by Kerli Mark | sept. 2, 2018 | Avalehele, Disain, Ettevõtlus, Persoon, Tuleviku töökoht, Z generatsioon
Mohammad J. Almutawa on multidistsiplinaarne disainer, kellel on seitse aastat kogemust graafika-, toote-, teenuse- ja arhitektuuridisainis. Ta alustas oma karjääri Kuveidis, kust suundus töötama NADAAA heaks, mis on USA üks mainekamaid disainiettevõtteid. Nüüd elab ta Eestis ja töötab kunstilise juhina ettevõttes Brand Manual ning valgustab meidki brändiloomise tagamaadest!
Foto autor Kaie Böning-Almutawa
1. Mis on bränd ja milleks seda vaja on?
Bränd sisaldab elemente, mis määravad, kuidas organisatsioon või ettevõte ennast kliendile esitleb. See on nende identifitseerimisviis, ehitab lojaalsust ja lisab tootele väärtust. Näiteks Apple — neil on väga tugev bränd, mis ütleb, et nende tooted on värsked ja innovaatilised. Nad on ühed hinnatuimad maailmas, sest on brändi abil klientide usalduse võitnud.
2. Millest sa brändi loomist alustad?
Kindlasti uurimistööst! Järgin kindlat protsessi: avasta, defineeri, arenda, anna üle.
3. Nimeta mõni kuulus bränd, mille loomisega seotud oled.
Ma ei ole kindel, millest ma rääkida võin, sest mõned ei ole veel avalikustatud. Hiljuti disainisin Felixi tomatipüree pakendi, mis pole veel poeriiulitel, kuid ma olen selle üle üpris õnnelik. Ma olen kujundanud palju identiteete, kuid pole kindel, kas neid saab pidada kuulsaks. Olen samuti kujundust teinud Eesti presidendile. Viimati koostasin koostöös sotsiaalministriga konverentsi jaoks audiovisuaalse töö.
4. Kuidas sa otsustad, milliseid funktsioone oma tööle lisada?
Disainile ei lisata omadusi, vaid väärtusi. Võib ju leiutada purustamatu õllepudeli, millel on suurepärane funktsioon, kuid mis ei anna kliendi jaoks juurde mingitki väärtust. Samuti poleks pudeli purunematus tarbija jaoks otsustav faktor, kuna selline pudel oleks tavalisest palju kallim. Brändi loomisel on vaja mõista kasutaja vajadusi ning tõlgendada need millekski, millega tarbija saab lihtsalt kontakti.
5. Mis on sinu arvates brändiloomes järgmine suur trend?
Ma pole kindel. Raske on öelda midagi spetsiifilist, kuid arvan, et paljud brändid soovivad jääda asjakohaseks, omada üha kasvavat sotsiaalmeediavõrgustikku ja olla interaktiivne oma kasutajaskonnaga.
6. Millest inspiratsiooni leiad?
See tuleb erinevatest allikatest. Üldiselt leian seda uurimis- ja avastamisetapis.
7. Kuidas sa mõtteblokkidest üle saad?
Kindlasti rääkides teiste disaineritega, saades konstruktiivset kriitikat ja tagasisidet. Värskete silmadega oma töö üle vaatamine aitab lõhkuda selle piiratud nägemuse, mis aeg-ajalt tekib projektide väljatöötamisel. Nii näeb asju teisest perspektiivist!
8. Kuidas sa jääd organiseerituks, kui töötad mitme disainifaili ja ideega?
Meil on süsteem, kus failid on organiseeritud ja märgistatud nii, et neid oleks lihtne leida. Nii kaua, kuni kõik on otsinguga leitav ja õigesse formaati salvestatud, ei ole probleemi.
9. Milliseid küsimusi enne igat projekti esitad?
On tähtis küsida kõige kohta miks?, isegi kui arvad, et tead vastust! Seejärel kes? —kellele see suunatud on? Kes sellest kasu saab? Jne.
10. Mis on sinu lemmikosa päevast?
Hommikud. Ma tunnen end siis kõige produktiivsema ja värskemana, kuna mõtted ja ideed on juba öö läbi marineerunud.
11. Kuidas sa tead, millal projekt valmis on?
Enamikel juhtudel siis, kui see ärkab ellu! Projekt on lõpetatud, kui see on eesmärgipärases kasutuses, sest siis ei saa enam midagi muuta.
12. Kuidas käitud konfliktis, kus keegi sinu nägemusega ei nõustu?
Selge eesmärk aitab konflikte vältida, sest see käitub võrdlusalusena ja võimaldab hinnata, kas visioon on saavutanud oma eesmärgi või mitte. Ideedega peab suhtlema. Kui esineb siiski arusaamatusi, peab minema algusesse ning looma uue eesmärgi.
13. Kui mul oleks toode või ettevõte, millele ma sooviks brändi, mida ma tegema peaks?
Lihtne! Palka mind!
Suur aitäh, Mo, et nõustusid minuga seda intervjuud tegema! Disain nõuab rohkelt annet ja sul on seda tohutult!
Kui soovite oma ettevõttele brändi, minge aadressile https://thebrandmanual.com/.
Mo Almutawa isiklikke töid saab näha aadressil http://www.mjalmutawa.com/.
Intervjueerija Kerli Mark
Toimetaja Anna Leontjeva
by | aug. 23, 2018 | Avalehele, Elustiil, Ettevõtlus, Persoon
Kohtusime Raunoga Arvamusfestivalil, kus ta osales YU Talent Media korraldatud arutelus “Otsi lolli, kes ei kardaks kolli, kui on kollil krüptomaitse suus.” Arutlesime teemal, milline saab olema tuleviku raha. Peale arutelu kutsusime Rauno YU välistuudiosse, et teha temaga videointervjuu ja kutsumuse leidmise teemal. Loe ja kuula! Inspiratsioonilaks garanteeritud!
Räägi palun pisut, kes sa oled ja kust sa tuled.
Olen sündinud ja kasvanud Kristiines, see oli vaikne Tallinna piirkond, kus sai tänavatel mängitud ja onne ehitatud. Turvaline ja hea lapsepõlv. Võib öelda, et mul on täiesti tavaline taust: lõpetasin keskkooli, peale seda läksin ülikooli. Ülikoolis tahtsin lihtsalt, et saaks asja tehtud, aga minu jaoks huvitav ja väga vajalik kogemus oli kaitsevägi. Leidsin selles tohutult palju. Võib-olla oli asi seltskonnas, minu meelestatuses või ülemates.
Peale kaitseväge sain aru, kes ma olen. Tekkis n-ö valgustatus ja , et minul endal on võim otsuseid teha ning oma elu muuta. Ma ei saa kedagi teist süüdistada, kui asjad ei lähe nii, nagu soovin. Peale seda tekkis murdemoment, hakkasin enda elu mõtet väga erinevaid teid pidi lahti harutama. Nüüdseks olen leidnud enda visiooni elust, samas meeldib vaadata teiste elusid ja ka läbi selle jätkuvalt enda elu mõtestada. Valemid ei ole universaalsed, kõik on väga individuaalne.
Täna töötan ärimaailmas rahvusvahelise kaubandusega ja investeerimisega ning püüan mõtteis poliitikaga kaasas olla.
Mainisid, et said n-ö valgustatud kaitseväes — kuidas see täpsemalt juhtus?
Ma ei oska seda kirjeldada, kuidas see täpselt juhtus. Mõnel õhtul olin toimkonnas, kus pidi öö läbi üleval olema, ja sel ajal oli aega enda mõtteid ja plaane kirja panna. Kindlasti avaldasid mõju ka füüsiliselt rasked hetked. Seal tekkisid taipamise momendid, mida võib ka tavaelus raskel perioodil ette tulla. Näiteks depressiooni seljatades võib arusaamine, mida elult ootad, palju tugevamalt tabada.
Mis on suurimad takistused enda kutsumuse leidmisel?
Ühest küljest on minu meelest takistuseks see, et ollakse liiga pinnapealsed. See pole etteheide, vaid konks on ajastus, kus kõik käib väga kiiresti ja on üles ehitatud visuaali peale. Sul tekib ettekujutus, mis pole reaalsusega kooskõlas. Ja see loob valesid signaale, nagu näiteks, et olen edukas siis, kui saan palju like’e või palju tähelepanu. Müra ja infot on nii palju, et läbi hammustada ja filtreerida, mis sinu jaoks oluline on ja mis sinu puhul töötab — see ongi keeruline. Samas siin tulevad mängu eeskujud. Igal inimesel, ka minul, on eeskujud, kes on ajapikku minus usalduse tekitanud. Samas ei pea nendega alati nõustuma, aga enda jaoks saab üldpildi kokku panna.
Kuidas leida iseennast, kui oled kriisis ega tea, mida elult soovid?
Mina olen avastanud, et tuleb lihtsalt proovida erinevaid asju. Olen palju ameteid proovinud: olnud koristaja, töötanud ehitusobjektil, müünud erinevaid asju ja teinud väga lihtsaid töid. Proovimata jättes ei saa sa kunagi teada, mis sulle sobib. Paratamatult tuleb käia läbi teatud kadalipp. See ei ole lihtne selles virvarris. Aga ma usun, et igal inimesel on olemas mingi seesmine aimdus. See on ehk mattunud väga pikalt mingisuguse kihi ja probleemide alla. Keeruline ongi need ajaga ladestunud kihid eemaldada. Arvan, et aitavad teadlikkus ja süvitsi mõtlemine. Olen praktiseerinud mediteerimist ja üritanud kujundada lugemisharjumust ning olen avastanud, et õige raamat ja õige materjal leiab ise sinu juurde tee. Haarad sellest kinni, kui oled mõtestanud õigesti, sest alateadlikult tunned, et see on sulle vajalik. Võib juhtuda, et loed ehk väga huvitavat raamatut, aga ajastus on sinu jaoks vale. Pead tunnetama, sest informatsiooniallikaid on väga palju.
Soovitan lugeda endise ilukirurgi raamatut “Psühhoküberneetika”, kus tema patsiendid tegid operatsiooni läbi, aga sisemiselt midagi ei muutunud. Mõttemaailm ja tunnetus oli nende jaoks ikka samasugune, nagu varem. Seepärast hakkas raamatu autor tegelema mõttemaailma mutumisega ja lähenes patsientidele hoopis teistmoodi, et muuta nende mõttemaailma ja tunnetust iseendast. Kõik on reaktsioonide küsimus — mismoodi reageerime iseendale ja ümbritsevale.
Mida soovitad inimesele, kes leiab endas kunstniku kutsumuse, mis võib aga tähendada, et majanduslikult on keeruline hakkama saada?
Kui väga inspireerivalt rääkida, siis meie materiaalne maailm ongi kujundatud meie sisemuse poolt ehk kõik ümbritsev on manifesteeritud meie sisemaailma poolt. Inimesel peab olema julgus midagi muuta, siis see võibki reaalselt juhtuda. Tänapäeval räägitakse, et kapitalism on paha, aga tegelikult kunst on ka äri. Mul on üks väga hea sõber Berliinis, kuulen temalt, mismoodi kunstimaailm toimib: seal on kõva reeglite rikkumine ja nime tegemine, et muutuksid autoriteediks ja su töö oleks hinnatud. See kõik on jällegi sinu enda sisemaailma produkt. Kui mängida seniste reeglite järgi, ei oleks meil mingit edasiminekut ning arengut. Ja tulebki võtta julgus tunnetada, et just kunst on sinu jaoks õige. Ja kui raha kohe ei kaasne, siis ikka uskuda endasse, et leiad õige meetodi, ja varem või hiljem hakkab see sulle ka sisse tooma.
Kuidas kasvatad enesekindlust?
Tuleb uued väljakutsed vastu võtta ja panna ennast olukordadesse, kus varem olnud pole. Näiteks osalesin täna Arvamusfestivalil: sain kutse ja võtsin hea meelega vastu! Teadsin, et see on väga hea mõte. Aga kui hakkasin eeltööd tegema, siis tekkis paanikamoment, et millesse ma end üldse mässisin. Minu tüdruksõber ütles mõned julgustavad laused ja sain aru, et ma ei peagi kõike teadma, see on minu esimene kord ning on täitsa loomulik, kui ka vigu teen. Ikka on nii, et kui inimene väljub mugavusstsoonist, tekib vastureakstioon, sest vanasse süsteemi jääda on ikka mugavam. Muutusi aga kahjuks nii ei tule. Eks lihtsam on öelda kui teha, aga iga inimene peab ise leidma viisi, kuidas mugavusstoonist väljapoole samme teha, sest kui hirmust pisut üle olla, siis julgus ja enesekindlus kasvavadki. See võib olla kasvõi väga tavaline asi: rääkida poes võõra inimesega või jutustada kassiirile mõni nali. Kõige lihtsam ja elementaarne asi. Ja kui midagi nihu läheb, siis rahusta ennast sellega, et keegi ei mäleta seda homme.
Intervjueerija Marika Juusu
Toimetaja Kadri Toomsalu
by Kaisa Nele Hendla | aug. 21, 2018 | Avalehele, Elustiil, Foto, Kultuur, Persoon, Tuleviku töökoht, Z generatsioon
Anete Toming on 25-aastane väga produktiivne ja rõõmsameelne fotograaf. Tema portfooliosse kuuluvad paljude Eesti pruutpaaride, beebide ja muidu toredate inimeste pildid.
Lisaks paarile nõuandele Anetelt ja tema sisukatele vastustele leiad altpoolt ka mõned tema tehtud pildid koos lugudega. Inspiratsiooni jagub kuhjaga!
Anete Toming. Foto autor Erki Toming
1. Kaua oled fotograafiaga tegelenud?
Alustasin pildistamisega mitu aastat tagasi, kuid siis klõpsisin enda jaoks pere digitaalkaameraga. Gümnaasiumis hakkasin tegelema riiete disainimise ja õmblemisega ning tööd oli vaja kõik üles pildistada. Umbes kuus aastat tagasi kinkis vanaisa mulle oma vana kaamera Canon 5D mark I ning sellega hakkasin aina rohkem inimesi pildistama. Minu esimene tellitud pildistamine oli Schnelli pargis ja kaamera ees oli üks armas paarike. See suvi on minu teine täis broneeritud pulmahooaeg, kolm aastat tagasi tegin samuti suvel mitu pulma, kuid viibisin pool suve Austraalias.
“Käisime peale nende tseremooniat Viru rabas pildistamas. Olime pildistamise lõpetanud ja suundusime juba tagasi peokoha poole, kui äkki nägin metsas seda valgust! See oli imeline!” Foto autor Anete Toming
2. Mille pildistamist kõige rohkem naudid?
Minu number üks lemmikasi pildistada on inimesed ja nende emotsioonid. Loodus on väga ilus, kuid mulle ei paku selle pildistamine nii palju huvi kui inimeste pildistamine. Oma lööklauseks olen sõnastanud “All about capturing emotions.” ja ma tahaks loota, et emotsioonide jäädvustuse saavadki inimesed, kes minu juures pildistamas käivad. Head emotsioonid fotodel, mille vaatamine aitab tulevikus läbi ka rasketest aegadest.
“Vanemad olid saanud just oma viienda tütre. Olin pildistamisele ühe konfetikahuri kaasa võtnud ja neljale vanemale tüdrukule meeldis sellega väga mängida. Pildi saamiseks aitas mind nende vahva isa, kes oma tütreid konfettidega üle kuldas.” Foto autor Anete Toming
3. Kuidas saab inimeste emotsioone esile kutsuda?
Ma usun, et fotograafi töö on suurel määral klienditeenindustöö. Inimestega suhtlemine on ülitähtis. Olen veendunud, et igaühest on võimalik saada häid pilte. Emotsiooni on lihtsam pildile saada, kui tegemist on paari, pere või suurema grupi inimestega. On oluline ära tabada inimeste olemus ja siis seda võimalusel rõhutada. Eks alguses ole ikka natukene kummaline, kui paar tuleb pildistama kellegi juurde, keda nad pole kunagi elus näinud, ja see keegi hakkab neid muudkui klõpsima. Olukord tuleb kõigi jaoks võimalikult mugavaks teha ja fotograaf on see, kes pildistamise õhustiku eest vastutab. Ma lasen paaridel teha pildistamise ajal erinevaid ülesandeid ning juhendan pildistamisel palju, samas proovin ära tabada, millal neil on vaja aega kahekesi olemiseks – siis liigun korraks eemale.
“Päike oli sellel päeval eriti tugev ja tseremoonial oli kohati raske pruutpaarist pilti teha. Liikusin nende ette ning äkki märkasin, et mõlemal pisarad jooksevad, sest laulatuse jutt oli muutunud väga liigutavaks. Täpselt sel hetkel tulid päikese ette pilved, tänu millele sain emotsionaalse ja erilise hetke jäädvustada ilusa valgusega. Hetk hiljem tuli päike tagasi.” Foto autor Anete Toming
4. Mis nõuande annaksid noorele Anetele, kes fotograafiaga alles alustas?
Ma usun, et teeksin kõike samamoodi. Jätkusuutlikkus on võti. Tänapäeval on nii palju häid fotograafe ja neid tuleb aina juurde. Tuleb teha oma asja ja mitte võrrelda end teistega. Võrdlemine tapab loomingulisust ja motivatsiooni.
“Olime tükk aega pildistanud ja päike oli juba loojunud. Kõndisime autode juurde ja olime valmis ära minema, kui äkki avastasime, et taevas oli imeilus täiskuu ja see peegeldas ideaalselt järve peale, kus oli väike sild. Sellel pildistamisel saime fotole nii päikese kui ka kuu.” Foto autor Anete Toming
5. Millist võimalust võiksid noored tänapäeval rohkem kasutada?
Ma usun, et tänapäeval on läbi interneti ennast nii fotograafia- kui ka ükskõik millises muus valdkonnas väga lihtne arendada. Youtube on täis erinevaid detailseid õpetusvideoid ning pühendumise abil on võimalik ennast kurssi viia mis tahes teemaga. Ma usun, et inimesed ja sõbrad on ülitähtsad. Oma sõpru peaks hindama ja nende jaoks võiks alati aega leida.
“Nende laulatus oli Kuressaare kuursaalis. Läksime loojangu ajal pilte tegema ja leidsime peokoha kõrval mitmemeetrise õitseva jasmiinipuu!” Foto autor Anete Toming
Anete Toming. Foto autor Liis Lemsalu
Anete ja tema fotod leiad siit:
www.toming.ee,
@a.toming ja @atomingphoto.
Intervjueerija Kaisa Nele Hendla
Toimetaja Merily Šmidt
by Marie Põdra | aug. 18, 2018 | Avalehele, Elustiil, Kultuur, Muusika, Persoon, Tuleviku töökoht, Z generatsioon
16-aastane noormees Steven Ilves on Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi õpilane, kes kooli kõrvalt leiab aega laulda, kitarri mängida ja ise laule luua. Steven viljeleb alternatiiv- ja indie-muusikat. Ta videotel Youtube’is on kokku 18 708 vaatamist ning neist populaarseim on tema esimese loo „Welcome To Madness“ muusikavideo, millel on 7546 vaatamist. Noormees on avaldanud 3 laulu, millest viimane, „Golden Lies“ ilmus 2017. aasta detsembris. Steven iseloomustab end sõnadega musikaalne, abivalmis ja rõõmsameelne ning just sellise mulje ta endast intervjuu käigus jätabki.
Kui vanalt sa muusikaga tegelema hakkasid ja kuidas muusika juurde üldse sattusid?
Ma hakkasin muusikaga tegelema juba lasteaias. Sattusin muusika juurde tänu mu musikaalsele perele: mu mõlemad vanaemad laulavad ning ema-isa mängivad kitarri. Professionaalselt hakkasin muusikat viljelema kaks aastat tagasi.
Kas sul on mõni eeskuju? Kes?
On. Mind inspireerib üks suurimaid artiste – Ed Sheeran. Viimasel aastal ka selline Ameerika indie-pop grupp nagu LANY.
Millist muusikat sa kõige rohkem kuulad?
Kuulan seinast seina muusikat, kuna soovin igast muusikastiilist inspiratsiooni ammutada, aga kõige rohkem kuulan ma siiski indie-popi.
Mis inspireerib sind laulude kirjutamisel?
Otsest inspiratsiooniallikat polegi, mind inspireerib kõik. Näiteks laulu „Wide Lights Fields“ kirjutades mõtlesin, et maailmas on palju laule armastusest, aga keegi pole enda kohta laulnud ning siis lõingi laulu enda maailmast ja nägemusest. Aga näiteks oma laulu „Golden Lies“ kirjutades mõtlesin, et nüüd võiks kellestki kirjutada ja siis lihtsalt hakkasid sõnad jooksma.
Miks sa oma laule just inglise keeles kirjutad? Kas on tulevikus plaanis kirjutada ka mõni eestikeelne lugu?
Eesti keeles on kindlasti plaanis kirjutada, aga ma arvan, et ingliskeelsus on eelkõige tingitud tundest, et selles keeles on veidi lihtsam kirjutada. Ma ei pea ka eesti keeles laulukirjutamist just raskeks, aga inglise keeles oskan end paremini väljendada.
Sinu viimane lugu tuli välja detsembris. Millal on järgmist oodata?
Suve alguse paiku.
Kas sul on plaanis ka plaat valmis meisterdada?
Jah, olen sellele pikka aega mõelnud , mul oli tegelikult kavas plaat juba 2018. aastal valmis teha, aga EP materjali ei kogunenud kuidagi kokku. Kõik laulud tulid väga erinevad, kuid EP peaks pigem ühtne olema. Ma arvan siiski, et 2019. aastaks on plaat olemas.
Kas esined tihti ja kus sind enamasti näha ja kuulda saab?
See oleneb täiesti perioodist, näiteks vahepeal, jaanuarist märtsini oli mu graafik põhimõtteliselt täiesti tühi, oli vaid 1–2 esinemist, mais aga 7 esinemist. Peamiselt esinen avalikel üritustel, firmapidudel ja pulmades.
Sa käid praegu 10. klassis, kas ka su tuleviku õppimisplaanid on seotud muusikaga?
Jah. Ma ütlen tegelikult alati, et elada tuleb hetk korraga ja tean, et kolme aasta jooksul võivad kõik plaanid muutuda. Praegu olen mõelnud, et sooviksin minna Tallinna ülikooli audiovisuaalproduktsiooni õppima.
Soovin Stevenile edu tema ettevõtmistes. Mulle meeldib tema looming, see on omanäoline, maitsekas ja südamliku sõnumiga.
Kuula ka sina Stevenit siit:
“Welcome to Madness”
“Golden Lies”
“Wide Light Fields”
Autor Marie Põdra
Foto autoriõigus Steven Ilves
Toimetaja Kadri Toomsalu
by Merilyn Lempu | aug. 18, 2018 | Avalehele, Kultuur, Muusika, Persoon
Eks me kõik unistame millestki või kellestki, aga kas need unistused ka kunagi täituvad?
On inimesi, kelle unistused on tagasihoidlikud, aga kindlasti on küllalt neid, kes unistavad kättesaamatust, näiteks 1 000 000 euro võidust, villast või luksusautost. Kahtlemata on õnneseeni, kes suudavadki lõpuks selle miljoni või luksusauto saada, aga tihtipeale ei pruugi see nii minna. Aga kas suurelt unistamine on halb, kui sa ei usu, et su unelmad kunagi täituda võiks? Mina arvan, et unistada tuleb suurelt, sest kõige pöörasemad soovid võivad täituda just siis, kui seda kõige vähem oodata oskad. Nii juhtus näiteks minuga …
Kui keegi oleks mulle kuu aega tagasi öelnud, et mõne nädala pärast täitub üks mu suurimaid unistusi ehk kohtun Tom Odelliga, siis oleksin ta välja naernud. Aga just nii juhtus …
28. juuli hommik oli nagu tavaline laupäeva hommik. Nagu ikka, avasin esimese asjana peale ärkamist Facebooki ja nägin Sweet Spot Festivali postitust, kus nad lubasid 5–6 noorele anda võimaluse Tom Odelliga kohtuda. Võitmiseks oli vaja kommentaaridesse kirjutada põhjus, miks just sina peaksid kohtumisele saama. Mul hakkasid kohe käed värisema ja mõte jooksma. Paar minutit mõtlesin, kas kirjutan nii nagu teised, et “mulle meeldib Tomi hääl” või kuulan oma südant ja kirjutan täpselt nii, nagu sisimas tunnen ja mida jagada tahaksin. Nii kirjutasingi teistega võrreldes päris pika kirjandi valmis. Kommentaaris mainisin, et olen Tom Peter Odelli kuulanud juba sadu tunde alates tema viimasest esinemisest Kultuurikatlas, kus ta mind oma andekusega täielikult ära võlusning tean igat laulu peast.
Möödus umbes 20 minutit ning nägin, et Facebooki tuli teavitus “Sweet Spot Festival kommenteeris sinu postitust”. Sel hetkel peatus kogu maailm minu ümber, suutsin ainult lakke vaadata ja mõelda, kas see tõesti juhtuski, kas mina kohtun Tom Odelliga. Olime sõbrannadega just eelmisel õhtul naljatlenud, et homme tuleb kindlasti paremad riided selga panna, sest esireas Tomi kuulates tuleb hea välja näha ning veel ägedam oleks, kui saaks temaga koos pilti teha. Aga see viimane oli mõeldud naljaga ja ega me lootnudki, et see mõte võiks täide minna.
Olin paar minutit täiesti tardunud, sest ma ei teadnud, kas õige oleks praegu nutta või naerda. Järsku helises mu telefon ja siis hakkasid pisarad automaatselt voolama. Mu parim sõbranna teisel pool toru küsis, kas sa nägid, mis juhtus, mina ainult nutsin ja läbi pisarate ütlesin, et pean emale helistama. Sõbranna jõudis veel küsida, kas tahan oma teksajaki selga panna, kuhu ma Tom Odelli olin peale maalinud.
Foto autor @merccco
Emale helistades ei suutnud ma oma emotsioone kontrollida, hakkasin jälle nutma. Ema muutus kohe nii ärevaks ja küsis, mis juhtus, et kas kellegagi juhtus õnnetus ja mina ainult karjusin, et ei juhtunud õnnetust, ma võitsin kohtumise Tom Odelliga. Ma usun, et naabrid olid need 20 minutit, kui ma nutsin, karjusin ja ringi jalutasin, väga “õnnelikud”.
Peale kõne lõpetamist oli kell juba päris palju ja mul oli ligikaudu poolteist tundi aega, et õige koht üles leida ja üritusele kohale jõuda, pidin kohe hakkama riideid otsima ja bussiaegu vaatama. Ma pole vist kunagi nii pabinas olnud, kui sel hetkel, sest mul ei olnud aimugi, mida kujutab endast meet&greet tõelise superstaariga.
Festivalile jõudes oli minu kartus asendunud väga suure elevusega. Pidime kohal olema 15 minutit enne kohtumist ehk kell 15.15 pealava vasaku aia ääres, kus oli sissepääs backstage´i. Nii me ootasime umbes 20–25 minutit, nägime kuidas ajakirjanikud käivad aina sisse ja välja. Lõpuks tuldi meie juurde ja öeldi, et võime nüüd sisse minna. Lava taha minnes olin väga ärevil, eriti kui öeldi, et Tom annab praegu intervjuud ja läheb veel 10 minutit. Oli lahe kuulda, et ka mõniteine kohtuja oli Odelli Kultuurikatla kontserdil käinud. Olime jõudnud omavahel natuke vestelda, kui nägime, et Tom tuleb.
Tomi naeratus säras juba kaugelt. Ta tuli, teretas kõiki isiklikult ning küsis meie nimesid. Naljatledes istus ta mustale väikesele lauale ja muigas, et tavaliselt on meet&greet selline, et tüdrukud tulevad kohale, tehakse paari sekundiga pilt ja siis on kõik, aga siin on hoopis teistmoodi.
Foto autor Rasmus Kooskora
Ütlen ausalt, ma olin nagu teises maailmas, algul vaatasin ainult tema suu liikumist ja lihtsalt mõtlesin, kas tõesti istub Tom minust kahe meetri kaugusel. Siis pani ta suitsu põlema ja rääkis meiega edasi. Kogu sealne õhkkond tekitas tunde nagu me kõik oleksime vanad sõbrad. Ta tundis huvi , kas me oleme käime koolis või tööl, mis on meie lemmik õppeaine ning keda me kuulame. Viimasele küsimusele oli vastust kõigil ühine: loomulikult teda. Selle peale uurisime, keda ta ise kuulab. Tom tõi välja nii Twenty One Pilotsi kui ka Tšaikovski, kelle nime peale käis seltskonnast läbi kahin, et kas tõesti kuulab ta sellist muusikat, aga selle peale ümises Tom väikse jupikese ühest Tšaikovski teosest. Ta võttis välja oma telefoni, näitas playlisti, lasi paari lemmiklugu ja ka üht tema enda uut lugu. Aeg lausa lendas ja järsku oligi aeg temaga pilti teha. Mina sain kolmandana tema kõrval seistes lõpuks aru, mis toimub ja kelle kõrval ma seisan. Tom ütles, et tal on minuga sarnane jakk. Ma ei osanud mitte midagi vastata, sest ei osanud oodata, et ta minuga räägib ja lihtsalt naeratasin. Kohal oli professionaalne fotograaf, kes tegi kõigist õnnelikest Tomiga pilti (selfie´ide tegemine oli keelatud). Pildid tehtud, pani Tom kõigile laua peal olevatele plakatitele oma autogrammi alla ja läks esinemiseks valmistuma. Meie saime igaüks võtta laualt tema plakati.
Foto autor Rasmus Kooskora
Foto autor Rasmus Kooskora
Lava tagant ära minnes oli mul ainult üks mõte: pean Tomi esinemiseks täpselt lava ette saama. Esinemise alguses olingi esimese reas, aga kontserdi lõpuks olin nihkunud kolmandasse.
Ta oli loomulikult tasemel ja tema etteaste oli võimas. Tom Odelli esinemist ei rikkunud isegi tugev vihm ja väike paus, mis tänu sellele tekkis. Õhtul koju minnes ei suutnud ma ikka veel uskuda, et üks minu suurimaid unistusi oli täitunud.
Minu lugu näitab, et ei tohi lakata unistamast, sest soovid võivad tõesti täiesti ootamatult täituda. Kindlasti keegi loeb ja mõtleb, et mis lauljaga 15 minutiks kohtumises siis nii erilist on, aga see näitabki, et kõigi unistused on erinevad ning see oli üks minu suurimaid. Seega olgu sinu unistused ükskõik kui ulmelised või kuitahes realistlikud, ära karda unistada!
Autor Merilyn Lempu
Toimetaja Kadri Toomsalu
by Kerli Mark | aug. 13, 2018 | Avalehele, Elustiil, Persoon, Sport
Kui paljud teist käivad jõusaalis ja tegelevad fitnessiga? Kui paljud kurdavad, et mitte miski ei tööta, ükskõik kui hästi ka plaane ei järgiks? Ketlin Kuuskne on eratreener, kes asutas ettevõtte nimega Prana Fit Mindset, mis keskendub lisaks füüsilisele ka vaimsele tervisele. Stress, ärevus ja negatiivsed mõtted on just need, mis hoiavad soovitud tulemusi tagasi. Noor ettevõtja on rõõmsameelne, särav, energiline ja pakub inspiratsiooni paljudele, ka minule, mistõttu olin ma väga põnevil, kui otsustasin teda intervjueerida.
1. Aitäh, Ketlin, et leidsid aega minuga rääkida! Kuidas sa kirjeldaksid oma tööd ja selle filosoofiat?
Minu missioon on aidata inimestel tunda end oma kehas hästi. Kasutan kolme komponenti — treeningud, toitumine ja sisemine eneseareng. Fookus on tasakaalukal ja tervislikul eluviisil. Ei poolda ühtegi äärmust ega suru peale “ühte ja õiget” lähenemist. Kogu tähelepanu on kliendil ning koostöö sisu ja pikkus kujuneb vastavalt tema vajadustele. Treeningud varieeruvad jõusaalipõhistest üldfüüsilise õuetreeninguni. Toitumise puhul eelistan anda lühikursuse. Soovi korral koostan toitumiskava. Põhiline on, et klient tunneks end hoituna ning saab igal hetkel kellelegi toetuda. Just viimane on puudu internetis pakutavatest toitumis- ja treeningkavadest.
2. Miks pakkus sulle huvi just see eriala?
Huvi tärkas mul juba teismeeas, mil hakatakse rohkem tähelepanu pöörama oma välimusele. Mul olid suured alaväärsuskompleksid. Kuna ma tol hetkel kedagi palgata ei saanud, hakkasin ise katsetama nii toitumise kui trenniga. Mitmeid kordi sai ka ämbrisse astutud, kuid õnneks suurt kahju ma oma tervisele ei teinud. Vanema ja targemana hakkasin koolitustel ja kursustel käima. Nimekamad neist on GluckerKollegi rahvusvaheline personaaltreeneri koolitus ja riiklikul tasandil EKFLi kulturismi- ja jõusaali treeneri koolitus. Hiljuti läbisin ka rahvusvahelise Life Coachi kursuse.
3. Mõned aastad tagasi olid sa ettevõttes Ensto Ensek AS osakonnajuhataja. Mis andis sulle julguse luua oma ettevõte?
Julgus tuli õppimiste tulemusena — tegelen palju enesearenguga. Leian, et kui ma ei tee täna ühtegi sammu, mis mind eesmärgi suunas viib, olen omadega eilses.
4. Mis annab sulle inspiratsiooni? Mis hoiab sind motiveerituna?
Mulle meeldib ütlus, et unistus peab olema selline, mida sa tahad kogu hingest — mida sa tahad sama palju kui elada. Oma unistused tuleb õigel kujul visualiseerida ning neid mõttes hoida. Ma tean, miks ma midagi teen. Kui tuleb jonnituju, siis küsin endalt, kas ma olen allaandja või võitleja.
Foto autor Ene Ritso
5. Su ettevõte keskendub ka vaimsele tervisele. Kuidas tekkis selline idee? Kuidas see kajastub su treeningutes?
Nagu sai mainitud ka varem, tegelen palju enesearenguga. Toitumise jälgimine ja regulaarne treening nõuavad vaimset küpsust ja tugevust. Juba oma treenerikarjääri algul tundsin, et soovin klientidele pakkuda midagi sügavatähenduslikumat. Möödunud kevadel käisin aga ise läbi päris raske teekonna ning sain sellest välja tänu life coach´ile. Siis mulle torgatas pähe, et see ongi see! Ma võtsin ette kursuse, ning lisades oma kogemuse, pakun sama abi ka oma klientidele.
See kajastub kõiges. Alustades viisist, kuidas me end kohtleme, endast räägime ning millised on meie uskumused — selle kõigega loome oma reaalsuse. Annan ka konsultatsioone, kus saan kõike individuaalselt õpetada.
6. Hoida eemale kõigist maiustustest, kiirtoitudest ja kookidest on keeruline! Mis on parim viis kiusatuste trotsimiseks?
Tegelikult on isutamiste põhjuseks millegi puudus — kas konkreetse toitaine või üldse energia puudus. Kui toitumine on tasakaalus, on keha õnnelik ja ei küsi igasugust jama. Kui kiusatused ka tekivad, siis on valik, kas kasvatad distsipliini või lubad endale väheke.
7. Milline näeb välja sinu tüüpiline päev kliendiga?
See on trikiga küsimus. Lühike vastus oleks, et ei olegi tüüpilist päeva, sest iga klient on erinev. On neid, kes tahavad treenida jõusaalis, teised jälle õues või hoopis oma kodus. Mõnega alustame toitumiskonsultatsioonidega, teisega hoopis nõustamisest, et üldine nägemus paika panna.
8. On sul jagada spetsiaalseid nippe, kuidas end vormis hoida, mille peale teised pole tulnud?
Konkreetne siht ja järjepidevus. Tuleb võtta lühiajalised eesmärgid, et siht oleks silme ees. Ei tohi lihtsalt mõelda, et nagunii soovin terve elu vormis olla, suva kui täna trenni ei tee — homme ju ka päev. Lühiajaline eesmärk tähendab ka seda, et iga päev oled motiveeritud, sest näed, kuhu liigud.
9. Sa jäid Eesti naiskulturistide seas wellness kategoorias, 4.-ks. Kirjelda seda kogemust! Mida see juurde andis?
Seda teekonda võtsingi kui projekti, millel on konkreetne siht ja täpne tegevusplaan. Iga päev, tund ja tegevus luges. Ma muidu pooldan tervislikku eluviisi, agavõistlussport seda kindlasti pole. Treenimine võistluseks andis palju kogemusi, eriti kuidas distsipliin proovile pannakse. See oli suur väljakutse, mida ma nautisin.
Foto autor Siim Kinnas
10. Kuidas sa suhtud veganlusse? On sul veganitest kliente?
Isiklikult arvan, et inimene on loodud segatoiduliseks, kuid ma ei suru oma hoiakust peale, kui see ei ühti kellegi teise arvamusega. Veganluse puhul annab ka tervislikult elada ja isegi lihast kasvatada, aga see nõuab suuremat teadlikkust. Ilma korralike teadmisteta liha menüüst välja jätmine võib organismile suure karuteene teha! Veganitest kliente mul veel ei ole, kuid ise tundsin vahepeal pärast võistlust, et soovin kergemat menüüd ning valisin vegan variandi.
11. Kui ma soovin kohe hakata tervislikult toituma ja treenima, millest ma alustama peaks? Kuidas vältida suurte muutuste tõttu tekkivat stressi?
Alustama peaks eesmärgi seadmisest — kui siht on silme ees, püsib ka tahtejõud. Soovitan leida tugiisiku (mõni spetsialist või sõbranna), kellele toetuda, kui distsipliin tahab alt vedada.
12. Kuidas sa inspireerid oma kliente, kes ei näe tulemusi või kaotavad motivatsiooni?
Ma selgitan, et tervislikud võtted ei annagi tulemusi üleöö, vaid nõuavad järjepidevust. Rõhun edule, mis on juba saavutatud — parem energiatase või magusaisude kadumine. Motivatsioonimeetodeid on palju. Kõik sõltub ka kliendi enda isiksusest.
13. Mis on tüüpilised vead, mida inimesed teevad, kui alustavad tervislikku toitumist ja treenimist?
Süüakse liiga vähe, puudub järjepidevus või distsipliin — pole sihtmärki.
14. On sul midagi lisada, mida lugejad teadma peaksid?
Jah. Kõige tähtsam on stressitase madalal hoida. Iga treeningrežiim ja dieet peab olema teostatav ja vastuvõetav. Armastagem ennast ja head asjad juhtuvad!
Aitäh veelkord Ketlinile, et ta nõustus mulle intervjuud andma! Kui teil on talle lisaküsimusi või soovite teda enda treeneriks, lisage Facebooki leht Prana Fit Mindset oma lemmikuks ja kirjutage talle.
Autor Kerli Mark
Toimetaja Mirel Püss
by Gerli Tooming | aug. 11, 2018 | Avalehele, Elustiil, Kunst, Persoon
Saime Allaniga päikesepaistelisel lõunal Komas kokku ning rääkisime tööst, elust ja maailmast. Allan Tuul (30) on tätoveerija Eestist, kes on mööda maailma rännates kehadele joonistanud nii Austraalias, kui ka Balil. Selle aasta maikuus reisis ta nädalaks Šveitsi külalisartistiks. Allan, kunstnikunimega zero.kaos on praeguseks minule teinud neli tätoveeringut ning tõenäoliselt on tema nõela alt läbi käinud eestlasi veel omajagu. Tööd on stiilipuhtad ja väga isikupärased. Allan on spirituaalne ja sooja südamega inimene, käinud läbi heast ja halvast.
Kuidas lõpetaksid lause “Allan on inimene, kes … “?
” … on sündinud valele planeedile.” (Naerab) Ära seda kirja pane.
Kasutad ka nime Aeron, kuidas eelistad, et Sind kutsutakse — Allan või Aeron?
Mulle meeldib, kui inimesed mind kohe internetist üles ei leia, aga ma polegi kindel, kumba eelistan. Tegelikult olen ma ikkagi Allan. Samas pole ma kunagi tundnud, et see päriselt minu nimi oleks. Otsisin uut nime, teisalt tahtsin, et initsiaalid jääksid samaks … Ehk võtan mõlemad nimed.
Oled tätoveerinud aastast 2011. Kuidas selle vastu huvi tekkis?
Huvi üleüldiselt kunsti vastu on olunud terve elu, aga ma pole nii suur kunstisõltlane, kes tunneks, et iga päev peaks joonistama. Umbes 20-aastaselt avastasin sellise teema nagu püha geomeetria ja tätoveeringud pakkusid huvi, kuid kohe ei tekkinud erilist sidet. Pigem otsisin, mida endale nahale tahaks teha ja siis juhuslikult sattusin geomeetriliste täpitehnikas tätoveeringute peale ja see oli automaatne sügavam äratundmishetk, mis tekitas tahtmise ära õppida, kuidas neid tehakse.
Milline on Sinu esimene tätoveering enda kehal?
Ma olin 17 ja üks tätoveerija, kes mu vennale tegi, polnud nõus alakale tegema, kuid ma tahatsin ikkagi lahe olla. Võtsin ühendust oma sõbraga kes, nagu ma teadsin, hobi korras vahel tätoveerib. Tegime ise tehtud masinaga, mänguauto seest võtsime mikromootori ja nõela asemel oli kitarrikeel läbi pastaka toru lükatud, vooluallikaks oli ümber ehitatud Nokia laadija. Selleks tätoveeringuks oli nii-öelda minu nimi hiina keeles. Otsisin netist nimegeneraatori ja vastavalt tähendusele valisin endale kõige sobilikuma nime.
Oma esimesed harjutused tegin iseenda kehale ning esimene, mille ma kellelegi teisele tegin, oli armastuse sümbol ja samuti hiina keeles.
Kuidas Sinu arust Eestis tätoveerimiskultuur viimaste aastate jooksul arenenud on?
On tekkinud väga palju uusi noori tegijaid, nii häid kui ka mitte nii häid. (Naerab) Arvestades, et Nõukogude Liidus oli tätoveerimine patt ja pättidele omane, siis praeguseks on Eestis tehtavad tööd maailma tasemel.
Kuidas näeb välja Sinu klassikaline tööpäev?
Ärkan, vahel jõuan kodus kohvi juua, ning alustan tööpäeva kella kaheteistkümnest. Üldjuhul eelistan tegeleda ühe kliendiga päevas, sest mulle ei meeldi liialt kiirustada ja ma ei taha, et oleks mingi ajaline piirang. Tahan teha piisavalt pause, kas siis kliendi või enda jaoks. Vahel on tööpäev kaks, vahel kaksteist tundi. Enamasti on kliendil disani osas midagi ette valmistatud, kui mitte paberil, siis vähemalt vaimselt, visioon. Mõnikord läheb ettevalmistuseks pool tundi, mõnel päeval kolm tundi, väga individuaalne.
Mis on seni olnud Sinu lemmikstuudio?
Igati lemmik on Bad Pen Pal Tallinnas — olen seal nii töötanud kui ka külastajana viibinud.
Milline on Su enda praegune stuudio?
Privaatne stuudio Tallinnas koos sõbra Sass Obuhoviga. Plaanin regulaarselt teha lühiajalisi tööotsi külalisartistina välismaal, kuid koduks jääb ikkagi Eesti.
Mis või kes Sind iga päev mõjutab?
Iga päev juhtub väikeseid kokkusattumusi, mis minu jaoks on pigem sünkroonsused ehk igapäevased väikesed imed. Kui hoida süda ja mõtted avatuna, siis ümbritsevad sind kogu aeg väikesed imed, mida märkad ainult, kui oled neile vastuvõtlik.
Mida Sa elus siiani enim kahetsed?
Mitte midagi, sest ma olen siin ja praegu täpselt see, kes ma olen, tänu sellele, mida olen läbi elanud.
Kas perfektsus eksisteerib?
Ideaalina, mille poole püüelda — kindlasti. Reaalselt, inimeste elus mitte.
Kui Su elu oleks film, mis oleks selle pealkiri?
Sellel polegi nime, sest elu ise on film ja meil kõigil on au olla oma filmi peategelane.
Do you serve money or money serves you?
Kui teha õigeid otsuseid ja elada südame järgi, siis teenib raha mind. Kui ma ei tööta kindlale eesmärgile keskendununa, teenin mina raha.
Mis on Sinu moto?
“Ainus kindel asi elus on muutus.” Inimesed, kes ei suuda seda aktsepteerida, kannatavad.
Hoia end Allani tööga kursis Instagramis ja Facebookis.
Intervjueeris Gerli Tooming
Fotode autor Ken Mürk
Toimetaja Kadri Toomsalu
by Helin Sinisaar | aug. 2, 2018 | Avalehele, Kultuur, Kunst, Persoon
Saku gümnaasiumi 10. majandusklassi õpilane Sandra Serena Sulin (16) on noor kunstnik, kes püüdleb oma unistuse poole saamaks ühel päeval tuntuks oma loominguga. Sandra on suurte tulevikuplaanidega tüdruk, kes viib lõpule kõik alustatu, ja teeb tööd, et jõuda soovitud eesmärkideni. Vaatamata noorele eale on Sandra saavutanud palju häid kohti kunstiolümpiaadidel nii maakonnas kui ka vabariigis ning avanud juba kaks isiklikku kunstinäitust. Lisaks kunstile tegeleb Sandra aktiivselt ka muusikaga, õppides Saku muusikakoolis juba teist lisa-aastat.
- Oled praegu oma kunstnikutee alguses. Kuidas ja millal avastasid, et just kunst on see, millega tegeleda soovid?
Juba lasteaias teadsin, et joonistamine sobib mulle hästi. Ma ei pannud kunagi pliiatsit käest ja nii see ongi läinud. Mulle meeldib joonistada ja konkreetselt ei olegi mõelnud, et just kunst on see, mida tahan teha kogu oma ülejäänud elu.
Sandra isikunäitus Saku gümnaasiumis. Foto autor Helin Sinisaar
- Millist tehnikat sa peamiselt oma loomingus kasutad?
Mulle meeldib katsetada erinevate tehnikatega. Vahepeal ma proovin näiteks akvarelli ja maalin natuke, aga peamiselt jään ikka musta tindi, värvipliiatsite ja vildikate juurde. Samuti meeldib mulle kollaažitehnika ja harilike pliiatsitega inimeste portreesid joonistada.
Autor Sandra Serena Sulin
Autor Sandra Serena Sulin
- Kas originaalseid töid on raske välja mõelda? Kas ideed otsa ei saa? Mis on sinu inspiratsiooniallikas?
Inspiratsiooniallikas on kõik mind ümbritsev: loodus ja igapäevased esemed. Ideed kuigi lihtsalt ei tulegi, aga siis, kui mingi kindel asi jääb ette ja sellest hakkab idee arenema, on originaalseid töid ka päris lihtne teha.
Autor Sandra Serena Sulin
- Kirjelda oma loomingut kolme sõnaga.
Eriline, sügavamõtteline, minulik.
Autor Sandra Serena Sulin
- Räägi natuke oma näitustest. Mis? Kus? Millal?
Minu esimene näitus oli ühisnäitus koos Monica del Nortega, kes on eestlasest kunstnik Hispaanias. Näitus oli 2017. aasta märtsis Monica kodukoha lähedal Manilvas Hispaanias. Monica andis selle võimaluse ja tahtis minuga koostööd teha. Teine näitus on minu isikunäitus ja see on veel praegugi üleval Saku gümnaasiumis. Näitus avati 2017. aasta detsembris.
Väike osa Sandra kunstinäitusest Hispaanias. Foto autor Sandra Serena Sulin
- Mis on sinu jaoks kõige raskem ja kõige lihtsam näituse tegemise juures?
Kõige lihtsam on ilmselt piltide joonistamine, kõige raskem aga õigete raamide ja kohtade valimine.
- Oled väga edukalt tegelenud ka kromaatilise kandle mänguga. Kui suurt rolli lisaks kunstile mängib sinu elus muusika?
Muusika mängib üldiselt väga suurt rolli. Ma kuulan muusikat, mõtlen muusikast ja see huvitab mind väga.
- Millised on sinu kunstiga seotud plaanid lähitulevikus?
Mul on 2. juulil tulemas isikunäitus Kiisa rahvamaja raamatukogus ja see võetakse maha augusti lõpus. Hetkel käib selleks ettevalmistamine ja piltide joonistamine.
- Mis on sinu unistus ning kuhu tahaksid kunstiga jõuda?
Minu unistus on see, et inimesed ostaksid mu pilte ning et ma inspireeriksin inimesi joonistama ja sügavamalt mõtlema. Kindlasti sooviksin arendada inimeste teadlikkust uuemast kunstist. Tahaksin jõuda maailmas igale poole. Tore oleks, kui kunagi saaks vaadata nimekirja, kus on kirjas näiteks Berliin, Los Angeles ja New York.
Sandrat saab jälgida tema Instagramis @sandra.art.s.
Autor Helin Sinisaar
Toimetaja Merily Šmidt
