Rosanna Arba: grimmist, õppimisest ja vabakutselise tööst

Rosanna Arba: grimmist, õppimisest ja vabakutselise tööst

Kui vana oled ning millega tegeled? 

Olen Rosanna Arba, vabakutseline jumestaja-grimmikunstnik. Hetkel olen 21-aastane. Lõpetasin õpingud Grimmikoolis 2019. aastal ning pärast seda alustasin kohe tööd jumestajana ning grimeerijana erinevate projektide raames. Iluvaldkonna kõrvalt tegelen juba kolm aastat ka promotööga ning toodete reklaamimisega. Promootorina töötan erinevatel üritustel, poodides ja klubides.

 

Läbi milliste loominguliste tegevuste ja kunstivormide meeldib sulle end väljendada?

Armastan väljendada enda loomingulist poolt läbi käsitöö ja joonistamise. Olen väga suur realismi austaja ning armastan luua töid, mis on silmaga nähtavad ja katsutavad. Kõige rohkem meeldib mulle luua enda kätega, kuna tunnen, et sellisel viisil on mul kõige rohkem kontrolli ja tunnetust oma töö üle. Teen  eriefektidega grimmitöid ning ilujumestusi. Tööde teostamisel läheb lisaks kätele veel muid vahendeid vaja, seega on mul 90% ajast abiks pintslid, spaatlid või švammid. Nende abiga saan lisada oma töösse kindlaid detaile, mida soovin näha lõpptulemuses.

Joonistamine ja maalimine ei ole küll mu kõige tugevamad küljed, kuid vahel siiski haaran kätte pliiatsi või pintsli ning loon paberile midagi, mis on mind inspireerinud. Üldjuhul aitavad joonistamine ja maalimine mul emotsioone väljendada ning samuti on see hea viis lõõgastumiseks.

 

Grimmikooli eksamitööd. Vasakul: The Revenant – Hugh Glass (habe ja vuntsid on Rosanna tehtud), foto autor Janika Olup; paremal: Zombie (Rosanna tehtud on mask ja parukas), foto autor Rosanna Arba.

Oled õppinud nii Grimmikoolis, käinud koolitustel kui ka arendanud end omal käel. Kuidas võrdleksid erinevaid õppimis- või enesetäiendamisviise, millega kokku puutunud oled? 

Soov õppida grimmikunstnikuks tekkis mul gümnaasiumi viimasel aastal. Selle eesmärgi ma endale seadsin ja ka saavutasin. Kuid nagu iga uue ametiga, ei õpi sa kõike selgeks ühe kooli, aasta või kursusega. Õppimine jätkub ka peale kooli lõpetamist, seetõttu õpin jätkuvalt juurde.

Tõsi on see, et sain kätte Grimmikooli tunnistuse ja kutsetunnistuse, aga koolist sain ma ainult  baasteadmised. Neile tuginedes hakkasin pärast kooli iseseisvalt tegutsema. Reaalseid kogemusi hakkasin saama tööd tehes. 

Selleks, et saada töös nii heaks kui võimalik, võtsin juurde nii kooli ajal, kui ka pärast kooli lisakursuseid, mis olid seotud jumestamisega ja soengute tegemisega. Need koolitused on kahtlemata väga kasuks tulnud, et osata klientide soove täita. 

Kuna jumestamise ja grimmikunsti õppimine algas iseseisvalt, siis olen väga palju märganud erinevust selles, kas õpid omal käel internetile ja raamatutele tuginedes või  kas õpid aastatepikkuse kogemusega ekspertide käe all. Mõlemal õppimise viisil on omad eelised ja puudused.

Isiklikult soovitan käia ka koolis või koolitustel. Põhjuseks toon välja asjaolu, et õpetajate abil saavad selgeks õiged tehnikad, mille abil saab hiljem ise ennast iseseisvalt edasi arendada või luua õigetele tehnikatele tuginedes omaenda stiil. Samuti märkab koos juhendajaga õppides rohkem olulisi nüansse, mida sa teed õigesti või valesti. Selle põhjal oskavad juhendajad sind suunata paremate ja lihtsamate moodusteni, et saaksid saavutada soovitud tulemuse.

Kuidas jõudsid grimmi ja üleüldse jumestuse juurde? 

Ilujumestus on olnud mu elus juba väga noorest east. Tegelesin iluvõimlemisega ligi kümme aastat, kuni sain neliteist. Viimastel aastatel kasutasime rühmaga võistlustel jumestust, et välimused oleksid esinedes sarnased ja efektiivsemad. Nendest kogemustest sain endale põhiteadmised meikimisest, kuid tol ajal ei oleks arvanud ega uskunud, et jumestamine saab minu elukutseks.

Grimmikunstiga puutusin kokku esmakordselt 16-aastaselt, kui hakkasin uudishimust netiõpetuste järgi katsetama Halloween’i jaoks grimme. Soetasin odavad materjalid, mis sobisid algajale, ning nendega katsetamisest tärkas minus armastus grimmi vastu. Kuna eelnevalt meeldis ja ka praegugi meeldib mulle kõik, mis on seotud horror’i ja õudusfilmidega, siis grimmikunsti avastamine oli minu jaoks kui saatuse poolt määratud. Kui hakkasin õppima ja katsetama erinevaid viise ja tehnikaid, siis enamasti ammutasingi inspiratsiooni kas filmidest/sarjadest või sotsiaalmeediast teiste kunstnike töödest.

Grimmi- ja jumestuskunsti avastamine on mulle ainult positiivselt mõjunud. Tänu sellele olen saanud aastate jooksul seada endale arendavaid eesmärke, mille tulemusena olen saanud muuta hobi oma tööks.  

Mis on sinu meelest parimad veebilehed ning sotsiaalmeediaplatvormid  inspiratsiooni saamiseks ja/või õppimiseks?

Kõige olulisemateks inspiratsiooniallikateks võin julgelt pidada Instagrami ja Youtube’i. Instagramis leidub tuhandeid kontosid kõigist valdkondadest, mida saab jälgida just selle eesmärgiga, et oma mõttemaailma ja väljavaateid laiendada. Kontodelt leiab väga palju pilte ja videoid, mis panevad tahtma katsetada uusi asju või annavad just hoogu juurde enda ideede arendamisele.

Youtube on suurepärane keskkond õppevideote leidmiseks. See leht sisaldab tänapäeval õpetusi kõige kohta, mida hing vaid ihaldada võib. Kui ei leidu konkreetset õpetust, siis saab vähemalt kindla peale erinevaid näpunäiteid, mida oma tegevuses rakendada.

Mis on vabakutselise töö plussid ja miinused?

Usun, et paljud, kes töötavad vabakutselisena mingil alal, tunnevad aega-ajalt erinevaid tõuse ja mõõnasid. Olen leidnud, et selline eluviis on tegelikkuses väga põnev, kuna aastate jooksul satub ette mitmeid väljakutseid, mis kujundavad sinust omapärase ja kogenud inimese.

+ Suureks eeliseks vabakutselise elustiili juures on vaba graafik. Sul on võimalus luua selline graafik, nagu sulle endale sobib vastavalt sellele, kui tihti või harva soovid tööd teha. Saad võtta vastu just nii keerukaid või lihtsaid töid, nagu soovid. Kuid sellega ei tasu minna liiga mugavaks ja tasub siiski võtta vastu uusi ja põnevaid väljakutseid, mis aitavad arengule kaasa.

+ Vaheldusrikas eluviis. Enamik tööotsi tuleb pakkumistena erinevatelt isikutelt või firmadelt, kes soovivad tellida meigiteenust erakliendina või projektide jaoks ning üldjuhul samasugust tööpäeva ei esine kunagi. Kliendid ja üritused on juba ise erinevad ning kogemused, mis nendega kaasnevad, on samuti eriilmelised.

– Tööde leidmine on vahel keerukas. Kui ei ole hooaeg, mil toimuksid mitmed üritused, peod või sündmused, mille jaoks tellitakse meiki või grimmi, siis võib olla töö osas kerge põud. Nendel momentidel, kui jumestustööde nõudlus ei ole piisavalt suur, tuleks ikkagi end sotsiaalmeedias nähtaval hoida ning igal võimalusel ennast välja pakkuda.

– Üheks suurimaks miinuseks on ebastabiilne sissetulek. Kunagi ei tea, milline võib tulla järgmise kuu klientuur ning kas või kui palju sind kutsutakse projektidele.

 

Mis on su eesmärgid ja unistused? Mida tahaksid kindlasti saavutada? 

Unistuste peale olen tihti mõelnud, kuid pole siiani suutnud endale tekitada kindlat suurejoonelist unistust. Minu ainus suurim unistus on alati olnud saada õnnelikuks ja püsida õnnelik. Selle nimel töötan ma pidevalt. Üldjuhul leian õnne läbi eesmärkide saavutamise. Eesmärgid ongi minu jaoks nagu väikesed unistused. Näiteks kui olen avastanud, et soovin saavutada mõne kindla unistuse ehk eesmärgi, siis pean eelnevalt läbi töötama paar teist etappi, et selle unistuseni jõuda.

Etappide läbimine võib vahel kujuneda keerukaks, kuid kui olen ülesannetega hakkama saanud, siis on tunne fantastiline. Iga katsumuse ületamine on alati olnud seda väärt. Samuti need kogemused ja teadmised, mida oma teekonnal saanud olen, on nagu pusletükid, mis aitavadki moodustada unistuste elu.

Nooruse tõttu ei ole ma ka avastanud kõiki võimalusi, mis maailmal pakkuda on. Iga aastaga olen juurde leidnud uusi ja huvitavaid tegevusi, millega tahaksin ka ise mingil määral tegeleda. Selle tõttu on ka raske seada endale ühte kindlat suurt unistust. Tänapäeval on piiramatult palju häid viise enda arendamiseks.

Mida sulle veel teha meeldib peale ilu- ja kunstivaldkonnas tegutsemise?

Armastan väga sportimist ja tantsimist. Leian, et kõige parem viis stressist ja kogunenud pingetest vabanemiseks on just korralik treenimine või tantsimine, mille abil saab enda emotsioone välja elada. Isiklikult naudin akrobaatilisemaid treeninguid, kuna pidevale seisvale tööle vahelduseks on hea keha venitada ja energia voolama panna. 

Akrobaatika ja venitamisega saan arendada keha painduvust ja graatsilisust, kuid samal ajal ka jõudu ja vastupidavust. Töötan pidevalt selle nimel, et leida tasakaal töö ja trenni vahel.

Enne meigitöösse süvenemist pakkus mulle rohkelt huvi fotograafia. Põhiteadmiste kättesaamiseks läbisin ka kaks fotograafia kursust, mis olid mulle suureks abiks, et tegutseda edasi iseseisvalt. Grimmimaailmas tegutsedes olen oma fotograafia-alaseid teadmisi rakendanud meigitööde pildistamisel. Esimeste grimmitööde pildid tegin peegelkaameraga katsetades ja oma stiili avastades.

Hobikorras tegelesin paar aastat tagasi ka muusikaga. Olen õppinud kitarrimängu, mis on  mulle siiani väga südamelähedane, kuid viimastel aastatel ei ole ma sellega kuigi tihti tegelenud. Muusika üleüldiselt on olnud ka suur osa mu elust kogu aeg ja igal moel, seetõttu loodan, et saan siiski muusika tegelemisega tagasi järje peale.

Too välja mõni inspireeriv moto või tsitaat, mis sind innustab. 

Minuga on aastaid kaasas käinud lause do what you love, love what you do (tee, mida  armastad ja armasta seda, mida teed). Olen juba noorest east teadnud, et tulevikus tahan kindlasti omada ametit, mida ma tõeliselt naudin. Selle nimel olen alati olnud valmis töötama ja end pidevalt arendama, et jõuda selle eesmärgini, kuna selles peitub ka suur osa õnnelikkusest.

Antud tsitaat võib paljude jaoks suhteliselt klišeelikult mõjuda. Isegi mind on see lause vahel pigem naerma pannud ning teiste töökaaslastega oleme selle üle nalja visanud, kuid reaalsuses on tsitaadi põhimõte siiski väga motiveeriv.

Kes on su eeskujud ja mida oled neilt õppinud? 

Rohkelt on mind inspireerinud  USA jumestaja-grimmikunstnik Lauren Mychal, keda tuntakse rohkem Youtube’i keskkonnas ilutegijana ning hüüdnime Mykie järgi. Tema Youtube’i kanali Glam&Gore avastasin 2016. aastal, kui otsisin grimmikunsti kohta infot ja inspiratsiooni.

Minu kõige esimesed terviklikud grimmikunsti-tööd valmisid just nimelt tema õpetlike videote järgi. Õppisin Mykie’lt palju erinevate tehnikate ja materjalide kohta, millega oli võimalik luua erinevaid efekte või luua terviklikke töid. Kuni tänase päevani kasutan tihti just samu tehnikaid, mida õppisin temalt juba alguses.

Kui grimmikunsti rohkem süvenesin, siis avastasin endale juurde kaks äärmiselt andekat meigikunstnikku, kelleks on Vincent Van Dyke ja Ve Neill. Nende kahe kunstniku tööd andsid mulle aimu, kuhu tahaksin ka ise oma töödega jõuda.

Eriti inspireerivad mind Vincent Van Dyke’i tööde eriefektid. Tema looming on väga elutruu ning vahel isegi petab täielikult ära, et tegu pole reaalsete objektidega. Just sellisele tasemele sooviksin ka ise jõuda ning seetõttu hoian end kursis oma lemmikkunstnike tegemistega, kelle tööde tõttu olen grimmikunsti armastama hakanud.

Kus saab sinu tegemisi ja loomingut sotsiaalmeedias jälgida?

Minu jumestus- ja grimmikunsti töid saab jälgida nii Instagramis kui ka Facebookis.

Instagram: @rosannamakeup

Facebook: Makeup by Rosanna A.
https://www.facebook.com/makeupbyRosannaA/

Minu personaalne Instagrami konto on @rosanna.arba. Seal postitan ka oma vabaaja tegevustest ning muust huvitavast.

Intervjueerija Helena Karu 

Publiku soovil jõuab dokumentaal Westwoodist veelkord kinolinale

Publiku soovil jõuab dokumentaal Westwoodist veelkord kinolinale

<iframe width="560" height="315" src="https://www.youtube.com/embed/qvYmFcAegH4" frameborder="0" allow="autoplay; encrypted-media" allowfullscreen></iframe>

Täna lõppev MoeKunstiKino moefilmide festival on nautinud publiku suurt huvi ning enam kui pooled linastustest on läinud täissaalidele. Külastajate soovil lisati kavasse lisaseanss filmile “Westwood: punkar, ikoon, aktivist”, mida näidatakse viimast korda 21. oktoobril.

“Saalid on tõesti olnud moehuvilisi täis ning kino telefon helisenud lakkamatult isegi nädalavahetusel,” tunnistab festivali korraldaja Helen Saluveer. “Mitmetele filmiseanssidele ei ole kõik soovijad mahtunud – seetõttu otsustasime moedisainer Vivienne Westwoodist rääkiva filmi veelkord kinolinale tuua.”

Film jälgib Westwoodi tõusuteed edu ja kuulsuseni, tema loojameisterlikkust, ühiskondlikku aktiivsust ja kultuuriloolist tähtsust. Lahti rullub Vivienne’i enda sõnadega räägitud avameelne lugu moemaailmast, mis vaheldub arhiivikaadrite ja värskelt filmitud materjaliga ning liigutavate intervjuudega tema lähikondsete, sõprade ja koostööpartneritega.

„Westwood: punkar, ikoon, aktivist” on esimene film Vivienne Westwoodist, mis kujutab ääretult kaasakiskuvalt meie aja tõelise moeikooni võitlust enda loodud brändi aususe ja rikkumatuse, oma põhimõtete ning moepärandi nimel. Filmile teeb sissejuhatuse Vivienne Westwoodi moemajas töötanud moedisainer Xenia Joost.

Film “Westwood: punkar, ikoon, aktivist” linastub ingliskeelsena 21. oktoobril kell 16.15 kinos Sõprus. Piletid (hind kõigile 6 eurot) on müügil Piletilevi müügipunktides, veebilehel www.piletilevi.ee  (https://www.piletilevi.ee/est/piletid/film/kino-soprus/moekunstikino-2018-westwood-punkar-ikoon-aktivist-266045/) ja kino Sõpruse kassas.

MoeKunstiKino esitleja on Viru Keskus, sponsor Mionetto, toetajad ja koostööpartnerid on Eesti Kultuurkapital, Rahva Raamat, DHL Estonia, GET, AD Angels, ETV2, Eesti Kunstiakadeemia, Tallinna Kultuuriamet, kino Sõprus, Tartu Elektriteater ja ajakiri Säde. Eriüritust toetasid ka Evian ja Balbiino.

Kinodesse jõuab film Peeter Volkonskist

Kinodesse jõuab film Peeter Volkonskist

Foto: Ken Mürk

Sel nädalal jõuab kinodesse Kaupo Kruusiaugu dokumentaalfilm “Viimane vürst”, mis heidab pilgu Eesti kultuurimaastiku ühe värvikaima tegelase Peeter Volkonski argipäeva.

Eeskätt on tegemist vaatleva dokumentalistikaga, kus portreteeritav avaneb oma tegevuse, mitte niivõrd teiste kirjelduste kaudu. “Kolme aasta jooksul sain jälgida kõrvalt Volgi loometegevust, aga ka tema argiaskeldusi, tundlikke vestlusi pojaga, operatsioonist taastumist, avatud korkide perioode ja paljut muud,” sõnas režissöör Kaupo Kruusiauk. “Volk on kahtlemata väga mosaiikne persoon ja filmi teatud fragmentaalsus teadlik valik, et avada tema jõulist natuuri uue külje alt.”

Auväärse sugupuuga Peeter Volkonski on eesti laulja, näitleja, lavastaja ja tõlkija. Punkbändiga Propeller kuulsaks saanud Volk jätkab praegugi laulmist Propelleris ja Rosta Akendes, lisaks mängib ta rolle Vanemuises ja annab loenguid Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias. Eelmisel aastal jõudis kaante vahele Volgi suur tõlketöö, vanaarmeenia keelest eesti keelde pandud Nareki Grigori “Nutulaulude raamat”. Hetkel on ta aktiivselt seotud projektiga “Sünnipaik”, mille tulemusel tekib ERMi kodulehele virtuaalnäitus meie suurkujude sünnikohtadest.

Foto: Ken Mürk

“Viimane vürst” esilinastub Tallinnas sel neljapäeval, 27. septembril Apollo Kino Solarises. Tartu esilinastus toimub reedel, 28. septembril Tasku keskuse Cinamonis. Huvilistel on võimalik filmi eelvaadata juba ka Raadio 2 eriseansil sel kolmapäeval, 26. septembril Coca-Cola Plazas.

“Viimane vürst” hakkab jooksma Eesti kõigis suuremates kinokettides (Apollo, Forum Cinemas, Cinamon), aga ka Artises, Sõpruses, Tartu Elektriteatris ja paljudes teistes kinodes ja kultuurimajades üle Eesti. Täpse linastusgraafiku ja planeeritud eriseansside info leiab filmi kodulehelt www.viimanevürst.ee.

Režissöör Kaupo Kruusiauk on varem teinud dokfilmi “Mängija” maletaja Jaan Ehlvestist ning mitu lühimängufilmi. Tema esimene täispikk mängufilm “Sandra saab tööd” jõuab kinodesse tuleva aasta sügisel.

“Viimase vürsti” tootjaks on Flo Film ja selle valmimist toetas Eesti Filmi Instituut ja Kultuurkapital.

Foto: Ken Mürk

Lühifilmid, mis sündisid nädalavahetusel…

Lühifilmid, mis sündisid nädalavahetusel…

Neljanda Improfilmimaleva osalised kogunesid lühifilmide loomiseks Illuka mõisakooli Ida-Virumaal. Uhkest mõisakompleksist said malevlased augusti viimaseks nädalavahetuseks enda kasutusse seminarimaja, mis nimetati kohe ümber staabiks. Just sellest ruumist sai koht, kus ideed algasid ja samas ühiselt ülesvõetud filmide vaatamisega ka lõppesid.

Tänu Tarvo Metspalule ja SPARK Makerlabile täitus staap väga rikkaliku filmitehnikaga. Malevlased said kätt proovida gimbal’iga, drooniga, kraanaga ja helitehnikaga. Vaja oli vaid ideid ja inimesi, kes neid teostaksid. Juba reede õhtul moodustati tiimid, jaotati rollid ning töö hakkas pihta. Igaüks sai valida kõige enam meeldinud idee ja haakuda sobiva meeskonnaga. Kes hakkas kunstverd valmistama, kes asus lokatsioone ette valmistama järsku olid kõikide osaliste käed tööd täis.

Kuigi esialgu tundus, et filmiideid on vähevõitu, tõestas maleva lõpupäev, et ideed sünnivadki kohapeal ning Improfilmi Malev IV sai lõpetatud rekordarvu lühifilmidega. Kokku sündis malevas neliteist lühifilmi, vaata neid siit.

Lisaks seminarimajale ja koolihoonele kuulub Illuka koolikompleksi ka mõisahoone, mis on nii inspireeriv, et juba esimesel ringkäigul, mil Ene Raudar mõisamaja tutvustas, hakkasid lühifilmi ideed sündima. Muidugi ei saanud mõisahoone suurustlevast hõngus kummituste teemat kasutamata jätta. Nii sündis maleva parimaks režissööriks tunnustatud Kerstin Tälli lühifilm “Vaimutus”.

Mõisakompleksi hoonete valik on niivõrd rikkalik, et eraldi toa suure ja ümmarguse aknaga sai endale terve autotäie tehnikat kaasa pakkinud Jaanus Karlson, kes lõi heli ja filmimuusika suuremale osale lühifilmidest, mis malevas valmisid.

Koolimajas sai igaüks endale mõned ruudud põrandapinda, kuhu oma madrats maha visata. Kõige rohkem said vist puhata madratsid ise, sest nii mõnelgi malevlasel kujunes teise päeva õhtu nii pikaks, et madratsi peal sai pikutatud vaid mõni tund.

Ka maleva viimane hommik ei andnud armu. Pärast varast hommikusööki alustasid nii mõnedki meeskonnad oma ideed nullist. Imekombel kogunesid aga kõik malevlased õigeks ajaks staapi, et lühifilmid üle anda. Vaatamata magamatusele oli õhus tunda ärevust ning iga järgmise lühifilmi esitlusega emotsioonid saalis kerkisid.

Sel aastal jagati tänu sponsoritele välja ka Oskarid. Parimaks meesnäitlejaks valiti Tarvo Metspalu, kes sai tänutäheks Võhandu Maratonil 2019 osalemise võimaluse. Parimaks naisnäitlejaks osutus esmakordselt malevat külastanud Susan Kolde, kellel õnnestus tänu meeskonnale visualiseerida enda erakordselt sügavamõtteline ja hingepuudutav luuletus, mida saab vaadata siit. Susan sai auhinnaks vabad pääsmed kiikingule.

Parimaks operaatoriks tunnustati Joel Laanemäe. Parima montaaži eest sai pärjatud Hans Hubert Sams, kelle käe all valmis näiteks lühifilm “Ülitundlik”.

Parima filmi ning parima stsenaariumi tiitel läks kõige enam malevlaste hääli kogunud filmile “Hingepeegel”. Seda ehk seetõttu, et lühifilmis “näidelnud” osatäitjatel polnud aimugi, et nad seesugusesse filmi satuvad filmis üles astunud inimesed arvasid süütult, et nendega tehakse intervjuu, mis eelmises malevas tegemata jäi. Selle võrra suurem oli kõigi osalejate üllatus, kui nad avastasid, et “Hingepeegli” stsenaariumi järgi olid nad Illuka psühhoneuroloogiahaiglasse ravile paigutatud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et malevas tehtu ja nähtu on emotsioon, mis jääb kestma ka filmilindile.

Improfilmi malev IV raames sündinud lühifilme vaata siit (link).

Mis on improfilmi malev?

Improfilmi malev on kolmepäevane filmientusiastide kogunemine, kus tullakse kohapeal välja lühifilmide ideedega, mis veel samal nädalavahetusel saavad üles võetud ning lühifilmiks kokku pandud. Malev on ideaalne võimalus järgi katsetada rolle (nii kaamera ees kui ka taga), mida seni pole olnud võimalust proovida või on lihtsalt julgusest vajaka jäänud. Improfilmi malevas selliseid hirme tundma ei pea! Lisaks, ei pea muretsema seniste oskuste pärast, kuna me saame kõik teadmisi kohapeal jagades targemaks. Samuti ei pea muretsema tehnika puudumise pärast, kuna meil on võimalik kasutada kõiksugu põnevaid filmimisvidinaid.

SPONSORID:

Õpetlik film börsi- ja müügimaailmast — “The Wolf of Wall Street”

Õpetlik film börsi- ja müügimaailmast — “The Wolf of Wall Street”

“The Wolf of Wall Street” (põhineb Jordan Belforti memuaaridel) on hea näide sellest, kuidas raha võib nii-öelda pähe hakata ning inimesed ei käitu enam nii, nagu oli neile loomuomane varem. Vaatamata sellele, et filmis justkui tegeletakse ainult narkootikumide ja pettustega, peidab film endas siiski palju tarkuseteri ning õppetunde, millest elus päriselt kasu võib olla. See film on väärt vaatamist nende jaoks, kes on huvitatud investeerimisest ja müügist. Filmis tegeletakse küll väärtpaberitega, kuid lisan võrdlusi kinnisvaraturuga.

 

Jordani unistus oli rikkaks saada ning ta valis sihi saavutamiseks börsituru. Ühel hetkel tundis ta, et tema firmal polnud arenguvõimalust, kuniks ta naine esitas küsimuse miks?, mis aitas mehel uue võimaluse leida. See on hea näide sellest, et kui sul on unistus, ei tasu lasta piiraval mõtteviisil või raskustel ennast takistada  — mõelda tuleb suurelt! Viska peast mõtted “ma pole piisavalt edukas/tark/kogenud … ” ja mõtle kastist välja! Muidugi ei soovita siinkohal kasutada ebamoraalseid võtteid, nagu filmis tehakse.

Juba päris filmi alguses paljastatakse üks väga tähtis tarkusetera — kõik börsiturul toimuv on vaid spekulatsioon ja mitte keegi mitte kunagi ei tea, mis tegelikult ees ootab. Kui võrrelda seda kinnisvarasse investeerimisega, siis selle eelis on ennustatavus. Väärtpaberisse investeerides ei ole sul seda raha tegelikul kujul olemas. Investeeritud summa võib järgmisel hetkel olla kadunud, isegi kui eelmisel päeval rõõmustas sind suureprotsendiline kasv: miski pole ennustatav.

Paberisse investeerimine on nagu lotomäng, sõna otseses mõttes — sellest võib sõltuvusse jääda, kuna turuseisu tuleks jälgida kogu aeg ning võidud võivad tekitada soovi rohkem investeerida, mis võib aga viia suurte kaotusteni. Kinnisvara hinnad seevastu üleöö nõnda drastiliselt ei muutu ja üldjuhul on võimalik kasu või vähemalt kulutus tasa teenida. Aktsia väärtus sõltub ettevõtte usaldatavusest, kuvandist, edukusest, kinnisvaramull on aga prognoositav tänu oma materiaalsele olemusele.

Filmis tutvustatakse üht laialt levinud võtet — “sell me this pen” ehk “müü mulle see pastakas”, mida kasutatakse müügitööle kandideerijate peal. See aitab aru saada, kui hästi inimene suudab nii-öelda õhku müüa ning kliendiga suhestuda ja teda mõjutada, pannes ihaldama eset, mille järele tõenäoliselt isegi vajadust pole, sest kirjutusvahend on enamasti igaühel käepärast.. Filmis kasutatakse seda meetodit kaks korda. Kui esimesel juhul müüakse pastakas maha sekunditega, siis teisel juhul on näha, et tehing jääb sõlmimata. Aga kuidas seda siis teha? Jordan Belfort, kelle memuaaridel film põhineb, vastab ise sellele küsimusele nii:

https://www.youtube.com/watch?v=GrO7Mz-2X6Y

Müügi teemal jätkates toon välja veel ühe stseeni filmist, kus Jordan tutvustab oma ettevõttes üht oma äripartneri tuttavat uue kuuma trendiloojana, kõrvutades teda maailmakuulsate moeloojatega, kuigi ta tooted ei olnud pealtnäha midagi erilist. Belfort ei peta siinkohal inimesi, vaid paneb neid nägema tolle potentsiaali. Belfort paneb moelooja endagi iseendasse uskuma. Moraal peitub siinkohal selleski, et tihti pole tähtis see, mida müüakse, vaid kuidas seda tehakse. Ka kõige ebaõnnestunumat toodet annab edukalt müüa, kui rääkida piisavalt hea lugu ning esitada see uskumapanevalt. Kusjuures, seda õpetust saab rakendada ka tööle kandideerides. On ka see ju oma sisult müügiprotsess, kuskandideerijad ennast tihtipeale  alahindavad, kuigi peaksid pigemendasse suhtuma nagu tõusvasse tähte. Seesuguseid kõnesid, mille Jordan mehe auks peab, peaksime endalegi tihemini pidama.

Kui muutuse tegemine või unistuse poole liikumine tundub hirmutav või näib, et selleks jääb puudu teadmisi või raha, mis on tavaliselt esimene vabandus, siis ka selle kohta leidub filmis oma ivake. Ühel hetkel annab Jordan edasi tugeva sõnumi: kui sind vaevab laenukoorem või pole raha, et oma unistusi täita, siis ära viska unistust nurka ega virele makseraskuste käes, vaid näe vaeva ja tekita see raha! Seega julge riskida, et saavutada edu, julge teha muutus ja lasta lahti vanast, tekita võimalus unistuse täitumiseks — ka juba usk selle täitumisse on võimaluse tekitamine.

Viimaks näitab film meile, et ei loe see, kes sa olid varem: kui oled õppinud oma vigadest, siis võib saada sinust parim õpetaja. Just nii juhtus ka filmi inspireerinud Jordan Belfortiga, kes korraldab nüüd müügi- ja motivatsioonikoolitusi. Ei maksa karta vigu teha ega ka põlata inimesi, kes on neid elus palju teinud, sest neist saame alati õppida ja parema elu suunas edasi rühkida. Igaühe elu võib ühel hetkel allamäge keerata, kas siis tehtud valikute või saatuse keerdkäikude tõttu, aga kui soovitakse paremuse poole liikuda, on kõik võimalik. Ka filmidest on võimalik õpetusi ammutada, hoidke vaid silmad ja meel valla!

 

Autor Raili Mikksaar
Foto allikas www.esquire.com
Toimetaja Kadri Toomsalu