega. Koos oma õpetaja ja teiste mestre’tega mängimine arendas minu oskusi ja avas capoeira-maailma veel rohkem. Capoeira’t armastan eelkõige selle pärast, et see on mäng, kus kõik osalejad on võitjad. Capoeira eesmärk ei ole eristada võitjaid kaotajatest, vaid kasvada ühiselt koostöö ja kollektiivi kaudu.
Capoeira-treening. Foto autor Marilyn Rebane
- Andris, sina tegeled peale capoeira ka joogaga. Kas need kaks ala on kuidagi sarnased?
Jooga harrastajate suhtes ei oleks vist päris aus öelda, et ma joogaga tegelen, kuna panen väga vähe rõhku meditatsioonile. Võiksin öelda, et olen laenanud joogast ja mujalt erinevaid venitusharjutusi ning kasutan neid nii enda arendamiseks kui ka venitustreeningu läbiviimiseks. Capoeira’s on stiimulid pigem välispidised, joogas aga sisemised, ning selle poolest on need alad täiesti erinevad. Küll aga on mõlema jaoks vaja kehalist painduvust. Seda nii liikumiste ja asendite sooritamiseks kui ka põhjusel, et süvalihaste treening ja üldine lihaskiudude elastsus tagab kehakontrolli ja tasakaalu säilitamise võime.
- Kristjan, sinu teine hobi on jõutreening. Kas capoeira ja jõutrenn liiga erinevad ei ole, et neid koos harrastada?
Ma leian, et edukaks capoeira-mänguks on vaja ka arvestataval määral jõudu. Capoeira’s on vaja liigutada tervet keha ja aktiveerida õigel ajal õigeid lihaseid. Loomulikult ainult jõuga capoeira-mängus teisi üle ei trumpa, kuid see tuleb kindlasti kasuks. Pealegi on capoeira ja jõutreening super kooslus ideaalse rannavormi saavutamiseks!
Capoeirista. Foto autor Martti Kikojan
- Kui vanemad mind juba lapsena trenni ja üldise kehalise aktiivsuse juurde ei suunanud, kas siis täiskasvanuna alustada on hilja ja peaksin pigem leppima diivanil lesimisega?
Capoeira’ga ei ole kunagi liiga hilja alustada. Tänu abistavatele treeneritele ja toetavatele trennikaaslastele on võimalik igaühel sellega tegeleda. Alustatakse rahulikult, õpitakse põhiliikumisi, kaitseasendeid ja jalalööke ning tasapisi hakatakse keha harjutama keerukamate liikumistega. Laulmist ja pillimängugi ei ole vaja häbeneda, sest keegi meist ei ole ooperilaulja ega orkestrimängija, vaid aja jooksul harjutades õppinud. Laulmine on vajalik, et anda mängule energiat ja kaasa elades õige atmosfäär luua.
Mitme sõbra jaoks on capoeira olnud just see uks, mille kaudu nad on avastanudliikumise maailma. Päris mitmed praegusedki trennikaaslased on alustanud alles hiljuti ning mõned neist on juba peaaegu neljakümnesed. Meil on Soomes väga head sõbrad, kes esmapilgul paistavad tavaliste vanemaealiste inimestena, kuid nende mäng on täiesti vapustav — hundirattad ja kätelseis on nende jaoks käkitegu. Capoeira arendab painduvust ja liikuvust ning just liikuvus on see, mida läheb meil vanemas eas järjest rohkem vaja, et elada täisväärtuslikku elu.
- Missugused on teie edaspidised plaanid seoses treeningute ja saaliga?
Augusti alguses leiab Pärnu lähedal aset Casa Grande suvelaager, kus teeme trenni ja palju capoeira’t ning veedame ühe laheda nädalavahetuse koos uute ja vanade sõpradega. Muidu toimuvad meie saalis kogu aeg trennid ja ootame kõiki uusi huvilisi enda sekka. Septembrist alustame ka noorte capoeira-treeningutega, ilmselt argipäeviti enne tööpäeva lõppu. Kindlasti tasub silma peal hoida meie Facebooki lehel!
Autor Triinu Mölder
Toimetaja Merily Šmidt
by Helena Karu | juuli 31, 2018 | Avalehele, Elustiil, Helena Karu, Tuleviku töökoht, Z generatsioon
Käisin 21. juulil Kultuurikatlas 14–20 aastastele suunatud Mindvalley noortepäeval, millle eesmärgiks oli noori inspireerida jagada uut infot ning anda mõtteainet. Mindvalley inspiratsioonipäev toimus Eestis esmakordselt. Kuulama tuli rohkem kui 300 noort. Seminaril keskenduti valikute tegemisele ja mõttemaailma kujundamisele, samuti räägiti õnnest ja motivatsioonist. Oma kogemustest ja tegemistest lähtudes kõnelesid seitse inimest: Mindvalley asutajad Vishen Lakhiani ja Kristina Mänd-Lakhiani, muusik Tanel Padar, ettevõtte Testlio asutaja Kristel Kruustük, saatejuht ja reporter Keili Sükijainen, koolitaja Alar Ojastu ning buda munk Gelong Thubten.
Vishen Lakhiani ettekanne keskendus oma südamehääle järgimisele ning ta ärgitas noori mitte alluma stereotüüpsetele hoiakutele nagu “sa pead koolis käima ja saama häid hindeid, et ülikooli pääseda ning hiljem hea töökoht leida”. Lakhiani tutvustas Jaapani ikigai kontseptsiooni, mis on lühidalt öeldes elu eesmärk ja põhjus elada. Ikigai hõlmab endas seda, milles oled hea ja mida armastad, mida maailm vajab ning millega ühtlasi saad endale elatist teenida.
Ikigai kontseptsioon.
Vishen Lakhiani on veendunud, et tänapäevases pidevalt muutuvas maailmas ei ole noortel tingimata mõtet oma vanemate rada käia. Ta soovitas noortel leida enda kutsumus, mis ei pea olema mõni tuntud ja traditsiooniline elukutse. Küll aga on oma õige kutsumuse leidmine sageli aeganõudvam protsess kui kohe põhikooli või gümnaasiumi järel eriala või ameti omandamine. Olgugi et viimane on väga levinud tegutsemisviis, ei peaks alati pimesi sissetallatud rada käima. Oma kutsumuse leidmise teekond võib olla pikk ja käänuline, ent kui see aitab leida sinu ikigai, siis tasub taoline otsirännak end igati ära.
Kristina Mänd-Lakhiani rääkis õnnest ja õnnelikkusest. Ta selgitas, et õnnelik olemiseks on nii lühi- kui ka pikaajalisi strateegiaid. Levinud lühiajalised nipid meeleolu tõstmiseks ja õnne kogemiseks on paljudel inimestel millegi tarbimine (näiteks lemmiksöök, psühhoaktiivsed ained) ja mõni tegevus (näiteks sport). Need võivad mingil määral abistavad olla, aga järjepideva õnne- ja heaolutunde jaoks ei ole need parimad viisid. Kristina selgitas, et võti peitub hoopis mõttemaailma muutmises. Tuleb osata olla tänulik, viibida hetkes, hoida lähedastega häid suhteid, armastada iseennast ja tunnustada teisi ning arendada negatiivsuse talumist.
Tanel Padar rääkis oma elust ja valikutest ning sõnas, et oma nooremale minale ei ütleks ta nõu andmiseks midagi, sest tänu katsetustele ja vigadest õppimisele on tema elus kõik läinud nii, nagu minema on pidanud.
Kristel Kruustük rääkis loo Testlio asutamisest ja ärgitas noori pingutama ning olema julge. Ta sõnas, et Testlio arendamine ei ole olnud läbinisti lihtne ja roosiline, ent pingutus tasub end alati ära.
Keili Sükijainen rääkis, kuidas tema vanemad olid vastu sellele, et ta otsustas õppida ajakirjandust ja kommunikatsiooni. Keili sõnul on oluline mitte end teistest liigselt mõjutada lasta. Tänu sellele, et ta järgis oma südame häält ja läks õppima seda, mida tõeliselt ihkas, on tal nüüd töökoht, mis talle väga meeldib ning ta tunneb, et saab tänu oma tööle inimesi aidata.
Juhtimis-, teenindus-, müügi- ja inspiratsioonikoolitaja Alar Ojastu rõhutas, et on oluline olla leidlik, hooliv, vastutulelik, optimistliku meelega, uuendustele avatud ja parajalt riskialdis. Ta sõnas, et õnn ja vedamine väljenduvad seal, kus võimalus kohtub ettevalmistusega. Just eelnevalt loetletud omaduste arendamine ja kasutamine aitab end ette valmistada, et näha võimalusi, mida elu pakub. Alar tõi selle väite kinnitamiseks mitmeid elulisi näiteid. Tema kõne võeti väga hästi vastu, noored mitte ainult ei plaksutanud pärast ettekannet, vaid tegid seda lausa püstijalu.
Gelong Thubten keskendus mindfulness’ile. Mindfulness ehk meeleteadlikkus on hoiak, millega me igapäevaelu sündmusi ning olukordi kogeme, ühtlasi ka kohalolu käesolevas hetkes ning teadlikkus oma otsustest, valikutest ja suhetest. 1
Üritusel osalenud noored said kaasa väikese nänniga täidetud kingikoti, milles peitunud parim asi oli minu meelest motivatsiooni- ja planeerimismärkmik TimeBook. TimeBooki looja Mihkel Sepp tutvustas märkmiku sisu lähemalt ja rääkis, kuidas seda kasutada, et parema elu nimel oleks lihtsam oma eesmärke ja unistusi ellu viia.
Kokkuvõttes jäin üritusega väga rahule, sest kõnelejate ettekanded laiendasid mu maailmapilti ja õpetasid nii mõndki teemat uue nurga alt vaatama. Soovitan soojalt kõigil noortel tulevastel aastatel Mindvalley seminaridest osa võtta, kui võimalus avaneb.
Kasutatud allikas:
1 http://kultuur.ee/kursus/sissejuhatus-mindfulnessi/
Autor Helena Karu
Toimetaja Kadri Toomsalu
