by Merit Mäekalle | juuli 28, 2018 | Avalehele, Elustiil, Kultuur, Sport
Foto autor Philip Mroz
Jooksu- ja spordisõpradele on nii suvel kui ka sügisel mitmeid jooksuüritusi üle Eesti. Kui mõni sündmus äratab sinus huvi, siis kiiresti registreerima, jooksutossud jalga ja õue jooksma, sest treenimine tuleb ainult kasuks!
| Üritus |
Asukoht |
Kuupäev |
Distants(id) |
|
| Viking Line Eesti ööjooks |
Rakvere |
18. august |
21,1 km, 10 km või 4 km |
|
| Jüri Jaansoni Kahe Silla jooks |
Pärnu |
1.− 2. september |
10 km või 3 km |
|
| We Run Tallinn noortejooks |
Tallinn |
7. september |
5 km |
|
| Tallinna maraton |
Tallinn |
8.− 9. september |
42,2 km, 21,1 km või 10 km |
|
| Friday Night Run |
Tartu |
5. oktoober |
4 km |
|
| Tartu linnamaraton |
Tartu |
6. oktoober |
42,2 km, 21,1 km või 10 km |
|
| Paide−
Türi rahvajooks |
Paide−
Türi |
7. oktoober |
13,6 km või 6,5 km |
|
| Pärnu rannajooks |
Pärnu |
21. oktoober |
5 km või 10 km |
|
Autor Merit Mäekalle
Toimetaja Merily Šmidt
by Liisa Ady Oks | juuli 27, 2018 | Avalehele, Kultuur, Kunst
On ammu teada, et sinine ja roheline on rahulikud ja usaldusväärsed värvid, punane kirglik, aga ka viha tekitav ning kollane rõõmus ja entusiastlik. Need teadmised on meisse meid ümbritseva maailma kaudu kodeeritud ning on olnud aineseks lugematutele kunstiteostele, muusikapaladele ja kirjutistele. Kas olete aga mõelnud sellele, et keegi võib värve hoopis teistmoodi tajuda?
Teatud bioloogiliste tõikade vastu siiski ei saa. Punane on esimene värv, mida laps nägema hakkab, sest selle pikk lainepikkus jõuab lihtsamini silmadeni. Sünd ja surm seostuvad punasega, nõnda ka tapetud loomad ja sõjas voolav veri. Samamoodi punased on mürgised marjad, tuli ja tänapäevased keelumärgid, sest see püüab meie pilku. Punane on läbi aegade olnud oluline kunstis ja religioonis, sellele omistati maagilisi tähendusi – Eestiski seoti randme ümber punaseid käepaelu – ning seda seostati kangelaslikkuse ja ristilöömisega. 1
Mis oleks aga siis, kui keegi ütleks, et tema päike on punane? Või sümboliseeriks aktsiaturul tõusu punase, mitte rohelisega? Vastavalt Jaapanis ja Ida-Aasias ongi eelnev täiesti tavaline. 1 See näitab, et kuigi värvidel on meile evolutsioonist tingituna suur mõju, pole värvitaju mõjutamata ka kultuuriruumist.
Siinkohal oleks sobiv sisse tuua ka keelte evolutsioon. Vanasti usuti, et igal kultuuril on põhilised sõnad iga vikerkaarevärvi jaoks. 1960-ndatel võrdlesid oma märkmeid aga kaks teadlast, Paul Kay ja Brent Berlin. Esimene neist oli uurinud tahitilasi Vaikse ookeani lõunaosas, teine tzeltale hõimu Mehhikos. Mõlemad uskusid, et saab olema raske, kuna neile oli öeldud, et rahvad jaotavad vikerkaart peaaegu suvaliselt. Üllatav oli aga, et tulemusi kõrvutades võis näha, et mõlemal rahval oli värvide jaotus inglise keele omale väga sarnane, kui välja jätta tõsiasi, et neil oli sinise ja rohelise jaoks üks sõna. Californiasse kolinud Kay ja Berlin palusid oma õpilastel koguda värvitermineid 20-lt San Francisco lahe äärselt keelelt ning avaldasid raamatu „Basic Color Terms: Their Universality and Evolution“. Kokkuvõtteks leidsid nad näidete põhjal, et kõigil kultuuridel on sõna musta (pimeda) ja valge (heleda) jaoks. Kui on kolmas termin, siis on selleks punane. Kui on neljas ja viies, on need roheline ja kollane (järjestus varieerub puhuti). Seejärel tuleb sinine. Kõige kõrgemal tasemel olevatel keeltel on 11 põhilist värviterminit: must, valge, hall, punane, oranž, kollane, roheline, sinine, violetne, roosa ja pruun. 2
Kahtlemata oli 20 rahvast maailma mastaabis vähe. Oma teema edasiarendamiseks koostasid nad 1970-ndatel ulatusliku misjonäride võrgustiku abil raamatu nimega „The World Color Survey“, mis sisaldas 110 kirjakeeleta rahva värvisõnu. Leiti, et kõigil rahvastel oli siiski vikerkaarevärvide jagu sõnu olemas. Selle seadis kahtluse alla Alexandre Surrallés, kes väitis, et candoshi rahva esindajatel pole värvitermineid, vaid kui neile näidata värvilist laiku ja küsida „Missugune see on?“ (neil pole ka sõna värv), ütlevad nad ainult sama värvi esemete nimetusi. Pealegi öeldi keraamilisel alusel oleva laigu kohta pigem nagu küps puuvili ja maas oleva laigu kohta nagu veri. Kuna värvisõnad ei tohiks sõltuvalt olukorrast muutuda, olla mingi eseme nimetused ja/või käia üksnes konkreetse esemete grupi kohta, leidis Surrallés, et candoshidel värvisõnu polegi. 2
Seega põhiline erinevus, millised värviterminid inimestel on, seisneb viisis, kuidas värve grupeeritakse. Kuigi teadlased on üsnagi segaduses, võib siiski arvata, et olemas on mingisugune värviterminite evolutsioon. Kuigi vahel eksisteerivad meil kõigil ka ühised värvide kategoriseerimise viisid (seda on näidanud katsed beebidega), on igal rahval oma kultuur, keel ja viis maailmast aru saada. See muudab ka teadlaste töö raskemaks, eriti kui näiteks Malaka poolsaare elanikud sobitavad kokku sinise ja punase ning ütlevad seletuseks, et mees ja naine käivad kokku. 2
Põhjuseid, miks sellesse teemasse värviterminite evolutsioon sisse tuua, on mitu. Kas poleks loogiline, et kui mingil rahval puudub sõna violetse värvi jaoks, näevad nad seda kultuurist sõltuvalt pigem siniselt või punaselt, peaaegu unustades violetse olemasolu? Seda uuriti Namiibias elavate himba inimestega, kellel pole sõna sinine. Kui neil paluti eristada rohelistest laikudest sinine, oli see neile raske või lausa võimatu. Rohelise jaoks on neil aga palju sõnu ja eri rohelistel vahet tegemine lihtne. Seega tehti vastupidine eksperiment (suur hulk rohelisi laike, üks veidi erinev) inglastega, kellel oli raske erinevust leida. 3
Kultuuriruumis, milles pole sinise värvuse jaoks kasutusel sõna, on inimestel raske sinist värvi eristada: nende jaoks näib see rohelisega sarnanevat. Foto allikas sciencealert.com.
Kas suudad toonilt erineva rohelise ruudu tuvastada? Foto allikas sciencealert.com.
Veel üks huvitav seos kultuuri, keele ja värvide vahel on vene keeles, milles tähistatakse erinevate sõnadega hele- ja tumesinist. Seetõttu tajuvad venelased spektri siniseid toone nüansirikkamalt. Seda testiti mõõtes nende aju aktiivsust, kui neil paluti sinise toone eristada, ja võrreldes seda teiste omaga. Professor Anna Franklini sõnul leiti, et ajutegevuses esines küll erinevusi, kuid need ilmnesid alles mõne aja jooksul pärast värvi vaatamist. See näitab, et eri rahvustest inimesed ei näe värvi teistmoodi, vaid hoopis tajuvad neid erinevalt. 4
Ning lõppude lõpuks, kas mäletate musta ja tumesinist kleiti? Või siis ikkagi valget ja kuldset?
Isegi sama kultuuriruumi või pere raames on igaühe silmad, kolvikeste arv ja nägemine individuaalsed. Seega pole sugugi ime, et kipume erinevalt nägema. Vahe on ka meeste ja naiste nägemises. Naised suudavad eristada väikeseid lainepikkuse muutuseid paremini kui mehed ja neil on ka laiem värvisõnavara. Ekraanil vilkuvaid tulesid märkasid aga mehed paremini, samuti olid nad edukamad erksuse määramisel, mille pärast võivad nad olla paremad ka kiire liikumise ja detailide nägemises. Põhjuseks võib olla testosterooni hulk, mis põhjustab neuronite paigutuse. Meestel on suurajukoores (eriti selle visuaalses osas) rohkem testosterooniretseptoreid, mis põhjustab teistsuguse nägemise. Ilmselt oli kiire liikumise ja ereduse märkamine vajalik küttimisel, värvide eristamine aga korilusel. Samadel põhjustel on meestel ka parem nägemine kaugele ja naistel lähedale. 5
Kokkuvõtteks võib öelda, et pole ime, kui esile kerkib aina enam selliseid kleidifenomene, sest värvus on teadlaste sõnul väga subjektiivne. Teiste kultuuride värviterminite kohta on aga just selle subjektiivsuse tõttu võimalik palju uut ja huvitavat teada saada, lisaks annavad need väärtuslikku infot keelte arengu kohta. Ehk peaksime meiegi oma arhailise viisi värvusi kirjeldada – lisades sõnade lõppu -karva – tagasi laiemasse kasutusse tooma?
1 https://www.colormatters.com/the-meanings-of-colors/red
2 https://www.sapiens.org/language/color-perception/
3 https://www.sciencealert.com/humans-didn-t-see-the-colour-blue-until-modern-times-evidence-science
4 https://horizon-magazine.eu/article/how-we-perceive-colour-depends-our-culture-and-language-prof-anna-franklin_en.html
5 https://www.psychologytoday.com/us/blog/brain-babble/201504/when-it-comes-color-men-women-arent-seeing-eye-eye
Autor Liisa Ady Oks
Toimetaja Taali Kuuskla
by Greetel Kala | juuli 27, 2018 | Avalehele, Kultuur
Klimbisupp on ehtne lapsepõlve maitse. Küll sai klimpe taga aetud nii piima- kui ka kanasupist ning aeg-ajalt lihtsalt puljongi seest. Meie peres ei pakkunud ema kodus klimbisuppi kuigi tihti, kuid maal vanaema juures võis seda saada pea iga päev!
Sugukonnas, kus on karjakesi lapsi, kes kõik suveks maale komandeeringusse saadeti, oli ikka oodata kaklusi parima supikausi üle ning enne söömist klimpide ülelugemist, et kõik ikka ausalt söönuks saaks ja keegi oma portsus lisasupipilvekesi juurviljade alla peitnud ei oleks.
Kiire valmimise ja koduse maitse tõttu on nostalgiline klimbisupp leidnud oma tee lapsepõlvest tänapäeva ning täidab iga päev mõnd kõhtu. Klimbimaterjal ehk muna, jahu, piim ja sool on köögikappides püsielanike kirjas, seega võib potitäie supi tegemine päästa jalavaevast poeni ja tagasi.
Retsept
Suppi saab mitu korralikku kulbitäit kahele. Väiksema isuga seltskonnas saab suppi veel külmikussegi panna ja kiirel päeval soojendada.
Koostisosad:
- 400 g (külmutatud) köögivilju
- 1,5 l vett
- 2 muna
- 1 tl soola
- jahu
- piima
Valmistamine:
Kui kasutad supipõhjana külmutatud köögivilju, pane need potti vaikselt sulama ning valmima aeg-ajalt kuuma vett lisades, kuni juurikad on üleni veega kaetud ning pajas on ligikaudu 1,5 liitrit vett. Kohe, kui vesi korralikult keema läheb, on aeg hakata klimpe potti kukutama!
Kokates värskete juurviljadega, lisa need kohe koos veega potti ning lase keeda, kuni on peaaegu valmis. Siis saab hakata klimpe lisama!
Klimpide valmistamine ei ole just suurejooneline kunstivorm, kuid vajab siiski harjutamist ning katsetamist, enne kui kõige õigem taina konsistents käppa saab.
Esmalt tuleb lüüa munad kaussi, lisada torts piima ning need siis segamini kloppida. Järgmiseks tuleb lisada kuivained ehk jahu ja sool. Jahu soovitan lisada paari supilusika kaupa ja aeglaselt sisse segada – nii saab vältida ebameeldivate jahuklimpide tekkimist tainasse. Klimbitaina segamisel tasub kasutada lusika või vispli asemel hoopiski kahvlit.
Kui supipõhi on potis juba mõnda aega keenud, on aeg kätte haarata teelusikas ja tainakauss ning asuda klimpe vorpima. Väikeste jaoks võta pool teelusikatäit tainast ning suurte jaoks terve lusikas. Kuna klimbitainas on kiire küpseja ning tahab end teinekord sooja lusika külge jätta, tasub kõrval hoida klaasi külma veega, et iga paari klimbi tagant lusikat jahutada.
Klimbisupp ei nõua väga palju segamist, siiski võib kulbiga mõned tiirud teha, et anda igale klimbile võrdne küpsemisvõimalus. Kui tundub, et kõik supipilvekesed on pinnale tõusnud, on aeg haarata supikausid ja lusikad ning võtta aega, et süüa koos köögilaua taga või mõnuleda sooja nostalgiatoiduga diivanil.
Head isu!
Teksti ja foto autor Greetel Kala
Toimetaja Anna Leontjeva
by Triine Viisma | juuli 26, 2018 | Avalehele, Elustiil, Kultuur
Vigri Kohvik Pirita jõe ääres on ideaalne koht mõnusaks hommiku-, kiireks lõuna- või maitsvaks õhtusöögiks. Kohvik asub Kalevi Jahtklubi ja Pirita spaahotelli lähedal aadressil Purje 8, mida võib olla esmasel külastusel veidi keeruline üles leida. Parkimise kohta ei oska ma täpsemalt informatsiooni anda, kuid kohviku läheduses tundus parkimiskohti pigem olevat vähe.
Vigri kohvik tutvustab end värvilise, värske ja täistaimse toidu pakkujana. Lisaks sellele valisin Vigri kohviku külastuse ka tänu buffet’ võimalusele. Mulle meeldib, kui toit on silme ees, ning saab valida just seda, mis kõige isuäratavam tundub. Taimetoidurestorani pisike buffet-valik on iga päev erinev: valikus on nii soojad toidud, erinevad salatid kui ka päevasupp. Söögi kõrvale saab võtta ka vett ning kohapeal küpsetatud imemaitsvat saia. Buffet’st valitud toidu eest tuleb maksta selle kaalu järgi. Toidu hinna ja kvaliteedi suhtes ei pidanud pettuma.
Vigri kohvik. Foto allikas vigrikohvik.ee.
Kohviku kiirel külastusel saab haarata ka mõne koogitüki, võileiva või toekama vrapi. Vigri pakub ka imemaitsvaid saiakesi, sealhulgas klientide suurt lemmikut ehk maapähklisaiakest. Mulle maitsesid väga ka nende kaneelisaiad. Vigri kohviku toidu juures nautisingi pakutavat tervislikku, täisväärtuslikku ning täistaimset toitu, millest saab kõhu täis kindlasti igaüks.
Vigri joogimenüü sisaldab nii sooje jooke, sealhulgas eri taimse piimaga valmistatud kohvi kui ka värskeid smuutisid ja mahlu. Kui mõnel suveõhtul tuleb isu võtta toidu kõrvale näiteks klaasike veini või muud alkohoolset jooki, on ka see võimalus Vigri kohvikus olemas.
Kohviku atmosfäär on väga mõnus, kodune ja rahulik, jättes tunde, et oled alati sinna tagasi oodatud. Kohvikus saab istuda nii kahes siseruumis kui ka õues. Lastele on olemas ka pisike mängunurk. Vigri kohviku teenindus oli suurepärane: teenindajad olid väga abivalmid, sõbralikud ning on probleemi tekkimisel kindlasti nõus aitama ja vastu tulema.
Lisaks mõnusale ajaviitele saab Vigris korraldada ka üritusi ja pidada tähtpäevi, sealhulgas tellida näiteks kohviku oma kooke-kringleid. Täpsemat infot saab nende koduleheküljelt https://vigrikohvik.ee/.
Kui täna õhtul ei ole tahtmist kodus süüa teha, aga tahaks siiski midagi head nii kehale kui ka meelele, siis külastage kindlasti Vigri Kohvikut!
Autor Triine Viisma
Toimetaja Karolin Kaivoja
by Helin Sinisaar | juuli 25, 2018 | Avalehele, Elustiil, Kultuur, Muusika, Persoon, Tuleviku töökoht
Jaagub Tuisk.
14. juulil 2018 toimus Tallinna Merepäevade raames meeleolukas kontsert Haven Kakumäe sadamas. Kontserdil esinesid osalejad saatest “Eesti otsib superstaari”: Helis Järvepere-Luik, Anette Maria Rennit, Merilin Mälk, Hele-Mai Mängel, Jaagup Tuisk, German Pinelis, Jüri-Saimon Kuusemets, Kaarel Orumägi ja Carlos Ukareda. Juba esimesel minutil selgus, et kunagistest rivaalidest on saanud sõbrad, kes naudivad koos esinemist. Kontserdi kava koosnes nii soolonumbritest kui ka duettidest, lõpus esitati üheskoos Karl-Erik Taukari laul “Seitsme tuule poole”, mille ajal kutsuti ka publikut kaasa laulma, see lõi väga ühtse tunde ning pani kontserdile mõnusa punkti.
German Pinelis.
Merilin Mälk.
Anette Maria Rennit.
Kontserdi esimese dueti esitasid Merilin ja Anette Maria, kelle jõulised hääled sobisid imehästi kokku. Merilin oma teravama ja kõrgema ning Anette Maria madalama ja sumedama häälega tasakaalustasid teineteist. Tüdrukud esitasid Bon Jovi loo “Livin’ on a prayer”. Meeldivalt üllatas aga German, kellel on veel vähe esinemiskogemust, kuid oli näha, et ta nautis laval olemist ning publikuga suhtlemist, mõjudes energilise ja enesekindlana. Suure aplausi osaliseks sai Anette Maria, kes laulis Guns N’ Rosesi “Sweet Child O’ Mine”. Anette esitus koos Kaarel Raua kitarrisoologa andis edasi tõeliselt head energiat ning tema rokilik tämber sobis sellise lauluga kui valatult. Silma paistis ka Jaagupi ning Carlose duett, kus Jaagup mängis klaverit. Looks olid nad valinud oma lemmiklaulu “Just the way you are”, mis on Bruno Marsi lugu. Poiste hääled sobisid suurepäraselt kokku ning tekitasid mõnusa bruno-marsiliku meeleolu.
Carlos Ukareda (vasakul) ja Jaagup Tuisk (paremal).
Huvitavalt oli kaks lugu kokku miksinud Hele-Mai, kes esitas ühes loos Shawn Mendesi “In My Blood” ja David Guetta ning Usheri koostöös valminud “Without You”. Põnev oli jälgida Helise ja Hele-Mai duetti, kus tüdrukute olemus ja häälte kokkusobivus moodustasid tervikliku esituse.
Hele-Mai Mängel.
Helis Järvepere-Luik (vasakul) ja Hele-Mai Mängel (paremal).
Kaarel Orumägi (paremal).
Kolm noort artisti pakkusid kuulamiseks ka omaloomingut. Kaarel Orumägi esitas enda loo “Sinu jaoks”. Publikut võlusid tema lavaline olek ning kõrge vokaaltehniline tase. Esmaesitlusele tuli Carlose kirjutatud lugu “Better man”. Tema hingestatud esitus tekitas kuulajates omamoodi rahuliku atmosfääri. Muidugi ei puudunud õhtust Jaagupi uus singel “Käes nüüd aeg”, mida oli elavas esituses väga huvitav ja kaasahaarav kuulata. Suurepäraselt komponeeritud laul pälvis ka suure aplausi ja lükkas publiku käima.
Õhtu lõppes ilusa päikeseloojanguga Haven Kakumäe sadama jahtide taga.
Kolme artistiga õnnestus teha ka väike intervjuu.
- Milliseid uksi on superstaarisaade sulle avanud?
Merilin: On tulnud huvitavaid pakkumisi, näiteks sain ühe väikse rolli Urmas Eero Liiva õudukasse. Olen kogu aeg mõelnud ja unistanud mingisugusest rollist, aga ei arvanud, et see nii kiiresti tuleb. Ja üleüldse on olnud rohkem tegemist.
Hele-Mai: Ma arvan, et kõige rohkem on see aidanud luua tohutult olulisi kontakte. Vähestele kukkusid pakkumised peale saadet ise sülle. Küll aga kui enne saadet oli väga raske ennast ise pildile saada, siis nüüd on see palju lihtsam. Mul on justkui silt küljes — “Eesti otsib superstaari finalist” — ja seetõttu tuntakse minu vastu palju suuremat huvi kui varem. Seega võiks hoopis öelda, et suur osa uksi on tänu saatele nüüd minu jaoks paokil.
Anette Maria: Esmane on uks iseendasse — kõik, mida laval teen või kuidas laulan, on mulle endale suur üllatus. Sain tohutult enesekindlust, näiteks julguse suhelda muusikamaastikul tuntud inimestega, kelle ees tundsin varem aukartust.
- Nüüdseks on superstaarisaatest juba paar kuud möödas. Kas oled peale saadet enda juures avastanud mõne uue iseloomujoone, millest enne ei olnud teadlik?
Merilin: Olen hakanud rohkem seiklema ja julgen proovida uusi asju, mida armastan.
Hele-Mai: Uusi iseloomujooni kui selliseid ma avastanud ei ole. Seevastu tean, et üks iseloomujoon on palju arenenud. Olen õppinud ennast oluliselt rohkem kehtestama — ma ei pelga avaldada enda arvamust, kui usun millegi õigsusse, seisan kindlalt selle eest. Esimest korda peale saadet juhtisid sellele tähelepanu just minu sõbrad.
Anette Maria: Et minus eksisteerib enesekindlus ja isekus.
- Mis on avaliku esinemise juures kõige raskem ja mis kõige lihtsam?
Merilin: Kõige raskem on see, kui ei jõua kohaneda või kui laval juhtuvad heliäpardused. Kõige lihtsam on muusikat nautida ja näidata, et tegu on päriselt elava esitusega. Läheb sassi, siis läheb, see ongi live.
Hele-Mai: Praegu on mul mingi täiesti irratsionaalne hirm sõnade unustamise ees. Mis kõige hullem, see süveneb iga live’iga. See on juba veidi naljakas. Aga kõige lihtsam on, ma arvan, nautida. Kui live’is saab teha muusikat, mis tuleb südamest, siis on elavas esituses kontsert parim asi, mida muusikule kinkida.
Anette Maria: Minu jaoks on kõige raskem enda esitusega rahule jääda. Kõige lihtsam on valida esinemisriideid.
- Milline on on olnud sinu positiivseim kogemus fännidega?
Merilin: Armastan, kui fännid julgevad tulla ja vestelda ning tekib side. Mulle meeldib ka kingitusi ja lilli saada, tunnen, et lilled on hea suhte sümbol.
Hele-Mai: Kuna minu jaoks juhtub seda hetkel veel harva, siis on kõik kohtumised ja kogemused väga erilised. Mõned fännid kirjutavad Instagrammi “Tere hommikust” või “Head ööd”, see on näiteks väga armas. Või üleeüldse see, kui tullakse juurde ja palutakse pilti või autogrammi. Minu jaoks on see ikka veel uskumatu ja teeb südame alati väga soojaks.
Anette Maria: Iga positiivne kogemus fänniga annab palju ja teeb südame soojaks.
- Millised oleksid paar julgustavat sõna noortele, kes sooviksid samuti lauljakarjääri alustada?
Merilin: Ma ei oska inimesi julgustada, arvan, et peab ise tundma, milleks võimeline oled ning julge olema ja tundmatus kohas vette hüppama. See on edu saladus, kui sul pole midagi kaotada.
Hele-Mai: Vahel tunnen, et vajan veel ise ka neid soovitusi. Mingit salaretsepti kahjuks olemas ei ole, aga ma arvan, et kõige tähtsam, mis mina õppinud olen, on see, et ainult helesinisest unistusest suurtel lavadel olla ei piisa. Niikaua, kui ei tegutse, ei ole ka tulemusi.
Anette Maria: Go and put yourself there, ära karda või hoia end tagasi. Alguses haara kinni igast võimalusest tähelepanu saada ja näidata, mida sa oskad, kuid ära eneseuhkust kunagi kaota.
- Millised on hetkel kolm parimat lugu sinu playlist’is?
Merilin:
“Love Story” — Tony Range
“Wavin’ Flag” — K’NAAN
“Break Your Heart” — Taio Cruz
Hele-Mai: Minu lemmikud muutuvad vist tõepoolest kogu aeg. Merepäevade kontserdi proovides tuletas Carlos Ukareda mulle meelde, kui väga ma kantrimuusikat kunagi armastasin. Sellest ka minu praegune esikolmik:
“Faith to Fall Back On” — Hunter Hayes
“Breathe” — Faith Hill
“Red Dress” — Lucy Hale, Joe Nichols
Anette Maria:
“Ocean” — Martin Garrix, Khalid
“Mina ka” — Nublu, Reket
“WATEVA” — Ber Zer Ker
- Kuna praegu on käimas merepäevad — kui saaksid olla meresõiduk, siis milline oleksid ja miks?
Merilin: Tahaksin olla kummipaat, sest minule endale on need väga südamelähedased: head mälestused.
Hele-Mai: Ma arvan, et tavaline kalapaat ilma igasuguse mootorita. Kui tahad kuskile jõuda, pead sõudma ja ise vaeva nägema.
Anette Maria: Kõrgklassi jaht, mis muu!?
Küsisin igalt lauljalt ka personaalse küsimuse.
- Merilin, sulle väga meeldib Rihanna. Kui te oleksite parimad sõbrannad, siis mis oleks see ühine tegevus, mida kõige tihedamini koos teeksite?
Merilin: Ilmselt oleks meie ühiseks tegevuseks pidutsemine, reeglitest mitte kinni pidamine ning arvan, et võtaksin ta enda stilistiks.
- Hele-Mai, oled kirjutanud ka omaloomingut. Kuidas sinu lood valmivad ja kas plaanid neid ka avalikustada?
Hele-Mai: Omaloomingut kirjutan täpselt nii, et kust tuul, sealt meel. Ma ei ole suutnud veel enda laulukirjutamisharjumusi korrapärastada ning seetõttu valmivad minu laulud enamasti väga kaootiliselt. See on ka kindlasti üks põhjus, miks hetkel minu loomingut nõnda vähe avalikustatud on. Loodan siiralt, et leian peagi selle enda kõla ja meeleolu ning siis saan lugusid ka internetiavarustesse postitada.
- Anette Maria, õpid Tallinna tehnikaülikoolis juurat ja rahvusvahelisi suhteid. Kui sul oleks võimalik laulmisega rahvusvahelisi suhteid parandada, siis kuidas seda teeksid?
Anette Maria: Laulev revolutsioon.
Teksti ja fotode autor Helin Sinisaar
Toimetaja Elisabeth Kaukonen
by Merit Mäekalle | juuli 21, 2018 | Avalehele, Kultuur
Kohvik August asub Tallinna vanalinnas Väike-Karja tänaval. Otsustasin just seda külastada, sest see nägi seest nii mõnus hubane välja ja kohe kutsus sööma.
Selles toredas kohvikus oli ka vintage-hõngu tunda. Hea muusika, sõbralikud klenditeenindajad, maitsev söök — mida muud vaja! Istuda saab nii sees kui ka väljas. Võiks arvata, et vanalinna kohvikus on kallivõitu hinnad, kuid menüüd sirvides selgus, et täitsa mõistlikud. Ainsa miinusena tooksin välja, et toitu pidi üsna kaua ootama, selle maitse aga korvas ooteaja.
Menüüst leiab lisaks pearoogadele ka hommikusööke, mida saab muide tellida terve päeva jooksul, nagu ka eelroogi, salateid ja taimetoitu. Mina mekkisingi hommikusöökide seast ahjuomletti spargli ja suitsulõhega. Portsjon oli kenakesti suur ning lisandiks oli maitsev salat. Menüüs on ka laialdane valik laktoosi- ja gluteenivabu roogi. On ka erinevaid kuumi jooke ning kooke igale maitsele.
Soovitan tõepoolest seda kohvikut külastada, kuna see on minu arvates üks hubasemaid Tallinna kohvikuid. Jäin väga rahule ning kindlasti külastan seda teinekordki.
Autor Merit Mäekalle
Toimetaja Piret Lepik
by Merite Pärn | juuli 20, 2018 | Avalehele, Kultuur
Käisin Kuressaare kultuurikeskuses vaatamas Andres Koorti isikunäitust “Laotus”. Olin seda varem kiire pilguga vaadanud, kuid tahtsin tema maalidest paremini aru saada.
Näitusel oli kahte sorti töid: digiprint ja segatehnika. Mõlemal puhul ei olegi kunstnik maalinud inimesi, loomi, ehitisi või kindlaid ja arusaadavaid esemeid. On näha küll kujundeid, aga kõik muu on üsna abstraktne ja igal näitusekülastajal on võimalus tõlgendada nähtut omamoodi. Näiteks mina nägin mõnda tööd nii, et see ajas isegi pea ringi käima.
Koort pole oma kunstiteostega lihtsalt värvi lõuendile pannud, vaid on kasutanud ka muid materjale. Segatehnika tööde osad ulatusid lõuendist väljapoole ning tekitasid kaugelt vaadates erisuguseid varje ja toone. Kuressaare kultuurikeskuse valged seinad tõid maalide värvid hästi esile. Kõige enam jäi mulle meelde neljaosaline maal suures saalis. Kuna selles ruumis ei olnud toole, siis sain teost vaadata nii lähedalt kui ka kaugelt — tõesti kaunis ja mõtlemapanev maal.
Mulle väga meeldis, et kõik maalid olid suuremõõtmelised. Enamik maale olid kas 270×360 cm või 195×110 cm lõuendil. Lisaks ei olnud ööde kasutatud palju erinevaid värve koos, vaid üksikuid värvitoone erinevates varjundites.
Kultuurikeskuses on näituseid hea vaadata nii enne kui ka pärast raamatukogukülastust, samuti peale üritusi või etendusi, mis suures saalis toimuvad. Arvan, et Andres Koorti näitust tasub igaühel vaatama minna, sest tema töödest saavad erinevas vanuses inimesed aru isemoodi ja see teebki minu jaoks tema tööd huvitavaks.
Autor Merite Pärn
Toimetaja Elisabeth Kaukonen
by Helena Karu | juuli 16, 2018 | Avalehele, Disain, Elustiil, Helena Karu, Ilu & Mood, Kultuur, Rõivadisain, Sisekujundus, Stilistika
Stiilina on industrial tuntud eelkõige muusikamaastikul, aga ka sisekujunduses ja vähemal määral riietuses. Industriaalmuusika kujunes välja 20. sajandi teisel poolel ja sellest omakorda on mõjutusi saanud mood. Industrial-stiil sisekujunduses kombineerib modernseid ja tööstuslikke elemente.
Industriaalmuusika on lai mõiste. Tegu on kombinatsiooniga elektroonilisest ja eksperimentaalsest muusikast ning seda võiks iseloomustada sõnadega avangardistlik, karm, provokatiivne ja transgressiivne. AllMusic kirjeldab industrial’i kui “kõige lihvitumat ja agressiivsemat segu rokist ja elektroonilisest muusikast”. Mõiste kinnistus muusikamaailmas 1970ndatel, kui Inglise bändi Throbbing Gristle’i liikmed asutasid plaadifirma Industrial Records. Industriaalmuusika esimesed väljapaistvad artistid olid Throbbing Gristle, Monte Cazazza, SPK, Boyd Rice, Cabaret Voltaire ja Z’EV. 80ndatel tõusid esile Front 242, KMFDM, Front Line Assembly, Ministry ja Sister Machine Gun. Industrial-artistide laulusõnad on tihti häirivad ja artistid soovivad oma muusika kuulajaid ärgitada iseseisvalt mõtlema ning enda eest seisma. Oluline on maailma vaadata laia ja ratsionaalse pilguga.
Industrial on kitsamalt seotud näiteks selliste stiilidega nagu psühhedeelne rokk, punk rock, dark ambient, Electronic Body Music (EBM), industrial dance, industrial hip hop, industrial metal, industrial rock, industrial techno, neofolk, techstep, witch house ja darkcore. 1
Industriaalmuusika pakkus 70ndate keskel kultuurilise masenduse ja majanduskriisi kõrval elavat, provokatiivset ja kunstilist muusikat. Seda stiili edendasid tehasetöölised, üliõpilased ja töötud, kes olid küll haritud ja kunstilise meelega, kuid neil puudus varasem kogemus muusikavallas. Sellest faktist hoolimata õnnestus neil kujundada muusikaajalugu. Industriaalmuusika sai inspiratsiooni Krautrock’i bändidelt nagu Kraftwerk, Faust ja Can, samuti 20. sajandi kunstivooludest dadaismist, futurismist ja sürrealismist ning postmodernistlikelt kirjanikelt nagu William S. Burroughs, Brion Gysin ja J. G. Ballard. Levis teeme-ise suhtumine, kasutati omavalmistatud süntesaatoreid ja tehastes lindistatud helisid või koguni lindistati oma lood tehastes. 2
Industrial-moodi kui selgete piiridega riietumisstiili otseselt ei eksisteeri, küll aga on olemas mõned kindlad jooned, mis esinevad eelkõige industrial rock’i ja industrial metal’it viljelevate artistide ning antud stiilide austajate välimuses. Silma hakkavad tugevalt rokilikud, pungilikud ja gootilikud stiilielemendid ning tumedad toonid. Levinud on musta värvi ja nahksed rõivad, aga ka kunstmaterjalid, tume silmameik, ketid, pandlad ja needid.
Rõivadisainer Trish Summerville (keskel) poseerimas koos oma modellidega. Tegu on H&M’i kollektsiooniga, mis on inspireeritud filmi- ja raamatusarja “Lohetätoveeringuga tüdruk” peategelasest Lisbeth Salanderist. Foto: WWD. 3
Kitsama näitena võib välja tuua cybergoth’i ehk kübergooti stiili, mis on saanud mõjutusi reivist ja gooti ning rivethead’i stiilidest. Riietuses kombineeritakse musta mõne neoonvärviga, kasutatakse nii matte kui ka läikivaid materjale, tehislik üldmulje on taotluslik. Levinud elemendid on korsetid, tanksaapad, lenduristiilis prillid, mida kantakse kaelas või pealael, gaasimaskid ja kunstlikest materjalidest juuksepikendused. 4
Sisekujunduses taotleb industrial kergelt toorest, lõpetamata, veidi laohoonet meenutavat üldmuljet. Kasutust leiavad neutraalsed toonid, puit ja metall. Tihti jäetakse nähtavale sellised objektid, mida muidu peidetakse, näiteks torud ja juhtmed. Industrial-stiilis interjööri võib tihti näha endistes tööstushoonetes, mis on elamuteks ümber ehitatud. 5
Tuntud industrial-stiilis sisekujundusega hoone Eestis on Tallinna Kultuurikatel, mis asub endises Tallinna Linna Elektri Keskjaama hoones. 6
Erinevate materjalide miksimine aitab hästi luua muljet, mida industrial-tüüpi interjöör taotleb. Heaks näiteks on tuba, mille üks või kaks seina on kivist ja ülejäänud muust materjalist. Viimistletud modernsete ja robustselt tööstuslike sisustuselementide koosmõju on uudne, põnev ja värskendav. Kõrged laed aitavad samuti soovitud muljet luua.
Foto autor Dušan Vukčevič.
Kultuurikatel. Foto autor Sven Soome.
Kasutatud allikad:
1 https://en.wikipedia.org/wiki/Industrial_music
2 https://www.kinosoprus.ee/et/film/industrial-soundtrack-urban-decay
3 https://fashionista.com/2011/10/want-to-look-like-lisbeth-salander-hm-announces-new-collaboration-with-the-girl-with-the-dragon-tattoo
4 https://en.wikipedia.org/wiki/Cybergoth
5 https://www.decoist.com/2014-01-20/industrial-interior-designs/
6 https://et.wikipedia.org/wiki/Kultuurikatel
Autor Helena Karu
Toimetaja Mirel Püss
