Jim Ashilevi on kirjutamise ja teatri kõrvalt teinud erinevaid saateid: filmisaadet Raadio 2s, ETVs kultuurisaadet „OP“ ja PÖFFi saadet „Pöffihunt“. Ja tema sõnul polegi see kõik kuidagi kirjanduskauge ettevõtmine. Ashilevi uusim teos on teatrikriisi läbielamisest kõnelev raamat „Armastuskirju teatrile“. Hiljuti hakkas ta koos Ivo Krustokiga tegema oma podcast’i: Popkulturistid. Võrreldes ERRi rangema traditsioonilise raamistikuga, millel on omad mahulised piirangud, on podcast oma paindlikkuses vabastav formaat. „Kui mujal masinavärk dikteerib tööloogika, mis ei pruugi igale teemale sobida, sest saade ei saa minna üle aja, siis podcast’is saame teha mida iganes.“ Kutid tulevad korra nädalas kokku ja hakkavad rääkima teemadest, mis neid ennast puudutavad ja liigutavad: popkultuurist tehnoloogiani välja. Jim mõtleb näiteks ühe osa saatematerjali peale oma sõiduteekonnal Haapsalust Tallinna ja saadab Ivole märkmeid. Noormehed teadsid teineteist varem, nende ühiste huvide hulka kuulusidki popkultuur ja podcast’id. Just salvestuste kaudu on nad rohkem sõbrunenud – seda on Popkulturiste kuulates hästi tajuda ja juttu jätkub kauemaks. Jim Ashilevi rääkis YU-le oma loomingulistest ettevõtmistest ja unistusest.
Kas podcast’i puhul loeb ka see, kellega koos sa seda teed?
Jah, ma arvan, et see on peamine. See on isegi olulisem kui teemavalik. Ma ise kuulan ka podcast’e ja tõepoolest esimene, mis mind kuulama kutsub, on teema. Edasi aga peab mul tekkima isiklik sümpaatia saatejuhtide vastu. Saate meeleolu loeb, see mismoodi saatejuhid räägivad ja missugune neil see omavaheline klapp on. Ja kui saatejuhtide vahel on olemas teatud keemia, siis see loobki selle flow.
Kuidas lisanduvad teie saatele uued kuulajad?
See ei ole tegelikult midagi ülikeerulist. Sõna levib, nagu näiteks mõne raamatu või bändiga. Juhtumisi õigel hetkel kuuled mingit bändist või raamatust. Või üks bänd mainib, et meie suureks inspiratsiooniks on olnud …
Esialgu olidki meie esimesed kuulajad sõbrad, kes jagasid saate linki kusagil sotsiaalmeedias, sealt edasi juba sammhaaval, kui mitte hüpete haaval, laienes kuulajaskond väljapoole meie tutvusringkonda.
See ongi selline mõnus uus do it yourself’i mudel (isetegemise mudel – toim), mille järgi üldse tänapäeval väga palju sünnib ja levib. Meil pole seljataga suurt levitajat, kes paneks meie reklaamile raha alla ja riputaks meie plakateid linna peale. Me peamegi kuidagi ise olema nutikad ja mõtlema, kuidas ilma rahata võimalikult kaugele ennast kuuldavaks teha. Meil on nii toredad kuulajad, et suve lõpus hakkasid nad saate tegemisele kaasa aitama ühisrahastusplatvormil Patreon. Meid leiab aadressilt https://www.patreon.com/popkulturistid. Kõik on oodatud kampa lööma.
Kes on sinu arust meie aja ikoonid, popprintsessid või popkuningad? Või on iidolitest superstaaride ja supermodellide aeg läbi?
Eks üldjoontes on see läbi jah. Ei ole mitte kedagi sellist, kellel oleks nii suur mõjuväli nagu Michael Jacksonil või Elvisel. Möödas, sest tööstus ise on muutunud. Tehnoloogia võimaldab tavalistel inimestel kodus albumeid salvestada. Mäletan, kui olin koolis, kogusime poistega raha, et minna stuudiosse. Siis oli vaja 3000 krooni kokku saada, et teha üks demo. Paari aastaga muutus kõik: arvutid muutusid nii heaks ja igaüks sai teha kodus oma demo, ja pea sama hea kvaliteediga. Nii mõnigi tuntud bänd on saanud salvestuste ja turundusega ise hakkama.
Mis sa arvad, miks inimesed ikka välja lähevad? Miks minna kunstimuuseumisse, peole, kontserdile, kinno, kui kodus on odavam juua, mugavam diivan ja laiem ekraan ning kogu info tegelikult mugavalt kättesaadav? Kas see on võimalus ennast eksponeerida?
Kontakt teise omasugusega loeb. Oleme harjunud rääkima, et inimesed on individualistid ja suuresti nartsissistlikud ja kõik teevad selfie’sid ja nii edasi. Eneseeksponeerimise vahend on see loomulikult ka, aga samas täidavad selfie’d natuke nagu sellist majakafunktsiooni: palun märgake mind, ma olen siin! Igaüks otsib tegelikult mingit oma kogukonda. Isegi kui ta on väga eraklik, leiab ka tema internetis oma nurgataguse foorumi. Inimene on kogukondlik ja kollektiivne olend. Kui ta jääb üksi nagu Robinson Crusoe, hakkab ta konstrueerima seltskonda, hakkab kookospähkliga rääkima. Inimene pole loodud olema täiesti üksi. Ma arvan, et siis ta pole enam inimene, siis ta lihtsalt on. Kollektiiv ja suhtlus teeb meist inimese.
Inimesed otsivad alati kollektiivset elamust ja kogemust. See on põhjus, miks mulle meeldib teater väga. Ajas, kus kõik on kuidagi digitaalne ja jahe, on teater nii toores, endiselt vana kooli kogukondlik rituaal, kus inimesed tulevad justkui lõkke äärde kokku. Selline lo-fi (tihti tahtlikult kujundatud käepärane, madala kvaliteetiga, isetehtud meedium, tehnilise keerukuse vastand – toim) värk. Ka kirjandus on väga lo-fi meedium. Need on lihtsalt sõnad paberil, ei pea akut laadima kusagil. Hea küll, sa saad kasutada e-lugerit ja tahvlit, aga raamat on lõppkokkuvõttes lihtne puuklots, kuhu on tindiplekid sisse pressitud. Suvised muusika- ja teatrifestivalid toovad inimesi ekraanide tagant ja tubadest välja. Samas kirjandus võimaldab midagi nii määratult suurt puhtalt tänu fantaasiale. Filmirežissöör, kes teeb sõjafilmi, peab palju arvestama, pusima, et saada raha kokku, et korraldada kõik need massistseenid ja plahvatused.
Raamatusse võid kirjutada sõja kokku kümne leheküljega ja see maksab sulle umbes klaas vett, mis sa sinna juurde jood.
Kes sind omal ajal julgustas kirjutama, kes või mis innustas? Kui vana sa siis üldse olid?
Alusatasin 12aastaselt. Mind ei julgustanud keegi, et oled hullult andekas. Mind vaimustasid koomiksid ja multikad. Lugesin Madis Otsa „Pesakonda“. Vaatasin multikaid, Cartoon Networki.
… Dexter!
Jah, „Dexter’s Laboratory“, Ren ja Stimpy. Lisaks Beavis ja Butt-Head ja „South Park“. Multikad, kus toimus ekstreemsusi, mis olid hästi teraselt, armsalt ja koomiliselt serveeritud.
Sinu kirjutatud dialoogid on kuidagi väga vahetud ja mõjuvad lugedes päris eheda kõnena. Kuidas sa seda teed? Kas kuulad vahel bussis ja tänaval võõraste juttu pealt?
Ma ikka kuulan jah kogu aeg, kuigi ma ei ole kunagi võtnud seda eraldi ülesandeks. Ei tee salvestusi ega kritselda märkmikusse. Aga vahel harva. See on muidu soovitus, mida kirjutamisõpetajad annavad. Nad õpetavad olema tähelepanelikud. Näiteks teatrikoolis oli meil ülesanne, et istuge 40 minutit bussipeatuses ja vaadake, mismoodi inimesed kõnnivad, milline on nende kehahoiak ja mida see nende kohta ütleb. Siis pidime seda koolis imiteerima ja analüüsima. Mart Kangroga oli saates „Koolon“ intervjuu, kus küsiti, mis peab loojal olema, et olla hea kunstnik.
Naah, ma oleks tahtnud ise sellise küsimuse peale tulla!
Kangrol läks juhe kokku, aga ta vastas muuseas, et võime jälgida ehk tähelepanelikkus on olulisim omadus. Jah, seda on vaja, vahet pole, kas oled graafiline disainer või kirjanik, teatud tundlikkus loeb.
Mulle meeldib, mismoodi inimesed räägivad. See on aeg-ajalt hästi leidlik ja aeg-ajalt hästi loll. Mulle meeldivad mõlemad variandid. Ma räägin ka igas olukorras erinevalt. Näiteks „OPis“ oli mul kui pulk seljas. Ma ei suuda vaadata neid vanu osi, aeg-ajalt olen küll mõelnud, et peaks, kuna saatekülaline oli nii huvitav inimene, aga nii õudne hakkab, nähes ennast nii kramplikuna. Praegu podcast’i tehes mulle vahel tundub ka, et mul tuleb sisse selline esinejamaneer, aga katsun siis üle saada ja lõdvestuda. Mulle meeldib, kui ma ei räägi perfektselt, see tundub mulle lihtsalt loomulik. Mulle meeldib kasutada parasiitsõnu ja ingliskeelseid väljendeid, selles on lohakus, samas ka lopsakus. Ja teatud lõdvestunud olek, mis mulle sobib. Dialoogid ja värgid kirjanduses tulevad puhtalt keelenaudingust. Vahel on mul hetki, mil mul on suur pulbitsev rõõm, sest ma saan aru, mida keegi räägib. Tabad end arusaamalt, et see pole iseenesestmõistetav, et meil on maailmas erinevad keeled, mis on keerukad ja süstematiseeritud. Keelt ennast ja suhtlusakti kõvalt jälgida on huvitav. Kord ammu olin vanaemaga koos köögis. Ta rääkis lihtsaid asju vist söögiga seoses. Ka siis tabas mind see äratundmishetk, et kuulsin seda keelekasutust kuidagi kõrvalt. Nii tore! Süvenenud armastus keele vastu – see võiks kirjanikul olla. Ma ei tea, kas seda saab endas eraldi arendada, kas saab tekitada kunstlikult. „Armastuse“ võib asendada sõnaga „tõmme“. Muuhulgas tõmme keele poole ? see mul võimaldabki kirjutada tekste, dialooge ja monolooge, mis pole sarnased mu enda kõnepruugiga ega mõttemaailmaga, aga mõjuvad paberilehel autentselt ja isikupäraselt.
Kas üks võimalus ehedust imiteerida oleks ka messenger’i vestluste teksti otse kirja panna?
Ma ei kasuta seda tehnikana, aga asju salvestada tasub ikka. Kuna kõik muutub, siis on selles oma mõte. Mul on 2000ndate algusest mõned MSNi vestlused salvestatud, sest aimasin, et see kaob. Tagantjärele on hullult äge lugeda, mismoodi rääkisime siis ja mis emotikone kasutasime. Nii saab tabada seda tunnet, mis toona oli oluline. Esimesed e-kirjad on mul alles, diskettidelt panin ruttu pulgale ümber. Mul on vaja ligipääsu nendele muudele aegadele ja ruumidele, kus ma enam ei viibi. Sealt salvestistest aimub, mis tunne oli ja mis oli siis peamine. Ja kui palju midagi maksis. Aeg on huvitav asi. Mulle meeldib nostalgia, samas on mul jäägitu huvi ka arengu vastu. Need on need kaks suurt magnetit.
Kui palju mõjutab su loomet keskkond? Kas on vahet, kas kirjutada raamatuid Kalamaja melus või hoopis väikses hooajavälises kuurortlinnas?
Kunagi teatrikooli ajal lugesin intervjuud Haruki Murakamiga. Tema tavaline tööpäev on järgmine: esiteks ärkab ta ilgelt vara, kell neli hommikul, siis läheb oma kontorisse Tōkyōs, kus assistendid tegelevad tema tõlgete ja lepingutega, kirjutab viis-kuus tundi ja läheb jooksma. Ja nii iga päev kas või aasta aega järjest, kuni raamat saab valmis. Mu unistus on ka selline oma tuba, ühetoaline korter, kus ainult kirjutada. Aga elu on segane, ebatäiuslik, kui midagi hakkab paika liikuma, siis midagi teisest otsast laguneb ja pidevalt on vaja kohaneda. Haapsalu on ilus koht. Mõtlesime elukaaslasega, et äkki pole võimatu elada väljaspool Tallinna, 100 kilomeetrit eemal pealinnast. Vaid eestlane võib mõelda sellise vahemaa probleemiks. Kohanemine on mu jaoks raske, aga elu nõuab seda. Võib-olla vanad kirjavahetused ongi mul seetõttu salvestatud, et asjad mingil kujul säiliks.
Loeb, kas ma tõeliselt tahan. Haruki Murakami kontorit ei hakka mul ealeski olema. Maailma viie tuntuima kirjaniku hulka jõuabki maailmas ainult viis inimest. See on imede jada, mis peaks sellele eelnema. Töötahe ja huvi on need, mis loevad!
Globaalne dominatsioon pole mu ajend, vaid elevus sellest tööst endast. Nii äge, et mingid kuulajad on meile tekkinud. Mõnes mõttes pole vahet, kas meid kuulab 5 miljonit inimest üle maailma või 50 Eestist. Peaasi, et on keegi, keda huvitaks. Ideaalne töökeskkond tuleb alati uuesti luua. „Kehade metsa“ kirjutasin enamasti kohvikutes. Kodus ei saanud keskenduda.
Sul tuleb uus raamat „Armastuskirju teatrile“
Uus raamat „Armastuskirju teatrile“ räägib, kuidas ma teatris pettusin ja tulin välja suurest kriisist, kas teater on olnud eksirännak või võimalus. Kirjutasin seda teost vetsus. Vanemuises toimusid meil Andres Noormetsa lavastatud „Othello“ proovid maikuus. Paralleelselt proovidega kirjutasin seda. Kriis oli lõpufaasides. Raamatu esimene peatükk on kirjutatud Pariisis pärast ühte mu elu parimat etendust, aga lõviosa on Tartus Vanemuise külalistemaja WCs kirjutatud. Mitte et kõht oleks olnud lahti, vaid elasin koos elukaaslase, meie üheaastase tütre ja kassiga pisikeses külaliskorteris. Kohvikutes ei tahtnud hakata jälle kohvi ja teed tellima. Kirjutasin, kui tütar magas. Siis elukaaslane sai joonistada ja omi asju teha. Potikaane panin alla ja mu kirjanikutool oligi WC-pott. Osa protsessist oli seekord niimoodi. See on rohkem naljakas kui halb. Ebamugav, aga tahtmine seda raamatut kirjutada oli suurem kui ebamugavus.
Enamik inimesi oleks loomingulisemad ja produktiivsemad, kui nad ei vannuks alla igapäevasegajatele. Välised tegurid ja sisemised probleemid pärsivad teotahet ja teovõimekust. Sitt tuju, mingi mõte käiab peas, väsimus või ebakindlus, kellele ma seda teen, miks ma pingutan, ei ole ju mõtet nii palju?! Pisike on alge, mis ütleb, et davai, teeme ikkagi. Tuleks jääda selle alge juurde, leppida misiganes olukorraga.
Nii sageli väsitas see armastuskirjade raamat. „Othello“ oli nii füüsiline tükk. Polnud selline koketeerimine, kus võetakse ilusaid poose. Näitlejad haarasid üksteisel nägudest kinni, sülge pritsis, kõik olid nii kirglikud ja nii vihased. Pärast sellist tööpäeva tahad veel mängida kassi ja lapsega ja suhelda elukaaslasega. Energiat pole, päeva lõpuks tahaks lihtsalt pikali heita. See raamat aga ei kirjutanud end ise. Kuigi väga tahaks, et kõik raamatud teeksid seda. Iga päev kirjutasin sinna ühe peatüki. Vaid üks päev ma kirjutasin lihtsalt ühelauselise peatüki, et kallis teater, ma lihtsalt ei jaksa, ma tahan magada! See teos on niisiis kirjaformaadis. Minu personaalsed kirjad teatrile, nagu teater oleks inimene, kellega saaks rääkida.
Igal pool on takistused. Kui saabuks see 0,000000001 protsendiline tõenäosus, et must saab maailmakuulus kirjanik mu eluajal, siis ikkagi ma mõni päev lamaks seal oma kirjanikustuudios maas ja mõtleks, et aaah, ma ei oska kirjutada! Kes need varasemad tekstid küll valmis kirjutas? Kuidas see käib? Iga kord alustad justkui otsast peale ja kõik on ikka sama keeruline.
7.-10. märtsil leiab aset järjekordne Tudengijazz.
Eesti vanim jazzmuusika festival tähistab tulevasel kevadel juubelit – Tudengijazzi traditsioon sai alguse 35 aastat tagasi. Kandideerimine festivalile on lõppenud ning programm avalikustatakse 18. jaanuaril.
Tudengijazz on rahvusvaheline tudengite rütmimuusikafestival, mis on pühendatud muusikat õppivatele noortele ja nende värsketele ideedele. Festivali eesmärk on toetada rahvusvahelisi ühisprojekte, tutvustada
noortele jazzi ja anda tudengite bändidele võimaluse õppida läbi esinemiste.
Tudengijazzil on juubel! Nimelt kõige esimesest festivalist on möödunud 35 aastat. Tähistame seda suurejooneliselt, pühendades festivali sel aastal eelkõige eestimaisele jazzmuusikale. Kuid väljakujunenud traditsiooni järgi on oodata ka koosseise välismaalt ning rahvusvahelisi ühisprojekte. 7.-10. märtsil Tartus, Viljandis ja Tallinnas toimuval Tudengijazzil astub ülesse rekordarv bände. Oodata on värskeid elamusi ja uudset heliloomingut noortelt muusikatalentide sulest. Juubelifestivali suur pidu toimub 10. märtsil Tallinnas Vabal Laval!
Aastast 1982 toimuv Tudengijazz oli esimene jazzmuusika festival Eestis. Läbi aastate on Tudengijazzil üles astunud pea kõik praeguseks tegevad tipp-jazzmuusikud ja paljud noored kuulsust koguvad ansamblid. Tuule on tiibadesse saanud näiteks Jaak Sooäär, Tanel Ruben, Oleg Pissarenko, Villu Veski, Kadri Voorand, Raul Sööt, Raivo Tafenau, Virgo Sillamaa, Siim Aimla, Sofia Rubina, Joel Remmel, Laura Põldvere, Abraham’s Café, JazzIn Sisters, Innersound, Jana Kütt Group, Linda Kanter Quartet.
Uku Suviste on üks selle aasta Eesti Laulu finalistidest looga „Supernatural“, mis on nüüd kuulamiseks üleval nii Youtube’is kui ka Spotify’s!
Esmapilgul võiks ju arvata, et lugu räägib superkangelastest, kuid siinkohal üllatab Uku teid hoopis looga armastuse salavõimetest.
Millistest salavõimetest lugu täpsemalt räägib? Uku sõnul kirjutas ta laulu sel korral enda isiklikest uskumustest. Tegemist on võimetega, mis kerkivad meis esile siis, kui me tõeliselt armastame. Nimelt on Uku sõnul armastus meie kõigi olemuses ning seda ei saa õppida ega sundida. Olenemata sellest, kui kanged ja tugevad me pealtnäha paistame, on igal inimesel keegi või miski, mille vastu ülimat kiindumust ehk supernatural love’i tuntakse. Uku julgustab inimesi rohkem oma tundeid välja näitama, olgu see sõnade või tegudega. Oskus armastada ja hoolida näitab inimese tugevust, mitte nõrkust.
Loo kaasautoriks on Oliver Mazurtshak, kellega Uku Suviste on varasemalt koostööd teinud ka loo „Bonfire“ raames, mis oli Power Hit Radios kuid kuulajate lemmiklugude tipus.
Kuula Uku Suviste lugu „Supernatural“ Youtube’ist ja Spotify’st.
Arhitektuurimuuseum avab uuenduskuuri järel uksed eksootilise Taiwani nüüdisarhitektuuri näitusega.
Rahvusvaheliselt tuntud kollektiivi Fieldoffice Architects looming on hea näide ruumist, mis sünnib aktiivse kaasamise ja keskkonnaga arvestamise tulemusel. Nende roll arhitektina on võrreldav arsti või ravitseja omaga.
Näitust “Luues kohti: Fieldoffice Architects” saab näha 14.jaanuarist 26.veebruarini Eesti Arhitektuurimuuseumi Rotermanni soolalaos.
Reedel, 13. jaanuaril kl 17.00, peab arhitekt Sheng-Yuan Huang Arhitektuurimuuseumis avaliku loengu, millele järgneb näituse avamine kell 18.00.
Näitus on pühendatud Taiwani päritolu arhitektuuribüroo Fieldoffice Architects loomingule. Enamik büroo asutaja Sheng-Yuan Huangi projektidest paiknevad poole miljoni elanikuga Yilani linnas Taiwanis. Lisaks muutlikule poliitikale ja majandusele raputavad Yilani regulaarselt troopilised tormid ning üleujutused. Seetõttu käsitlevad arhitektid linna ja looduskeskkonda pidevas vastasmõjus toimiva tervikuna. Fieldoffice Architects keskendub eelkõige linnaehituslikele projektidele, tegeledes omamoodi linliku akupunktuuriga, vajalike sekkumistega olemasolevasse linnaruumi. Tegu on tõeliselt sotsiaalsete, avalikkuse huvide eest seisvate arhitektidega, kelle eesmärgiks on luua paremat tänast ja homset.
Arhitektuurimuuseumi direktori Triin Ojari sõnul on näitusel esitletavad hooned ja projektid sündinud küll meist erinevas kultuuritaustas ja asuvad Euroopast kaugel, ent on ometi heaks paralleeliks ka siinse linnakeskkonna uuendamisel: “Nende looming on eeskujulik näide arhitekti, kogukonna ja omavalitsuse tihedast koostööst. Fieldoffice Architects esindab mõneti ebaeuroopalikku, egovaba arhitektuurisuunda, mis on kantud arhitekti kui arsti või ravitseja rollist.” Näitusel eksponeeritakse büroo tähtsamaid töid makettide, jooniste, fotode ning tekstide abil, olulisel kohal on videointervjuud ning filmid valmis hoonetest. Näitust saadab Fieldoffice Architects’i loomingut tutvustav rohkelt illustreeritud kataloog.
Sheng-Yuan Huang (s. 1963 Taipeis) õppis arhitektuuri Tunghai ülikoolis Taiwanis ning omandas magistrikraadi Yale ülikoolis USA-s. 1994 rajas ta büroo Fieldoffice Architects. Huangi töömeetod sisaldab tihedat suhtlust elanike, tulevaste ruumikasutajatega ning hoidub teadlikult äratuntavast käekirjast, originaalitsevast wow-arhitektuurist. Sheng-Yuan Huangi sõnul on arhitektuuri juured looduses: “Elu tõeline vorm ei ole staatiline ega käegakatsutav, vaid efemeerne ning dünaamiline, olles pidevas muutuses.” Fieldoffice Architects esindab põnevat suunda, mis võib oma radikaalse lokaalsusega olla teenäitajaks ka kriisis vaevlevale globaalsele nüüdisarhitektuurile.
Täna avaldas HU? uue singli “Exind”, mis juhatab sisse peagi ilmuva uue kauamängiva.
HU? tuleb taas teada-tuntud elektroonilise eklektika rütmis. Uue materjali esimene, täna ilmunud singel “Exind” on roadmovie’ilik kulgemine oma truu neljarattalise rootsi sõbraga tundmatuse suunas. Selja taga põlemas sillad, juukseid sasimas uued tuuled. Album ilmub mingi hetk kindlasti, juhul, kui maakera vaid nii kaua kestab.
HU? on Hannaliisa “Hunt” Uusma, Bert “On Beats” Prikenfeld aka DJ Critikal ning Leslie “Da Bass” Laasner. HU? sensatsioonilisest läbimurdest albumiga “Film” täitub peagi kümme aastat. Seda vahemikku täidavad neli kauamängivat, mitmed singlid ja hitid, mis jõudsid üle Eesti, leides universaalselt poolehoidu nii kriitikutelt kui lastelt.
“Neid bängereid teavad ja mäletavad nii Sinu õetütar, naabri imik, ex-girlfriend, Facebooki sõber Brasiilias kui ka vanaema,” meenutab Leslie Laasner. “HU? on HU?.”
“Ajad on segased. Jumal läks just sõgedaks ja kutsus nii paljud popstaarid taevasse mängima, et tundub, et maa peale ei jäänudki enam kedagi. Lisaks määrati dirigendipulti Trump ja kui arvasite, et sellega on üllatused lõppenud, siis eksite. Eesti elektroonilise poppmuusika trumbid on veel välja käimata. Ärtu äss Hannaliisa Uusma on oma ruutu poisi ja risti kuningaga tagasi, et tekkinud tühimikud täita. Ekslesid, kus nad ekslesid – teie ees on HU? Tuli(h)uus singel “Exind”,” kirjeldab enda uue muusika olukorda bänd ise.
Tänasest on HU? uus lugu “Exind” väljas enamikes digikanalites nagu Spotify, Apple Music jpt.
Noore koolilapsena endas kunstioskuse leidnud Madis Põldsaar on pidanud loomemaailmas oma niši leidmiseks palju aega ja vaeva nägema. Kokkusattumuste tahtel on Madisest tänaseks saanud Vestige Verdanti graafiline disainer, loovstuudio omanik ning, mis kõige olulisem, ta on leidnud päris oma niši – juuste kujutamise illustratsioonides.
Mis ärgitas graafilise disainiga tegelema? Kuidas selleni jõudsid?
Lasteaias avastati minus oskus joonistada, perspektiivis asju näha ja seda siis paberile kanda. Ma ise seda niimoodi tähele ei pannud, lihtsalt joonistasin ja mulle see meeldis. Põhikooli ajal käisin ka kunstikoolis, kus õpetati klassikalist joonistamist, maalimist ja muud sellist. See aga polnud päris minu tassike teed. Mõned aastad hiljem, täpsemalt 2008. aastal, avastasin Adobe Illustratori (graafilise disaini programmi – toim) ja hakkasin seda omal käel õppima ning tegelen sellega lakkamatult siiani.
Kas oled seda ala ka kuskil õppinud?
Konkreetselt mitte, pigem ise nokitsenud, sellealast kirjandust lugenud või infot Youtube’ist otsinud. Olen kuidagi kõike vastupidi teinud – olen iseõppija. Graafilises disainis jätan endale avastamisrõõmu, ma ei tee töö käigus raamatut lahti, kui midagi ei tea. Kuigi see oleks lihtsam, siis leian, et moment, kus ise midagi uut avastad, on mõnusam. Minu arust ongi asja tuum avastada, mida teha tahad, ja teha seda kire ning armastusega. Olen sellest väga sügavalt huvitatud ning avastanud oma rolli siin elus – luua ja jagada ilu.
Mis oli sinu esimene sellealane töö?
Esimene erialane töö oli ilmselt Baila kaardimängu kujundus. Ma olin selle firma üks osanikest ja sealt see programmiõppimine pihta hakkas. Illustreerimisega tegelema hakates jäi mulle portreede puhul kohe silma inimeste näod ja selle kujutamine hakkas väga meeldima.
Esimene erialane töö, mis mind enim vapustas, oli luksus-looduskosmeetika tootemargi Vestige Verdanti pakendite ja reklaamide ilu loomine. Alustasin sellega nende esimese toote, Organic Maski kujundamisel 2013. aastal. Olen sellest koostööst siiani vaimustuses, õpin ja arenen tohutult. Aitäh neile!
Graafiline disain on tegelikult üsna lai valdkond, mis hõlmab veebidisaini, reklaami, logosid, trükiseid, illustratsioone ja muud. Kas spetsialiseerud millelegi või teed kõike tellimuste alusel?
Kui klient tuleb kindla ideega, siis teen ikka tema soovi järgi, võimalusel pakun alati ka muid lahendusi. Samas tuleb ette ka kordi, kui kliendil kindel soov puudub, siis saan ise rohkem mängida.
Ettevõttega tegelemise kõrvalt on jäänud selle oma asja tegemist väheseks, aga võimalusel kasutan aega just selleks. See on tegelikult kõige rahuldust pakkuvam.
Kust inspiratsiooni ammutad?
Vahel juhtub, et tellimustööd alustades tekib kohe visuaal, millega edasi töötan. Teinekord võtab kauem aega, et klienti kõnetava tulemuseni jõuda. Neil momentidel ammutan inspiratsiooni teiste töödest, ümbritsevast keskkonnast, kunstist.
Portreede puhul on siiras emotsioon kõige inspireerivam. Naiste juuksed, silmad ja huuled. Mind inspireerivad loovad, julged ja ettevõtlikud inimesed. Igapäevaelus inspireerib teadlikkus ja südametarkus.
Sinu loomingus esineb suurel määral illustratsioone just naistest. Miks nii?
Naised on kogu loomingust kõige ilusamad. Suurepärane tõend looja geniaalsusest. Valin naiste näod just nende tugevuse, ilu ja eriti emotsioonide pärast. Naistel tuleb see kuidagi eriti hästi välja. Juustetehnika, mida vektorportreedes kasutan, sobib naistele kõige paremini ning seda saab just seal kõige paremini rakendada.
Kui kaua kulub ühele illustratsioonile keskmiselt aega?
See oleneb teosest, aga minimaalselt on läinud umbes 12 tundi, samas on kulnud ka peaaegu 50 tundi. Ühe ööpäevaga need tavaliselt ikka ei valmi. Silme ees on uus portreeseeria, kus üks portree võib võtta ligilähedale 100 tundi.
On sul oma loomingus mingisugune ühisjoon või sõnum, mida soovid töödes edasi anda?
Ilmselt ongi illustratsioonides juuste (naisportreedel mustvalge kontuurina kohevate juuste – toim) kujutamine. Mul võttis enda stiili leidmine üpris kaua aega. Varem ma täpselt ei teadnud, mida teen, mul ei olnud kindlat pidepunkti või kannatlikust. Üldjuhul, kui midagi tegin, siis tavaliselt kohe esimene variant sellest sobis, aga nišš reaalselt puudus.
Portreedega alustasin, kui nägin sõbranna pilti, mis oli armsalt siiras. See tekitas tahtmise seda „joonistada“. Seda võib pidada ka hetkeks, mil avastasin portreede illustreerimise ning hakkasin sõprade pilte kasutama. Umbes 2013. aasta märtsis, kui mind kuskilt kõrgemalt klikk tabas, leiutasin hästi lihtsa mooduse, kuidas juukseid kujutada. Mingil hetkel sai see ka Adobe Illustratori tunnustuse.
Praegu katsetan töö kõrvalt võimalikult lihtsaid mustvalgeid portreid, kasutamata varjusid. Proovin selle kujutusviisi veel lihtsamaks teha, et poleks üleliigseid detaile. Mulle isiklikult on portreede loomine tegelikult lõputu otsing nagu lapselik kustumatu huvi.
Kas ja milliseid takistusi võib töös tavaliselt ette tulla?
Vahel kaob inspiratsioon ja motivatsioon. Selle taga on tavalised elulised asjaolud. Seda juhtub kõigil – mõnel rohkem, mõnel vähem. Kui inspiratsiooni pole, tuleks korraks aeg maha võtta, lahti lasta, lihtsalt olla ja tunde järgi õigel hetkel edasi astuda.
Mis on teie firma (UUS Stuudio) nišš ehk kuidas eristute teistest omasugustest ettevõtetest?
Kuigi disainil ja kunstil on teatud erinevused, tahame neid mõlemaid rohkem kokku viia. Võib-olla on see meie nišš. Olen selles suhtes täielik pedant, kõik peab olema detailsuseni viimistletud ja pööran pisiasjadele väga palju tähelepanu, ka kolleegid on selles osas samasugused. Meile on oluline projekte entusiasmiga korda saata ehk algusest lõpuni hingega asja juures olla. Just kirega tahame seda teekonda käia, mitte raha pärast – hästi tehes on tasu alati garanteeritud.
Mida pead enda suurimaks töövõiduks või erialaseks saavutuseks?
Tegelikult olengi juba maininud, mille üle mul on hästi hea meel. Esiteks kindlasti see, et olen Vestige Verdanti graafiline disainer. See pakkumine tuli nagu selgest taevast ja need koos töötatud aastad on olnud meeliülendavad.
Teiseks töövõiduks pean kindlasti UUS Stuudio loomist. Sellega teatud asjad jälle klappisid ja valmis ülisuper ettevõtmine. See on pigem selline kollektiivne kogemus, kus õpime ja areneme koos.
Kolmandaks saavutuseks pean illustratsioonides juustestiili niši leidmist. Selle avastamisega on ka huvitav lugu. Adobe Illustrator tegi oma Facebooki lehel igal reedel üleskutseid, et fännid saadaksid oma loomingut. Tol korral soovisid nad illustreeritud portreid. Just siis, kui seda üleskutset nägin, valmis mul esimene juustestiiliga portree Rita Orast, ja otsustasin selle neile saata. Sellest väga vaimustuti, mu pilt sai väga palju head tagasisidet ja selle stiili kohta taheti täpsemalt teada. Illustratori tellimusel tegingi siis juhendi, kuidas juukseid disainida. See pealtnäha väike juhtum pani minus midagi nii võimast käima ehk sain aru, et olen lõpuks leidnudki selle, mida teha tahan.
Mida veel ära teha tahaksid või kus näed end viie aasta pärast?
Mulle väga ei istu pikalt ette planeerimine – eesmärkide seadmine. Mulle ei lähe peale see, mida peaksin poole või viie aasta pärast valmis saama ja ära tegema. See tundub iseendale piiri peale panemisena. Elame ikkagi muutuvas maailmas, me ei tea, mida võib pakkuda homne päev. Pigem olen otsustanud elada praeguses hetkes ja teen, mida armastan. Kõik tärkab niikuinii, nagu looduses. Kõik juhtub siis, kui oled selleks ise valmis.
Mul on pigem unistused. Mulle meeldib, kuidas need kasvavad ning arenevad. Kui avastan, et nüüd on õige hetk millegagi alustada, siis võtan sellel sabast kinni. Unistusi mul ikka jagub ja üks suur unistus hakkas peas keerlema juba kooliajal, mis ulatub tagasi umbes 2000. aastasse. Üldiselt ei saa seda aga välja rääkida, sest tean omast kogemusest, et annan sellega energia ära. Saan ainult öelda nii palju, et see on seotud haridusega.
On sul veel mõni äge projekt või toode valminud?
Katlamaja animeeritud logo ja metallist tüpograafiline installatsioon sissepääsu kohal, mis valmis koostöös metallikunstnik Põvvat Kamaga. Kindlasti ka Eesti house’i ja teknomuusika helilooja Janno Kekkoneni animeeritud logo. Huvitav oli ka foto ja illustratsiooni ühisprojekt „Salajane lilleaed“ fotograaf Katrina Tangiga. Eriti mõnus on olnud koostöö Art Priori restoraniga. Minu kaubamärk on ikkagi juustenišiga vektorportreed. See on ülimalt kirglik tegevus, kus unustan kellaaja.
Millised omadused või oskused peaksid olema graafilisel disaineril?
Täpselt ei teagi, aga kunstilist silma võiks ikka olla. See on tegelikult nii lai ja täiesti õpitav valdkond. Mina vaatan iga päev, mida mujal tehakse, ja ammutan sealt inspiratsiooni. Suunasid, disaini ja tehnikaid jälgides tekib kujutlusvõime, et kuidas seda järgmisele tasemele viia, eristuda või oma nišš luua.
Samas tuleks osata ka eksida, et ei tekiks momenti, kus kehv tagasiside motivatsiooni alla tõmbab. Selles tuleks näha pigem võimalust arenemiseks, et järgmine töö paremini teha. Kindlasti aga peab olema tahet ja huvi selle ala vastu.
Graafiline disain on üha populaarsemaks muutunud. Mis sa arvad, miks see nii on?
Arvan, et see tuleneb sellest, et kõik on tänapäeval internetis. Kui Leonardo da Vincil oleks olnud kunagi selline meedium, et teeb sülearvuti lahti ja hakkab seal kunsti tegema, siis oleks ta seda arvatavasti kasutanud. Ehk et asi on selles, et graafiline disain on tänapäeva meedium, kus saab ennast lihtsasti väljendada.
Ilmselt loeb ka see, et Eestis on infotehnoloogia väga heal tasemel. Usun, et disain kasvab sellega paralleelselt. Kindlasti võtan ka käsitsi nokitsejate ja kunstnike ees mütsi maha. See on väga autentne tegemine ning paneb imestama, mis ilu seal tehakse.
Kas sa tunned, et tahad teha rohkem illustratsioone või graafilist disaini?
Mingil määral hoiavad need mõlemad mind teravana. Üks on kitsam suund, teine jällegi üldisem. Kaugemas tulevikus üritaksin end tellimustööst eemaldada ning liikuda enesevabamale väljendusele ehk luua ainult portreid ja illustratsioone. Kindlasti on mul ka kasvav huvi kanda vektorgraafikat üle siiditrükki ja proovida kätt linoollõikes.
Raplamaa metsade vahelt Kuimetsast pärit Karl Robert Saluri (23) alustas sportimist nagu ikka koolist. Tänaseks on Ameerikas õppiv noorsportlane end piisavalt tõestanud, et poodiumitel särada ja oma unistuseni lähemale jõuda.
Millal ja kuidas kergejõustikuni jõudsid?
Alustasin kergejõustikuga kuuendas klassis. Läksin Kose kooli just selleks, et saaksin kergejõustikuga tegeleda. Neil oli seal olemas vajalik treener ja trennid toimusid tavaliselt neli korda nädalas. Samas meeldis väiksena ka aktiivne olla ja jooksuvõistlustel käia.
Kui keeruline on kümnevõistlustel füüsiliselt ja vaimselt järjest erinevateks aladeks valmistuda? Mida selleks tavaliselt teed?
Füüsiliselt on muidugi keeruline, kuna iga ala väsitab keha ja kahe ala vahel väga palju aega ei anta, et energiat koguda. Vaimne pool oleneb rohkem eelmise ala tulemusest. Kui alustad hästi, siis on ka hea edasi minna. Üritan iga ala võtta nagu esimest, et ei tekiks lisapingeid.
Ilmselt on väga raske mitmel alal õige tehnika kätte saada ning oled sellega ka üsna palju vaeva näinud. Millised nippe sa järgida püüad ja kuidas edu saavutad?
Ma proovin olla sprinter, heitja, hüppaja, tõukaja ning jooksja ühel ja samal ajal. Kui teen kaugust, olen hüppaja, kui kuuli, siis tõukaja. Trennis üritame kõige tähtsamad liigutused aladel ära teha nii, kuidas peab. Kui sellega probleeme ei esine, siis läheme detailide kallale.
Mis on su lemmikkümnevõistlusala ja miks?
Odavise, juba väikesena meeldis mulle seda teha. See küll pole mu kõige tugevam ala, aga trennid meeldivad ja võistlused on ka huvitavad.
Kui tihe on su võistlusgraafik?
Sel hooajal on olnud väga tihe. Tänavu olen teinud tunduvalt rohkem mitmevõistlusi kui eelmised kolm aastat kokku. Palju oleneb muidugi ka tervisest. Praegu olen püsinud tervem ning samas ka ülikooli graafik väga ei soosi puhkamist.
Kui range on su menüü? Mida sealjuures eelistad?
Mu menüü ei ole range, aga tean, mida söön ja mis on sportlasele vajalik. Eelistan kanaliha ja palju rohelist. Kindel hommikusöök on puder pähklivõi ja banaaniga.
Milline näeb välja sinu sportimisjärgne rutiin?
Pärast igat trenni lähen trennisaali, kus on olemas kõik vajalik taastumiseks. Seal, olenevalt hetkeseisundist, teen kas massaaži, rullin, venitan või kasutan lihaste lõdvestamiseks jääd. Kui miski segab, siis teen vajaliku, et sellest lahti saada.
Kas Ameerikasse ülikooli minekut võib tagantjärele pidada loomulikuks sammuks sinu spordikarjääris?
Jah, ülikooli minek oli mul alati plaanis. Eestisse õppima minnes oleks olnud toetuste leidmisega raske. Siin aga makstakse kõik kinni ja muretsema ei pea.
Kuidas ülikooliõpingud lähevad? Kui rahul sealse programmiga oled? Millele eelkõige rõhku pannakse?
Õpingutega probleeme ei ole. Hinded on head ja programm meeldib. Õpin Georgia ülikoolis food marketing and administration’it (toiduturundust ja -haldust – toim). Koolis on kindlad ained, mida õpilane peab võtma, aga igal erialal on ka omad ained, mis tuleb ära teha. Olen üle poole programmist läbinud.
Kuidas suhtud tagasilöökidesse ja vigastustesse, mis spordis aeg-ajalt ette tulevad? Kuidas end rasketel aegadel motiveerid?
Igal vigastusel on kindel põhjus. Kas siis oled midagi valesti teinud või tegemata jätnud. Ma üritan igast tagasilöögist õppida. Kasutan neid tarkusi tulevikus ära, et tervem püsida.
Motivatsiooniga ei ole mul kunagi probleeme olnud. Üks vigastuste põhjustest võibki olla see, et on motivatsiooni teha liiga palju korraga.
Karl-Robert Saluri koos treener Tõun Kaukisega
Sul on olnud senise spordikarjääri jooksul kolm treenerit. Mida nad on sulle õpetanud ja edasi andnud?
Iga treener on mind mu sportlaskarjääris aidanud. Ma ütleks lühidalt nii, et esimene treener tegi minust sportlase, teine tegi minust mehe ja kolmas kümnevõistleja. Hindan väga kõrgelt nende tahet mind aidata ja vaatamata kõikidele probleemidele minuga edasi töötada.
Mida pead enda seniseks suurimaks saavutuseks?
Kindlasti olümpianormi täitmist. Taastusin just siis raskest vigastusest ja kohe õnnestus olümpianorm täita.
Sinu suurimaks toetajaks võib vast pidada su ema. Kui palju on ta sulle toeks ja abiks?
Ema on mulle alati toeks olnud. Ta on see, kes aitas mul üle saada rasketest aegadest. Kui rahaliselt oli keeruline või arstiabi vajalik, oli just tema see, kes silma kinni pigistas ja vajalikud summad leidis.
Su ema peab sinu sporditegemistest ka blogi. Kuidas see idee tekkis ja mis sellega täpsemalt on?
Spordiblogi hakkas ta jah tegema, kuna arvas, et kui kunagi tahaksin raamatut kirjutada, oleks hea, kui
Karl-Robert Saluri koos emaga
kõik kuskil juba kirjas oleks. See on mõeldud peamiselt mu fännidele, aga kuna blogi kaudu saab teada ka paljude teiste Eesti sportlaste tulemusi ja seisundeid, siis lugejaid on isegi väljastpoolt mu fännigruppi.
On sul spordis ka mõnda eeskuju?
Mul on mitu eeskuju. Alati meeldib vaadata näiteks Roger Federeri (Šveitsi tennisisti – toim). Väiksena meeldis jälgida Bryan Clay (Ameerika kümnevõistleja ja olümpiavõitja – toim) võistlusi. Ehk eeskujusid on võtta igalt spordialalt.
Kus näed end viie aasta pärast?
Loodetavasti kümnevõistluse tipust ehk siis poodiumilt.
Mida soovitad alles noortele sportlastele, kes pingutavad, aga loodetud tulemusi kohe ei näe?
Ei tohi alla anda. Kunagi ei tea, millal tulemused tulema hakkavad.
Me kõik nõustume, et filmid aitavad meil hetkeks reaalsusest põgeneda. Seejuures pole tegemist aga mingi lihtsa ära jooksmisega. Filmid viivad meid kohtadesse kus me kunagi varem pole viibinud ning annavad võimaluse kohtuda tegelastega kes on meist vägagi erinevad. Filmid avavad akna suuremasse maailma, laiendades meie perspektiive ning avades silmad uutele imedele.
Siin on 8 võimast filmi, mis linastuvad saabunud 2017 aastal ja mida YU kindlasti vaadata kavatseb 🙂
WONDER WOMAN
Amazonase printsess jätab maha oma kodusaare, et avastada maailma. Seda tehes saab temast aga maailma suurim kangelane.
LOGAN
Lähitulevikus peavad vananev Wolverine ja Professor X kaitsema noort Wolverini naisklooni kurja organisatsiooni eest mida juhib Nathanial Essex
DUNKIRK
Sakslaste poolt piiramisrõngasse jäänud Belgia-, Prantsuse- ja Briti liitlasarmee imepärane evakueerimine Dunkirkist ja selle randadelt II Maailmasõja ajal.
BLADE RUNNER 2049
Kolmkümmend aastat peale esimese filmi sündmuseid kaevab LAPD ofitser K (Ryan Gosling) ja uus blade runner (pearahakütt) välja kaua peidetud saladuse. K avastus viib ta otsingutele, et leida Rick Deckard (Harrison Ford), endine LAPD pearahakütt, kes on 30 aastat olnud kadunud.
KAUNITAR JA KOLETIS
Disney muinasjutu järgi kohandatud armastusfilm koletislikust printsist ja noorest naisest.
KIIRED JA VIHASED 8
MINA SUPERVARAS 3
Gru, tüdrukud ja kollased käsilased tulevad taas!
WAR FOR THE PLANET OF THE APES
Geneetiliselt arenenud ahvide kogukond mässitakse võitlusesse inimarmee vastu.
