by | juuli 15, 2016 | Kultuur, Persoon
Risto Kõrgemägi (35) nakatus surfipisikuga tavapärasel puhkusereisil ning on kümne aastaga lofesurfimaailmasse niivõrd süvenenud, et juhatab tänaseks Kakumäe surfikooli.
Kuidas jõudsid lohesurfini?
See oli 2005. aasta talvel, kui käisin Egiptuses puhkamas ja seal lohesurfareid nägin. Sel ajal oli lohesurfisport veel algusjärgus. Pärast seda sattusin suvel lohesurfareid ka Laulasmaa rannas nägema ja sain aru, et see on huvitav ala, millega võiksin ka tegeleda. Kui endale lohesurfikoolitust otsisin, tuli välja, et üks sõber neid teeb. Tema käe all sai seda õpitud, misjärel otsustasingi endale varustuse osta ja nii see edasi läks.
Võiks justkui arvata, et surfimine pole Eestis kliima poolest väga soodus spordiala. Kuidas tegelik seis on?
Üldiselt on jah lohesurf väga spetsiifiline ala, kus tuul peab õigest ilmakaarest puhuma, selle tugevus peab olema piisav jms. Aerusurfi ja purjelauaga aga see väga oluline pole.
Milline on lohesurfi tase Eestis?
Kuigi on tegemist noore spordialaga, võib seda kindlasti tõusvaks trendiks pidada. Lohesurfi pole veel olümpiaalaks kuulutatud, mistõttu ei oska seda taset niimoodi võrrelda. Seega praegu me ka välismaal võistlemas ei käi ja otseselt lohesurfile spetsiifilisemalt ei keskendu.
Eestis tehakse palju nii race’i, freestyle’i kui wave’i (kiirsõidu-, vabastiili- ja lainesõidu – toim) võistlusi. Samas toimub ka üritusi, kus võivad kõik osa võtta, ent võistlusi on ka kõrgemal tasemel. Neid korraldatakse suvel ikka päris palju.
Mida peaks algaja lohesurfist teadma?
Algaja peaks kindlasti koolitusele tulema. Ilma selleta pole lohesurfiga tegelemine eriti mõeldav, kuna alguses on palju nüansse – ohutus, tehnika jms, mida peaks teadma. Koolitusel räägib instruktor kõigest vajalikust ning edasine on juba individuaalne. Algaja koolituse läbimine sõltub juba inimesest endast. Koolitused peaks kokku kestma üheksa tundi, kuid igaüks omandab selle erinevalt – mõni kiiremini, teine aeglasemalt.
Mis on teie suvised plaanid? Kui palju laagreid, võistlusi jm üritusi kavas on?
Suvel on plaanis teha laste ja noorte laagreid, mille info leiab meie kodulehelt. Kindlasti toimuvad erinevad surfitrennid ning juulis tuleb veidi suurem üritus – Linnusaare maraton aerusurfis. Ja muidugi ei saa mainimata jätta ka väga populaarseid päikseloojangu matkasid.
Küsis Andra Stražev
andra@yu.ee
Fotod: erakogu
by | juuli 1, 2016 | Persoon
Järgmisel nädalal, 6.−10. juulil, toimub rahvusvahelise ekstreemspordi- ja tänavakultuurifestival Viljandi Bash.
Bash toob sel aastal kokku ekstreemsportlased, tänavatantsijad, rannajalgpallurid, tänavakorvpallurid ning kõik teised ekstreemsuste armastajad nii Baltikumist kui ka ülejäänud Euroopast. Kohtumispaigaks on juba harjumuspäraseks ning armsaks saanud Viljandi.
Bash on triki- ja tõukeratturite, rulatajate ning rulluisutajate jaoks suve tähtsaim sündmus, pakkudes mitmekülgset programmi ning meelelahutust võistlejatele ja selle jälgijatele. „Tänavuse viienda sünnipäeva-aasta teeb eriliseks osalejate rohkus ja ekstreemspordi armastajate suur huvi, mis näitab, et tehakse ikka õiget asja. Tänavu kerkib Lauluväljakule suurem ja eriilmelisem park ning programmi on lisandunud uus ala – BMX Dirt,” lausub Viljandi Bash peakorraldaja Kris Süld.
Suvine Viljandi ootab peale folgihuviliste külla ekstreemspordi- ja tänavakultuurihuvilisi. Viie päeva jooksul toimuvad mõõduvõtud rannajalgpallis, tänavatantsu battles BASH Cypher, tänavakorvpalliturniir Öökoss, Viljandi lauluväljakul on avatud võistlused trikitõukeratastega, BMX-tüüpi trikiratastega, ruladega ning trikirulluiskudega trikitamises.
Kohale on oodata välisvõistlejaid vähemalt kaheksast välisriigist. Lisaks välismaalastele on võistlustules ka kõik Eesti parimad ekstreemsportlased, sealhulgas Talis Viirpalu, Silver Soonik, Aleksandr Tubin, Toomas Seppänen, Deeno Lippand, Andres Lainevool, Indrek Uibo, Evert Lubja, Kaili Randmäe jt.
Viljandi Bash toimub tänavu juba viiendat korda. Möödunul aastal tõi see kokku ligikaudu 5000 huvilist ning kokku 550 programmist otseselt osa võtnud noort.
by | juuni 30, 2016 | Persoon
Populaarse rahvusvahelise ekstreemspordi- ja tänavakultuurifestival Viljandi Bash raames ehitatakse ka sel aastal Viljandi lauluväljakule valmis spetsiaalne võistluspark.
Unikaalsed tingimused võistlemiseks rajatakse koostöös läti firmaga Mind Work Ramps.
Bash on täna Eestis Simple Sessioni kõrval teine sündmus, kus rajatakse ürituse jaoks eraldi uus ja sobiv võistluspark. Sel aastal valmib pargis rohkem nii-öelda sõidusuundasid, lisaks saab erinevalt külgedelt obtaaklitele läheneda ning tavalise edasi-tagasi liikumise asemel ka ristpidiseid liine sõita.
„Selle aasta Bashi park tundub väga lahe, näen nii mõndagi lahedat liini, mida kindlasti proovin. Midagi on kõigile, hästi on miksitud street ja park obstaaklid. Funbox on lahe nagu ka eelmine aasta,” sõnas Eesti üks tuntumaid trikirattureid, möödunud Bashil 3. koha saavutanud Andres Lainevool.
Nii nagu eelmisel aastal, otsib võistluspark peale festivali endale uut omanikku, kus noored ekstreemspordihuvilised, kes kõrgeid õhulende ja adrenaliini jahivad, saaksid harjutada ja järgmistel aastatel ka ise teiste sõitjatega mõõtu võtta. Eelmisel aastal ostis pargi ära Järva- Jaani vald.
Võistluspark leidis uue koha valla sisehallis. “Koostöö Viljandi BASHiga ning nende rulapargi sobitamisega Järva-Jaani endise kutsekooli aulasse on andnud nii Järva-Jaani noortele kui kaugema kandi noortele võimaluse tegeleda ekstreemspordiga aastaringselt. Park sündis ettevõtjate, kogukonna ning erinevate projektide koostöös ning pälvis eelmisel aastal ka Järvamaa Noorte aasta tegu auhinna. Lisaks nomineeriti seda ka Järvamaa Aasta tegude nimekirjas. Parki kasutatakse aktiivselt ning kui kuhugi veel sellist võimalik teha on, siis soovitan soojalt seda võimalust kasutada,” sõnas Järva- Jaani vallavanem Arto Saar.
Järgmisel nädalal, 6.−10. juulil toimuv rahvusvaheline ekstreemspordi- ja tänavakultuurifestival Viljandi Bash, toimub sel aastal juba viiendat korda. Festival toob Viljandisse ekstreem- ning tänavasportlaseid nii Eestist, Baltikumist kui ka kogu Euroopast. Pargivõistluses võtavad tänavu mõõtu enam kui 150 osalejat trikitõukeratastega, BMX-tüüpi trikiratastega, ruladega ning trikirulluiskudega trikitamises.
by Marika Juusu | juuni 26, 2016 | Persoon
1. Kuidas ja millal oli Sinu esimene kokkupuude poksiga?
Esimene poksitreening võis mul toimuda kusagil 8-9 aastaselt, kui isa mind erinevatesse trennidesse pani. Tegelesin samal ajal ka judo ja maadlusega. Tõsisemalt hakkasin aga poksiga tegelema 15 aastaselt, kui tulin kohe esimesel aastal noorte Eesti meistriks.
2. Mida Sa teed täna paremini kui enne oma karjääri algust?
Täna saan ma pühenduda enda treeningutele igapäevaselt. Mul on eratreenerid nii jõusaalis, kui ka poksisaalis ning tänu neile on mu treeningute efektiivsus kõvasti paranenud.
3. Kas Sa kardad midagi?
Ma arvan, et iga inimene kardab midagi. Üks hirmudest on mul kõrgus. Benji-hüpe ja langevarjuhüpe oleksid minu jaoks väga suur eneseületus.
4. Milline näeb välja Sinu treeningnädal?
Esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel on mul hommikuti jõusaali- ja õhtul tehnikatrennid. Teisipäeviti ja neljapäeviti on hommikuti jooks ja õhtuti tehnika. Nädalavahetustel on tavaliselt üks jooksu- ja tehnikatrenn lisaks.
5. Millist rolli mängib Hyperice Vyper ja Hypersphere Sinu treeningus?
Kuna mu randmed ja käed saavad stabiilset tugevat koormust, siis ma kasutan peale treeninguid alati hyperice külma, et kätt rahustada ja kiiremini treeningkoormusest taastuda. Massaažirulliga saan kiirelt peale treeninguid masseerida lihaseid ja tänu sellele on üldkehaline taastumine parem.
6. Millised on Sinu tulevikuplaanid?
Hetkel toimubki üleminek amatöörpoksist profipoksi. Tahaksin oma debüüdi teha võimalikult kiiresti, et ei tuleks väga pikka võistluspausi. Hetkel aga oleneb kõik sellest, kui kiirelt ma käevigastusest taastun ning saan oma käega kõvasti lööma hakata. Hetkel saan teha parema käega kergeid lööke kotile ja lapadesse.
Jälgi Raini fännilehte Facebookis
Fotod: Kristiin Kõosalu
by Marika Juusu | juuni 22, 2016 | Persoon
Kui kaua oled lauda sõitnud ja kuidas selle peale üldse sattusid?
Esimene kokkupuude oli 13 aastat tagasi, kui läksime perega Eesti talvepealinna Otepääle. Isa oli varem sõitnud ja viis ka teised pereliikmed lauasporti proovima. See talv ma rohkem sõitmas ei käinud, aga pisiku sain sisse nii suure, et järgnevad 12 aastat olen iga võimaliku hetke mäel veetnud. Alguses kooli ning judo trennide kõrvalt, seejärel õppisin lumelaua erialal Soome talispordi koolis ja nüüd viimasel kolmel aastal olen täiskohaga sporti teinud.
Milline on sinu lemmik sõidukoht ja miks?
Mina olen ise tegelikult puhas pargi sõitja, lumelaudurite keeles ‘’park rat’’, mis tähendab seda, et enamjaolt veedan aega keskuse lumepargis – hüppan hüppeid ja libistan reile. Sellest hoolimata naudin ma täielikult ka niisama sõitmist ja mägedel viibimist. Just seetõttu on mu lemmik sõidukohaks Obertauerni mäekeskus Austria Alpides. See on üks ilmatuma vägev koht – lund on nii palju, et Eestis ei näe viie aasta jooksul ka nõnda palju lund kui seal ühel hooajal. Kolm aastat tagasi, kui tegelesime Eesti suusa- ja lumelauafilmi The Love Life Movie filmimisega, tutvusin kamba kohalike sõitjatega, kes on seal samas keskuses üles kasvanud. Tegemist on unustamatu kogemusega, kuna mind viidi kohtadesse, kuhu omapäi ealeski ei satuks. Ma ei olnud kunagi nii suurtel mägedel ja nii sügavas lumes sõitnud. Kindlasti pean ka ära mainima enesetunde, mis mäetippudel ronides tekib – adrenaliin ja vabadus, ainult mina ja loodus. Tõeline elu hetkes, kuna kõik muu lihtsalt ununeb. Obertauerni pluss on veel see, et pool tundi eemal asub teine keskus ‘’Absolut park’’, kus on Euroopa üks parimaid lumelauaparke.
Mis on parim, mida lumelauasport sulle andnud on?
Lumelauasport on õpetanud mind ennast ületama. Suur asi on juba see, et läksin 15-aastaselt esimese eestlasena Soome talispordikooli õppima ja trenni tegema. Vanemad toetasid minu õpinguid, aga kedagi mulle füüsiliselt toeks ei olnud. Tegemist oli uue keelekeskonnaga – õpingud toimusid rahvusvahelises IB koolis inglise keeles ning trennid soome keeles. Muidugi on osa eneseületusest ka see hetk, mil õpin uut trikki ja teen midagi, mida varem teinud pole, aga elus edasi viib siiski esimesena väljatoodud vastus. Täna tunnen, et julgen vastu võtta otsuseid ja projekte, mis alguses tunduvad veidi hirmutavad ning raskesti teostatavad, aga tean, et kui ei proovi, siis ei saagi teada, mis kõik on võimalik. Ma arvan, et lumelaud on õpetanud mind elama enda elu nii, nagu ise seda soovin – vabalt ja julgelt.
Kuidas näeb välja sinu treeningperiood suvel?
Kuigi ma olen lumelaudur ei tähenda suvi ja lume puudumine minu jaoks üldse seda, et nüüd on käes aeg, kui käin ainult rannas ja suvitan niisama. On ju teada, et kui tahad lihased vormis hoida tuleb järjepidevalt trenni teha ning selline eelpool nimetatud ‘’puhkus’’ mõjuks minu eesootavale talvele halvasti. See tähendabki seda, et ka suvel liigun ma võimalikult palju. Muidugi proovin ma enda suviseid treeninguid mänguliselt teha, et see nauditav oleks.
Suure osa minu suvisest treeningust mängib akrobaatika ja batuudi trenn. Kaks korda nädalas käingi batuuti hüppamas, mida nüüdsest saan teha eriti efektiivselt Baltikumi suurimas Spot of Tallinn elamusspordikeskuses. Batuut aitab mul hoida ja arendada õhutunnetust ning kehakontrolli – saan harjutada mitmekordseid saltosid ning tunda ennast trikkidega mugavalt. Samuti toetab see füüsilist vastupidavust. Korra nädalas käin slack line’`imas. Tegemist on lihtsalt öeldes koormarihmal kõndimisega, mis on kahe puu vahele pingule tõmmatud. Aitab kaasa tasakaalule ja keha ning jalgade (põlvede, hüppeliigeste) süvalihaste tugevdamisele ning stabiliseerimisele. Suve esimeses pooles ja keskel tegelen füsioteraapiliste harjutustega. Neli korda nädalas tugevdan süvalihaseid
ja hoian lihaseid toonuses. See on oluline, et jätkata intensiivse jõusaalitrenniga suve teises pooles.
Lisaks sõidan ratast, jooksen ja tegelen venitamise/foam rullimisega, et lihased püsiks elastsed.
Millal ja miks hakkasid kasutama Hyperice Vyperit?
Olen Hyperice Vyper foam roll’i kasutanud veidi üle kolme kuu ning eelnevalt rullinud lihaseid ka n-ö tavalise foam roll’iga. Minul kui lumelauduril on väga oluline lõdvestada pärast treeninguid jala- ja seljalihaseid. Mäel on põhiasendiks kükkisasend ehk palju tööd teevad selg, puusad ning jalad. Olenevalt päevast saavad erinevad lihasgrupid erineva koormuse osaks, seega oluline on lihaseid tasakaalus hoida, et ei tekiks ebavajalikke pingeid, mis võivad viia ülekoormuseni seljas või jalgades. Venitamine on üks osa lihaste korras hoidmisest, foam roll’imine juba tase edasi ja kui asjale lisada veel vibratsioon on tulemus kordades tõhusam. Vibratsioon lõdvestab lihast samal ajal kui rullimine seda masseerib. Nende kahe kombinatsioon aitab leevendada lihaskangust ja lisab elastsust. Vyper parandab ka vereringet ja soojendab lihast. Samuti on see väga tõhus lihaste soojendamisel enne treeningut.
Kannan Vyperit alati kaasas, vahet pole, kas lähen jõusaali, batuuti hüppama või treeningreisile.
Tegu on põhimõtteliselt isikliku masseerijaga ehk kui ma vahel isegi puhkeperioodil tunnen, et mõni lihas pikemast istumisest kangeks jääb, võtan rulli ja rullin pinged ära. Superluks vahend!
Kui sa poleks lumelaudur siis millega sa tegeleksid?
Mul on alati olnud huvi kunsti – tootedisaini ja arhitektuuri – vastu. Samuti meeldib mulle oma kätega luua. Seega tõenäoliselt piiluksin disainimaailma.
Vaata kindlasti ka Siimu blogi ja jälgi tema tegemisi Facebookis ning Instagramis!
by | juuni 11, 2016 | Persoon
Endla Vaher (24) on fitnessisportlane ja odaviskaja, kes vaatamata oma noorele eale on noppinud juba mitu poodiumikohta Euroopa ja maailmameistrivõistlustelt. Treeningute vahele jääb noorsportlasel muuhulgas veel aegagi treeneritööga tegeleda.
Kuidas jõudsid fitnessini? Mis Sind sealjuures enim köitis?
Juba 16aastasena rääkis isa Vello, et ma peaks sellise alaga tegelema hakkama. Ta kustus mind mitu korda kulturismivõistlusi vaatama, aga ma kunagi ei läinud. Pärast seda, kui olin rühmvõimlemisega lõpparve teinud ja kergejõustikuga tegelema hakanud, sattusin Sportlandi üritusele esinema ning tutvusin selle ala tegijatega. Ka nemad ütlesid, et ma peaks hakkama fitnessiga tegelema. Siis tekkis mul selle vastu väike huvi ja lõpuks ma otsustasingi proovida. Kuna fitnessis on selline kategooria, kus saab lisaks keha näitamisele ka akrobaatilist vabakava teha, siis sain aru, et see võib mulle isegi sobida.
Tegeled sealjuures ka odaviskega. Miks just see ala? Kuidas neid kahte väga erinevat ala omavahel kokku sobitad? Kumba rohkem eelistad?
Odaviske juurde jõudsin tänu kergejõustiklasest õele Lembile. Pärast võimlemist oli mul vaja teha midagi uut, kus saaksin ennast proovile panna, just spordi mõttes. Odavise hakkas mulle kõige rohkem meeldima ja nüüd ma siis ka natuke viskan. Rekordiks on mul hetkel 43.27.
Enamik trenne on kombineeritud, mõned on spetsiifilisemad. Ütleme nii, et rutiini ei teki. Mulle meeldivad mõlemad alad, lihtsalt erineval moel.
Mõnel sportlasel on ühe alagagi tükk tegemist. Kuidas jõuad kahega tegeleda ja sealjuures nii häid tulemusi saavutada? Mis on Su edu saladus?
Ma ei tee asju nii nagu arvatakse õige olevat. Öeldakse ju, et igaühele oma. Tuleb teha kõike seda, mis sulle meeldib. Kui tegeled nende asjadega, mida armastad, siis edu on lihtne tulema.
Spordivõhik võiks väita, et oled välja valinud mehisemad spordialad, samas näed nii särav ja naiselik välja. Mida Sa sellele stereotüüpsele avamusele vastuseks võiksid öelda?
Ma arvan, et neid mehiseid spordialasid on tegelikult väga vähe. Sport on mõeldud siiski kõigile ja loomulikult nii trennis kui ka võistlustel tuleb kõigil sportlastel mingisugune tugevam mehisem jõud esile, aga naised on pärast sellist pingutust ikkagi naised.
Milline näeb välja Sinu tavaline päev? Aga nädal? Kujutan ette, et Sul trennivälist aega väga ei olegi.
Minu päevad on väga erinevad. Kaks päeva nädalas ehk on samasugused, aga muidu peab ikka palju kombineerima. Oma trennid on küll kõige tähtsamad, aga sellele lisaks on veel palju esinemisi ja ka treenerikohustused. Pole eriti vahet, kas on argipäev või nädalavahetus, sest ka pühapäeva hommik võib kujuneda töiseks. Vaba aega leian ikka ka, siis olen pere ja sõpadega või käin jalutamas.
Kui kindel või range on Su trenni- ja söögigraafik?
Oleneb hooajast. Võistlusvälisel hooajal on mu söögigraafik väga-väga vaba. Toitun nagu tavaline sportlane, kes sööb tervislikku toitu, et kõik vajalikud toitained kätte saada, samas söön ka kõike head-paremat. Kui võistlushooaeg läheneb ning tuleb dieeti pidada, siis loomulikult läheb asi keerulisemaks, see tähendab, et pean kindlasti kontrollima, mida suhu pistan. Treeningud hooajaliselt väga palju ei muutu, kui välja arvata treeningute sisu. Üks päev nädalas on mul puhkepäev, muidu on päevas üks või vahel ka kaks trenni.
Kas trenn(id) rutiinseks või igavaks ei ole muutunud?
Ma armastan treeningprotsessi ja kuna ma tegelen erinevate asjadega, siis sellega mul muret ei ole. Pigem on puhkepäev igav, aga nagu öeldakse, siis tark sportlane oskab ka puhata!
Oled lisaks sporditegemisele õppinud ka Tallinna ülikoolis. Kuidas trennide kõrvalt veel aega õppimiseks leidsid?
Õppisin keelt ja olen ülikoolis hingekirjas, aga pole veel lõpetanud. Väga vähe jäi pärast kolmandat aastat teha, aga nüüd enam ei ole selleks jõudu leidnud. Ilmselt polnud see mulle lihtsalt päris sobilik. Samas usun, et õppida jõuab terve elu, aga sportlase tippaeg kestab lühikest aega.
Selgita palun neile, kes fitnessiga kursis pole, mida see ala endast täpsemalt kujutab. Kuidas selleks treenid ja end vormis hoiad?
Fitness on ala, kus on kaks vooru. Esimeses voorus sooritatakse akrobaatiline kava ja teises näidatakse vormis keha. Usun, et kõigil on vormis püsimiseks ja keha treenimiseks oma süsteem, mis tuleb aja ja kogemusega. Sealjuures pole aga kindlat kava, mille järgi peaks treenima. Tuleb lihtsalt alustada!
Milline näeb välja Su võistluskava? Mida võistlustel täpsemalt hinnatakse ja mille järgi kõrgemaid punkte jagatakse?
Fitnessikavaga on selline naljakas lugu, et mina ka täpselt ei tea, mida seal hinnatakse. Muidugi on seal nõutud jõu-, ilu-, tantsu- ja painduvuselemendid, aga kuna see on väga subjektiivne ala, siis kindlaid reegleid kava koostamiseks pole. Tuleb usaldada oma maitset ja nautida seda, mida teed. Iga aasta on mul erinev kava ja selleks aastakski on juba mõned head ideed olemas.
Kui tihe on Su võistlusgraafik?
Fitnessivõistlusi väga palju ühel hooajal teha ei jaksa, kuna võistluseelne dieet on kurnav. Keskmiselt osalen nii kevadel kui ka sügisel kolmel-neljal võistlusel. Suvel viskan oda viiel-kuuel võistlusel.
Kui palju Sul tänaseks juba auhindu riiulisse kogunenud on?
Nii palju, et selle aasta alguses hakkasin vähem tähtsamaid kasti peitu panema. Ilusamad jätan muidugi välja.
Kas võib öelda, et Eestis Sinu vanuseklassis konkurentsi napib? Milliseks pead Euroopa ja maailma võistlustaset fitnessis?
Eestis tegeletakse jah rohem bikiinifitnessiga, tavafitnessiga tegelejaid on vähe. Üldiselt on fitness selline ala, mida saavad teha vaid need, kellel on mingisugused erilised oskused lapsepõlves juba omandatud. Maailmatase on päris hea, aga võiks veel parem olla.
Juhendad koos õe Lembiga Tsirkusekoolis noorte ja täiskasvanute žongleerimise, akrobaatika ning õhuakrobaatika treeninguid. Kuidas treenimisega läheb?
Me Lembiga anname kolm korda nädalas lastele trenne. Meil on väga kihvtid lapsed, aga eks tuleb palju tööd teha enne, kui kellegi neist lavale saame saata. Selleks oleks vaja nii lapse kui ka vanema suurt pühendumist.
Kas võib õelda et sitke spordivaim ja andekus on geenidega kaasa tulnud?
Kindlasti mängib suurt rolli see, et mind juba sünnitusmajast alates treenima hakati. Mu isa on selles osas väga head tööd teinud ning seda on näha ka väga paljude teiste laste pealt, kelle vanemad on nendega treenimas käinud. Kui hakata juba varases eas lapsega mänguliselt treenima, siis see süstib temasse trenni- ja võistlusvaimu. Samas andekus on minu jaoks suhteline mõiste. Tavaliselt jõutakse tahtejõuga sinna, kuhu teised ei jõua.
Kui suurt rolli mängib Su elus perekonna toetus? Kas ema, isa, vend ja õed on Su treeningutel või üldse tegemistes suureks toeks ja seljataguseks?
Perekonna toetus on mulle väga vajalik. Kuna mul on suur pere, siis loomulikult on nende toetus suurem ja ka vajalikum. Hoiame väga kokku, aga kuna käisime Itaalia tsirkuses mitu korda tööl ja elasime kuus kuni kaheksa kuud järjest kuuekesi väikses karavanis, siis vahel on neist ka hea puhata. Üldiselt on nad olemas siis, kui neid vajan.
Mis Sind hetkel enim motiveerib tegema seda, mida teed? Kas Sul on ka mõni eeskuju?
Ma motiveerin ennast iseendaga. Ma armastan kõike, mida ma olen otsustanud teha ja teen seda nii kaua, kuni see mind enam ei köida.
Mida pead oma hetke kõige suurimaks võiduks või saavutuseks?
Ma tooks siin esile Pirueti/Janika võimlemisklubi koosseisus 2011. aastal võidetud MMi pronksmedali rühmvõimlemises. See oli kümne aasta töö ning minu jaoks ka üks kallemaid võite. Just seetõttu olen saavutanud edu fitnessis, aga loomulikult võlgnen tänu ka oma tsirkusesugemetele. Olen kahekordne juunioride Euroopa meister ja kahekordne juunioride MMi hõbemedali omanik, aga 2015. aasta Euroopa meistritiitel täiskasvanute vanuseklassis on hetkel muidugi kõige tähtsam medal minu elus.
Mis on Su tulevikuplaanid?
Ma väga palju ette ei mõtle, aga loomulikult jätkan oma sportlaseteed. Olen alati soovinud tulla maailmameistriks.
Fotod: erakogu
Toimetaja: Andra Stražev
andra@yu.ee
YU Magazine on ajakiri inimestest, kes inspireerivad ning suunatud lugejaskonnale, kes soovib olla inspireeritud. Väljaannet saab osta nii müügipunktidest üle Eesti, tellida postiga (üksiknumbri hind 6,50 €) või lugeda hoopis digiversioonis (üksiknumber hinnaga 1,99 €). Nüüdsest müügil ka YU suvenumber.
by | juuni 4, 2016 | Persoon
Reket ehk Tom-Olaf Urb (30) ei jäta viimasel ajal ühtegi muusikasõpra ükskõikseks, kas siis tõestab end näiteks oma uue albumi või järjekordse muusikatabeli kõrgete kohtadega. Paljud tema kuulajad aga ei pruugi üldse teadagi, et ta tegeleb sellise spordialaga nagu Brasiilia jiu-jitsu.
Üldsus teab Sind eelkõige Su muusika kaudu. Millega Sa laulmise kõrvalt veel tegeled?
Igapäevaselt kirjutan reklaamtekste ja tegelen sisuloomega. Peale selle loomulikult ka kõige muuga, millega üks mees tegeleb.
Oled oma lugudes toonud paralleele spordimaailmaga, näiteks tood laulusõnadesse mänguga seotud sõnu, kirjutasid loo „Võit“ ja Su esinejanimigi on Reket. Võib vist öelda, et oled spordist palju inspiratsiooni saanud.
Spordiga on väga hea paralleele tuua, kui rääkida strateegiast, rünnakust ja kaitsest. Kõik ju teavad milline on sensatsioon, kui pall läheb esimest korda korvi, või see tunne, kui võidad. Sport tõepoolest inspireerib.
Palju Sul üldse räppimise kõrvalt sportimiseks aega jääb? Kas sportides saad ka muusikat kuulata? Kui jah, siis keda tavaliselt kuulata eelistad?
Räppimine on paljuski selline öötöö, ehk et loon uut muusikat siis, kui vaib peale tuleb ja vaikus lubab. Kontserdid algavad samuti vastu varajast hommikutundi. Sporti seevastu teen aga hea meelega päevasel ajal. Jooksmise taustale on ka hea muusikat kuulata. Jiu-jitsuski paneb treener mõnikord muusika käima kui sparrimiseks (treeningvõitlus, mis on mõeldud harjutamiseks ja reaalsete situatsioonide elavaks näiteks – toim) läheb. Keset rullimist (maasvõitlemine – toim) pole võimalik kella vaadata, mistõttu aitab seda hästi mõõta muusika.
Kuidas leidsid enda jaoks Brasiilia jiu-jitsu (BJJ) treeningu? Kaua sellega tegelenud oled?
Pisteliselt olen BJJiga tegelenud grammikese üle aasta. Eelmisel suvel jäid trennid täiesti vahele, seda isiklike asjade ning albumi valmimise tõttu. Graafik läks väga tihedaks ning kuskilt pidi järele andma. Kahjuks oli see BJJ, mis kannatama pidi.
Lapsena olen käinud karates ja judos. Võitluskunstide vastu on mul eluaeg olnud suur huvi. Võitlusspordiga alustasin aga alles 2011. aastal, kui hakkasin 3D Treeningus tegelema MMA püstivõitlusega. Pärast esimest aastat sain trennis vigastada ja pelgasin matile naasta kuni 2014. aasta talveni. Siis alustasingi 3Ds Brasiilia jiu-jitsuga.
Misasi on 3D Treening? Mis 3D sealjuures tähendab?
3D Treening on Eesti suurim spordiklubi, mis pakub MMA ja BJJi treeninguid. 3D tähistab kolmedistantsi, millele klubi keskendub: püstivõitlus, maasvõitlus ja lukumaadlus.
Minu teada harrastad sportlikku BJJi, sest treenid kimonoga. Miks mitte lukumaadlus (kimonota) või sportlik vabavõitlus MMA, kus on samuti sissetoodud alistused BJJist ja judost?
Kimonol ja vööl on väga konkreetsed funktsioonid. Vöö märgib eelkõige arenguteed. Muusikas näiteks ei ole erinevaid liigasid, mistõttu võiks nii alustavaid kui ka eluaegseid pillimehi ja räppareid ühe puuga lüüa. Mulle meeldib BJJis arenguprotsess ning see, kuidas seda märgatakse ja märgitakse.
Kus sellega Eestis tegeleda saab? Millises klubis Sa treenid? Mida peaks jiu-jitsuga alustaja trennikott sisaldama?
Tallinnas saab pea igapäevaselt treenida 3D Treeningus või Wiru Treeningus. Lisaks on Jits Pärnus ja Tartus treeningklubi Võimla. 3D Treeningus, kus mina treenin, on näiteks see eelis, et kõik alustajad saavad 35 päeva tasuta trennides käia, mille jooksul saad üldiselt aru, kas sulle meeldib see või mitte. Starter-pack võiks sisaldada mugavaid trenniriideid ning sellist suhtumist, et sa päriselt võtad omale aja, et trennis kohal käia ja kohal olla.
Kas Su pikkus annab treeningutel ka mõningaid eeliseid?
Eks ma olengi natukene pikkusest tulenevatest eelistes kinni. Osadest asenditest on seetõttu kergem mööduda, teistes aga jäävad jalad pahatihti ette. Pärast aastast treenimist aga hakkan aru saama, kui vähe ma tegelikult BJJist aru saan, seega naudin praegu trennis õppeprotsessi ning proovin ka kodus juurde õppida nii palju kui võimalik.
Samas on minust näiteks vaid mõni sentimeeter lühem Matt Thornton, kes on ühe funktsionaalseima BJJi treeningmetoodika pioneer ning võitluskunstiklubi Straight Blast Gymi (SBG) asutaja. Muuseas kuulub SBG alla Tallinnas vaid 3D Treening ning suuremad võitlusspordisõbrad teavad ka, et UFC tšempion Conor McGregor treenib Iirimaal just SBG võimlas. See teadmine annab mulle kinnitust, et BJJi saavad edukalt harrastada igasuguse kehaehitusega huvilised.
Kas jälgid tihedalt oma trenni- ja söögigraafikut?
Trenni vahelejätmiseks peab väga hea põhjus olema. Viimase trenni jätsin muusikaauhindade (Eesti Muusikaauhinnad 2016 – toim) tõttu ära. Kui auhind saamata jäi, siis suurem kahju oligi puudutud trennist. Söömisega on distsiplineerimine palju keerulisem. Ütleme nii, et mulle väga meeldib korralikult süüa.
Kas Sul on spordis ka mõnda eeskuju?
Jah, Zlatan Ibrahimović (Rootsi jalgpallur – toim).
Tegeled ka rulatamisega. Kas seda rohkem hobikorras või käid täitsa regulaarselt sõitmas?
Ma olen rulatanud tänaseks juba üle 15 aasta. Koos vanade sõpradega ruladel tänavatel tolmutamine on jäänud küll harvemaks, aga siiski on see südamelähedane tegevus.
Kumb rohkem meeldib: street (tänavasõit) või park (rulapargisõit)?
Street on teema.
Kas oled ka pidev Simple Sessioni või nt X Gamesi jälgija?
Võistluseid üldiselt väga ei vaata, kui just ise kohal ei käi. Sessionit seevastu vaatan alati.
Kuidas Simple Sessioni kommentaatoritöö meeldib?
Meeldib väga. Tore on oma kodulinnas maailma parimaid rulatajaid näha. Samuti on see hea moodus rulaspordile nii-öelda tagasi anda, sest seal platsil ma küll sõita ei julge.
Mängid ka jalgpalli – kus ja miks?
Jalka jäi Londonis õppides külge. Tulin Eestisse tagasi ja hakkasin sõpradega palli veeretama. Eelmisel suvel mängisin rahvaliigas, kus meeskonnaga Like & Share FC sai isegi alagrupp võidetud. Paraku noppisin jalkas rohkem vigastusi kui BJJis, sest rahvaliigas sai mängitud pahatihti vastaste vastu, kes oskuste puudumist jõuga kompenseerisid. Seega ei saanud lasta end päris ära ka lõhkuda.
Mida pead hetkel enda suurimaks spordialaseks saavutuseks?
Seda, et ma otsustasin paar korda nädalas oma püksirihma BJJi vöö vastu vahetada (muuseas sai Tom just veebruaris enda valgele vööle esimese triibu – toim).
Kas võiks öelda, et tulevikus näeb Sind ikka rohkem lavalaudadel kui spordisaalis või püüad neid mõlemaid omavahel võrdselt tasakaalus hoida?
Ideaalses maailmas teeksin mõlemat veel rohkem kui praegu. Annaksin rohkem kontserte ning teeksin ka rohkem trenni. Hoiaksin nii keha kui ka vaimu arengu enda jaoks täiuslikus tasakaalus.
Fotod: Mikko Leo Selg
Toimetaja: Andra Stražev
andra@yu.ee
YU Magazine on ajakiri inimestest, kes inspireerivad ning suunatud lugejaskonnale, kes soovib olla inspireeritud. Väljaannet saab osta nii müügipunktidest üle Eesti, tellida postiga (üksiknumbri hind 6,50 €) või lugeda hoopis digiversioonis (üksiknumber hinnaga 1,99 €). Vaata lähemalt siit.
by | mai 31, 2016 | Persoon
Künter Rothberg (31) on judoga tegelenud juba 25 aastat, mille jooksul on ta koju toonud nii Eesti täiskasvanute meistritiitleid kui ka Euroopa meistrivõistluste pronksmedali.
Paraku aga tegi judomeister 2015. aasta lõpus tippsportlasekarjääriga lõpparve, kuid judomatil võib teda nüüdsest näha noorsportlasi treenimas.
Koolipingist tippmaadlejaks
Künter alustas sportlasekarjääri õe-venna suunitlusel Viljandis noore koolijütsina ja sinna ta ka lõpuni püsima jäi. „Esimesel septembril läksin kooli ja trenni. Kui kuu-kahe pärast ema küsis, kas trenn meeldib või mitte, vastasin, et ei tea, aga proovin.“ „Nüüd võib tagantjärele öelda, et siiamaani proovisin, tervelt 25 aastat,“ selgitab Künter.
Trenn oli ka üks põhjustest, mis pani toona 16aastase sportlase noorena linna vahetama. „Tallinnas sai rohkem karjääri teha ja olid paremad võimalused treenimiseks,“ põhjendab Rothberg.
Lühikest kasvu ja pealtnäha tagasihoidlik sportlane võitudest rääkides kiitlema ei kipu, väites, et auhindu on küll aastate jooksul piisavalt kokku kogunenud, aga mitte liiga palju. Eesti meistrivõistluste tiitlit täiskasvanute klassis ta näiteks väga suureks saavutuseks ei pea, sest selleks ajaks oli kogemust juba piisavalt ja ka trenni oli palju tehtud. Võitude põhjuseks peab ta töö, harjumuse, julguse, veidikese ande ja nahaalsuse kokkulangevust ning lisab: „Kui sul judomatil nahaalsust pole, siis läbi sa ei löö.“
Raske kahevõitlusala
Judos on kehakaal oluline mõõdupuu, sest just selle järgi jagunetakse võitlusgruppidesse. Seetõttu peab Künter võitlusspordi raskeimaks osaks muuhulgas ka kaalukaotust. Üldjuhul on sportlase enda otsustada, mis kaalus võistlema hakata, kuid mida kergemas kaalus maadled, seda lihtsam on. „Enne Euroopa meistrivõistlusi võtsin kuskil kolme-nelja päevaga kuus kilogrammi alla,“ selgitab ta.
Samas toob Rothberg välja, et vaid kaaluga katsumused ei piirdu: „Judo ei ole lihtne spordiala – kehtib reegel, et kui ühe korra eksid, siis on kõik. Eksimus võib sealjuures nii lihtsalt tulla.“ Ta lisab: „Judos ei ole umbes nii nagu ujumises, et kui üks distants läks aia taha, siis järgmine ehk läheb paremini“.
Noorsportlaste käänuline tee tippu
Treeningute sisust rääkides peab Künter oluliseks vanust. „Minu vanuseklassis (20–22aastased) võisteldes tuli teha kaheksa kuni kümme trenni nädalas. Samas nooremad aga üle kolme korra nädalas treenida ei tohi.“
Treeningud sisaldavad sealjuures igal korral erinevaid harjutusi. Rothberg selgitab, et trenni sisu oleneb treeningtsüklist, ning lisab: „Kui tulemas on võistlus, siis treenitakse jõusaalis kiiruse peale, aga võistlustevälisel perioodil tehakse raskemaid jõuharjutusi, et lihast kasvatada.“
Tribüünile pürgimise olusid selgitades räägib judotreener, et ega andest, tahtejõust ja trennist ainult ei piisa, vaja on ka korralikku materiaalset tuge.
Vanus suunas treeneritööle
Künter otsustas eduka tippsportlasekarjääri lõpetada oma vanuse tõttu.
Tõsisemaks minnes selgitab ta, et seal mängis eelkõige rolli kaalukategooria, ning lisas: „Vaid ühe käe näppudel leiab üksikuid tegijaid 73kilogrammiste kategoorias, kes on vanemad kui 32.“ Nende vähesuse põhjuseks toob Künter asjaolu, et maadlus on nii tempokas. „Tehnika ja kogemuse poolest jõuab võib-olla selles vanuses veel võistelda küll, aga võhma jääb väheseks. Kes see ikka tahab võistlema minnes kaotada, see hakkab juba ego pihta käima.“
Sellega aga Künteri sportlasetee ei lõpe, sest loomuliku jätkuna otsustas ta hakata judotreeneriks. Valik tuli kiirelt just seetõttu, et judos ristuvad tema jaoks töö, hobi ja lõbu. Lisaks selgitab ta, et kui saab selle eest tasustatud ja keskkonnas edasi toimetada, siis see sobib talle. „Minu jaoks on suur asi, et saan olla oma aja peremees, ma ei taha näiteks kell seitse hommikul tööle minna,“ toob ta välja treeneritöö eelised ning lisab, et tunneb end matil kui omas kodus.
Medalirohke judo
Judo praegust seisukorda Eestis peab endine tippjudokas kesiseks. „Võib öelda, et täiskasvanute vanuseklassis on hetkel väike põud ja seis üsna hapu,“ aga toonitab seejärel: „Juuniorites võib tulevasi olümpialootusi leida küll, kuna järelkasv on hea.“
Judo ei ole Rothbergi sõnul kahjuks Eestis nii populaarne ala kui näiteks jalgpall, tuues välja põhjuse, et pealtvaatajale näib pallimängu vaadates, et seal on kindlad reeglid ehk pall peab olema väravas, aga judos ei saada täpselt aru, mis toimub. „Märgatakse, et matil on üks judokas sinises, teine valges kimonos ning kohtunik, kelle ütlemise ja käeviipe peale võistlejad teineteist sikutama hakkavad.“
Künter täheldab muuhulgas asjaolu, et mujal maailmas jälgitakse judot innukalt. Nimelt oli näiteks veebruaris toimunud Grand Slami võistlusel Pariisis ligikaudu 10 000 pealtvaatajat. Saalis polnud mitte ühtegi vaba kohta. Pileti hind oli 20–30 euro ringis. „See näitab, kui populaarne on judo maailmas tegelikult,“ selgitab Künter.
Võrreldes kahevõitlust teiste Eesti spordialadega, toob Künter välja, et alates 1992. aastast on judo olnud number üks ala Eestis sellepoolest, et on võistlustelt kõige rohkem medaleid toonud. „Seega võib öelda, et Eesti spordis ei ole ainult pallimängudel paremad positsioonid,“ nendib ta.
Toimetaja: Andra Stražev
andra@yu.ee
YU Magazine on ajakiri inimestest, kes inspireerivad ning suunatud lugejaskonnale, kes soovib olla inspireeritud. Väljaannet saab osta nii müügipunktidest üle Eesti, tellida postiga (üksiknumbri hind 6,50 €) või lugeda hoopis digiversioonis (üksiknumber hinnaga 1,99 €).
