7.-10. märtsil leiab aset järjekordne Tudengijazz.
Eesti vanim jazzmuusika festival tähistab tulevasel kevadel juubelit – Tudengijazzi traditsioon sai alguse 35 aastat tagasi. Kandideerimine festivalile on lõppenud ning programm avalikustatakse 18. jaanuaril.
Tudengijazz on rahvusvaheline tudengite rütmimuusikafestival, mis on pühendatud muusikat õppivatele noortele ja nende värsketele ideedele. Festivali eesmärk on toetada rahvusvahelisi ühisprojekte, tutvustada
noortele jazzi ja anda tudengite bändidele võimaluse õppida läbi esinemiste.
Tudengijazzil on juubel! Nimelt kõige esimesest festivalist on möödunud 35 aastat. Tähistame seda suurejooneliselt, pühendades festivali sel aastal eelkõige eestimaisele jazzmuusikale. Kuid väljakujunenud traditsiooni järgi on oodata ka koosseise välismaalt ning rahvusvahelisi ühisprojekte. 7.-10. märtsil Tartus, Viljandis ja Tallinnas toimuval Tudengijazzil astub ülesse rekordarv bände. Oodata on värskeid elamusi ja uudset heliloomingut noortelt muusikatalentide sulest. Juubelifestivali suur pidu toimub 10. märtsil Tallinnas Vabal Laval!
Aastast 1982 toimuv Tudengijazz oli esimene jazzmuusika festival Eestis. Läbi aastate on Tudengijazzil üles astunud pea kõik praeguseks tegevad tipp-jazzmuusikud ja paljud noored kuulsust koguvad ansamblid. Tuule on tiibadesse saanud näiteks Jaak Sooäär, Tanel Ruben, Oleg Pissarenko, Villu Veski, Kadri Voorand, Raul Sööt, Raivo Tafenau, Virgo Sillamaa, Siim Aimla, Sofia Rubina, Joel Remmel, Laura Põldvere, Abraham’s Café, JazzIn Sisters, Innersound, Jana Kütt Group, Linda Kanter Quartet.
Uku Suviste on üks selle aasta Eesti Laulu finalistidest looga „Supernatural“, mis on nüüd kuulamiseks üleval nii Youtube’is kui ka Spotify’s!
Esmapilgul võiks ju arvata, et lugu räägib superkangelastest, kuid siinkohal üllatab Uku teid hoopis looga armastuse salavõimetest.
Millistest salavõimetest lugu täpsemalt räägib? Uku sõnul kirjutas ta laulu sel korral enda isiklikest uskumustest. Tegemist on võimetega, mis kerkivad meis esile siis, kui me tõeliselt armastame. Nimelt on Uku sõnul armastus meie kõigi olemuses ning seda ei saa õppida ega sundida. Olenemata sellest, kui kanged ja tugevad me pealtnäha paistame, on igal inimesel keegi või miski, mille vastu ülimat kiindumust ehk supernatural love’i tuntakse. Uku julgustab inimesi rohkem oma tundeid välja näitama, olgu see sõnade või tegudega. Oskus armastada ja hoolida näitab inimese tugevust, mitte nõrkust.
Loo kaasautoriks on Oliver Mazurtshak, kellega Uku Suviste on varasemalt koostööd teinud ka loo „Bonfire“ raames, mis oli Power Hit Radios kuid kuulajate lemmiklugude tipus.
Kuula Uku Suviste lugu „Supernatural“ Youtube’ist ja Spotify’st.
Arhitektuurimuuseum avab uuenduskuuri järel uksed eksootilise Taiwani nüüdisarhitektuuri näitusega.
Rahvusvaheliselt tuntud kollektiivi Fieldoffice Architects looming on hea näide ruumist, mis sünnib aktiivse kaasamise ja keskkonnaga arvestamise tulemusel. Nende roll arhitektina on võrreldav arsti või ravitseja omaga.
Näitust “Luues kohti: Fieldoffice Architects” saab näha 14.jaanuarist 26.veebruarini Eesti Arhitektuurimuuseumi Rotermanni soolalaos.
Reedel, 13. jaanuaril kl 17.00, peab arhitekt Sheng-Yuan Huang Arhitektuurimuuseumis avaliku loengu, millele järgneb näituse avamine kell 18.00.
Näitus on pühendatud Taiwani päritolu arhitektuuribüroo Fieldoffice Architects loomingule. Enamik büroo asutaja Sheng-Yuan Huangi projektidest paiknevad poole miljoni elanikuga Yilani linnas Taiwanis. Lisaks muutlikule poliitikale ja majandusele raputavad Yilani regulaarselt troopilised tormid ning üleujutused. Seetõttu käsitlevad arhitektid linna ja looduskeskkonda pidevas vastasmõjus toimiva tervikuna. Fieldoffice Architects keskendub eelkõige linnaehituslikele projektidele, tegeledes omamoodi linliku akupunktuuriga, vajalike sekkumistega olemasolevasse linnaruumi. Tegu on tõeliselt sotsiaalsete, avalikkuse huvide eest seisvate arhitektidega, kelle eesmärgiks on luua paremat tänast ja homset.
Arhitektuurimuuseumi direktori Triin Ojari sõnul on näitusel esitletavad hooned ja projektid sündinud küll meist erinevas kultuuritaustas ja asuvad Euroopast kaugel, ent on ometi heaks paralleeliks ka siinse linnakeskkonna uuendamisel: “Nende looming on eeskujulik näide arhitekti, kogukonna ja omavalitsuse tihedast koostööst. Fieldoffice Architects esindab mõneti ebaeuroopalikku, egovaba arhitektuurisuunda, mis on kantud arhitekti kui arsti või ravitseja rollist.” Näitusel eksponeeritakse büroo tähtsamaid töid makettide, jooniste, fotode ning tekstide abil, olulisel kohal on videointervjuud ning filmid valmis hoonetest. Näitust saadab Fieldoffice Architects’i loomingut tutvustav rohkelt illustreeritud kataloog.
Sheng-Yuan Huang (s. 1963 Taipeis) õppis arhitektuuri Tunghai ülikoolis Taiwanis ning omandas magistrikraadi Yale ülikoolis USA-s. 1994 rajas ta büroo Fieldoffice Architects. Huangi töömeetod sisaldab tihedat suhtlust elanike, tulevaste ruumikasutajatega ning hoidub teadlikult äratuntavast käekirjast, originaalitsevast wow-arhitektuurist. Sheng-Yuan Huangi sõnul on arhitektuuri juured looduses: “Elu tõeline vorm ei ole staatiline ega käegakatsutav, vaid efemeerne ning dünaamiline, olles pidevas muutuses.” Fieldoffice Architects esindab põnevat suunda, mis võib oma radikaalse lokaalsusega olla teenäitajaks ka kriisis vaevlevale globaalsele nüüdisarhitektuurile.
Täna avaldas HU? uue singli “Exind”, mis juhatab sisse peagi ilmuva uue kauamängiva.
HU? tuleb taas teada-tuntud elektroonilise eklektika rütmis. Uue materjali esimene, täna ilmunud singel “Exind” on roadmovie’ilik kulgemine oma truu neljarattalise rootsi sõbraga tundmatuse suunas. Selja taga põlemas sillad, juukseid sasimas uued tuuled. Album ilmub mingi hetk kindlasti, juhul, kui maakera vaid nii kaua kestab.
HU? on Hannaliisa “Hunt” Uusma, Bert “On Beats” Prikenfeld aka DJ Critikal ning Leslie “Da Bass” Laasner. HU? sensatsioonilisest läbimurdest albumiga “Film” täitub peagi kümme aastat. Seda vahemikku täidavad neli kauamängivat, mitmed singlid ja hitid, mis jõudsid üle Eesti, leides universaalselt poolehoidu nii kriitikutelt kui lastelt.
“Neid bängereid teavad ja mäletavad nii Sinu õetütar, naabri imik, ex-girlfriend, Facebooki sõber Brasiilias kui ka vanaema,” meenutab Leslie Laasner. “HU? on HU?.”
“Ajad on segased. Jumal läks just sõgedaks ja kutsus nii paljud popstaarid taevasse mängima, et tundub, et maa peale ei jäänudki enam kedagi. Lisaks määrati dirigendipulti Trump ja kui arvasite, et sellega on üllatused lõppenud, siis eksite. Eesti elektroonilise poppmuusika trumbid on veel välja käimata. Ärtu äss Hannaliisa Uusma on oma ruutu poisi ja risti kuningaga tagasi, et tekkinud tühimikud täita. Ekslesid, kus nad ekslesid – teie ees on HU? Tuli(h)uus singel “Exind”,” kirjeldab enda uue muusika olukorda bänd ise.
Tänasest on HU? uus lugu “Exind” väljas enamikes digikanalites nagu Spotify, Apple Music jpt.
Noore koolilapsena endas kunstioskuse leidnud Madis Põldsaar on pidanud loomemaailmas oma niši leidmiseks palju aega ja vaeva nägema. Kokkusattumuste tahtel on Madisest tänaseks saanud Vestige Verdanti graafiline disainer, loovstuudio omanik ning, mis kõige olulisem, ta on leidnud päris oma niši – juuste kujutamise illustratsioonides.
Mis ärgitas graafilise disainiga tegelema? Kuidas selleni jõudsid?
Lasteaias avastati minus oskus joonistada, perspektiivis asju näha ja seda siis paberile kanda. Ma ise seda niimoodi tähele ei pannud, lihtsalt joonistasin ja mulle see meeldis. Põhikooli ajal käisin ka kunstikoolis, kus õpetati klassikalist joonistamist, maalimist ja muud sellist. See aga polnud päris minu tassike teed. Mõned aastad hiljem, täpsemalt 2008. aastal, avastasin Adobe Illustratori (graafilise disaini programmi – toim) ja hakkasin seda omal käel õppima ning tegelen sellega lakkamatult siiani.
Kas oled seda ala ka kuskil õppinud?
Konkreetselt mitte, pigem ise nokitsenud, sellealast kirjandust lugenud või infot Youtube’ist otsinud. Olen kuidagi kõike vastupidi teinud – olen iseõppija. Graafilises disainis jätan endale avastamisrõõmu, ma ei tee töö käigus raamatut lahti, kui midagi ei tea. Kuigi see oleks lihtsam, siis leian, et moment, kus ise midagi uut avastad, on mõnusam. Minu arust ongi asja tuum avastada, mida teha tahad, ja teha seda kire ning armastusega. Olen sellest väga sügavalt huvitatud ning avastanud oma rolli siin elus – luua ja jagada ilu.
Mis oli sinu esimene sellealane töö?
Esimene erialane töö oli ilmselt Baila kaardimängu kujundus. Ma olin selle firma üks osanikest ja sealt see programmiõppimine pihta hakkas. Illustreerimisega tegelema hakates jäi mulle portreede puhul kohe silma inimeste näod ja selle kujutamine hakkas väga meeldima.
Esimene erialane töö, mis mind enim vapustas, oli luksus-looduskosmeetika tootemargi Vestige Verdanti pakendite ja reklaamide ilu loomine. Alustasin sellega nende esimese toote, Organic Maski kujundamisel 2013. aastal. Olen sellest koostööst siiani vaimustuses, õpin ja arenen tohutult. Aitäh neile!
Graafiline disain on tegelikult üsna lai valdkond, mis hõlmab veebidisaini, reklaami, logosid, trükiseid, illustratsioone ja muud. Kas spetsialiseerud millelegi või teed kõike tellimuste alusel?
Kui klient tuleb kindla ideega, siis teen ikka tema soovi järgi, võimalusel pakun alati ka muid lahendusi. Samas tuleb ette ka kordi, kui kliendil kindel soov puudub, siis saan ise rohkem mängida.
Ettevõttega tegelemise kõrvalt on jäänud selle oma asja tegemist väheseks, aga võimalusel kasutan aega just selleks. See on tegelikult kõige rahuldust pakkuvam.
Kust inspiratsiooni ammutad?
Vahel juhtub, et tellimustööd alustades tekib kohe visuaal, millega edasi töötan. Teinekord võtab kauem aega, et klienti kõnetava tulemuseni jõuda. Neil momentidel ammutan inspiratsiooni teiste töödest, ümbritsevast keskkonnast, kunstist.
Portreede puhul on siiras emotsioon kõige inspireerivam. Naiste juuksed, silmad ja huuled. Mind inspireerivad loovad, julged ja ettevõtlikud inimesed. Igapäevaelus inspireerib teadlikkus ja südametarkus.
Sinu loomingus esineb suurel määral illustratsioone just naistest. Miks nii?
Naised on kogu loomingust kõige ilusamad. Suurepärane tõend looja geniaalsusest. Valin naiste näod just nende tugevuse, ilu ja eriti emotsioonide pärast. Naistel tuleb see kuidagi eriti hästi välja. Juustetehnika, mida vektorportreedes kasutan, sobib naistele kõige paremini ning seda saab just seal kõige paremini rakendada.
Kui kaua kulub ühele illustratsioonile keskmiselt aega?
See oleneb teosest, aga minimaalselt on läinud umbes 12 tundi, samas on kulnud ka peaaegu 50 tundi. Ühe ööpäevaga need tavaliselt ikka ei valmi. Silme ees on uus portreeseeria, kus üks portree võib võtta ligilähedale 100 tundi.
On sul oma loomingus mingisugune ühisjoon või sõnum, mida soovid töödes edasi anda?
Ilmselt ongi illustratsioonides juuste (naisportreedel mustvalge kontuurina kohevate juuste – toim) kujutamine. Mul võttis enda stiili leidmine üpris kaua aega. Varem ma täpselt ei teadnud, mida teen, mul ei olnud kindlat pidepunkti või kannatlikust. Üldjuhul, kui midagi tegin, siis tavaliselt kohe esimene variant sellest sobis, aga nišš reaalselt puudus.
Portreedega alustasin, kui nägin sõbranna pilti, mis oli armsalt siiras. See tekitas tahtmise seda „joonistada“. Seda võib pidada ka hetkeks, mil avastasin portreede illustreerimise ning hakkasin sõprade pilte kasutama. Umbes 2013. aasta märtsis, kui mind kuskilt kõrgemalt klikk tabas, leiutasin hästi lihtsa mooduse, kuidas juukseid kujutada. Mingil hetkel sai see ka Adobe Illustratori tunnustuse.
Praegu katsetan töö kõrvalt võimalikult lihtsaid mustvalgeid portreid, kasutamata varjusid. Proovin selle kujutusviisi veel lihtsamaks teha, et poleks üleliigseid detaile. Mulle isiklikult on portreede loomine tegelikult lõputu otsing nagu lapselik kustumatu huvi.
Kas ja milliseid takistusi võib töös tavaliselt ette tulla?
Vahel kaob inspiratsioon ja motivatsioon. Selle taga on tavalised elulised asjaolud. Seda juhtub kõigil – mõnel rohkem, mõnel vähem. Kui inspiratsiooni pole, tuleks korraks aeg maha võtta, lahti lasta, lihtsalt olla ja tunde järgi õigel hetkel edasi astuda.
Mis on teie firma (UUS Stuudio) nišš ehk kuidas eristute teistest omasugustest ettevõtetest?
Kuigi disainil ja kunstil on teatud erinevused, tahame neid mõlemaid rohkem kokku viia. Võib-olla on see meie nišš. Olen selles suhtes täielik pedant, kõik peab olema detailsuseni viimistletud ja pööran pisiasjadele väga palju tähelepanu, ka kolleegid on selles osas samasugused. Meile on oluline projekte entusiasmiga korda saata ehk algusest lõpuni hingega asja juures olla. Just kirega tahame seda teekonda käia, mitte raha pärast – hästi tehes on tasu alati garanteeritud.
Mida pead enda suurimaks töövõiduks või erialaseks saavutuseks?
Tegelikult olengi juba maininud, mille üle mul on hästi hea meel. Esiteks kindlasti see, et olen Vestige Verdanti graafiline disainer. See pakkumine tuli nagu selgest taevast ja need koos töötatud aastad on olnud meeliülendavad.
Teiseks töövõiduks pean kindlasti UUS Stuudio loomist. Sellega teatud asjad jälle klappisid ja valmis ülisuper ettevõtmine. See on pigem selline kollektiivne kogemus, kus õpime ja areneme koos.
Kolmandaks saavutuseks pean illustratsioonides juustestiili niši leidmist. Selle avastamisega on ka huvitav lugu. Adobe Illustrator tegi oma Facebooki lehel igal reedel üleskutseid, et fännid saadaksid oma loomingut. Tol korral soovisid nad illustreeritud portreid. Just siis, kui seda üleskutset nägin, valmis mul esimene juustestiiliga portree Rita Orast, ja otsustasin selle neile saata. Sellest väga vaimustuti, mu pilt sai väga palju head tagasisidet ja selle stiili kohta taheti täpsemalt teada. Illustratori tellimusel tegingi siis juhendi, kuidas juukseid disainida. See pealtnäha väike juhtum pani minus midagi nii võimast käima ehk sain aru, et olen lõpuks leidnudki selle, mida teha tahan.
Mida veel ära teha tahaksid või kus näed end viie aasta pärast?
Mulle väga ei istu pikalt ette planeerimine – eesmärkide seadmine. Mulle ei lähe peale see, mida peaksin poole või viie aasta pärast valmis saama ja ära tegema. See tundub iseendale piiri peale panemisena. Elame ikkagi muutuvas maailmas, me ei tea, mida võib pakkuda homne päev. Pigem olen otsustanud elada praeguses hetkes ja teen, mida armastan. Kõik tärkab niikuinii, nagu looduses. Kõik juhtub siis, kui oled selleks ise valmis.
Mul on pigem unistused. Mulle meeldib, kuidas need kasvavad ning arenevad. Kui avastan, et nüüd on õige hetk millegagi alustada, siis võtan sellel sabast kinni. Unistusi mul ikka jagub ja üks suur unistus hakkas peas keerlema juba kooliajal, mis ulatub tagasi umbes 2000. aastasse. Üldiselt ei saa seda aga välja rääkida, sest tean omast kogemusest, et annan sellega energia ära. Saan ainult öelda nii palju, et see on seotud haridusega.
On sul veel mõni äge projekt või toode valminud?
Katlamaja animeeritud logo ja metallist tüpograafiline installatsioon sissepääsu kohal, mis valmis koostöös metallikunstnik Põvvat Kamaga. Kindlasti ka Eesti house’i ja teknomuusika helilooja Janno Kekkoneni animeeritud logo. Huvitav oli ka foto ja illustratsiooni ühisprojekt „Salajane lilleaed“ fotograaf Katrina Tangiga. Eriti mõnus on olnud koostöö Art Priori restoraniga. Minu kaubamärk on ikkagi juustenišiga vektorportreed. See on ülimalt kirglik tegevus, kus unustan kellaaja.
Millised omadused või oskused peaksid olema graafilisel disaineril?
Täpselt ei teagi, aga kunstilist silma võiks ikka olla. See on tegelikult nii lai ja täiesti õpitav valdkond. Mina vaatan iga päev, mida mujal tehakse, ja ammutan sealt inspiratsiooni. Suunasid, disaini ja tehnikaid jälgides tekib kujutlusvõime, et kuidas seda järgmisele tasemele viia, eristuda või oma nišš luua.
Samas tuleks osata ka eksida, et ei tekiks momenti, kus kehv tagasiside motivatsiooni alla tõmbab. Selles tuleks näha pigem võimalust arenemiseks, et järgmine töö paremini teha. Kindlasti aga peab olema tahet ja huvi selle ala vastu.
Graafiline disain on üha populaarsemaks muutunud. Mis sa arvad, miks see nii on?
Arvan, et see tuleneb sellest, et kõik on tänapäeval internetis. Kui Leonardo da Vincil oleks olnud kunagi selline meedium, et teeb sülearvuti lahti ja hakkab seal kunsti tegema, siis oleks ta seda arvatavasti kasutanud. Ehk et asi on selles, et graafiline disain on tänapäeva meedium, kus saab ennast lihtsasti väljendada.
Ilmselt loeb ka see, et Eestis on infotehnoloogia väga heal tasemel. Usun, et disain kasvab sellega paralleelselt. Kindlasti võtan ka käsitsi nokitsejate ja kunstnike ees mütsi maha. See on väga autentne tegemine ning paneb imestama, mis ilu seal tehakse.
Kas sa tunned, et tahad teha rohkem illustratsioone või graafilist disaini?
Mingil määral hoiavad need mõlemad mind teravana. Üks on kitsam suund, teine jällegi üldisem. Kaugemas tulevikus üritaksin end tellimustööst eemaldada ning liikuda enesevabamale väljendusele ehk luua ainult portreid ja illustratsioone. Kindlasti on mul ka kasvav huvi kanda vektorgraafikat üle siiditrükki ja proovida kätt linoollõikes.
Raplamaa metsade vahelt Kuimetsast pärit Karl Robert Saluri (23) alustas sportimist nagu ikka koolist. Tänaseks on Ameerikas õppiv noorsportlane end piisavalt tõestanud, et poodiumitel särada ja oma unistuseni lähemale jõuda.
Millal ja kuidas kergejõustikuni jõudsid?
Alustasin kergejõustikuga kuuendas klassis. Läksin Kose kooli just selleks, et saaksin kergejõustikuga tegeleda. Neil oli seal olemas vajalik treener ja trennid toimusid tavaliselt neli korda nädalas. Samas meeldis väiksena ka aktiivne olla ja jooksuvõistlustel käia.
Kui keeruline on kümnevõistlustel füüsiliselt ja vaimselt järjest erinevateks aladeks valmistuda? Mida selleks tavaliselt teed?
Füüsiliselt on muidugi keeruline, kuna iga ala väsitab keha ja kahe ala vahel väga palju aega ei anta, et energiat koguda. Vaimne pool oleneb rohkem eelmise ala tulemusest. Kui alustad hästi, siis on ka hea edasi minna. Üritan iga ala võtta nagu esimest, et ei tekiks lisapingeid.
Ilmselt on väga raske mitmel alal õige tehnika kätte saada ning oled sellega ka üsna palju vaeva näinud. Millised nippe sa järgida püüad ja kuidas edu saavutad?
Ma proovin olla sprinter, heitja, hüppaja, tõukaja ning jooksja ühel ja samal ajal. Kui teen kaugust, olen hüppaja, kui kuuli, siis tõukaja. Trennis üritame kõige tähtsamad liigutused aladel ära teha nii, kuidas peab. Kui sellega probleeme ei esine, siis läheme detailide kallale.
Mis on su lemmikkümnevõistlusala ja miks?
Odavise, juba väikesena meeldis mulle seda teha. See küll pole mu kõige tugevam ala, aga trennid meeldivad ja võistlused on ka huvitavad.
Kui tihe on su võistlusgraafik?
Sel hooajal on olnud väga tihe. Tänavu olen teinud tunduvalt rohkem mitmevõistlusi kui eelmised kolm aastat kokku. Palju oleneb muidugi ka tervisest. Praegu olen püsinud tervem ning samas ka ülikooli graafik väga ei soosi puhkamist.
Kui range on su menüü? Mida sealjuures eelistad?
Mu menüü ei ole range, aga tean, mida söön ja mis on sportlasele vajalik. Eelistan kanaliha ja palju rohelist. Kindel hommikusöök on puder pähklivõi ja banaaniga.
Milline näeb välja sinu sportimisjärgne rutiin?
Pärast igat trenni lähen trennisaali, kus on olemas kõik vajalik taastumiseks. Seal, olenevalt hetkeseisundist, teen kas massaaži, rullin, venitan või kasutan lihaste lõdvestamiseks jääd. Kui miski segab, siis teen vajaliku, et sellest lahti saada.
Kas Ameerikasse ülikooli minekut võib tagantjärele pidada loomulikuks sammuks sinu spordikarjääris?
Jah, ülikooli minek oli mul alati plaanis. Eestisse õppima minnes oleks olnud toetuste leidmisega raske. Siin aga makstakse kõik kinni ja muretsema ei pea.
Kuidas ülikooliõpingud lähevad? Kui rahul sealse programmiga oled? Millele eelkõige rõhku pannakse?
Õpingutega probleeme ei ole. Hinded on head ja programm meeldib. Õpin Georgia ülikoolis food marketing and administration’it (toiduturundust ja -haldust – toim). Koolis on kindlad ained, mida õpilane peab võtma, aga igal erialal on ka omad ained, mis tuleb ära teha. Olen üle poole programmist läbinud.
Kuidas suhtud tagasilöökidesse ja vigastustesse, mis spordis aeg-ajalt ette tulevad? Kuidas end rasketel aegadel motiveerid?
Igal vigastusel on kindel põhjus. Kas siis oled midagi valesti teinud või tegemata jätnud. Ma üritan igast tagasilöögist õppida. Kasutan neid tarkusi tulevikus ära, et tervem püsida.
Motivatsiooniga ei ole mul kunagi probleeme olnud. Üks vigastuste põhjustest võibki olla see, et on motivatsiooni teha liiga palju korraga.
Karl-Robert Saluri koos treener Tõun Kaukisega
Sul on olnud senise spordikarjääri jooksul kolm treenerit. Mida nad on sulle õpetanud ja edasi andnud?
Iga treener on mind mu sportlaskarjääris aidanud. Ma ütleks lühidalt nii, et esimene treener tegi minust sportlase, teine tegi minust mehe ja kolmas kümnevõistleja. Hindan väga kõrgelt nende tahet mind aidata ja vaatamata kõikidele probleemidele minuga edasi töötada.
Mida pead enda seniseks suurimaks saavutuseks?
Kindlasti olümpianormi täitmist. Taastusin just siis raskest vigastusest ja kohe õnnestus olümpianorm täita.
Sinu suurimaks toetajaks võib vast pidada su ema. Kui palju on ta sulle toeks ja abiks?
Ema on mulle alati toeks olnud. Ta on see, kes aitas mul üle saada rasketest aegadest. Kui rahaliselt oli keeruline või arstiabi vajalik, oli just tema see, kes silma kinni pigistas ja vajalikud summad leidis.
Su ema peab sinu sporditegemistest ka blogi. Kuidas see idee tekkis ja mis sellega täpsemalt on?
Spordiblogi hakkas ta jah tegema, kuna arvas, et kui kunagi tahaksin raamatut kirjutada, oleks hea, kui
Karl-Robert Saluri koos emaga
kõik kuskil juba kirjas oleks. See on mõeldud peamiselt mu fännidele, aga kuna blogi kaudu saab teada ka paljude teiste Eesti sportlaste tulemusi ja seisundeid, siis lugejaid on isegi väljastpoolt mu fännigruppi.
On sul spordis ka mõnda eeskuju?
Mul on mitu eeskuju. Alati meeldib vaadata näiteks Roger Federeri (Šveitsi tennisisti – toim). Väiksena meeldis jälgida Bryan Clay (Ameerika kümnevõistleja ja olümpiavõitja – toim) võistlusi. Ehk eeskujusid on võtta igalt spordialalt.
Kus näed end viie aasta pärast?
Loodetavasti kümnevõistluse tipust ehk siis poodiumilt.
Mida soovitad alles noortele sportlastele, kes pingutavad, aga loodetud tulemusi kohe ei näe?
Ei tohi alla anda. Kunagi ei tea, millal tulemused tulema hakkavad.
Me kõik nõustume, et filmid aitavad meil hetkeks reaalsusest põgeneda. Seejuures pole tegemist aga mingi lihtsa ära jooksmisega. Filmid viivad meid kohtadesse kus me kunagi varem pole viibinud ning annavad võimaluse kohtuda tegelastega kes on meist vägagi erinevad. Filmid avavad akna suuremasse maailma, laiendades meie perspektiive ning avades silmad uutele imedele.
Siin on 8 võimast filmi, mis linastuvad saabunud 2017 aastal ja mida YU kindlasti vaadata kavatseb 🙂
WONDER WOMAN
Amazonase printsess jätab maha oma kodusaare, et avastada maailma. Seda tehes saab temast aga maailma suurim kangelane.
LOGAN
Lähitulevikus peavad vananev Wolverine ja Professor X kaitsema noort Wolverini naisklooni kurja organisatsiooni eest mida juhib Nathanial Essex
DUNKIRK
Sakslaste poolt piiramisrõngasse jäänud Belgia-, Prantsuse- ja Briti liitlasarmee imepärane evakueerimine Dunkirkist ja selle randadelt II Maailmasõja ajal.
BLADE RUNNER 2049
Kolmkümmend aastat peale esimese filmi sündmuseid kaevab LAPD ofitser K (Ryan Gosling) ja uus blade runner (pearahakütt) välja kaua peidetud saladuse. K avastus viib ta otsingutele, et leida Rick Deckard (Harrison Ford), endine LAPD pearahakütt, kes on 30 aastat olnud kadunud.
KAUNITAR JA KOLETIS
Disney muinasjutu järgi kohandatud armastusfilm koletislikust printsist ja noorest naisest.
KIIRED JA VIHASED 8
MINA SUPERVARAS 3
Gru, tüdrukud ja kollased käsilased tulevad taas!
WAR FOR THE PLANET OF THE APES
Geneetiliselt arenenud ahvide kogukond mässitakse võitlusesse inimarmee vastu.
Kõik, kes vähegi pildistavad, on kokku puutunud nähtusega, kus teed mitu pilti ja lõpuks valid ikka selle esmase võtte. Spontaansusel on kogu pildistamise juures väga tähtis roll, kuid alati ei saa selle peale lootma jääda. Fotograaf Jaan Krivel ütleb, et tegelikult on hea pildi saladus ajas ja paljude asjade kokkulangevuses.
Mis žanri Sa pildistad ja miks?
Aastaid pildistasin loodust – mind huvitas ennekõike kuidas saada pildile see tunne, mida erinevad paigad tekitasid. Järjest enam hakkasin püüdma kaadrisse ka inimeste erinevaid karaktereid ning hetkel tundub, et parim kombinatsioon on inimene looduses. Samas olen ma alati valmis vastu võtma igasuguseid pildisoove. Eesmärk on lihtsalt teha nii head pilti kui võimalik, ehk siis saada pildile õige energia. Foto, mis ma teen peab töötama. Mu sees on hästi koolitatud kell, mis üldjuhul annab märku, kui pilt on valmis ja tööle hakkab. Niikaua kui see tööle ei hakka, ma seda pilti välja ei lase ning otsin edasi…
Milline on töötav pilt?
Loomulikult on mõned fotod paremad kui teised, aga ma ise tean oma kriitilist latti, mille alt ma läbi minna ei taha. Mulle on äärmiselt tähtis, et inimesed kes mu pilte vaatavad, saaksid sealt laengu, et see köidaks neid või paneks mõtlema. Tunnen puudust nendest fotoblogidest, kus pilte scrollides saaksin peatuda. Tahan, et võiksin öelda, et saan pildist aru või näen pildi taga olevat maailma.
Kuidas Sinu pildid sünnivad?
Filmilindile pildistamine pani minu jaoks väga palju paika. Kaadrid olid loetud, mistõttu pidin täpselt teadma mida pildistan. Õppisin teadlikult pildistama, mitte lahmima. Olgugi et praegu on mul väga uhke varustus, mis võimaldab teha palju rohkem kaadreid – ikkagi ootan, tunnetan, suunan ning leian oma inimesega selle hetke, mil teen pildi. Eks ikka teen mitu võtet aga tahan tunda, et saan mälukaardile kaadrid, millega olen rahul. Kui võtan kodus faili lahti, siis soovin näha, et kogu info hakkab elama. Mulle meeldib tonaalsuseid otsida, faktuure leida või teinekord pildile midagi juurde panna. Naudin varju ja valguse mängu.
Kui palju aega kulub heale fotole?
Ma olen absoluutselt nõus sellega, et teinekord on tarvis teha pilt valmis viie minutiga. Kui me räägime aga nendest piltidest, mis panevad inimese peatuma, siis üldjuhul ei tehta neid kunagi kiirustades. Mõned seadused on ülevalt poolt paika pandud – pead panustama ja andma ning siis antakse sulle vastu. See kaalukauss on siin maailmas praegu ühele poole väga kaldu…
Ma olen tegev mitmes valdkonnas. Mu elus mängib lisaks fotograafiale tohutult suurt rolli muusika, kus visuaalseks pildiks on noot. Sa näed nooti ja laulad selle maha või interpreteerid, aga alati on noodi taga teine maailm. Teades kes-, millal-, ja miks selle on kirjutanud, hakkame ennast noodiga kuidagi seostama. Kogu nooditagune maailm mis lõpuks kuulajani jõuab on energia, millele interpreet omalt poolt midagi juurde on lisanud. Kanname selle loo nüüd fotole üle ja asendame noodi modelliga. Täpselt sama moodi on vaja teda tunnetada ja õppida tundma.
Inimene keda ma pildistan või üritan jäädvustada pildile on tohutult tähtis. Oluline on see, kuidas tema end pildistamise ajal tunneb. Tavainimesega, kes pole harjunud kaamera ees poseerima võib hea foto saamine võtta palju aega, kuni jõuame hetkeni, millal pilt tööle hakkab.
Mis eristab tavainimest modellist?
Aeg. Kujutame ette võtteplatsi, mida kogu tehniline meeskond on pool päeva valmis seadnud. Professionaalne modell saabub pildistamisele ja teeb töö lühikese ajaga ära. Jätame nüüd kogu võtteplatsi samaks, kuid kaamera ette palume tavainimese. Nüüd peab fotograaf olema osav ning nägema ära, mida peab tegema, kas istuma natukene sügavamale tooli või hoopis pisut rohkem serva peale, proovida peakallet, sirutada selga jne.
Professionaalne modell teab kuidas kaamera ees olla, tavainimese jaoks võib see olukord olla väga uus ja tal puuduvad kogemused. Selleks ongi fotograaf, kes pildistatavat suunab. Ta võtab selle aja ja see on täiesti normaalne. Oluliselt hullem on hoolimatus ja ükskõiksus.
Mul on tihti raske aru saada pooletunnistest või tunniajalistest fotosessioonidest, mille eest võetakse väga suurt raha ja antakse teatud kogus professionaalselt töödeldud pilte kaasa. Hiljuti pildistas mind üks auhinnatud profifotograaf, kes kommenteeris eelnimetatud olukorda vägagi teatraalselt, et ainuüksi esimese valguse paika seadmiseks kulub tal pool tundi.
Naised kaamera ees?
Naise ilu jäädvustamine on suur au ja privileeg, mis nõuab väga peent tunnetust. Ei saa salata, naudin selliseid seansse väga ning see vastutus paneb veelgi rohkem keskenduma.
Fotograafi kohus on tajuda naist kaamera ees, teda suunata, ning aidata tal välja tuua tema kõige paremad küljed. Ma olen vaid mõned korrad töötanud profimodellidega, kuna ma jumaldan seda tunnet kui saan tavainimestest kätte selle võlu ning neil tekib kogemus, mida nad pole varem tundnud. Loomulikult on koostöö võtmesõnaks ja panustama peavad mõlemad pooled. Kui sellest kõik aru saavad on tulemuseks suurepärased ja omanäolised pildid.
Kuidas suhtud sotsiaalmeedia jagamismängudesse?
Laigi ja šeeri mängud on vallutanud Eesti. Soovitakse saada palju kliente ja ruttu. Meil on mustmiljon fotograafi aga vaid loetud pildid. Mõnele fotograafile tahaks öelda, et mine veel natukene sügavamale. Ma kutsun inimesi üles süvenema. Olen üdini õnnelik, kui peale fotoseanssi inimesed ütlevad, et neil oli võrratu päev. Kui nad saavad kaasa pildid, mis neid kõnetavad siis see on boonus aga kui ma saan pildistavatest kätte selle, et nad lähevad õhetama ja saavad oma energia liikuma, siis see on palju suurem väärtus. See tähendab, et inimesed arenevad ja leiavad endas uusi külgi.
Kuidas valida foto jaoks õige lokatsioon?
Õige koha leidmiseks tuleb võtta aega. Jah, loomulikult saab ka näiteks Kadrioru pargis pildistada aga kui tahame fotot mis töötaks siis peaks lokatsioon olema kooskõlas pildistatava energiaga. Mõnda inimest ei tohi mitte kunagi panna paekivi seina äärde seisma, sest see pole tema element. Rannapildi puhul tuleb jällegi jälgida pildistatava taha jäävat silmapiiri. Oluline on näha millisest kohast horisont inimese energia läbi lõikab. Selliseid näiteid on veel palju, kuid kui neile tähelepanu ei osata pöörata, siis pilt ei tööta ja fotograaf ei saagi aru miks.
Olen pisut vanakooli poiss ja saan inimestega alati enne pildistamist kokku. Tunnetan neid ning küsin alati milliseid pilte nad saada soovivad ja püüan aru saada, kui palju on nad valmis panustama.
On sul fotograafia vallas mõnd eeskuju või mõjutajat kelle töid sa suure austusega vaatad?
Eks ikka on. Maailmas on võrratuid kunstnikke. Ma kunagi kogusin oma lemmikute töid aga seal on oht kinni jääda ja hakata matkima. Fotograafina peame arendama end nii kaugele, et hakkame tegema teisiti või siis lihtsalt usaldama oma sisetunnet. Loomulikult tuleb võtta inspiratsiooni, aga teha tuleb asju, mis tulevad sinu seest.
Kuidas suhtud piltide jäljendamisse?
Ma olen iseõppija. Ma pean ennast tohutuks praktikuks. Ma arvan, et fotograafina peab sul olema kas midagi öelda või soov midagi anda. Ma näen palju inimesi, kes üritavad järgi teha ja teevadki aga miks neil siis järgi tegemine välja ei tule? Leia endas sama impulss ja usu, siis õnnestub palju paremini. Sütitav energia peab iseendast tulema. Pole vahet mis valdkonnas keegi tegeleb. Sa pead olema kunstnik kui soovid parimat tulemust. Minu õpetaja on mulle öelnud: „et saavutada suurepärast pean ma sinult nõudma võimatut.“ Kui inimesed tulevad mu juurde pildistama siis mul on alati värin sees. Soovin neile saada alati kõige õigemat pilti. Tahan jäädvustada mis tahes emotsiooni, mis on päris. Üks ilusamaid komplimente, mida inimestelt saanud olen on: „Jaan, Su pilt on teistsugune!“
